1917. aasta veebruaris oli Venemaa keisririik maailma suurim riik, mis hõlmas Euroopa idapoolse ja Aasia põhjapoolse osa, ühtekokku tervelt kuuendiku maakera maismaast. Rahvaarv oli ligikaudu 170 miljonit inimest. Poliitiliselt ülesehituselt oli tegemist monarhiaga, mille eesotsas seisis keiser Nikolai II. Esimese maailmasõja algushetkeks (1914) oli Venemaa tööstustoodangu poolest maailmas viiendal ja Euroopas neljandal kohal. Majandusarengu poolest kuulus Venemaa keskmiste hulka.

Majandusraskused, mille taga seisis Venemaa osalemine Esimeses maailmasõjas, tõid kaasa inflatsiooni ja tõsised tõrked elanike varustamisel toiduainetega. 1917. aasta algul puhkes ulatuslik streigiliikumine. 2. märtsil 1917. aastal[1] loobus Nikolai II troonist ja võim läks Ajutise Valitsuse kätte. Sisuliselt oli tegemist kodanlik-demokraatliku revolutsiooniga.

Samal ajal tegutsesid riigis vasakradikaalsed parteid ja rühmitused, mis ideoloogiliselt tuginesid marksistlikele ühiskonna ümberkujundamise doktriinidele. Kõige radikaalsem ja järjekindlam oli Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei (VSDTP) bolševike ehk enamlaste fraktsioon, mille eesotsas seisis Lenin. Just Lenin ja tema partei kukutasid 1917. aastal oktoobripöördega Ajutise Valitsuse ning haarasid ja usurpeerisid võimu.

Sellele järgnes Lenini ja enamlaste pikka aega kestnud võitlus oma võimu kindlustamise ja kogu riigis kehtestamise eest, kusjuures samal ajal kasvas pidevalt vastupanu enamlaste kehtestatud korrale. 1918. aasta septembris käivitasid enamlased avalikult „punase terrori” poliitika ja korraldasid elanike hirmutamiseks ulatuslikke vahistamisi ja mahalaskmisi.

Venemaa küljest langesid ära ja moodustasid iseseisva riigi Soome, Poola, Leedu, Läti ja Eesti. Sõltumatuse kuulutasid välja ka Ukraina, Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaan ja veel mitu riiki Aasias. Ent kodusõja ägedas võitluses õnnestus enamlastel viimati mainitud riigid sõjalisel teel sovetiseerida ja haarata vastselt loodud Nõukogude impeeriumi, kus sisepiirid pandi paika rahvuslikul alusel. Uute sotsialistlike rahvuslike vabariikide ametlik iseseisvus jäi illusoorseks. Nende baasil rajati uut laadi tsentraliseeritud riik.

Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu loomine kuulutati ametlikult välja NSV Liidu I nõukogude kongressil 30. detsembril 1922. aastal. Sellesse kuulusid Vene Nõukogude Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik, Ukraina Nõukogude Sotsialistlik Vabariik, Valgevene Nõukogude Sotsialistlik Vabariik ja Taga-Kaukaasia Sotsialistlik Föderatiivne Nõukogude Vabariik. 1920.-1930. aastatel loodi Kesk-Aasias rahvusriiklike piiride paikaajamisega nõukogude sotsialistlikke liiduvabariike veel juurde: Turkmeeni, Usbeki, Tadžiki, Kirgiisi ja Kasahhi NSV-d.

Hiljem loodi Nõukogude okupatsiooni tulemusel 1940. aastal Läti, Leedu, Eesti ja Moldaavia NSV.

Sel moel taastas NSV Liit impeeriumi suuruse ja võimsuse, et levitada kommunistlikku režiimi ka naabermaades. NSV Liidu riiklik ülesehitus. NSV Liidu poliitilise režiimi üldise iseloomustuse esitas Venemaa Föderatsiooni konstitutsioonikohus 30. novembril 1992. aastal: „Riigis valitses pika aja vältel NLKP keskkomiteesse koondunud kommunistlike funktsionääride kitsa ringi, keda juhtis NLKP keskkomitee peasekretär, piiramatu, vägivallale tuginev võim.”

1980. aastate lõpul elas NSV Liidus 286,7 miljonit inimest. Nõukogude süsteemi loojang jõudis kätte 1989.-1991. aastal. Rahvusvabariikides kasvas rahvuslik eneseteadvus ja hakkasid tegutsema rahvuslikud vabastusliikumised. Üks liiduvabariik teise järel kuulutas ennast iseseisvaks ja teatas NSV Liidu koosseisust lahkumisest. Sügava poliitilis-majandusliku kriisi tingimustes võeti 1991. aasta augustis ette putš, millega NLKP, sõjaväe ja KGB vanameelne tippjuhtkond üritas panna punkti demokraatlikele reformidele ja haarata enda kätte kogu võim. Putši läbikukkumine tõi kaasa kommunistliku süsteemi hävingu.

Nõukogude poliitilise süsteemi kehtestamine, mis tähendas ühtlasi Venemaal kujunenud ühiskondlike suhete põhjalikku segipaiskamist, kulges lakkamatus võitluses nõndanimetatud mineviku jäänustega. Enamlaste püstitatud ülesannete globaalsus ning muudatuste põhjalikkus ja sügavus lihtsalt nõudsid rakendusmeetmete julmust.

Kooskõlas marksismi doktriinidega tuli kehtestada kord, mis seisis vastuolus inimühiskonna kõige elementaarsemate instinktidega. Kui vaadata ühiskondlik-majanduslike suhete ümberkorraldamisega kaasnevaid meetmeid, mida marksistid välja pakkusid, siis kuulusid nende hulka näiteks maaomandi eksproprieerimine, pärandusõiguse kaotamine, kõigi laste ühiskondlik kasvatamine ning ühesugune töökohustus kõigile.[1]

Niisiis pidid need meetmed hävitama traditsioonilise perekonna ja välja juurima eraomanduslikud instinktid. 1917. aasta oktoobris Venemaal võimu haaranud enamlaste ees seisis ülesanne „inimmaterjal ümber vormida” ja luua uut tüüpi inimene. Lenin mõistis väga selgelt, et klasside ja klassierinevuste likvideerimine on kommunistliku ühiskonna ülesehitamise kiirtee. 1919. aastal sõnastas ta ülesande „kaotada vahe töölise ja talupoja vahel, teha kõik töötegijateks”.

Kommunistliku doktriini elluviimise vahendiks sai vägivald. Juhtivaks jõuks oli kommunistlik partei eesotsas ÜK(b)P/NLKP keskkomitee ja selle poliitbürooga. Ulatuslikke repressioone viisid läbi spetsiaalselt selleks loodud riikliku julgeoleku asutused: VTšK – OGPU – NKVD - NKGB – MGB – MVD – KGB.

Ühes Nõukogude valitsuse kolimisega Petrogradist Moskvasse 1918. aasta märtsis sai pealinnaks ja võimuaparaadi asukohaks Moskva. Kogu võim koondus VK(b)P (alates 1925. aastast ÜK(b)P, alates 1952. aastast NLKP) keskkomitee kätte. Valitseva kommunistliku partei kongressidel valiti keskkomitee, mis moodustas poliitbüroo ja sekretariaadi. Aastail 1952–1966 tegutses poliitbüroo asemel NLKP KK presiidium.

Väliselt nägi kõik välja nii, nagu oleksid olemas tõelised täitevvõimu organid – eelkõige valitsus ehk rahvakomissaride nõukogu (alates 1946. aastast ministrite nõukogu) – ja seadusandliku võimu organid – kesktäitevkomitee (alates 1938. aastast NSV Liidu ülemnõukogu) –, mis moodustati üldiste otsevalimiste tulemusel rahvavõimu organitena. Tegelikkuses langetati kõik otsused keskkomitee poliitbüroos ja sekretariaadis ning partei otsused vormistati alles takkajärgi, nagu „Nõukogude kord” ette nägi, riigivõimu organite otsusena, sest põhiseaduse järgi kuulus see õigus neile. Niisiis, poliitbüroo käes oli salajane tegelik võim ja nad ei tahtnud esile tõsta oma tõelist rolli otsuste langetamisel, mis saabusid maailma silme ette ministrite nõukogu või ülemnõukogu presiidiumi otsustena.

Kohe pärast enamlaste 1917. aasta riigipööret loodi riikliku julgeoleku organ, otseselt keskkomitee poliitbüroole alluv Ülevenemaaline erakorraline komisjon, paremini tuntud lühendiga (Ve)Tšekaa. Nii jäi see ka edaspidi, ainult nimi muutus. 1922. aastast oli selleks Ühendatud riiklik poliitvalitsus OGPU, 1934. aastast NKVD, 1941. aastal ja 1943. aastast riikliku julgeoleku rahvakomissariaat (NKGB, mis 1946. aastal nimetati ministeeriumiks (MGB)), 1954. aastast riikliku julgeoleku komitee KGB, millisena see asutus püsis NSV Liidu lagunemiseni 1991. aastal. Salapolitsei organid viisid ellu kogu riigi karistuspoliitika ja isegi juhtisid ulatuslikku laagrisüsteemi (1930. aastast Gulag).

Nõukogude riigikorralduse kogemust ja kommunistliku partei salajase juhtimise põhimõtet rakendati enam-vähem samasugusena ka Teise maailmasõja järel Ida-Euroopa riikides, kus Nõukogude armee pingutuste varal ja Nõukogude riikliku julgeoleku organite töötajate abil pandi kehtima kommunistlikud režiimid.

Võimuhaaramise järel 1917. aastal enamlaste kehtestatud kommunistlik režiim toetus ainiti vägivallale ja sunnitööle. Vaenamise ja repressioonide ohvriks langesid kõik varasemad privilegeeritud elanikekihid ja kõik nõndanimetatud võõraste vaadete kandjad.

Rängalt kimbutati kirikut, kusjuures repressioone rakendati kõigi konfessioonide esindajate suhtes. Enamlastel oli kindel tahe juurida usk ja süümevabadus ühiskondlikust teadvusest jäädavalt välja, et saaks tekkida juubeldava ateismi ühiskond. Varasemate varakate klasside esindajate, nõndanimetatud endiste inimeste (riigiametnikud, kaupmehed, ettevõtjad), poliitilisi õigusi piirati. Niisiis alustati kohe „uute inimeste” ühiskonna loomisega, ideoloogiline ümberkasvatamine läks täie hooga käima.

Seal peituvad ka Nõukogude pedagoogika lätted: ehkki laste täieliku äravõtmiseni pere käest ei jõutud, sisendati neile koolis järjekindlalt kommunistlikku ideoloogiat ja üritati saavutada nende üleüldist kaasatust. Viimaks viidi 1930. aastal Lenini visandite alusel ellu maa talupoegkonna purustamine „kollektiviseerimise” ja „kulakluse kui klassi likvideerimise” kujul. Nüüd oli tee täielikult lahti kõigi nende füüsiliseks kõrvaldamiseks, kes ei sobinud kokku Nõukogude ideoloogilise mudeliga.

Ideoloogiline pööre jõudis NSV Liidus lõpule 1930. aastate keskel, mil romantilised ideed proletaarlaste internatsionalismist jäid otsustavalt jõudu koguva uue impeeriumipoliitika varju. Stalini isolatsionismist sündis niisugune ilming nagu Nõukogude erandlikkus ehk omamoodi „Nõukogude natsism”. Natsism ei tähenda siin mitte hõimulist või etnilist kuuluvust, vaid teatavat Nõukogude rahvaste ühtsust. Naaberriikide rahvaid peeti samal ajal vaenulikuks. Erilise selgusega avaldus see 1937.-1938. aasta suure terrori ajal.

Suure terrori tingis juba kommunistliku ideoloogia aluseks olev klassidoktriin. Klassideta ühiskonna loomise idee tõukas Stalinit 1930. aastate keskpaigas probleemi kiirendatud ja vägivaldse lahenduse suunas. Klassivahede kaotamist, nagu seda eufemistlikult nimetati partei antud juhistes, võttis Stalin sõna-sõnalt.

1930.–1931. aastal läbi viidud koletislikku kollektiviseerimist saatsid samasugused repressioonid: „troikad” OGPU kohalikes osakondades, mahalaskmised ja küüditamine limiidi alusel, mis oli ette antud Moskvast. Kui kõnelda 1937. aastal marulise tempoga kulgenud massilistest operatsioonidest, siis need ei olnud stiihia, nagu mõned püüavad seda tänapäeval kujutada, mitte loodusõnnetus, mida ei saa ette näha ega vältida – ei, 1937.–1938. aasta terror oli ette kavandatud ning hoolikalt läbi mõeldud ja ellu viidud võimu kuritegu omaenda rahva vastu. See kuriteo taga seisis esiteks enamlaste maailmavaate ideoloogiline doktriin ja teiseks vaieldamatult ka see, et selle viis läbi Stalin isiklikult.

Kursi võtmine sotsialismi ülesehitamisele ühel, eraldi võetud maal tähendas paratamatult, et riigist saab omamoodi „sissepiiratud kindlus” vaenulikus ümbruskonnas, mis tõi kaasa põhiliselt kaht laadi  repressioonid. Ühed olid suunatud nii-öelda traditsiooniliste klassivaenlaste vastu: endiste klasside esindajad või Nõukogude võimu ajal rikastunud talupojad, keda hakati nimetama kulakuks. Teised olid suunatud nende vastu, kes ühel või teisel moel ja määral olid seotud välismaaga.

Näiteks NSV Liidus elavad rahvad, kelle rahvuskaaslastel otse teisel pool piiri oli omaette sõltumatu riik. Stalini maailmavaate seisukohalt olid nad potentsiaalsed vaenlased, NKVD dokumentides nimetati neid „välisluure inimbaasiks” ja enesestki mõista tembeldati nad „rahvusoperatsioonide” alates nõndanimetatud rahvuslikuks kontingendiks. Kusjuures siin ei olnud tegemist ainuüksi mainitud rahvaste esindajatega, vaid ka inimestega, kes olid kuidagi nende riikidega seotud, kel oli seal sugulasi, kes pidasid nende riikide elanikega mis tahes laadi kirjavahetust.

Niisiis kaks põhigruppi vastavalt klassi- ja rahvuslikule kuuluvusele. Lisaks loomulikult ka need, kes kunagi olid kuulunud muudesse kui Lenini parteisse (pahem- ja parempoolsed esseerid, vähemlased, anarhistid, Bundi liikmed jne), aga needki „omad”, kes esindasid parteilist vastasrinda - „parempoolsed”, „zinovjevlased”, „trotskistid”, „töölisopositsioon” -, teisisõnu kuulusid küll VK(b)P/ÜK(b)P ridadesse, kuid lahknesid Stalinist poliitiliste vaadete tõttu. Selles mõttes algab suur terror tõepoolest võitlusega kõigi vastu, kes mahtusid reaalsete või potentsiaalsete vaenlaste kategooriasse, kes võisid vaenlaseks saada või kelle suhtes oli vähemalt kahtlusi.

Massilise terrori kampaaniat alustanud Stalini siht oli poliitiliste vastaste füüsiline hävitamine, revolutsiooniliste teenetega vana kaadri väljavahetamine Nõukogude intelligentsi uute esindajate vastu, kes olid üles kasvanud juba stalinlike dogmade valitsemise ajal. Juhtiv eliit muutus läbinisti nõukogulikuks. Suur terror pidi kehtestama kogu riigis vastuvaieldamatu mõtteühtsuse, et mitte miski ega mitte keegi ei saaks vaidlustada Stalini autoriteeti ja juhikohta. Tõepoolest, suur terror sisendas NSV Liidu elanikesse nii suurt õudu, et see laskis Nõukogude süsteemil veel kaua püsida. See oli omamoodi hirmuvaktsiini süst. Kõik mõistsid, et kui varem olid võinud selle või teise kohta oma arvamust avaldada, siis nüüd oli arvamuse väljendamine, mis läks lahku ametlikust doktriinist ja Stalini mõtetest, surmavalt ohtlik, nagu muutusid surmavalt ohtlikuks kõik kontaktid välismaa ja välismaalastega.

Täielikus kooskõlas kommunistliku doktriiniga korraldati okupeeritud Balti vabariikides Kremli suuniste järgi 1941. aastal massiline küüditamine sotsiaalsete ja klassitunnuste alusel, 1944.–1947. aastal Nõukogude võimu vastaste vahistamisi ja mahalaskmisi ning viimaks likvideeriti iseseisvad talumajapidamised ja viidi läbi kannatusterohke „kollektiviseerimine”, millega 1949. aastal kaasnes taas talupoegade massiline küüditamine. Selle kõrval osutati Balti riikides Nõukogude režiimile kümmekond aastat (1944–1953) relvastatud vastupanu, millel oli rahvusliku vabadusvõitluse iseloom. Vastupanu mahasurumiseks tarvitati peamiselt Nõukogude karistusorganeid: julgeolek, miilits, regulaarväed ja siseväed.

Nõukogude repressioonide ulatus on üüratu. Aastail 1921–1953 vahistati üle kuue miljoni inimese ja neist üle miljoni lasti maha. Veel ligikaudu kuus miljonit saadeti välja riigi kaugematesse piirkondadesse. Asustati ümber terveid rahvaid, jättes nad ilma rahvuslik-riiklikest struktuuridest: sakslased, kalmõkid, tšetšeenid ja ingušid, balkaarid, karatšaid, krimmitatarlased.

Hruštšovi ja talle järgnenud riigijuhtide ajal olid repressioonid Stalini ajaga võrreldes tuntavalt tagasihoidlikumad, kuid ka 1960.–1980. aastail vaenati julmalt teisitimõtlejaid ning need, kes olid söandanud avalikult välja öelda, et ei ole nõus Nõukogude korraga, sattusid KGB ponnistuste tulemusel vanglasse või vaimuhaiglasse.

Lenini ja tema partei majanduslike arusaamade kohaselt pidi kapitalistlikule tootmisviisile järgnema uus, sotsialistlik tootmisviis, mille puhul kõik tootmisvahendid on ühiskondlikud, maa eraomand on kaotatud, transport natsionaliseeritud ning tootmise ja kõigi hüvede jaotamisega tegeleb riik.

Võimule saamise järel natsionaliseerisid enamlased kõik suurettevõtted ning mõisnikelt võeti ära mõisad ja maa. Kodusõja ajal kehtestati linna ja maa otsene toiduainete vahetus, kusjuures talupoegadelt võeti toiduainete andmise kohustuse alusel jõuga ära kõik üleliigsed toiduained.

Tundus, et enamlaste sõjakommunism ja hüvede riikliku jaotamise süsteem peaksid viima maa võrdsustava sotsialismi ideaalile lähemale. Tõelus osutus ent poliitilistest doktriinidest keerulisemaks. Võimust ilmajäämise ohus enamlastel tuli taanduda: 1921. aastal kuulutasid nad välja „uue majanduspoliitika” ehk nepi, millega lubasid, ehkki üpris piiratud mahus, erakapitali ja eraettevõtlust, mis tähendas ühtlasi teatavate klassitunnuste püsimist ja erinevusi eri kihtide inimeste elulaadis, mõtetes ja käitumises.

Sellest hoolimata rühkisid enamlased visalt oma eesmärgi poole edasi. 1925. aastal kuulutati välja kurss riigi industrialiseerimisele, mille puhul eelisarendati rasketööstust ja tootmisvahendite tootmist. Nepile tehti lõpp majanduslike sunnivahendite ja otseste repressioonidega. 1930. aastal algas põllumajanduse kollektiviseerimine ja talupoegade majapidamiste vägivaldne ühendamine kolhoosideks.

NSV Liidus kinnistus ülevalt tulevate käskudega majanduse juhtimise stiil, riigi majanduse areng aga pandi ette paika viisaastakuplaaniga. 1921. aastal asutatud Plaanikomiteest sai põhiline majandust korraldav asutus.

Nõukogude majandusmudeli peamiseks probleemiks kerkis sotsiaalne võrdsustamine ja märkimisväärsete stiimulite puudumine tööviljakuse tõstmiseks. Nõukogude propagandamasin juurutas massiteadvuses kollektivismi ideed, kuid tegelikult oli Nõukogude inimene režiimiga kohanemise tulemus. Võimude aastaid kestnud püüded juurida inimestest välja eraomanduslikud instinktid lõppesid häbistava läbikukkumisega. Kalduvus riigivara varastada ühendas Nõukogude ühiskonna kõiki kihte alates töölisest ja lõpetades ministriga.

Nõukogude süsteem üritas inimloomust ümber kujundada, langedes sellega ehtsa idealismi küüsi. Aiamaal enda huvides rügades ilmutasid Nõukogude inimesed tõelist tööindu ja nende tööviljakus kargas enneolematutesse kõrgustesse, samal ajal kui Nõukogude riiklikus tootmises jäi tööviljakus kordades maha kapitalistlikest riikidest – ja nii on see edasi kestnud ka tänasel Venemaal.

Põhjus peitub Nõukogude inimese käitumisinstinktides. Neiks on sotsiaalne ja vaimne ülalpeetava mentaliteet, poliitiline passiivsus ja pelgus võtta iseseisvalt otsusi vastu, isiklikust vastutusest hoidumine, hirm ühiskonnast väljaarvamise ees, konformism ja enamuse ideede tingimusteta omaksvõtt ning loomulikult ka mitmeti hirmu ja vaka all podiseva šovinismiga seonduv võõraviha. Mida rohkem NSV Liidus kiideti ja ülistati „vaba tööd”[1], seda visamalt püüdis Nõukogude reakodanik sellest hoiduda. Nõukogude režiimi doktrinaalseks tunnuseks oli töö sunniviisiline iseloom. Lisaks võis töö olla ka karistusmeede. Töökohustusest keeldumine ei olnud Hruštšovi ja Brežnevi ajal mitte ainult hälbiva käitumise tunnus, vaid ka kodanike poliitilise protesti vorm. Nõukogude inimene ühtaegu demonstreeris nii totalitaarsele võimule allumist kui ka kalduvust omavolile ja anarhiale võimude kontrolli lõdvenemise korral.

Enamlaste propageeritud uus proletaarne kultuur kujunes 1920. aastatel täiesti eripäraseks ilminguks, mida muu hulgas iseloomustas uuendusmeelsus ning loomeinimeste vabanemine varasematest raamidest ja iganenud dogmadest. Kuid ränga tsensuuri tingimustes uuendusmeelsus tasapisi kängus ning juurdus kunstiliste vahenditega partei poliitilise liini klassi-propagandistliku toetamise stiil. Sugugi asjata ei nimetatud juba kommunistliku võimu algusaastatel monumentaalkunsti „monumentaalseks propagandaks”. Arvukad kirjandusrühmitused koondati 1932. aastal partei valvsa pilgu all olevasse Nõukogude kirjanike liitu. Ainsaks lubatud väljendusviisiks sai „sotsialistlik realism”.

1930. aastate keskpaigas valitsevaks saanud mõtteühtsus loomulikult ahendas kultuuriinimeste vabaduse piire ja tõi kaasa Nõukogude klassitsismi tekke. Kõik loomingulised otsingud ja eksperimendid mõisteti hukka ja nende eest karistati. Igasugust kõrvalekallet paika pandud Nõukogude kaanonist tauniti „formalismina”.

Stalinliku propaganda juurutatav uus Nõukogude „eripära”, erandlikkus ja uhkus tugines tegelikult väga tugevasti sügavale natsionalismile, mis oli omane NSV Liidu igale eraldi võetud rahvale. See on ürgne loomalik hirm võõraste ees: „nemad” peavad ilmtingimata sulanduma Nõukogude üleüldise „meiega”, mis kvaliteedilt ületab kõiki teisi rahvaid, kes elavad jätkuvalt kapitalismi tingimustes.

Programmiliseks dokumendiks, mis kinnitas „Nõukogude rahva” paremust kõigi teiste ees, sai tähtsaimas parteilehes avaldatud Dmitri Šepilovi artikkel „Nõukogude patriotism”.[1] Selles pandi asi täpselt paika: „Nõukogude patriotism on vormunud kui kullakamakas meie rahva kõige ülevamate ja õilsamate iseloomujoonte põhjal.

Rahva vägilasliku jõu, võitude, kuulsuse, uute ülesehitusplaanide sümboliks on suure Stalini nimi.”[2] Lisaks arhailise „juhikultuse” propageerimisele oli Šepilovi artiklisse kirja pandud üks oluline postulaat: „Suur Stalin kinnitab, et „iga viimanegi Nõukogude kodanik, vaba kapitalismi ahelatest, seisab peajao kõrgemal igast kapitalistliku orjuse iket turjal kandvast välismaisest kõrgelseisvast ametnikunärust”.”[3] Polnud kaugeltki juhus, et selsamal 1947. aastal keelati NSV Liidu kodanike abiellumine välismaalastega (keeld tühistati 1953. aastal).

Juba 1943.-1944. aastal olid vastu võetud uued seadused, mis puudutasid abielu ja perekonda ning olid varasematest seadustest (1926. aasta abielu, perekonna ja eestkoste seaduste koodeksist) palju konservatiivsemad, tuues perekonnasuhetesse tagasi riikliku reguleerimise ja sekkumise. Perekonna küsimuses tuli enamlastel taganeda marksismi postulaatidelt ja naasta traditsionalismi juurde. Ent eraomandi suhtes püsis partei liin jäigalt muutumatu.

Stalinile järgnenud NSV Liidu juhid korrigeerisid poliitilist sõnakasutust, aga ei muutnud sisuliselt midagi. 1961. aasta NLKP XXII kongressi aruandekõnes kuulutas Nikita Hruštšov: „NSV Liidus on tekkinud mitmesugustest rahvustest, kuid ühiste iseloomulike joontega inimeste uus ajalooline ühtekuuluvus – nõukogude rahvas. Neil on ühine sotsialistlik kodumaa – NSV Liit, ühine majanduslik baas – sotsialistlik majandus, ühine sotsiaalne ja klassistruktuur, ühine maailmavaade – marksism-leninism, ühine eesmärk – kommunismi ülesehitamine, palju ühiseid jooni vaimses palges ja psühholoogias.”[4]

Kümmekond aastat hiljem kordas ja arendas sama mõtet loovalt edasi Leonid Brežnev aruandekõnes NLKP XXIV kongressile: „Sotsialismiehitamise aastatega tekkis meie maal uus ajalooline inimeste ühendus – nõukogude rahvas. Ühtses töös, võitluses sotsialismi eest ja tema kaitseks peetud lahingutes sündisid klasside ja sotsiaalsete gruppide, rahvuste ja rahvusgruppide uued, harmoonilised suhted – sõpruse ja koostöö suhted..”[5]

Stalini surma järel hakkas Nõukogude ühiskonna ja kultuuri „suletus” muu maailma eest tasapisi murenema. Loomevabadus laienes, kuid tsensuuri tingimustes ei saanud loomulikult juttugi olla tõelisest vabadusest. Nõukogude aja parimad kunstisaavutused jäidki 1920. ja 1960. aastatesse, mil pisut leevenesid nii tsensuur kui ka kommunistliku partei repressiivsed meetmed.

Nõukogude riik tekkis veel kestva Esimese maailmasõja oludes. Saksamaa pealetungi ajal 1918. aasta veebruaris andis Lenin välja määruse „Sotsialistlik isamaa on ohus”, mis andis juba märku uue ideoloogilise konstruktsiooni, nimelt „Nõukogude patriotismi” tekkest, mis tingimustes, kus Nõukogude süsteem seisis kogu ülejäänud maailma vastu, sai paratamatuks kaaslaseks militarismi. Nõukogude propaganda puhus igati üles Tööliste ja talupoegade punaarmee kui isamaa ainukese välisvaenlaste eest kaitsja tähtsust, lausa sakraalsust

1920. aastatel oli Punaarmee suhteliselt nõrk ja propagandas asetati pearõhk „kapitalistliku ümbruskonna” ohule, mis valmistuvat sõjaliseks agressiooniks NSV Liidu vastu. Samal ajal käsitati Punaarmeed võimaliku põhijõuna välismaal sekkumise korral, kui teiste maade kommunistlikud parteid suudavad Kominterni juhatusel korraldada revolutsiooni ja haarata võimu enda kätte. Selle ilmekas näide on Nõukogude sõjaväelaste osalemine Hispaania kodusõjas 1936.–1939. aastal.

1930. aastate lõpuks oli Punaarmee märgatavalt tugevnenud ja ka Euroopa sõjalis-poliitiline seisund oli arenenud Kremlile soodsas suunas. Suurimate Euroopa riikide vahel tekkis vastasseis ja Stalin langetas valiku liidu kasuks Hitleriga, mis lubas alla kirjutada dokumendi mõjusfääride jagamise kohta (nõndanimetatud Molotovi–Ribbentropi pakti lisaprotokollid). Siis võttis Stalin ühes liitlase Hitleriga ette Poola jagamise ja valmistus teiste naaberriikide okupeerimiseks ja sovetiseerimiseks. Territooriumi hõivamise vahendiks oli Punaarmee. Agressioon Soome vastu 1939. aastal tõi kaasa NSV Liidu väljaviskamise Rahvasteliidust. Kõrvu Saksamaaga kannab NSV Liit samasugust vastutust Teise maailmasõja vallapäästmise eest.

Kuid 1941. aastaks olid juba ilmsed NSV Liidu ja Saksamaa huvide erinevused ning nende vastuolud teravnesid. Pärast seda, kui Hitler oli NSV Liitu rünnanud, toetasid Hitleri-vastase koalitsiooni riigid Nõukogude Liitu. Sõda lõppes Saksamaa täieliku lüüasaamise ja mitme Euroopa riigi okupeerimisega Punaarmee poolt.

Tagajärjeks oli Kesk- ja Ida-Euroopa riikide sovetiseerimine, mis sai võimalikuks ainult nende riikide okupeerimisega Punaarmee väeosade poolt. See näitas vääramatu selgusega, et Nõukogude relvajõud on Kremli agressiivse poliitika töövahend.

Ehkki Kremli propagandistlik retoorika kõneles aina „rahuarmastusest” ning „võitlus rahu eest” püsis lakkamatult Nõukogude ajalehtede esikülgedel, osales Nõukogude armee tegelikult kümnetes sõjalistes konfliktides üle terve maailma, kus toetati NSV Liidule orienteerunud režiime, sealjuures enamasti agressorina liidus kohalike relvajõudude või ülestõusnutega.

Rahva väljaastumised Saksa DV-s (1953), Ungaris (1956) ja Tšehhoslovakkias (1969) suruti maha Nõukogude armee jõududega ning avalikkusele esitleti seda „internatsionaalse kohuse” täitmisena. Täpipealt samamoodi selgitati Nõukogude elanikele Nõukogude vägede Afganistani tungimise (1979) eesmärki ja mõtet.

Ohvitserid olid maksude tasumisest vabastatud ja neile kehtisid kommunaalkulude puhul märkimisväärsed soodustused. Nende töötasu rahas konkureeris igati parteiaparaadi ja KGB töötajate palgaga. NSV Liidu lõpuaastatel paisati just sõjavägi maha suruma rahvusliku vabanemise liikumisi liiduvabariikides, näiteks 1989. aastal Tbilisis ja 1991. aastal Vilniuses.

Kirjandus ja materjalid:

22nd Congress of the CPSU. Verbatim report I. Tallinn, 1962.

L. Brezhnev. Report of the Central Committee of the CPSU to the 24th Congress of the CPSU, 30 March 1971. Tallinn, 1971.

K. Marx, F. Engels. Manifesto of the Communist Party. Tallinn, 1974.

J. V. Stalin. Leninismi küsimusi. Tallinn, 1952.

Д.Т. Шепилов. Советский патриотизм. Pravda, 11 August 1947.

Marc Jansen, Nikita Petrov, Stalin’s Loyal Executioner: People’s Commissar Nikolai Eznov, 1895-1940. Hoover institution press, Stanford, California, 2002, 274 p.

История сталинского Гулага. Конец 1920-х – первая половина 1950-х годов: Собрание документов в 7 томах – М. 2004.

Лубянка: ВЧК–ОГПУ–НКВД–НКГБ–МГБ–МВД–КГБ. 1917–1991. Справочник / Под. ред. акад. А.Н.Яковлева; авторы-сост.: А.И.Кокурин, Н.В.Петров. М., 2003.

Лубянка. Сталин и ВЧК–ГПУ–ОГПУ–НКВД. Архив Сталина. Документы высших органов партийной и государственной власти. Январь 1922 – декабрь 1936. Под ред. акад.

А.Н.Яковлева; сост. В.Н.Хаустов, В.П.Наумов, Н.С.Плотникова. М., 2003.

Лубянка. Сталин и Главное управление госбезопасности НКВД. Архив Сталина. 1937–1938. Под ред. акад. А.Н.Яковлева; сост. В.Н.Хаустов, В.П.Наумов, Н.С.Плотникова. М. 2004.

Лубянка. Сталин и НКВД–НКГБ–ГУКР СМЕРШ. 1939 – март 1946 / Архив Сталина. Под общ. ред. акад. А.Н.Яковлева; сост. В.Н.Хаустов, В.П.Наумов, Н.С.Плотникова. М., 2006.

Лубянка. Сталин и МГБ СССР. Март 1946 – март 1953: Документы высших органов партийной и государственной власти / Сост. В.Н.Хаустов, В.П.Наумов, Н.С.Плотникова. М., 2007.

Петров Н. Палачи: Они выполняли заказы Сталина. М., 2011. 320 с.

Петров Н.В. Первый председатель КГБ Иван Серов. М., 2005. 416 с.

Реабилитация: как это было. Документы Президиума ЦК КПСС и другие материалы. Том 1. март 1953 – февраль 1956. Сост. Артизов А.Н., Сигачев Ю.В., Хлопов В.Г., Шевчук И.Н. М., 2000.

Реабилитация: как это было. Документы Президиума ЦК КПСС и другие материалы. Том 2. февраль 1956 – начало 80-х годов. Сост. Артизов А.Н., Сигачев Ю.В., Хлопов В.Г., Шевчук И.Н. М., 2003.

Реабилитация: как это было. Документы Политбюро ЦК КПСС, стенограммы заседаний Комиссии Политбюро ЦК КПСС по дополнительному изучению материалов, связанных с  репрессиями имевшими место в период 30–40-х и начала 50-х гг. и другие материалы. Том

3. Середина 80-х годов – 1991. Сост. А.Н.Артизов, А.А.Косаковский, В.П.Наумов, И.Н.Шевчук. М., 2004.

Сталинские депортации. 1928–1953 / Под. общ. ред. акад. А.Н. Яковлева; Сост. Н.Л.Поболь, П.М.Полян. М. 2005.