Monument avati 2009. aastal, piiriületuse taasavamise 20. aastapäevaks. 1989. aastal õnnestus enam kui 600 SDV kodanikul üle Ungari-Austria piiri läände põgeneda. Memoriaalil on kujutatud klassikalise templi varemetest tõusvat inimrühma, mis sümboliseerib Ida-Euroopa rahvaste vabastamist kommunistlikust võimust. Allikas: Museums and Memorials. Commemorating the Victims of Communist Dictatorships. 2018. Edit. Anna Kaminsky.
Vabaõhumuuseumis on väljas Nõukogudeaegsed monumendid, mis seisid aastakümneid Budapesti väljakutel. Näha saab kuulsaid kommuniste nagu Karl Marx, Friedrich Engels, Vladimir.I.Lenin, Georgi Dimitrov, Béla Kun jne. Allikas: Museums and Memorials. Commemorating the Victims of Communist Dictatorships. 2018. Edit. Anna Kaminsky.
Memoriaal asub kohas, kus varem seisis Stalini monument, mille protestijad 1956. aasta revolutsiooniliste sündmuste ajal maha võtsid. Memoriaal avati 2006. aastal, revolutsiooni 50. aastapäeval. Allikas: Museums and Memorials. Commemorating the Victims of Communist Dictatorships. 2018. Edit. Anna Kaminsky.
Budapesti munitsipaalkalmistu kaugemasse nurka on maetud üle 400 1956. aasta ülestõusu ohvri, sealhulgas hukatud Ungari peaminister Imre Nagy. Kommunistliku režiimi ajal oli juurdepääs alale keelatud. Nn Transilvaania väravale sissepääsu juures on kirjutatud sõnad "Vaid Ungari hing pääseb sellest väravast läbi". Allikas: Museums and Memorials. Commemorating the Victims of Communist Dictatorships. 2018. Edit. Anna Kaminsky.
Mälestusmärk Ida-Saksa protestimarsile, millest võttis 1953. aastal osa umbes miljon inimest. Tegemist oli rahumeelsete meeleavaldustega Ida-Berliinis ja kogu SDV-s. Arvatakse, et Nõukogude ja Ida-Saksa sõjavägi tappis 17. juunil Ida-Berliinis ja SDVs 50 kuni 125 inimest. Ülestõus suruti maha. Allikas: Museums and Memorials. Commemorating the Victims of Communist Dictatorships. 2018. Edit. Anna Kaminsky.
Berliini müüri memoriaal on mälestusmärk, mis sümboliseerib Külma sõda, Saksamaa lõhestamist ja Berliini ida- ja lääneosa teineteisest eraldatust. Memoriaal hõlmab ca 1,4 kilomeetrit endisest piiriribast, kus paikneb viimane osa Berliini müürist koos selle taga asuvate säilinud eraldusaladega, mis illustreerib piirikaitse arengut kuni 1980. aastate lõpuni. Allikas: Museums and Memorials. Commemorating the Victims of Communist Dictatorships. 2018. Edit. Anna Kaminsky.
1945. aasta augustis, kolm kuud pärast Teise maailmasõja lõppu, kolis Nõukogude salateenistus NKVD erilaagri nr 7 Bernau lähedal asuvast Weesowi külast Sachsenhauseni laagrisse. Varem oli laager kasutusel natside koonduslaagrina (1936-1945). Sachsenhausen oli Nõukogude okupatsioonitsooni kümnest erilaagrist suurim ja NKVD kasutuses selle sulgemiseni 1950. aastal. Sachsenhausenis peeti kinni umbes 60 000 inimest, kellest 12 000 suri katastroofiliste vanglatingimuste tõttu. Allikas: Museums and Memorials. Commemorating the Victims of Communist Dictatorships. 2018. Edit. Anna Kaminsky.
Nõukogude okupatsiooni näitus asub Gruusia ajaloomuuseumi neljandal korrusel ja käsitleb Nõukogude võimu perioodi Gruusias aastatel 1921-1991. Näitus on pühendatud Gruusia okupatsioonivastase vabadusliikumise ajaloole ja Nõukogude poliitiliste repressioonide ohvritele. Nõukogudeaegseid kultuurilisi ja poliitilisi repressioone illustreerivad Gruusia avaliku elu tegelaste toimikuid ja isiklikud esemed. Allikas: Museums and Memorials. Commemorating the Victims of Communist Dictatorships. 2018. Edit. Anna Kaminsky.
Metsavennad olid partisanid, kes võitlesid Nõukogude okupatsiooni vastu. Aastatel 1944–1953 osales relvastatud vastupanus umbes 30 000 Eesti põrandaalust võitlejat. Ka metsavendade perekondi represseeriti (vahistamiste, piinamiste ja küüditamisega) kui "klassivaenlasi". Allikas: Museums and Memorials. Commemorating the Victims of Communist Dictatorships. 2018. Edit. Anna Kaminsky.
Muuseumi hoonet kasutasid 1940. ja 1950. aastatel NKVD ja KGB Lõuna-Eesti osakond, aga ka SS Saksa okupatsiooni ajal aastatel 1941–1944. Esialgsel kujul on taastatud kambrid (sh üksikkambrid) ja koridor. Eksponeeritud on Siberi vangilaagritest toodud fotod ja isiklikud asjad ning vastupanuorganisatsioonide ajalugu. Allikas: Museums and Memorials. Commemorating the Victims of Communist Dictatorships. 2018. Edit. Anna Kaminsky.
Algselt kindlusehitise, suurtükipatarei ja kasarmuna kasutusel olnud hoone muudeti 1919. aastal vanglaks. 1940-1991 kasutasid nii Nõukogude kui Saksa okupatsioonivõimud Pataried vangla ja kinnipidamisasutusena. Kümneid tuhandeid kommunistliku režiimi ohvreid peeti enne hukkamist või Gulagi vangilaagritesse saatmist Patareis kinni. Kompleksi idatiiba on kavandatud rahvusvaheline kommunismiohvrite muuseum. Allikas: Museums and Memorials. Commemorating the Victims of Communist Dictatorships. 2018. Edit. Anna Kaminsky.
Mälestusmärk tähistab 1941. aasta suvel NKVD poolt mõrvatud ohvrite masshaudu. 14.-17. juunil 1941. aastal vangistasid kohalikud NKVD väed keskkomitee otsusega üle 10 000 Eesti inimese eesmärgiga hävitada äsja annekteeritud aladelt "nõukogudevastane, kriminaalne ja sotsiaalselt ohtlik element". Hukatud inimeste haudu sümboliseerivad märgistamata ristid. Allikas: Museums and Memorials. Commemorating the Victims of Communist Dictatorships. 2018. Edit. Anna Kaminsky.
Vabadussõjas (1918-1920) hukkunud Eesti sõduritele ja tsiviilisikutele pühendatud mälestusmärk. Vabadussõjas võideldi Nõukogude Venemaa ja baltisaksa Landeswehri vastu. Eesti võitlus suveräänsuse eest tõi vastloodud riigile võidu, mis kinnitati Tartu rahuga. Mälestusmärk kujutab 1919. aastal loodud iseseisvuse ja vabaduse eest võidelnutele annetatud autasu ehk Vabadusristi. Allikas: Museums and Memorials. Commemorating the Victims of Communist Dictatorships. 2018. Edit. Anna Kaminsky.
Dergi ehk punase terrori valitsusajal hukkunutele pühendatud muuseum. Derg ehk Sotsialistliku Etioopia ajutine sõjaline valitsus oli kommunistlik marksistlik-leninistlik sõjaväeline hunta, mis valitses Etioopiat aastatel 1974–1977. Näitus kirjeldab Punase terrorini viinud asjaolusid, Dergi-vastaste inimeste suhtes kohaldatud meetmeid, vangide kohtlemist ja nende omavahelist salajast suhtlust jne. Ekspositiooni osaks on ka rekonstrueeritud piinamis- ja hukkamismeetodeid näitlikustavad elusuuruses mudelid. Allikas: "Museums and Memorials. Commemorating the Victims of Communist Dictatorships". 2018. Toim. Anna Kaminsky.
Vonja oli algselt Saksa sõjavangide vangilaager. Aastatel 1949–1951 kasutati seda uraani kaevandamise sunnitöölaagrina ja kuni 1961. aastani kommunistliku režiimi poliitvangide vanglana. Ohutusmeetmete eiramine ja soov tööplaani ületada põhjustasid korduvaid õnnetusi, raskeid vigastusi ja surma. Töö radioaktiivsete materjalidega ja radioaktiivsete ainetega saastunud vee tarbimine kahjustas oluliselt vangide tervist. Vojna töölaager avati pärast ulatuslikku rekonstrueerimist 2005. aastal ja on kuulutatud riiklikuks kultuurimälestiseks. Allikas: "Museums and Memorials. Commemorating the Victims of Communist Dictatorships". 2018. Toim. Anna Kaminsky.
Natsid kasutasid Tšehhoslovakkia okupatsiooni ajal Pankrácit vanglana aastatel 1939-1945. Vangla esimesel korrusel on autentselt säilinud nn "kirvetuba", mis koosneb otsuse-, hukkamis- ja kirsturuumist. Natsid viisid aastatel 1943–1945 täide 1075 surmaotsust. Pärast kommunistide võimuletulekut 1948. aastal vangistati Pankrácis kümneid tuhandeid poliitilisi vastaseid, kellest paljusid piinati ja üle 1000 inimese hukati. Allikas: "Museums and Memorials. Commemorating the Victims of Communist Dictatorships". 2018. Toim. Anna Kaminsky.
Pärast Varssavi pakti üksuste sissetungi 1968. aastal võtsid üliõpilased Palach ja Zajíc osa mitmetest protestiliikumistest, kuid pettusid oma kaasmaalaste ükskõiksuses. Protestiks olukorra "normaliseerumise" vastu otsustasid Jan Palach ja Jan Zajíc vastavalt 19. jaanuaril ja 25. veebruaril 1969. aastal Prahas enesepõletuse kasuks. Traagilistele sündmustele järgnenud aastakümnetel toimus korduvalt meeleavaldusi, millega mälestati Praha kevade mahasurumist ja mille toimumist võimud takistada püüdsid. Kahe mehe auks püstitati mälestusmärk ka sametrevolutsiooni ajal 1989. aastal. Allikas: "Museums and Memorials. Commemorating the Victims of Communist Dictatorships". 2018. Toim. Anna Kaminsky.
3-meetrise pronksimitatsiooniga monumendi näol on tegemist koopiaga. Originaal, 10-meetri kõrgune papjeemašee-tehnikas jumalanna, püstitati Hiina Tiananmeni väljakule 1989. aastal. Algse kuju hävitasid korrakaitsjad, kes demokraatiat toetavad demonstrandid Tiananmeni väljakult 1989. aastal laiali ajasid. Tiananmeni veresauna 21. aastapäeva eel 2010. aastal esitles Hongkongi demokraatiat toetav liit kuju koopiat, mille politsei konfiskeeris ettekäändel, et väljapanek rikub ohutuseeskirju. Avaliku kriitika survel otsustati otsus tagasi võtta. Allikas: "Museums and Memorials. Commemorating the Victims of Communist Dictatorships". 2018. Toim. Anna Kaminsky.
Belene koonduslaager asutati 1949. aastal ja sai kiiresti riigi suurimaks poliitvangide kinnipidamiskohaks. Rahva hulgas kutsuti laagrit ka "Bulgaaria Gulagiks". Kuigi Belene oli ehitatud 3000 kinnipeetava jaoks, paigutati sinna enam kui 9900 meest ja naist, kelle karistuste pikkused varieerusid 6 kuust 7 aastani. Pärast 1989. aastat on Belene kujunenud kõigi Bulgaaria karistus- ja sunnitöölaagrite ohvrite sümboolseks mälestusmärgiks. Allikas: "Museums and Memorials. Commemorating the Victims of Communist Dictatorships". 2018. Toim. Anna Kaminsky.
Põhja-Bulgaarias asuv mälestussammas on pühendatud Lovechi töölaagri ohvritele. Valvurid kutsusid laagrit "päikeserannaks" kohaliku Musta mere rannakuurorti järgi. Lovech oli Bulgaaria karistus- ja töölaagrite süsteemis üks julmemaid. Karjääris töötavad kinnipeetavad pidid taluma ebainimlikke tingimusi, püüdes saavutada tööplaani ebarealistlikke eesmärke. Paljud ei elanud vangistust üle. Allikas: "Museums and Memorials. Commemorating the Victims of Communist Dictatorships". 2018. Toim. Anna Kaminsky.
Mälestusmärk 1941. aasta nn "Minski surmamarsi" ohvritele, kes tapeti NKVD vanglate evakueerimise käigus. Nende hulgas oli Poola, Leedu ja Valgevene vange. Ohvrid koguti kokku rindealade vanglatest ja viidi Minski lähedal asuvasse metsa, kust nad alustasid teekonda Červieńi poole. Hukkunute koguarv on hinnanguliselt 5000–7000. Pärast massihaua avastamist püstitati esimene mälestusrist 1991. aastal. Ehkki kohalikud omavalitsused toetasid algselt ohvrite avalikku mälestamist, peetakse seda nüüd ebasoovitavaks. Allikas: "Museums and Memorials. Commemorating the Victims of Communist Dictatorships". 2018. Toim. Anna Kaminsky.
Memoriaal asub Minski äärelinnas, paigas, kus Nõukogude salapolitsei hukkas aastatel 1937-1941 tuhandeid inimesi. Pärast matmispaiga avastamist 1988. aastal on mitmed Valgevene organisatsioonid ja erakonnad püüdnud ala riikliku mälestisena arvele võtta. Siiani on see ebaõnnestunud riigi vastuseisu tõttu, mis pole stalinliku terrori ohvrite mälestust veel ametlikult tunnistanud. Nimi Kurapatõ on muutunud Valgevene ühiskonnas stalinismikuritegude sünonüümiks. Allikas: "Museums and Memorials. Commemorating the Victims of Communist Dictatorships". 2018. Toim. Anna Kaminsky.
Armeenia mälestusühingu "Gushamatjan" algatusel püstitatud mälestusmärk poliitiliste repressioonide ohvritele Armeenias. Gerasim Tumanjani kujundatud skulptuur kujutab kaitseasendis meest sirutamas käsi taeva poole. Allikas: "Museums and Memorials. Commemorating the Victims of Communist Dictatorships". 2018. Toim. Anna Kaminsky.
Poliitvangla Spaçi külas, mille kinnipeetavad olid mõistetud sunnitööle lähedal asuvates vase- ja püriidikaevandustes. Spaç oli üks julmemaid vanglaid kommunistlikus Albaanias. Lisaks majanduslike eesmärkide saavutamisele oli sunnitöö eesmärk vangide puhastamine "valedest mõtetest" ja ümberharimine eeskujulikeks sotsialistideks. Halastamatute tööstandardite ja ebainimlike töötingimuste tõttu korraldasid vangid 1973. ja 1985. aastal mässud. Mõlemad rahutused suruti maha ja nende juhid hukati. Kiirelt lagunev vangla on küll plaanitud muuta muuseumiks, kuid seni on idee paberile jäänud. Allikas: "Museums and Memorials. Commemorating the Victims of Communist Dictatorships". 2018. Toim. Anna Kaminsky.
Kommunistliku režiimi ohvrite mälestusmärk paikneb Albaania siseministeeriumile kuulunud ruumides ja vanglas. Ekspositsioon käsitleb esimesi kommunismivastaseid proteste Albaanias, vaimulike tagakiusamist, poliitvangide vangistamist ja erinevaid karistusmeetodeid. Allikas: "Museums and Memorials. Commemorating the Victims of Communist Dictatorships". 2018. Toim. Anna Kaminsky.
Multimeedianäitus 1970ndatel ehitatud punkris, mis asub mitmel korrusel maa all. Punker ehitati riigi kõrgeimale juhtkonnale kaitseks võimaliku tuumarünnaku eest. BUNK'ART 1 on käsitleb Albaania kommunistliku armee ajalugu ja albaanlaste igapäevaelu režiimi ajal. Tunnelites asuv BUNK'ART 2 analüüsib Albaania siseministeeriumi tegevust aastatel 1912–1991 ja paljastab Enver Hoxha režiimi kasutuses olnud poliitilise politsei „Sigurimi“ saladused. Allikas: "Museums and Memorials. Commemorating the Victims of Communist Dictatorships". 2018. Toim. Anna Kaminsky.
Kommunistliku diktatuuri kukutamise ja režiimi ohvrite mälestamise memoriaal. Kunstiinstallatsioon koosneb Berliini müüri segmendist, punkrist ja kurikuulsa Spaçi töölaagri sammastest. Mälestusmärgi on kujundanud Ardian Isufi ja Fatos Lubonja; viimane neist oli poliitiline dissident, kes veetis töölaagrites ja üksikvangistuses kokku 19 aastat. Allikas: "Museums and Memorials. Commemorating the Victims of Communist Dictatorships". 2018. Toim. Anna Kaminsky.
Tiranas asuv riiklik ajaloomuuseum on Albaania suurim. Ekspositsioon käsitleb riigi minevikku eelajaloost kommunistliku režiimi lagunemiseni. 1991. aastal valminud alamnäitus keskendub kommunistliku diktatuuri perioodile. Tegemist oli esimese näitusega, mis käsitles kommunismikuritegusid postkommunistliku riigi rahvusmuuseumis. Kommunistliku terrori paviljonis on väljas dokumendid, fotod ja esemed kommunistliku tagakiusamise perioodist (1944–1991), samuti antakse ülevaade töö- ja kinnipidamislaagrite süsteemist. Allikas: "Museums and Memorials. Commemorating the Victims of Communist Dictatorships". 2018. Toim. Anna Kaminsky.
15. mail 1945 alistusid Sloveenia piiril Bleiburgis viimased Iseseisva Horvaatia Riigi väeosad Jugoslaavia partisanidele. Sellele järgnes sõjavangide ja tsiviilisikute repatrieerumine Jugoslaaviasse. Teel läbi Tezno ja Macelj hukati või viidi sunnitöö laagrisse kümneid tuhandeid inimesi. Iga aasta 15. mail kogunetakse Bleiburgi neid ohvreid mälestama.
1990. aastal avatud mälestusmärk asub Southern Cemetery surnuaial Briti Poola kogukonna kalmistu kvartalis. Selle avamisel tunnistas Briti valitsus avalikult, et Katõni massimõrva pani toime Nõukogude võim, mitte Natsi-Saksamaa.
18. septembril 1976 avati Gunnersbury kalmistul Ühendkuningriikide Poola kogukonna poolt mälestusmärk 1940. aastal NKVD poolt toime pandud Katõni massimõrva ohvritele. Nõukogude Liit ei soovinud Katõni sündmuste meenutamist ja survestas Briti valitsust monumendi püstitamist takistama.
11. septembril 1999 avatud memoriaalile on graveeritud 7526 hukkunu nimed. Memoriaal on pühendatud kõigile, kes langesid kommunistliku partei terrori ohvriks enne 9. septembrit 1944, ja neile, kes hukkusid totalitaarse režiimi tegevuse tagajärjel aastail 1944–1989.
2017. aastal avatud muuseum asub hoones, kus resideerusid varem nii Gestapo kui kommunistliku režiimi julgeolekuteenistus. Püsinäitus koosneb üheksast osast, kus tutvustatakse julgeolekuteenistuse jälitusseadmeid ja –meetodeid, andes ülevaate nende inimeste saatusest, kes sattusid julgeolekuteenistuse huviorbiiti.
2002. aastal avati Taškenti teletorni lähedusse poliitiliste repressioonide ohvrite muuseum. Muusuem annab ülevaate usbekkide tagakiusamisest ja repressioonidest Nõukogude režiimi ajal ja enne seda.
17. juunil 2000 Ukraina ja Poola presidentide initsiatiivil valminud memoriaal asub paigas, kus NKVD tappis 1940. aastal 3809 Poola ohvitseri ja 500 tsiviilkodanikku. Memoriaali keskpunktiks on roostes metallsein, mille ees seisab roostes õigeusu rist.
Memoriaal loodi 2000. aastal Rahvusliku Katõni Memoriaali sihtasutuse algatusel, mis asutati 1989. aastal USA sõjaväe poola päritolu veteranide poolt. Iga aasta märtsis viiakse monumendi juures läbi mälestustseremoonia ja –missa. Monumendi modelleeris kujur Andrzej Pitynski Poolas, kust see transporditi USA-sse.
20 km kaugusel Smolenskist, Gnezdovo ja Katõni külade vahel asuv memoriaal avati 28. juulil 2000. Memoriaal koosneb kahest osast, Smolenski elanikest poliitvangide matmispaigast ja Poola sõjaväekalmistust. Katõni massihaua leidsid natsid 1943.aastal, selle üldnimetuse all tuntakse aga kõiki 1940. aastal NKVD poolt toime pandud Poola sõjavangide hukkamisi.
1991. aasta juunis avatud memoriaal mälestab 1940. aastal Katõni metsas NKVD poolt maha lastud Poola poliitvange, kelle hulgas olid ka Poola ohvitserid. Pronksist monument kujutab haavatud Poola sõdurit, mille modelleeris Ameerika-Poola skulptor Andrzej Pitynski.
Aastail 1931–1959 tegutsenud Karlagi laagrikompleksist käis läbi vähemalt miljon inimest. Muuseum asub endises Karlagi peakorteris Dolinka külas. Lisaks laagri ajaloo käsitlemisele, räägib muuseum kasahhide vastu suunatud nõukogude võimu ebainimliku poliitika tagajärgedest.
1938. aastal rajatud Karlagi eriüksus oli töö- ja vangilaager, kuhu saadeti kodumaareeturite abikaasad. Aastatel 1940–1950 suri seal 10 000 kinnipeetut. 2007. aastal avatud muuseum-memoriaalis käsitletakse peale laagri ajaloo ka 1986. aasta detsembri sündmusi, mil Nõukogude võim surus veriselt maha tudengite meeleavaldused.
Muuseum asub endises punaste khmeeride ülekuulamis- ja kinnipidamiskeskuses, mis tegutses aastail 1975–1979 Phnom Penhi linnas, mille elanikud olid eelnevalt 1975. aastal evakueeritud. Nelja aasta jooksul vangistati siin 15–20 000 inimest, kellest 1979. aastaks olid elus 12. Muuseum koosneb autentsest vanglast, arhiivist ja memoriaalist.
Choeung Ek’i on punaste khmeeride ohvrite massihaud, tuntud ka tapmisväljade nime all, kust on leitud ligi 9000 inimese säilmed. 1975–1979 hukati siin üle miljoni inimese. Kokkuleppe järgi lastakse mälestuspaigal siiani leiduvatel inimluudel rahus puhata. Ohvreid mälestab klaasist budistlik stuupa, täidetud enam kui 5000 kolbaga, neist paljud lömastatud.
Memoriaal avati 2009. aastal, millele eelnes 2006. aastal vastu võetud seadus, mis tunnistab 1932–1933 holodomori nime all tuntud näljahäda genotsiidiks Ukraina rahva vastu. Memoriaali avamise aastast on kujunenud traditsiooniks koguneda iga aasta novembri neljandal laupäeval memoriaalile ja süüdata küünlad hukkunute mälestuseks.
Ida-Sloveenias Teharjes asus Jugoslaavia salapolitsei koonduslaager, mis asutati pärast Teist maailmasõda. Laager ehitati sõja ajal 1943. aastal Saksa vägedele ja oli Hitlerjugendi kasutuses. Hinnanguliselt hukati seal ilma kohtuotsuseta 5000 kinnipeetut. Ohvrite mälestuseks avati 2004. aastal endises laagris memoriaalpark.
Muuseum avati ametlikult 25. märtsil 2013, Bratislava antikommunistliku meeleavalduse 25. aastapäeval. Muuseum on vabatahtlikkuse alusel töötav projekt, mille eesmärgiks on meenutada neid, kes aitasid taastada vabaduse.
Muuseum asub endises KGB hoones Vilniuse kesklinnas, kus okupatsioonirežiim nii planeeris kui teostas oma kuriteod. Ekspositsioon räägib Leedu iseseisvuse kaotamisest, Nõukogude ja Natsi-Saksamaa režiimi repressioonidest ja iseseisvusvõitlusest. Muuseumi keldris näeb ajaloolisi vangikonge ja mahalaskmisruumi.
1993. aastal avatud muuseumi missioon on näidata Läti saatust Natsi-Saksamaa (1941–1944) ja Nõukogude Liidu (1940–1941, 1944–1991) okupatsioonide ajal, meenutada maailmale kahe võõrvõimu toime pandud inimsusevastaseid kuritegusid ning mälestada okuptasioonide ohvreid. Muuseum asub hoones, mis ehitati Nõukogude okupatsiooni ajal Lenini 100. sünniaastapäevaks.
24. veebruaril 2002 avatud muuseum asub majas, mida kasutasid vangla, piinamis- ja tapmispaigana Ungaris valitsenud diktatuurirežiimid. Neljal korrusel asuv näitus jutustab nii režiimide kuritegude ajaloolisest kontekstist kui süütutest inimestest, keda selles hoones kinni hoiti ja tapeti.
Muuseum asub Ida-Saksamaa riikliku julgeoleku ministeeriumi peakorteris. Hoone valmis 1961. aastal ja jäi hirmu sümboliks kuni 15. jaanuarini 1990. a, mil demonstrandid selle meeleavalduste käigus üle võtsid. Alates sellest on majas tegutsenud mäluasutus, kus on toimunud erinevad näitused riikliku julgeoleku organite tööst ja selle mõjust Ida-Saksamaa elanikkonnale.
Endises Stasi vanglas mälestatakse Natsi-Saksamaa, Nõukogude okupatsiooni ja Saksa Deokraatliku vabariigi režiimide ohvreid, kes kannatasid ebainimlikes tingimustes Bautzeni kahes vangimajas. Memoriaali püsinäitusel saab tutvuda toonaste vangide elutingimustega ja tutvuda ajastu ajaloolise ning poliitilise taustaga.
Müncheni väljakul asuvas endises kohtu- ja vanglahoones peeti poliitilisi protsesse nii natsivõimu kui Nõukogude okupatsiooni ajal, samuti Saksa Demokraatliku Vabariigi alguspäevil. Aastatel 1907–1956 pandi samas hoones toime ka hukkamisi. Mäluasutuse eesmärk on uurida õiguspraktika kuritarvitamist.
23. augustil 2018 Tallinnas avatud memoriaal on pühendatud enam 200 000 Eesti inimesele, kes kannatasid kommunistliku terrori tõttu. Memoriaal on üks Euroopa suurimaid - 32 000 ruutmeetrit. Kompleks koosneb kahest osast: „Teekond“ on mälestussein, kuhu on kantud terrori käigus hukkunud Eesti elanike nimed, kes ei naasnud enam kunagi koju; „Koduaeda“ on istutatud õunapuud, mille vahel looklevad jalgrajad ja seinal on kujutatud ühtset mesilasperet.
Memoriaali avas USA president George W. Bush 12. juunil 2007, 20 aastat pärast president Reagani kõne, milles viimane ütles Gorbatšovile, et see lammutaks Berliini müüri. Rohkem kui 100 miljonile kommunismiohvrile pühendatud memoriaali keskmes on demokraatia jumalanna; koopia 1989. aasta protestide ajal tudengite püstitatud kujust Tiananmeni väljakul.
Okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu avati 1. juulil 2003. 2017. aastal avati külastuseks KGB vangikongid aadressil Pagari 1. 2018. aastal avatud muuseumi püsiekspositsioon „Vabadusel ei ole piire“ räägib Eesti okupatsioonidest, vastupanust, iseseisvuse taastamisest ja vabadusest.
Mälestusmärk stalinlike repressioonide ohvritele avati 30. oktoobril 2017. Pronksist valatud surma sümboliseeriv vikatikujuline müür koosneb külg-külje kõrvale surutud nägudeta inimkujudest, tähistamaks ohvrite anonüümsust. Monument püstitati endisele parkimisplatsile tiheda liiklusega ristmikule Moskva kesklinnas, näitamaks et repressioone pandi toime kõikjal.
30. oktoobril 1990 pandi Moskvas Lubjanka väljakule endise KGB peakorteri ette kunagisest Solovki vangilaagrist toodud suur kivi. Igal aastal 30. oktoobril, poliitiliste repressioonide ohvrite mälestuspäeval, kogunevad inimesed kivi juurde mälestustseremooniale. Teine Solovki laagrist toodud kivi asub Peterburis.
Lontskoho tänaval asuv Rahvuslik okupatsioonirežiimide ohvrite muuseum-memoriaal mälestab kõiki Saksa, Nõukogude ja Poola okupatsioonivõimu all kannatanuid. See on esimene mäluasutus Ukrainas, mis asub endises vanglas. Hoone esimesel korrusel saab näha omaaegsete poliitvangide kinnipidamistingimusi.
Hongkongis asuv sammas mälestab 1989. aastal Tiananmeni väljakul toime pandud veresauna ohvreid, keda oli erinevatel hinnangutel vähemalt 10 000. 2008. aastal värviti kuju oranžiks, et väljendada toetust kampaaniale „The Colour Orange“, mis pööras tähelepanu inimõiguste rikkumistele Hiinas Pekingi olümpiamängude ajal.
Mälestusmärk on pühendatud poliitiliste repressioonide ohvritele. Pronksist valatud kuju avati 30. oktoobril 2005. Pea kolm meetrit kõrge leinav ingel hoiab käes Koguja raamatut. Tema selja taga on kaks graniittahvlit, millest ühel on kirjas 171 Stavropolski rajooni inimese nimed, kes tapeti poliitilistel põhjustel ja hiljem rehabiliteeriti.
Revolutsiooni väljakul asuv monument on pühendatud 1989. aasta revolutsioonile ja selle ohvritele, kes panid aluse iseseisva riigi taassünnile. 25-meetri kõrgune marmorsammas püstitati augustis 2005. Samba ees oleval kahel kaarseinal on kirjas revolutsioonis hukkunud vabaduse eest võidelnud inimeste nimed.
Aastatel 1938–1950 lasti Moskva külje all asuval Butovo polügoonil maha ja maeti massihaudadesse kümneid tuhandeid „rahvavaenlasi“. Ohvrite täpne arv on teadmata, kuid tuvastatud on 20 761 inimese nimed, kes langesid Suure terrori (1937–1938) ohvriks. Kuna ohvrite seas oli üle 1000 vene õigeusu vaimuliku, ehitati sinna mälestuskirik.
1990. aastal Chişinău pearaudteejaamas ajutisena avatud ajutine mälestuskivi oli pühendatud 1940–1951 Moldovas toime pandud massiküüsitamiste ohvritele. Püsiv mälestusmärk avati aastal 2013 ja see kujutab endast nn piinarongi.
22. mail 2002 avatud kommunismiohvrite memoriaal kujutab seitset trepist alla astuvat inimest. Neist esimene on füüsiliselt terve, kuid mida edasi, seda suuremad on kujude anatoomilised kahjustused, sümboliseerimaks kommunistliku diktatuuri tekitatud valu, aga ka vangide vaprust ja vastupidavust.
1993. aastal võttis sihtasutus Kodanikuakadeemia koostöös Rahvusvahelise Kommunismi Uurimiskeskusega eesmärgi rajada muuseum, mis käsitleks Rumeenia ning teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikide kommunistlikku minevikku. Memoriaal-muuseum rajati endisesse vanglasse.
Poliitiliste repressioonide ohvritele pühendatud memoriaal avati 12. juunil 1996. Stalini eluajal asus samas kohas vangide jaotuspunkt, kust hargnes kinnipeetavate teekond erinevatesse Kolõma vangilaagritesse.
21. oktoobril 2006 Budapesti piiril Csömöri külas avatud memoriaal mälestab kogu maailma kommunismiohvreid ja Ungari 1956. aasta revolutsiooni vabadusvõitlejaid. Monumendi ees on terasest Ungari lipp, milles on auk – 1956. aastal lõikasid vabadusvõitlejad Ungari lipult kommunistliku sümboolika välja.
1941. aastal tappis NKVD Demjaniv Lazis enne sakslaste sissetungi üle 500 okupeeritud Poola kodaniku, kelle seas oli ka naisi ja lapsi. Pärast sõda püüdis Nõukogude võim sakslaste poolt avastatud haua olemasolu varjata. Alles 1989. aastal õnnestus kohalikul ühingul Memoriaal haua asukoht välja selgitada. Mälestusmärk langenutele avati 1998. aastal.