Vseviov: 1917. aasta oktoobripöörde rasked tagajärged määravad suhtumise sellesse

Mineviku sündmust, mis otseselt viis võimu kehtestamiseni, mille tegevuse tulemusel kaotasid miljonid inimesed oma elu, ei saa kuidagi pidada heaks. Mis omakorda määrab ka hinnangu 1917. aastal toimunud oktoobripöördele, kirjutab ajaloolane, professor David Vseviov. 

Pöördelistele ajaloosündmustele eelneb alati eellugu. Nii on see ka 1917. aasta oktoobripöördel, mida nõukogudeaegses traditsioonis nimetati alates 1930-ndate aastate lõpust ametlikult Suureks Sotsialistlikuks Oktoobrirevolutsiooniks. Kusjuures sündmuse järgsel esimesel kümnendil nimetati toimunud murrangut ka juhtivate bolševike poolt „oktoobri pöördeks“.

Enam-vähem samal ajal, ehk 1930-ndate aastate lõpus kujunes nõukogude ametlikus ajalooteaduses välja samuti „kahe revolutsiooni“ kontseptsioon, mille järgi oli veebruaris tegemist paari kuuga oma ülesanded täitnud kodanlik – demokraatliku revolutsiooniga, samal ajal kui oktoobrisündmuste puhul aga oli algusest saadik tegemist sotsialistliku revolutsiooniga.

Kuigi Vene – Jaapani sõjast ajendatud 1905. – 1907. aasate tormilised sündmused räsisid ohtlikult tsaaririigi alustuge ja oleksid võinud kujuneda tõsiseks hoiatuseks eelseisvate võimalike arengute eest, paistis 1913. aastal 300-t juubelit tähistanud Romanovite impeerium esmapilgul kõigutamatuna. Kusjuures riigi stabiilsuses olid veendunud ka bolševike juhid ise.

Nii oli Lenin veel mõned nädalad enne revolutsiooni, 1917. aasta jaanuaris, esinedes Zürichi töölisnoorte ees, väljendanud sügavat veendumust, et lähimate kümnendite jooksul tema eakaaslaste silmad Venemaal mingeid revolutsioonilisi muutusi ei näe. See, emigratsioonis viibiva Lenini väide viitab samas sellele, et bolševike partei juhil puudus tegelik aresaam Venemaal toimuvates arengutest ning riiki sügavuti haaranud probleemidest.

1914. aasta 28. juulil puhkenud I Maailmasõda kutsus Venemaal esile eufoorilise vaimustuse ning patriotismi laine, kuid peatsed hävitavad lüüasaamised rinnetel ning kuhjuvad varustusprobleemid tagalas viisis rahulolematuse järsu kasvuni. 1916. – 1917. aasta talvel ei suutnud võimud tagada leivaga varustamisel isegi pealinna elanikkonda.

Peatselt kasvasid leiva nõudmised massilisteks valitsusvastasteks poliitilisteks väljaastumisteks, mis lõpptulemusena viisid Veebruari revolutsioonini ning sajandite pikkuse monarhia kukutamiseni. Nii lõppes Romanovite dünastia valitsemisaeg ja võimutäius läks üle Ajutisele valitsusele, mis kuulutas välja amnestia poliitilistele vangidele, lubas tagada kodanikuvabadused ja viia läbi kohaliku isevalitsemise reformi.

Kuid veebruaris võimu haaranud poliitilised jõud ei suutnud seda oma käes hoida. Pikale veninud väheeduka sõjaga kaasnesid arvukad probleemid: puudust tunti kõigest – nii toiduainetest kui ka küttepuudest ning, mis kõige olulisem, kaotati igasugune usk võimulolijate teovõimekusse. Tulemusena olid inimesed mattunud argiste murede lahendamise koorma alla, mis viis täieliku võõrandumiseni riigist.

Kuigi nõukogude ajal väideti, et ajutine valitsus kukutati relvastatud ülestõusu tulemusel, kaotas võimu haaramise käigus vähemalt pealinnas elu tunduvalt vähem inimesi, kui veebruarikuu sündmuste ajal. Samuti deklareeriti, et oktoobripöörde edukuse tagas rahvamasside täielik toetus. Tegelikult aga oleks hoopis kohasem iseloomustada inimeste reaktsiooni järjekordsele võimuvahetusele (nn ajutise valitsuse koosseise oli ju mitmeid) sõnadega ükskõiksus ja osavõtmatus. Tulemusena hõivasid bolševikke toetavad jõud 26. oktoobri (7. novembri) ööl Talvepalee ning arreteerisid Ajutise valitsuse liikmed.

Olgu siin täpsustusena öeldud, et ajutise nimetust kandis valitsus seetõttu, et Venemaa tulevase poliitilise korralduse üle pidi otsustama kokku kutsutav Asutav Kogu. Selline idee oli rahva seas sedavõrd populaarne, et võimu haaranud bolševikud ei saanud sellest loobuda. Kuna aga bolševikud said Asutava Kogu valimisel lüüa, ajasid nad tööd alustanud Kogu peatselt laiali.

Petrogradiga võrreldes osutati Moskvas võimu haarajatele tugevamat vastupanu ning lahingud linnas käisid mitu päeva ja nende käigus hukkus paarsada inimest. Kuid küllaltki palju oli ka neid kodanikke, kes osutasid uuele võimule algusest alates passiivset vastupanu. Ainuüksi Petrogradis lõpetasid ligikaudu 50 tuhat riigi- ja kommertsstruktuuride teenistujat oma kohustuste täitmise.

Bolševike edu on seletatud mitmete objektiivsete asjaoludega ning ka sellega, et üheks hetkeks langesid võimu haaranute ja valdava osa rahvas huvid ühte. Selleks huvide kokkulangemiseks oli bolševike poolt deklareeritud soov peatada sõda ning jagada maa talupoegadele.

Samal ajal on ajaloouurijaid, kes on seisukohal, et bolševike õnnestumine polnud kaugeltki ettemääratud, vaid see sai võimalikuks tänu valitsuse, kellel aga olid kõik võimalused selle takistamiseks, tegevusetusele. Ajutise valitsuse juht Kerenski ning mitmed tolle aegsed valitsuse liikmed olid veendunud, et bolševike väljaastumist ootab juulikuu päevadega analoogiline saatus. Siis suruti bolševike võimuhaaramiskatse suhteliselt hõlpsasti maha.

Kui vaadata nõukogude valitsuste pöördejärgseid otsuseid, siis neist esimene, 26. oktoobrist (8. novembrist), puudutas mõnede opositsiooniliste ajalehtede sulgemist ning kuigi järgmisel päeval avaldatud ajakirjanduse tegevust reguleerivas dekreedis väideti, et kui normaalsed ühiskondlikud tingimused taastuvad, saab see otsus muudetud, jäi kommunistliku partei ainuõigusele pretendeeriv monopol infokanalites kehtima kuni „perestroika ja glasnosti“ ajajärguni.

Oktoobripöörde sündmustest ja nende päevade „kangelastest“ ilmus nõukogude ajal tuhandeid, erinevates žanrites käsitlusi. Alates dokumentide kogumikest, ilukirjanduslikest teostest ning lõpetades mälestusraamatutega ja filmidega. Kui Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni peaarhitektina nimetati kogu selle perioodi jooksul Vladimir Leninit, siis tema lähimate võitluskaaslaste nimed muutusid sõltuvalt võimuvõitluse tulemustest.

Paaril esimesel pöördejärgsel aastal seisis kirjalikes ja suulistes meenutustes Lenini kõrval alati vankumatult Lev Trotski, kellele omistati kandev roll 25. – 26. oktoobri sündmustes. Sellist rollijaotust kinnitas ka Stalin oma „Pravdas“ seoses revolutsiooni esimese aastapäevaga ilmunud artiklis, kus ta kirjutas, et 1917. aastal toimunu puhul peame me olema „kõigepealt ja peamiselt tänulikud seltsimees Trotskile“.

Seejuures tõi Stalin õigusega esile fakti, et võimu haaramine kujunes edukaks tänu Trotski aktiivsele tegevusele, mille tulemusel kehtestasid bolševikud kontrolli Petrogradi garnisoni üle. Kuid mõne aasta möödudes, parteisisese võitluse käigus, teatas Stalin juba vastupidiselt, et Triotski ei mänginud revolutsiooni läbiviimisel mingit rolli. Ja, nagu hilisemast ajast on teada, sai Trotskist nõukogude võimu peamine vaenlane ja trotskismist kuritegelik mõtteviis, mille esindajad kuulusid likvideerimisele.

1930-ndatest aastatest alates sai Oktoobrirevolutsiooni peamiseks sangariks juba Stalin. Kusjuures stalinismi ajastu oktoobriteemalistest filmidest on hästi näha, et tandemis Lenin – Stalin hakatakse neist viimasele omistama visuaalselt aina juhtivama rolli. Nii jõuavad mitmed, nõukogude elu oluliselt mõjutanud ideed (näiteks riigi elektrifitseerimise vajadus) vaatajateni Stalini suu läbi – Lenini osaks jääb vaid nõusoleku märgiks noogutada.

Nikita Hruštšovi valitsemisajal aga, omakorda, lõigati varasematest filmikaadritest Stalin välja.

Oktoobrisündmustest osalenud mitmete oluliste tegelaste kadumisele järgnevate põlvkondade mälust aitas jõudsalt kaasa nõukogude ajalooteadus, mis ametliku parteiajaloo kursusena kujundas 1917. aasta sündmustest hilisematele võimukandjatele sobiva narratiiv.

Hinnangud 1917. aasta oktoobris (novembris) aset leidnud sündmustele on ääres äärde. Mõnede käsitluste autorite jaoks oli nende sündmuste näol tegemist rahvusliku katastroofiga, mis katkestas Venemaa normaalse, sajandite pikkuse arengu ja viis laastava kodusõjani, mahajäämuseni võrreldes teiste arenenud riikidega ning  kuritegeliku totalitaarse süsteemi kehtestamiseni.

Seda seisukohta jagavate autorite arvates kasutas küüniline võimuahne seltskond eesotsas Leniniga avanenud soodsat juhust ja surus passiivsele rahvale vägivalda kasutades oma tahmise peale. Selle seisukohaga ühtib ka nn „Saksamaa poolse finantseerimise“ kontseptsioon, mille järgi toimus bolševike finantseerimine Venemaaga sõjas oleva Saksa keisririigi luurekanalite kaudu.

Loomulikult valitses nõukogude historiograafias vastupidine seisukoht (see pole tänase päevani kadunud), et tegemist oli inimkonna ajaloo suurima progressiivse sammuga, mis võimaldas ületada feodaalsed igandid ja kapitalistliku formatsiooni ebaõigluse ning alustada õnneliku ühiskonna üleseehitamist. Ja kuigi sellel teel esinesid üksikud puudused (Stalini-aegsed repressioonialased liialdused) oli 1917. aasta oktoobrirevolutsiooniga määratletud suunavalik igati õige. Sellise seisukoha jagajate arvates aga kujunes XX sajandi suurimaks katastroofiks hoopis Nõukogude Liidu lagunemine.

Ajaloo kulgemist on keeruline mõõta vastanduvates kategooriates „hea – halb“. Kuid mineviku sündmust, mis otseselt viis võimu kehtestamiseni, mille tegevuse tulemusel kaotasid miljonid inimesed oma elu, ei saa kuidagi pidada heaks. Mis omakorda määrab ka hinnangu 1917. aastal toimunud oktoobripöördele.