Kommunistlik diktatuur Hiinas (1949-praeguseni)

Ühe maailma tähelepanuväärseima, vanema ja arenenuma tsivilisatsiooni pärandi pärija Hiina on 19. sajandist olnud vaevatud ohvriterohketest ülestõusudest, suurtest näljahädadest, sõjalistest kaotustest ja võõrvõimude interventsioonist. 1911-1912 toimunud ja Qingi dünastia kukutanud  mittesotsialistlik Xinhai revolutsioon kuulutas Hiina vabariigiks. Hiina Kommunistlik Partei, mis loodi 1921. aastal, tuli heitliku ja pika kodusõja ning Teise maailmasõja tulemusena võimule oktoobris 1949.

NSV Liidu eeskujul loodud totalitaarse kommunismi ülesehitava ja maoismist juhinduva režiimi tulemusena hukkus ebaloomulikult või vägivaldselt kümneid miljoneid inimesi. Kuigi ka kodusõjas rahvuslastega hukkus kommunistide tõttu arvatavasti 6-10 miljonit inimest, algasid repressioonid,  süstemaatiline terror ja ühiskonna ümberkorraldused 1940. aastate keskel. 1949-1975 hukkunute statistika on varieeruv. Ühelegi numbrile ei ole võimalik lõplikku kinnitust anda. Hiina ametlik statistika on põhjaliku uurimise teostamiseks varjatud. Kümnekonna erineva lääne allika analüüsist järeldub, et kõneleda saab kokku 45–60 miljonist hukkunust. Need surmad olid põhjustatud sundkollektiviseerimisest, puhastustest (arvatavasti 2-5 miljonit), nn. Suure Hüppest ja sellest tingitud näljahädast (hinnanguliselt 30-40 miljonit) hukkunut, Kultuurirevolutsioonist (2-7 miljonit hukkunut), ajaloo suurima koonduslaagrite süstemi laogai suremusest (15-20 miljonit) inimest, Tiibeti okupeerimisest (0,6 -1 miljonit inimest) ja teistest surmajuhtumitest.

1980. aastatest sotsialistliku turumajanduse teel olnud ja maailma suurimaks majanduseks pürgiv Hiina on  pragmaatilistest muudatustest hoolimata endiselt diktatuuririik. 1989. aastal ajas sõjavägi Pekingis veriselt laiali üliõpilaste meeleavalduse, kus nõuti riigi demokratiseerimist, hukkunuid ja haavatuid loendati vahemikus 1000-3000. Tiibeti 2008. aasta rahutustes tapeti kuni paarsada meeleavaldajat. Samuti on Xinjiangi Uiguuri autonoomses piirkonnas rahvuslikku liikumist juba pikka aega maha surutud. Ohvrite arv on teadmata, kuid aastas hukatakse Hiinas ametlikult ja erinevatel põhjustel umbes 10 000 inimest.

2003. aastal keelustati kodanikualgatusena tekkinud opositsiooniline religioosne ja rahumeelne liikumine Falun Gong; liikumise kümneid tuhandeid liikmeid kiusatakse taga. Inimõiguste olukord ei ole rahvusvaheliste organisatsioonide hinnangul 2006. aastast paranenud. On suurenenud juhtumite arv, kus kiusatakse taga, peetakse kinni ning vangistatakse poliitilisi ja usulisi aktiviste, ajakirjanikke ja kirjanikke, nagu ka advokaate, kes soovivad oma õigusi maksma panna. Valitsus on kehtestanud ka uued piirangud valitsusvälistele organisatsioonidele, meediale, sealhulgas internetile, kohtutele ja kohtunikele.