Intervjuu: kommunistliku Hiina tõus ja Mao Zedongi pärand
Portaal communistcrimes.org käivitas vestlussarja „Punanurk“, mille raames uurib Eesti Mälu Instituudi juhatuse liige Sergei Metlev ajaloolastelt, uurijatelt ja arvamusliidritelt kommunistlike režiimide pärandi kohta. Esimene vestlus viib meid tagasi kommunistliku Hiina Rahvavabariigi väljakuulutamise aastasse. Suurriigiks kasvanud Hiina jaoks möödus 20. sajandi teine pool uskumatute eksperimentide ja jõhkruse tähe all. Oma teadmisi jagab Hiina ekspert Frank Jüris.
Sarjas käsitleme kommunistlike režiimide, mille ohvriks langes 20. sajandil kümneid miljoneid inimesi, teket, sisemist toimimist, ideoloogilisi põhimõtteid ning kuritegusid. Arutluse alla tulevad nii Eesti kui ka laiema maailmaga seotud teemad.
Vaata või loe – igale videovestlusele lisame usutluse teksti.
Sergei Metlev: Tervitused Eesti Mälu Instituudi poolt. Meie asutus on erinevates vormides alates 1998. aastast tegelenud totalitaarsete ideoloogiate ja selliste ideoloogiate alusel loodud poliitiliste režiimide uurimisega. Väga paljude tegevuste seas on meil käsil ka Tallinnas asuva endise Patarei vangla muusemiprojekt, mille nimi saab olema Rahvusvaheline Kommunismiohvrite Mälestusmuuseum. See tähendab, et peame väga oluliseks nii Eesti kui ka rahvusvahelise auditooriumi teadmiste parandamist kommunistlike režiimide ajaloo osas. Kahjuks ei ole kommunismiohvrite häält tihtipeale avalikus diskussioonis nii palju kuulda kui võiks olla.
Täna asume Vabamu muuseumi ekspositsioonialal ja vestleme Hiinast. Olen kutsunud külla Eesti Välispoliitika Instituudi teaduri ja tuntud Hiina eksperdi Frank Jürise, kes saab valgustada nii mind kui teid Hiina kommunistliku lähiajaloo osas, millest Eestis teatakse väga vähe.
Esimene küsimus – 1. oktoobril 1949 kuulutati Pekingis välja kommunistlik Hiina. Selle režiimi juhiks sai revolutsiooni kangelane Mao Zedong ning hakati sõnastama maoismi kui ühte kommunismi suunda. Mida maoism tegelikult tähendas ja millised olid selle ideoloogilise suuna peamised printsiibid?
Frank Jüris: Maoismi uurimisel ja kujunemisloo puhul tuleks tegelikult vaadata ajas tagasi 4. mai liikumise suunas, kus Mao Zedong ise oli osaline. Ta vaatas nendele ideaalidele väga kõrgelt ja oli oma osaluse üle uhke. Sel ajal võib täheldada väga aktiivseid otsinguid. Kuidas tugevdada Hiinat ja tema suveräänsust? Teadupoolest oli Hiina pikka aega võõrvõimude – eelkõige koloniaalvõimude – mõjutada, tõmmata ja lükata. Neis otsinguis osalesid eelkõige noored inimesed, kes olid saanud esimeste põlvkondadena hariduse lääne õppemeetodite järgi ja olid kokku puutunud ka lääne mõttevooludega (pragmatism, sotsialism, liberalism).
Nendest arengutest mõjutatuna otsisid nad ka Hiinale teed. Kuidas taastada Hiina endine hiilgus? Sellele vastukaaluks olid konservatiivid, kes nägid Hiina võimsuse taastamist eelkõige Hiina enda traditsioonidest lähtuvalt ning tuginesid Hiina filosoofilisele traditsioonile ja mõttelaadile. Need arengud olid oluline osa Mao Zedongi kujunemisloos, tema mõtte- ja arenguloos.
Aja jooksul kujunes välja ja jäi lõplikult püsima Mao enda nägemus kommunismist, mida kutsutakse maoismiks. Oluline aspekt on see, et Mao kohandas kommunismi enda (Hiina) reaalsustele vastavaks. Hiinas ei olnud sel ajal tööstussektor ja töölised niivõrd suur osa ühiskonnast, et neid oleks saanud mobiliseerida ja et nad oleks suutnud uut Hiina ühiskonnakorraldust üles ehitada.
Mao kõige olulisem erisus oli talupoegade mobiliseerimine ja ideoloogiline harimine. Mao kirjeldas end tihti rahva õpetajana, kes näitab oma alamatele ideoloogilist suunda. Kommunismi kujunemisloos ja selle juurtes läänes oli oluline osa just töölistel. Ka Venemaa olukord ei vastanud otseselt kommunismi sünnipaiga – lääne arenenud ja tööstusrevolutsiooni läbi teinud – ühingute arengule. Raske on tõmmata kindlat joont ja öelda millal on tegemist ortodoksse kommunismiga. Revolutsionäärid, olgu Venemaal või Hiinas, pidid ideoloogiat kohandama vastavalt reaalsusele, kus nad elasid.
Ma ei tea kas see paralleel on üldse kohane, aga näiteks bolševistlik revolutsioon Venemaal 1917. aastal sümboliseeris totaalset lahti ütlemist impeeriumist ja monarhistliku Venemaa traditsioonist, mis pärast tuli küll hiilivalt tagasi. Alguses oli see aga täielik lõpparve minevikuga. Kas Hiina kommunistid suhtusid samuti grandioossesse imperialistliku Hiina pikka ajalukku eitavalt või nägid nad ennast hoopis selle jätkajatena uuel kujul?
Väga hea küsimus. Siin tuleks teha vahet retoorikal. Ühelt poolt üritati end lahti siduda mineviku taagast, nagu nt eelnevalt mainitud 1919. aastal alguse saanud tudengite liikumise puhul, kus väga selgelt vastanduti varasematele kultuuriilmingutele. Üheks heaks näiteks selle kohta on kirjandusringkondades noorte intellektuaalide poolt propageeritud kõnekeele kasutamine trükistes, mis oli väga selge vastandumine Hiina senise kirjandusliku traditsiooni vastu, mis põhines klassikalisel hiina keelel, mida lihtrahvas ei osanud ega lugenud. See oli kindlasti kaasaegsete mõttevoolude ilming ja tulem, mis otseselt ka kasutusele võeti.
Samas kasutati 1949. aasta Hiina Rahvavabariigi väljakuulutamise puhul Hiina keiserliku mineviku sümboleid. Mao Zedong kuulutas uue riigi välja Taevase rahu väljaku sümboolses kohas, kus tavaliselt adresseeris publikut oma sõnavõttudega keiserlik valitseja. Niisiis nende sümbolitega mängiti ja võeti üle praktikad Hiina varasemast traditsioonist.
Näiteks on Hiina konfutsionistlikus kultuuris ja traditsioonis väga oluline väljendada reserveeritud kriitikat valitseja või endast kõrgemal positsioonil olevate isikute suhtes. See oli üks osa poliitilisest süsteemist ja komberuumist, kuid seda kommunistlik Hiina muidugi ei tolereerinud. Teisalt võideldi klassivaenlaste ja pursuidega läbi psühholoogilise võtte, milles kutsuti rahvavaenlasi üles väljendama enesekriitikat, mis samas pärines Hiina enda kultuuriruumist.
Üks osa võimu konsolideerimisest oli ka väga kiire võimu kehtestamine kodusõdade perioodil. Hiina keskvõimuga ainult väga sümboolselt seotud olnud territooriumid taasliideti Hiinaga, nt Tiibet, Ida-Turkestani ehk Xinjiangi piirkond. See näitab taas, et võimu kehtestamisel ja haaramisel ei tunnistatud alternatiive või konkurente. Võim pidi olema totalitaarne ja täielik. Kui alguses olid nendel piirkondadel suuremad õigused ja räägiti ka kultuurautonoomiast, siis lõpuks allutati nad ikkagi sõjaväeliselt riigi kontrolli alla.
Siin Vabamu 0-korrusel ümbritseb meid Nõukogude-aegne kunst, kus õnnelikud inimesed, noored ja vanad, palvetavad Stalini ja Mao Zedongi poole. Kusjuures, siin on Stalin suurem ja Mao on kujutatud päris noorena väiksema pildi peal. Kas me saame rääkida sellest, et Mao Zedong diktaatorina õppis Stalinilt? Kas on õiglane anda Mao Zedongi poliitilise juhtimise aastaile nimetus „massiline terror ja isikukultus“, nagu seda 1930. aastate algusest suutis üles ehitada Stalin? Või on olemas mingid nüansid, mis hoopis välistavad sellise võrdluse?
Kindlasti tuleks tähelepanu pöörata Nõukogude Liidu ja Stalini režiimi toetavale abile Hiina kommunismi ülesehitamisel. Seda on kõige paremini näha erinevate riigistruktuuride ja toimimisprintsiipide ülevõtmisel Nõukogude Liidult. Teada-tuntud fakt on ka, et Hiina majanduse ülesehitamisel oli määrav roll naaberriigi tehnoloogia- ja sõjandusekspertidel, kes aitasid Hiinas tööstust üles ehitada.
Nagu varem sai mainitud, oli väga tugevalt veel ikkagi tegemist agraarmajandusega. Kindlasti on Nõukogude Liidu roll ääretult oluline. Samas, ega isikukultuse osas ka Hiinas mööndusi ei tehtud. Kõige kurioossem lugu, mida mina ise olen lugenud, on kui kultuurirevolutsiooni ajal saatis sõbraliku riigi riigipea kastitäie mangosid. Neist mangodest endist sai imetlusobjekt, sest seltsimees Maole kui Hiina kommunistliku partei esimehele olid saadetud mangod. See sümboliseerib kui absurdseks võib isikukultus minna. Enam ei tähtsustata üle ega imetleta riigijuhti ennast, vaid ka temale saadetud toiduprodukte.
Kas me saame öelda, et Mao ajastu on selline aeg, kus Hiina kommunistlik partei kui kollektiivaju oli siiski tagaplaanil ja diktaatori individuaalotsused olid esiplaanil?
Kindlasti tuleb seda näha sellisena, et Mao Zedongi läbiviidavad, järjestikused ja katkematult aset leidvad erinevad kampaaniad (nt suurmaaomanike, ärieliidi ja tagurlike jõudude vastu parteis) häirisid kindlasti tugevalt Hiina kommunistliku riigivalitsemisaparaadi normaalset toimimist, mis paljuski sõltus ja oli mõjutatav Mao Zedongi kampaaniatest. See tõi kaasa ka võimuvõitlust, mis lõhestas Hiina kommunistlikku parteid. Samas, Hiina Rahvavabariigi loomisel tuleks kindlasti tähelepanu pöörata ka sellele kui osavalt Hiina kommunistid hõlmasid erinevaid ühiskonnagruppe.
Sellest ajast tänaseni eksisteerib seesugune poliitiline institutsioon nagu Poliitiline konsultatiivkonverents, kus on esindatud ka kaheksa väikest demokraatlikku parteid. Nad tegutsevad Hiina territooriumil ja on osa valitsemissüsteemist. Konsultatiivkonverents on eelkõige nõuandev organ, tal ei ole otsest seadusloome võimekust, mis kuulub Rahvakongressile. See on hea näide, kuidas võimu kehtestamiseks ja oma võimu legitimeerimiseks kasutati ära võimalikult paljude erinevate ühiskonnakihtide esindajaid. Sinna kuulusid ametiühingud, religioossed ühendused, demokraatlikud väikeparteid. Täna me teame, et neil tegelikku poliitilist jõudu ja võimekust ei ole. Suuresti jälgivad nad Hiina kommunistliku partei diktaati. See lüke aitas mingis mõtte legitimeerida ka väikeparteisid, andes neile institutsionaalse rolli Hiina poliitilisel maastikul.
Samas, erinevate gruppide kaasamine andis Hiinale võimaluse jätta mulje, et nad pole mitte ainult Hiina kommunistide esindajad, vaid et neil on suurem ja laiem kõlapind terves ühiskonnas. See iseenesest pole suur uudis – see on Nõukogude Liidult ja Leninilt üle võetud lähenemine, kuidas luua sidemeid vastaspoolega ja nende abil, neid üksteise vastu mängides, oma võimu konsolideerida. Sama taktikat kasutati ka Hiina kodusõjas nii võitluses rivaali Kuomintangi ehk Rahvaparteiga (Hiina Vabariigi suurim poliitiline partei, kes pidas võitlust kommunistliku liikumisega ja kaotas) kui ka Jaapaniga, kus loodi ühisrinne. Võitluses Rahvaparteiga lekitati samas olulist sõjalist infot jaapanlastele, kes selle tulemusel hävitasid oma näilisi partnereid, kes olid opositsioonijõuks Hiina kommunistlikule parteile.
Nagu näitab ajalugu, on peaaegu kõik vägivallaga võimule tulnud kommunistlikud režiimid alustanud väga rumalaid katsetusi ja teinud alguses hulganisti vigu. See tulenes tungist kutsuda esile kohene muutus, mis peaks viima ideoloogilise unelma täideviimiseni. Selles suures tuhinas jäid väga paljud inimesed ilma oma varast ja tervisest ning veelgi enam, elust. Hiina ei ole selles kontekstis mingi erand.
Sooviks nüüd küsida Hiina kommunistliku ajaloo verisemate külgede kohta. Ilmselt on kõik inimesed kuulnud Suurest Hiina näljast, mille kutsus osaliselt esile Mao Zedongi valitsuse välja kuulutatud agraarreformi suurkampaania. Oleks väga huvitav teada, milline oli kommunistliku Hiina valitsuse agraarlähenemine. Miks selline nälg esile kutsuti? Erinevail hinnanguil hukkus kuni 50 miljonit inimest – me täpselt ei tea. Numbrid erinevates allikates varieeruvad alates 36st kuni 50 miljonini. Mis oli nälja taga? Kas saab öelda, et see oli osalt ette kavatsetud või oli tegemist „tööõnnetusega“?
Siin tuleks tähelepanu pöörata sündmuste eelloole. Viisaastakuplaan 1953–1958 oli väga edukas. Sel perioodil ei olnud suuri loodusõnnetusi üleujutuste või põudade näol. Sel ajal põllumajandustoodangu maht kasvas. Edust tiivustatuna arvas Mao Zedong, et oleks sobilik läbi viia suur arenguhüpe. Talle meeldis riiki juhtida erinevate massikampaaniatega. „Suur hüpe edasi“ oli üks järjekordsetest plaanidest, mille abil pidi 15 aastaga jõudma järgi ja minema mööda näiteks Suurbritanniast terasetootmises.
Nad võrdlesid ennast Suurbritanniaga?
Jah. Sellel on ajalooline taust – Briti impeerium oli Hiinas dominantne suurjõud kasvõi Hongkongi näitel; neil olid eriõigused Hongkongis toimetamiseks. Väga vastuoluline areng, mille eesmärgipüstituse eest ka Nõukogude eksperdid hoiatasid, oli maruline rasketööstuse eelisarendamine.
Teadupoolest on majandusse sisse kodeeritud mingisugune loogiline areng. Mõistlik oleks tööstuse arendamise puhul alustada esmatarbekaupade tootmisest. Selleks, et esmatarbekaupadest jõuda tankide ja põllutöömasinateni, on vaja läbi teha arenguprotsess. Esmatarbekaupade tootmise käigus tekkinud teadmised ja võimekus loovad aluse keerulisema tehnika tootmisele.
Ka põllumajanduse kollektiviseerimise puhul, kus varasemalt oli maa lihtsalt suurmaapidajatelt ära võetud ja ümber jagatud, säilis mingil määral oma initsiatiiv ja maa oli inimeste kasutada. Sundkollektiviseerimise tulemusel loodud suurfarmid või kolhoosid, nagu tunneme ka oma ajaloost, ei andnud aga soovitud tulemust, sest põllumajandustootmine põhines suuresti vanadel tootmispõhimõtetel. Olukorra tegi veel hullemaks asjaolu, et kasutati erinevaid praktikaid, mis ei sobi ratsionaalse mõtlemise ja tavapärastel teadmistel põhineva põllumajandusega kokku.
Palju erinevaid sorte ja seemneid üritati panna võimalikult väiksele territooriumile, lootuses, et see annab hüppelise kasvu. Vastupidi – see ei andnud seda. Olen kuulnud ka selliste praktikate kohta, kus seemned pandi sügavale maasse, näiteks poole meetri sügavusele. Võin ainult ette kujutada põliste põllumeeste ahastust kui kommunistid tulid neile õpetama, kuidas peaks põldu harima.
Ideoloogiliselt õigel viisil.
Just. Kuid vastu igasugust varasemat praktikat ja ratsionaalsust. Kuna tegemist on totalitaarse režiimiga ja Mao isikukultusega, siis põllusaaduste andmete raporteerimine kohalikult omavalitsuse tasandilt kõrgematele tasanditele, provintsist keskvõimudeni, tähendas, et statistikat moonutati ja numbreid võimendati üle.
Viisaastakuplaan üritati täita võimalikult kiiresti; näidata, et ette pandud eesmärgid on ületatud. Tegelikkuses oli maapiirkondade inimestel (võrreldes linnainimestega) nälg varsti majas. Sellele aitasid kaasa ka rasked keskkonnaolud, mida on hiljem kasutatud ka Mao Zedongi õigustamiseks. Sellisel skaalal näljahäda saab pidada eelkõige keskse planeerimise põhjustatuks.
Lisaks olid veel logistilised probleemid. Kuna taristu oli veel üsna puudulik, riknesid saadetud viljad ja produktid ega jõudnud õigeks ajaks kohale. Hoiustamistingimused olid olematud. Samal ajal kui Hiina rahvas kannatas ja miljonites suri, eksportis Hiina oma viljasaadusi Venemaale riigivõla katteks, kuna Nõukogude Liit aitas üles ehitada tööstust. Vilja saadeti ka teistele kommunistlikele riikidele tasuta abina. See on üks kõige hirmsamaid sündmusi Hiina ajaloos.
Neis sündmustes midagi positiivset ei ole, kuid mulle meenus üks näide statistika valdkonnast, mis ilmestab, kuidas seda võimendati. Selles oli oma väga suur osa ka Hiina propaganda masinavärgil. Tolleaegses ajalehes oli võitlus haldusüksuste vahel. Üksteist püüti põllumajanduse edukuses üle trumbata. Üks küla ütles oma propagandalehes, et vaadake, meie külas on sead sama suured kui elevandid. Seal oli ka illustratsioon juures. Selliseid tobedaid, reaalsusega vastuollu minevaid näiteid on palju. Propaganda masinavärk pani lapsed seisma viljapeadele näitamaks kui tihe on viljasaak. Vilja alla peideti aga pink ära. Täiesti utopistlik lähenemine majandusele, igasuguse statistika puudulikkus ja selle võimendamine propaganda näol tõi kaasa ühe maailma suurima näljahäda maailma lähiajaloos.
Kuidas kohtles Hiina kommunistlik partei neid inimesi, kes olid revolutsioonieelses Hiinas olulistel kohtadel, näiteks majanduseliit, haritlased, ametnikud? Teisisõnu – kõik need inimesed, kelle puhul oli kahtlus, et nad uut kommunistlikku reaalsust heaks ei kiida. Millised olid terroriaktsioonid, mida nende gruppide suhtes toime pandi ja kuidas neid täpselt läbi viidi? Milline oli propagandistlik toetus selle ümber?
Mao Zedong nägi, et igaks revolutsiooniks on vaja kasutada vägivalda. Ta ei olnud otseselt vägivalla kasutamise vastu, vastupidi – ta õhutas seda. Kõige esimesed suuremad vägivallailmingud olid suunatud suurmaaomanike vastu. Omandireform Hiina Kommunistliku Partei või kommunistide valitsemise all olnud territooriumidel leidis teatud piirkondades aset veel enne seda, kui Hiina Rahvavabariik välja kuulutati. Seal õhutati kehvemaid maaharijaid, kel polnud oma territooriumi ja kes rentisid maad suurmaaomanike käest, vägivalda kasutama. Sel oli kindlasti ka oma psühholoogiline tagamõte – karistusaktsioone ja julmust ei pannud tingimata toime kommunistid, vaid seda tegid kehvikutest talupojad ise, kes riisusid nende vara. Ei olnud ka harvad juhud, kus suurmaaomanikke loobiti kividega surnuks.
Punasest terrorist ei pääsenud ka linnaelanikud. Suurlinnades õhutati Kolm-anti ja Viis-anti kampaaniate käigus töötajaid kaebama ning seeläbi paljastama suurettevõtete juhte ja nende pahategusid. Näiteks Shanghais oli ohtlik tänavatel käia, sest punase terrori tulemusel sooritasid inimesed massiliselt enesetappe. Tänavatel käimine võis tähendada seda, et keegi kõrghoonelt alla hüppav inimene võis enda elu lõpetamisega lõpetada ka möödakäija elu. Olukord oli üsna halb.
Täpsustuseks – mis aastad need olid?
Kolm-anti ja Viis-anti kampaaniad jäävad võimu konsolideerimise perioodi ehk 1950ndate algusesse. See leidis aset suurlinnades.
Vast kõige tuntum poliitilise tagakiusamise periood, mille tegelik eesmärk oli Mao Zedongi võimu taaskehtestamine Hiinas, oli kultuurirevolutsioon. Pärast näljahädasid ja „suurt hüpet edasi“ oli Mao Zedong riigivalitsemisest kõrvale tõrjutud ja ta täitis rohkem sümboolselt rolli. Muidugi, endale lähedaste isikute ja oma sidemete kaudu ei olnud ta täiesti mängust väljas. Tänu kultuurirevolutsioonile lõi Mao ühe tolleaegse rahvavabastusarmee juhi abil järjekordse kampaania, et külvata segadust ja saada lahti oma poliitilistest vastastest.
See algas 1966. aastal ja selles kandsid olulist rolli Hiina noored vanuses 14-23, keda kutsuti hiljem punavalvuriteks. See algas eelkõige protestilainena õpetajate vastu nii üldhariduskoolides kui ülikoolides. Kuna see kestis 10 aastat, jätkus see hiljem ka poliitilise ladviku vastu. Tänu kultuurirevolutsioonile oli Mao Zedong võimeline riigis võimu taastama ja tõrjuma esile kerkinud Deng Xiaopingi ja Liu Shaoqi võimult kõrvale. Peamine põhjus, miks Liu Shaoqi võimult kõrvale tõrjuti, oli selles, et ta julges Maod avalikult kritiseerida „suure hüppe“ ja näljahäda põhjustajana. Mao, vaikselt ja vargsi tegutsedes, sai aastaid hiljem oma tahtmise tänu suurele kultuurirevolutsioonile.
Selles tuli välja ka kommunistide väga tugev vastandumine varasemale kultuurile, sest Hiina traditsioonilises kultuuris on õpetaja roll ja amet hinnas. Tegemist on patriarhaalse ühiskonnaga, kus perekondlikud sidemed on tegelikult traditsioonilises kultuuris omandanud ja omandavad ka tänapäeval religioosset mõõdet. Esivanemaid usutakse aitavat inimesi nende igapäevaelus.
Lisaks mässule õpetajate vastu olid ka juhud, kus lapsed kritiseerisid oma vanemaid, tuues välja nende varasemad lähedased suhted Kuomintangiga. Põhjused, mille pärast noored ideoloogiliselt mässama hakkasid ja vägivalda kasutasid, olid tühised. Keegi viis muna turule müüki ja sellest sai põhjus teda rünnata kui kapitalismi esindajat ja suurt ideoloogilist vastast.
Mingis mõttes täitis see oma eesmärgi ja Mao oli võimeline oma võimu taastama. Aga mis hinnaga? Tavaliselt nende kampaaniate puhul, olgu siis 1950ndate alguses aset leidnud Kolme- ja Viie-anti kampaania või kultuurirevolutsioon, jäid hukkunute arvud iga kampaania puhul sadadesse tuhandetesse. Täpseid arve, nagu ka Suure näljahäda puhul, on raske öelda, sest tegemist on kinnise ühiskonnaga ja neid asju tänase päevani avalikkuses ei teata.
Me räägime „ulmelisest“ teisitimõtlemisest. Ei olda rahul oma kohaliku rajoonikomitee tegevusega või riikliku ettevõtte direktoriga. Sellised rahulolematuse ilmingud, mis on seotud inimeste igapäevaste muredega, suunatakse loomulikult juhtkonnale, kuna seal tehakse otsuseid. Kas selline rahulolematus, mis ilmselt võis tekkida igapäevaselt, suruti ka kiirelt politseiliste vahenditega maha või püüti siiski põhjused kohtadel välja selgitada?
Otsese võimu kritiseerimise kohta käib teine tuntud kampaania. See on Saja lille kampaania, kus keskvõim kutsus ise üles intellektuaale avalikult kritiseerima Hiina Kommunistlikku Parteid, nende võimu haaramist, igapäevast võimulolekut. See kestis umbes aasta. Kampaaniale järgnes see, et neid inimesi, kes avalikult võimu kritiseerisid, ka represseeriti. Nad saadeti kas töölaagritesse, hukati või terroriseeriti vaimselt niikaua, kuni nad sooritasid enesetapu. Ka kultuurirevolutsiooni ajal olid väga laialt levinud avalikud hukkamõistmised, kus inimesed pidid suure rahvamassi ees tegelema enesekriitikaga (mida sai enne mainitud). Paljud ei pidanud sellisele vägivallale ja terrorile vastu ja sooritasid enesetapu, mis oli ka taotluslik, kui neid kampaaniad lähemalt uurida.
Kui rääkida Hiina 1970. aastate teisest poolest, siis väga mitmed allikad ütlevad, et pärast Mao Zedongi surma hakkas Hiina Kommunistlik Partei oma senist käitumist kiirelt ümber hindama. Toimus lahtiütlemine massiterrorikampaaniatest kui poliitilisest vahendist. Kas oled nõus, et selline enesereflektsioon hakkas toimuma ja käitumine kiirelt muutus? Kas saaksid ära märkida olulised verstapostid, mida (ja kas) me võime nimetada Hiina järk-järguliseks avanemiseks, sisemiseks rahunemiseks ja võimu leebumiseks?
Kindlasti. Kui Deng Xiaoping sai võimule, siis tema üks eesmärke oli vältida Mao ajal levinud isikukultuse taastärkamist ja -kehtestamist. Üks 1980ndate alguses uue põhiseadusega vastu võetud reforme oligi tehtud selle vältimiseks. Määrati kindlaks valitsemisaja pikkus, et valitseda ei saaks üle seaduses kehtestatud piirmäära. Teiseks – Deng Xiaoping ise ei võtnud endale sellist ametit nagu Hiina Kommunistliku Partei esimees. Ta tegutses nii-öelda kulisside taga. Ma täpselt ei mäletagi, mis ta ametinimetus oli, kuid ta tugevdas Mao ajal levinud hullumeelsete kampaaniate vältimiseks Hiina valitsemissüsteemi bürokraatlikkust ja erinevate riigiaparaatide toimimist, et vältida võimu kuritarvitamist. Deng Xiaoping pani ka aluse tänapäevase Hiina majanduse eduloole, lubades alguses erimajandustsoonides esimesi kapitalismi ilminguid. Lubati piiratud vabaturu-tingimustes kaubelda. Samas ei saa kindlasti märkimata jätta ka Hiina diasporaa, Taiwani ja Hongkongi, panust. Lisaks on oluline ka lääne panus, sest loodud erimajandustsoonides oli väga oluline roll läänes hariduse omandanud Hiina diasporaa esindajail, aga ka lääne ettevõtetel, kes hakkasid oma tehaseid Hiina erimajandustsoonidesse looma. Võib öelda, et tegemist oli rahunemise ja ideoloogiliselt pragmaatilise lähenemise poole liikumisega.
Kui aga mõtleme tänase Hiina peale, siis on murettekitavad just vastupidised tendentsid. Esiteks on Xi Jinpingi ajal kasvanud isikukultus. Teine murettekitav näide, mille vastu Deng Xiaoping tegutses, on alles hiljutine, nimelt kaotas Xi Jinping enda valitsemise ajapiirangud. Xi Jinping on suure tõenäosusega pärast Maod üks esimesi valitsejaid, kes on ametis eluks ajaks.
Meie vestlus on äärmiselt huvitav ja ilmselt kõik ajaloohuvilised vaatajad nõustuvad minuga, et selline ajalooteadmine annab ka parema perspektiivi sellele, kuidas praegust Hiinat hinnata. Lõpetuseks tahaksin küsida küsimuse, mis on seotud mälu uurimisega. Praegune Hiina ei ole enam kaugeltki see, mis ta oli Mao Zedongi ajal. Kas praegune Hiina sinu arvates on tegelenud oma repressioone ja hädasid täis lähimineviku mõtestamise või uurimisega? Kas Hiinas on olemas institutsioonid, mis on tegelenud Mao Zedongi perioodi uurimisega? Kas sinu arvates on seda võimalik üldse välja lugeda, kuidas Hiinas valdavalt suhtutakse suurtesse repressioonidesse, mis, kui just ei tapnud, siis vähemalt mõjutasid pea iga Hiina suguvõsa?
Kuna mina igapäevaselt ei tegele mälu või ajaloo uurimisega, pean selles osas vastuse võlgu jääma, kuidas see täpselt Hiinas aset leiab. Niipalju tean öelda, et mingid sündmused kasvõi Hiina lähiajaloost on täiesti kollektiivsest mälust kustutatud. Näiteks 1989. aasta Taevase rahu väljaku protestid, mis Deng Xiaopingi poolt väga jõuliselt maha suruti. Sõjavägi saadeti tänavatele ja erinevatel andmetel hukkus tuhandeid Hiina noori, eelkõige üliõpilasi, kes protestisid väljakul suuremate vabaduste eest ning korruptsiooni ja kasvava ebavõrdsuse vastu.
Üks nende nõudmisi oligi läbipaistvus ja suurem meediavabadus, mis oleks kindlasti tänaseks päevaks aidanud paremini mõista ja Hiinal endal õppida oma varasematest ekslikest poliitikatest, mis on tänaseks kaasa toonud väga suurt kahju inimelude ja majandusarengu näol. Kahjuks nendele nõudmistele ei vastatud ja protest suruti jõuliselt maha.
Tahaksin veel rõhutada, et ajalugu on meile oluline siht või punkt, mille järgi mõtestada oma kaasaega. Hiinal ei ole lood läbipaistvuse ja enesekriitikaga kõige paremad, sest Hiina Kommunistliku Partei eesmärk on võimul püsida. Igasugune enda varasemate möödalaskmiste kriitilisem analüüs ei mõju sellele hästi.
Samas näeme tänapäeval, et endiselt on levinud mõttelaad, et inimesi on võimalik ideoloogiliselt ümber töödelda või ümber programmeerida läbi sunnitöölaagrite. Teame, et Hiina vähemused Xinjiangis kannatavad selle all. Nad on saadetud ümberõppele tühiste rikkumiste pärast, millel tegelikult ei ole alust ei Hiina enda seadusandlusest ega ka rahvusvahelisest õigusest lähtuvalt. Näiteks tarbitakse liiga palju elektrit, suheldakse naabritega või kasutatakse liiga tihti tagaust, siis see on juba põhjus, miks inimesed saadetakse ümberõppele.
Ümberõppeasutustes, lisaks ideoloogilisele töötlemisele ja keeleõppele, pannakse nad ka sunnitööd tegema. Need, kes on selle ümberõppeperioodi nii-öelda lõpetanud, saadetakse Hiina tehastesse tööle, kus jätkub poliitiline töötlemine miinimumpalga eest ja võimaluseta tööst keelduda. Lisaks sellele isikukultus, mida Xi Jinpingi puhul võime eriti täheldada. Need on tõelised murekohad ja tahaks loota, et tulevikus vaadatakse ka Hiinas tõsiselt üle ajaloo mustad laigud ja tehakse järeldused, et vältida rikkumisi tulevikus, olgu need siis inimõigused või võimu kuritarvitamine.
Frank – sügav kummardus sulle selle aja eest ja et olid valmis meiega jagama oma Hiina-alaseid teadmisi. Aitäh sulle!
Head inimesed – loodetavasti ajendab see jutuajamine teid ka iseseisvalt juurde lugema ja uurima. Aitäh, olge hoitud!