Uskumatu julgus: Suure Hiina nälja päevavalgele toomine

Aastakümneid ei teadnud maailm kommunistliku liidri Mao Zedongi valitsemise ajal esilekutsutud Suure Hiina nälja üksikasju. Vapper hiina ajakirjanik Yang Jishengile, kes tegi riskantset uurimistööd samaaegselt Hiina riiklikus uudisagentuuris töötades, langetas vaikusemüüri. Nüüd me teame, et Hiina Kommunistliku Partei fanatismi ja käpardlikkuse tõttu suri nälga kuni 40 miljonit inimest. Tegu on maailma ajaloo suurima inimese poolt tekitatud näljaga. Loo autor on Richard McGregor ja see ilmus ajalehes Financial Times.

Kui „Tombstone’i“ („Tombstone: The Great Chinese Famine, 1958-1962“, tõlk. „Kalmukivi: Suur Hiina nälg 1958-1962“) esimene trükk 2008. aasta keskel Hong Kongi raamatupoodidesse jõudis, tuli trükised üksteise otsa kuhjata nagu vanad telefoniraamatud. Raamatu heidutav välimus peegeldas selle sünget sisu.

„Tombstone’i“ autoril Yang Jishengil kulus põhjaliku uurimuse koostamiseks pea kaks aastakümmet. Kaheköiteline raamat annab üksikasjaliku ja ümberlükkamatu ülevaate 35-40 miljoni hiinlase näljasurmast aastatel 1958–1961. Raamat kirjeldab tragöödiat, mida valitsev kommunistlik partei on püüdnud pikka aega kinni mätsida.

 

Yangi monumentaalne töö kinnitas tõsiasja, mida suvaline poliitikatudeng väljaspool Hiinat juba teadis – Mao Zedongi utoopiline plaan „tõelise kommunismi“ kehtestamist kiirendada oli põhjustanud ajaloo hirmsaima inimese tekitatud näljahäda. Peaaegu sama märkimisväärne kui raamat ise oli tõsiasi, et Yang suutis uurimustöö läbi viia ja kirja panna olles ise Xinhua ametlike riigiuudiste agentuuri ajakirjanik.

Suurema osa oma karjäärist oli Yang (69) tavaline ja kuulekas Xinhua reporter, kes kirjutas uudisteagentuurile lugusid, mis läbisid propagandasüsteemi tsensori. Põhitöö taustal täitis ta aga teist Xinhua vanemajakirjanikelt nõutud funktsiooni, milleks oli konfidentsiaalsete siseraportite esitamine parteile.

Yang ei hoidnud end kohalikes raportites tagasi. Peking tegi pingutusi, et ametnikel ka pealinnast väljaspool silma peal hoida, mistõttu olid seesugused aruanded ladvikule üliolulised. Mitmed Yangi raportid võimu kuritarvitamisest sõjaväes, majanduslikust allakäigust ja ametlikust korruptsioonist maandusid kohalike piirkondade parteiülemuste jahmatuseks Pekingi ninameeste töölaudadele. Alles 1989. aastal võttis Yang uue suuna, mida ajendas viha ja pettumus Tiananmeni väljaku sündmuste vägivaldse mahasurumise pärast.

Selle asemel, et Pekingi heaks maapiirkondade järel nuhkida, võttis Yang ette missiooni oma ülemuste vastu. Yang kasutas Xinhua vanemajakirjanikule antud privileege, et pääseda Hiina riigiarhiividesse ja anda suurest näljahädast terviklikuim ülevaade, mida ükski välis- või kohalik uurija oli kunagi suutnud. „Tombstone“ on pika ja salajase siseringi koostöö tulemus, sest Yangi aitasid ka parteikaaslased. Järeleandmatult püüdsid nad paljastada valesid, mida Hiina näljahädade kohta oli räägitud aastakümneid.

Yang sai abi hulgalt kaastöötajailt süsteemi sees – demograafid, kes olid aastaid vaikselt valitsusorganites rüganud, et anda inimkaotustest täpne ülevaade; kohalikud ametnikud, kes pidasid oma piirkonna hirmsate sündmuste kohta arvet; kohalike arhiivide hoidjad, kes avasid rõõmsalt ja usalduslikult noogutuse ja silmapilgutusega ukse oma kamraadile, kes teeskles, et teeb uurimustööd Hiina teraviljakasvatuse ajaloost; ning teised Xinhua ajakirjanikud, kes olid tõe avalikustamiseks valmis kasutama oma tutvusi.

 

Üks hirmsamaid Yangi uurimustöö käigus paljastatud lugusid pärines Henani provintsi väikelinnast Xinyangist, mida näljahäda tabas kõige raskemalt. Enne visiiti eeldas Yang, et ta suunatakse ametlikesse arhiividesse, kuid selle asemel viidi ta hoopis endise veevärgiameti töötaja Yu Dehongi juurde, kes oli nüüdseks pensionil. Xinyangi ametnikud ulatasid diskreetselt Yangile abikäe.

Yu’d võib nimetada kohaliku ajaloo huviliseks, ent tema eesmärk polnud heietada vaatamisväärsustest või linna esimesest aururongist. Xinyangi linnapea poliitilise sekretärina oli Yu 1950ndate lõpus tunnistajaks mini-Holokaustile oma kodulinnas, ümberkaudsetes külades ja isegi oma peres.

Mao andis 1950ndate lõpus korralduse Hiina talud kollektiviseerida ja sundida varasemalt tublilt vilja kasvatanud talupidajaid ehitama hoopis algelisi n-ö „tagahoovi-sulatusahjusid“.

Mao järgijad ennustasid peatset toidutoodangu kahe- või isegi kolmekordistumist ja terasetoodangu mahu möödumist arenenud lääneriikide omast, sest nii pidi juhtuma „Suure hüppe“ plaani kohaselt. Täitmaks Mao nõutud rekordilise viljasaagi norme raporteerisid uued maakommuunid ilmatust pseudosaagist. Valitsus võttis liialdatud numbrite alusel neile lubatud viljast oma osa, mis aga jättis tavainimesele toiduks vähe.

 

Kõige konservatiivsemate arvutuste alusel suri aastatel 1958-1961 1 miljon Xinyangi 8 miljonilisest elanikkonnast. Yu sai järgnevate aastate jooksul korduvalt leebeid soovitusi asi ära unustada. Selle asemel kirjutas ta oma nime all juhtunust täpse aruande ja esitas kohalikule parteisekretärile. „Mõned inimesed küsisid mult: „Kas sa pole juba piisavalt vigu teinud?“ Isegi kui ametlik ajalugu kõnealust infot ei sisalda, siis vähemalt on see mu isiklikus ajaloos kirjas. Mul on dokumendid, mis mu argumente toetavad,“ ütles ta.

Üldiselt õnnistati Xinyangi hea saagiga. Sama ei saa aga öelda Henani kohta, mida tuntakse oma vaesuse ja näljahädade tõttu ka „kerjustemaana“. Iga linna võimalikku eelist õõnestasid valitsevad ametnikud. Toona teostasid Henani ja Xinyangi üle järelevalvet Maod fanaatiliselt toetavad äärmusvasakpoolsed, kes nägid viljakoristust vaid läbi vägivaldse klassisõja prisma.

Yu mäletab eredalt hulka sürreaalseid koosolekuid 1959. aastal, kus 18 Xinyangi maakonda andsid oma aastase saagi kohta aru. Pärast tulist debatti, mille käigus iga maakond teatas pööraselt liialdatud numbritest, otsustati kirja panna arv, mis oli reaalsest viljasaagist 3-4 korda suurem. Moonutus oli järgnenud katastroofi põhjustamiseks piisav. Massilist näljahäda, mis haaras endasse nii linna kui ümberkaudsed piirkonnad, ei tulnud kaua oodata.

1960. aasta kevadtalvel hakkas maast irduma tihket surmalehka. Yu mäletab aastaaja vahetumist selgelt. Linnalähedases enklaavis ringi kõndides nägi ta teedel ja põldudel tuhandeid laipu. Koolnud olid kramplikuks ja kõveraks tardunud, sest talve jooksul olid surnukehad tahkunud. Inimesed olid otsekui sügavkülmast välja võetud ja suvaliselt üle maa pillatud. Mõned laibad olid riides, kuid teistelt olid rõivad ära rebitud – ihu nende tuharail ja jalgadel enam polnud. Kevade esimestel päevadel hakkasid surnukehad sulama, eritades südantpööritavat lehka, mis tungis vapustatud kohaliku elanikkonna igapäevaellu.

 

Hiljem väitsid ellujäänud elanikud, et surnute väärikaks matmiseks polnud piisavalt inimesi ja jõudu. Piirkonnas levinud kuulujuttute põhjal olid laipade moonutamises süüdi näljased koerad, kelle silmad olevat pärast inimliha puremist punaseks muutunud. „See pole tõsi,“ ütles Yu. „Kõik koerad olid juba inimeste poolt ära söödud. Kuidas oleks selleks ajaks enam saanud koeri alles olla?“ Näljased loomad laipu ei söönud, neid sõid kohalikud elanikud. Tol talvel, ja ka kahel järgmisel, võlgnesid paljud Xinyangi inimesed oma elu sellele, et toitusid surnud pereliikmetest või juhuslikult ettejuhtunud surnukehadest.

Yu lugu ja teised sarnased jutud šokeerisid Yangi. „Ma ei näinud sellist julmust ette,“ sõnas ta. „Kannibalismi esines iidsetel aegadel näljahädade ajal. Inimesed rääkisid kuidas „söömiseks vahetati lapsi“, sest inimesed ei suutnud oma lapsi süüa. Kuid see oli palju hullem.“

On ütlematagi selge, et „Tombstone’i“ ei saanud Hiinas avaldada. Kuigi Hong Kongis müüs raamat kiiresti, ei julgenud ükski Hiina kirjastaja seda näpuotsagagi puudutada. Suures Kesk-Hiina linnas Wuhanis pani Ühiskondliku Korra Tagamise Komitee teose „ebasündsate, pornograafiliste, vägivaldsete ja lastele ebasobilike“ raamatute nimekirja, mis tähendas iga silma hakanud köite konfiskeerimist. Partei tappis „Tombstone’i“ vaikimisega: selle mainimine meedias keelati; samas hoiduti ka rünnakutest raamatu vastu, sest see oleks äratanud liigset tähelepanu.

Selleks, et mõista jõudu, mis Yangi raamatule tähelepanu osutamist takistas, tuleb kõigepealt mõista Yangi peetud võitlust, et seda üleüldse kirja panna. Propaganda Keskamet on Hiina ajaloosõdade kõikehõlmav parteipoolne täideviija.

Selle valvurid peavad kõigis debati võtmepunktides vahti: kooliõpikute üle järelvalvet teostades; mõttekodades ja ülikoolides akadeemilist väljundit kontrollides; Ühendrinde osakonnas, et valmistada ette „ajalooliselt korrektne“ aines kaasmaalastele Hong Kongis ja Taiwanis; ning inspekteerides kõiki ajakirjanikest filmirežissöörideni. Nagu kõigil suurtel pealinna parteikontoreil pole ka propagandaametil avalikku telefoninumbrit ega silti tohutu peakorteri ees. Meediale väljastatavad instruktsioonid on salastatud.

Propagandaamet ei alahinda oma ülesande tähtsust. Kaalul on ei rohkem ega vähem kui rahvuslik julgeolek. „Hiinas on Propaganda Keskameti juht nagu kaitseminister USAs ja põllumajandusminister Nõukogude Liidus,“ sõnab Liu Zhongde, kes töötas aastatel 1990-1998 osakonna asedirektorina. „Riigi võime stabiilsust säilitada sõltub otseselt tema juhtimisstiilist.“

1990ndate alguseks oli Yangist saanud köitev Xinhua majandusuudiste korrespondent, kes mööda riiki ringi sõitis. Lisaks oli ta otsustanud kirjutada oma nime all lugusid, mida partei oli pikka aega maha vaikinud: 1989. aasta sündmuste mahasurumisest, poliitiliste tippjuhtide omavahelisest kisklemisest ja mis kõige olulisem – näljahädast. Esimene ametikoht osutus teise ideaalseks kattevarjuks.

…

Yangi poliitiline ilmutus sai isikliku mõõtme pärast intervjuud Hubei pikaaegse kuberneriga, kes teadis rääkida, et suur nälg oli tapnud Yangi koduprovintsis sadu tuhandeid inimesi. Pärast seda hakkas ajakirjanik oma isa surmale 1959. aastal teisiti vaatama.

Yang oli alati selgelt mäletanud hetke, mil ta sai teada, et ta isa on suremas. Ta oli sel ajal teismeline keskkooliõpilane ja elas kolhoosis. Lisaks oli ta Kommunistliku Noorteliidu kohaliku haru propagandaametnik. Mao tulise toetajana oli Yang parajasti Suurt Hüpet ja ühismajandeid ülistava Kolme Punase Lipu kampaania seinaplakatit kirjutamas, kui klassikaaslane tuppa tormas. „Su isa ei pea enam kaua vastu,“ ütles poiss.

Yang süüdistas hiljem ennast, et ta varem koju ei läinud ega aidanud perel otsida metsikuid köögivilju, millega end toita. Toona ei osanud ta Maod ega Kommunistlikku parteid süüdistada, sest ta uskus, et tegemist oli üksikjuhtumiga, mida tuli lahendada pereringis. Kolmkümmend aastat hiljem hakkas ta olukorda teisiti nägema. 

Järgneva kümnendi jooksul lukustas Yang end hooti kohalikesse arhiividesse ja puuris kõikvõimalikke ettejuhtuvaid andmeid – rahvastikuarve, viljatoodangut, ülevaateid ilmast, kaadrivahetusi jne. Suure nälja uurimine oli ulatuslikuim ja riskantseim projekt, mille ta oli kunagi ette võtnud. Maaeluteemade ja viljatootmise uurimist teeseldes pääses Yang ligi aastakümneteks luku taha pandud dokumentidele. Kui Xinhua vanemreporteri staatusest arhiividesse pääsemiseks ei piisanud, kasutas ta tutvusi, mida Yangi kolleegid olid kohaliku võimu esindajatega üles ehitanud. „Mu töökaaslased teadsid, millega tegelen. Nad toetasid mind salaja,“ ütles ta.

Lääne-Hiinas Gansus elas endine Xinhua haru juht, kes oli üldteada oma vasakpoolsete vaadete poolest. Ta toetas Yangi ja andis oma materjalid talle üle. Hiina rahvarikkas „viljaaidas“ Sichuanis tegi teine vananev ajakirjanik sama.

Loomulikult ei läinud tema kavalus alati läbi. Hiina ühes vaeseimas provintsis Guizhous kaotas Yang peaaegu enesekontrolli. Kolleegid viisid ta kohaliku partei staapi, et taotleda arhiivi pääsemise luba. Närviline osakonnajuhataja konsulteeris arhiivi direktoriga, kes edastas taotluse kohalikule partei sekretariaadi asetäitjale. Tema omakorda pöördus avaldusega oma ülemuse poole, kes otsustas konsulteerida Pekingiga. Päring keskvalitsusele oleks tema uurimustöö ja pettuse lihtsasti paljastanud. „Meiega oleks olnud lõpp,“ ütleb Yang. Kuuldes taotlusest Pekingisse, vabandas Yang külmalt ja ütles, et tuleb mõni teine kord tagasi. Seetõttu pole ka „Tombstone’is“ üksikasjalikku peatükki Guizhoust.

Yang muretses pidevalt, et ta jääb vahele ja tema kolleege karistatakse. „Tundsin, et lähen üksinda aaret otsides justkui sügavale mäe südamesse, kus mind ümbritsevad tiigrid ja muud elajad,“ ütleb ta. „See on väga ohtlik, kuna niisuguste dokumentide kasutamine on keelatud.“

Isegi lõplik üleriigiline hukkunute arv, mis oli läänes enam kui kaks aastakümmet teada, mõjus ilmutusena. Numbri arvutamiseks olid Yangil kohalikest arhiividest kogutud salastatud andmed. Yang külastas ka teist asjasse pühendatud Hiina demograafi, kes oli vargsi näljahäda mõju kohta materjale kogunud juba aastaid.

Wang Weizhi õppis demograafiat Nõukogude Liidus, kust ta naasis nälja esimesel, 1959. aastal. Ta asus tööle Avaliku Julgeoleku Büroosse (ehk politseisse), kus ta teenis järgnevad 30 aastat. See amet andis talle nälja mõju hindamiseks ainulaadse eelise. Kommunistliku režiimi esimesel 35 aastal viis Hiina läbi vaid kolm rahvaloendust: 1953., 1964. ja 1982. aastal. Seevastu politsei kogus leibkondade registreerimisandmeid kogu riigist. Infot uuendati kaks korda aastas. Wangil oli teoreetiline ligipääs värsketele demograafilistele andmetele, mida esitati igast riigi maakonnast otse keskusele.

Wang sai nälja tõelisest mõjust aimu 1962. aastal, kui ta saadeti Fengyangi Anhui maakonnas, kus hukkunute arv oli samaväärne Xinyangiga. Kahel eelneval aastal jõudsid Pekingisse teateid näljast, mis aga polnud töörühma lähetamise ajendiks. Poliitiliselt oli teema liiga hell. Nad saadeti välja selgitama tolle aasta sündimuse järsu kasvu põhjust. Külaelanikud ütlesid Pekingi külalistele üpris sardooniliselt, et sündimuse tõusu on oodata ka 1963. aastal. Põhjuseid polnud keeruline mõista. Nälg oli eakad ja noored minema pühkinud. „Vanim inimene selles maakonnas oli 43-aastane ja noorim 7-aastane,“ ütles Wang.

Wang pingutas aastaid, et täielikule riiklikule statistikale ligi pääseda. Kultuurirevolutsiooni ajal oli juurdepääs nälja ajal kogutud andmetele piiratud. Enne 1958. aastat oli kõik lihtne, pärast seda aga keeruline. „Toona oli tegemist väga tundlike andmetega ja vaid vähestel oli juurdepääsuluba,“ ütles Wang. „Vaid viiel kõige tähtsamal inimesel Shandongis oli õigus Avaliku Julgeoleku Büroo materjalidega tutvuda. Nendeks olid parteisekretär ja juhataja, viimaste asetäitjad ning politseiülem.“ 1970ndate lõpus poliitiline kliima paranes ja Wang asus salamisi materjali koguma. Kuid alles Yangi külaskäigu tulemusena 1990ndatel sai kirja tema enda hinnanguline hukkunute arv: 35 miljonit.

Päriselus ei mõju Wang inimesena, kel on poliitilised tagamõtted, vaid pigem tragöödiat elukutselise demograafi vaatevinklist käsitleva külmaverelise funktsionäärina. Ta jääb rangelt numbrite juurde, jutustades lugu kodukontori nurgas lebava vana ja tolmuse arveraamatu abil, mis peidab endas valitsuse rahvastikugraafikuid. Vaata seda, ütleb ta, pühkides tolmu ja torgates sõrme numbritulba juurde, mis näitab rahvastiku kahanemist ühes provintsis kolme miljoni võrra.

Kui küsisin vastukaja kohta 1980ndatel, mil Hiinas hakkas tõeline hukkunute arv välja tulema, kehitas ta vaid õlgu. „Kuna see toimus niivõrd kaua aega tagasi, olid inimesed võrldemisi ükskõiksed,“ vastas ta. Wangi professionaalsus tegi ta Yangile hindamatuks. Riigis, kus poliitika poolt on rikkumata vähe, jääb Wang lihtsalt faktide juurde. Ta ütles, et aitab Yangi hea meelega. „Minu jaoks on need faktid ja kui keegi soovib neid lähemalt uurida, siis annan ma vastava info.“

 

Hiina valitsus pole tänapäevani kommenteerinud mil moel inimesed nende arvates surid. Siiski, 1980ndatel telliti asutusesiseseks kasutamiseks uurimus. Akadeemik, kes selle ette valmistas, oli töötanud enamuse oma elust Xianis automatiseeritud tootmissüsteemide lektorina, enne kui alustas vaevu aasta kestnud demograafia-alaseid õpingud Indias. Ta sai tulemuseks 17 miljonit enneaegset surma. Uuring on laialdaselt kõrvale heidetud, sest see käsitleb vaid registreeritud surmajuhtumeid.

„Pooli surmajuhtumeid toona ei registreeritud. Inimesed keskendusid ellujäämisele, mitte statistikale,“ ütleb Ameerika demograaf Judith Banister. Samal ajal sai uuringu autor Jiang Zhenghua töö eest heldelt tasustatud ja ta edutati, tänu millele sai ta lõpuks Riikliku Rahvakongressi aseesimeheks.

„Tombstone’i“ tõttu oli Yang end ette valmistanud valitsuse-poolseks vastureaktsiooniks. Ta oli kahtlemata haavatav. Ta elas naisega endiselt Pekingi korteris, mille Xinhua oli talle pensioniks andnud, ja võttis iga kuu vastu valitsuse pensioni. Kuid senini pole midagi juhtunud. Ka tema kaastöötajaid pole partei ahistanud. „Võimud pole nii rumalad kui varem,“ ütleb Yang. „Kui selline asi oleks juhtunud minevikus, oleksin surnud mees ja mu perekond oleks hävitatud. Kuid siin ma olen, kirjutan endiselt raamatuid ja pean vestlusringe. Tõsiasi, et mind pole vangi pandud on iseenesest märk, et olukord on muutunud.“

Viimane kord, kui Yang Jishengiga „Tombstone'ist“ rääkisin, võttis ta Hiina ja erakonna edu kokku sõnadega, mis mind pikalt kummitama jäid. „Süsteem laguneb ja areneb,“ ütles ta. „See laguneb arenedes. Pole selge kumb lõpuks peale jääb.“