Poolas taastati iseseisvus novembris 1918. Maa oli eelnevalt olnud 123 aasta jooksul tükeldatud. Diplomaatilised ja sõjalised pingutused hoidmaks riigi piire kestsid aastani 1921. Märkimisväärseim neist oli sõda bolševistliku Venemaaga, mis tipnes lahinguga Varssavi eest septembris 1920. Poola võit sõjas ei päästnud ainult Poola iseseisvust, vaid oli ka kilbiks Euroopale nõukogude agressiooni eest. Poola taassünd toimus vabariigina. Parlamentaarse demokraatia sätestas kõigepealt väike konstitutsioon 1919. aastal ning lõplikult 1921. aasta põhiseadus. Poola oli multireligioosne ja paljurahvuseline riik (etnilised vähemused moodustasid umbes 30% rahvastikust).

Detsembris 1918 sündis kahe partei, Poola ja Leedu Kuningriigi Sotsiaaldemokraatia ja Poola Sotsialistliku Partei vasaku tiiva ühinemisel Poola Kommunistlik Töölispartei. Kogu oma eksistentsi jooksul (alates 1925. aastast Poola Kommunistlik Partei – Komunistyczna Partia Polski, KPP) oli tegemist illegaalse organisatsiooniga. 1922. aastal loodi Poola Kommunistlik Noorsooühing. KPP autonoomsed allorganisatsioonid olid Lääne-Valgevene KP, Lääne-Ukraina KP ning Ülem-Sileesia KP. Kommunistid toetasid nende regioonide eraldumist Poolast ning see oli üks nende ebapopulaarsuse põhjuseid.

Kommunistliku tegevuse (propaganda, diversiooniaktid, demonstratsioonide organiseerimine ja tööliste streigid) vastu võitlesid politsei ja kohtusüsteem. Hoolimata repressioonidest jätkasid kommunistid osalemist valimistel esindus- või katteorganisatsioonide varjus. Suurima edu saavutasid nad 1928. aastal, kui said seitse kohta 444-kohalises Seimis (parlamendi alamkoda). 1926. aastal toetasid kommunistid marssal Józef Piłsudski juhitud riigipööret, mida hiljem lugesid veaks. Piłsudski ja tema kaaslaste valitsusaeg, mida kutsuti „sanatsiooniks”, kehtestas järkjärguliselt piiranguid Poola demokraatiale. See protsess hoogustus 1935. aastal uue konstitutsiooni vastuvõtmisega, mis andis rohkelt õigusi riigi presidendile.

Hispaania kodusõja ajal organiseerisid Poola KP aktivistid värbamist rahvusvahelistesse brigaadidesse. Suure Terrori ajal tapeti kõik Nõukogude Liidus viibinud partei liidrid ja sajad madalamal astmel parteilased. Poola Kommunistlik Partei likvideeriti Kominterni poolt Stalini käsul 1938. aastal pidevalt kasvavate kahtluste taustal, et parteisse võivad imbuda Poola salateenistused.

Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimine sillutas tee Teisele maailmasõjale, mis algas Saksamaa ja Nõukogude Liidu rünnakutega Poola vastu vastavalt 1. septembril 1939 ja 17. septembril 1939. Rohkem kui pool riigist (203 000 km2 ) okupeeriti Nõukogude Liidu poolt. Territooriumid liideti NSV Liiduga ja Vilnius anti lühikeseks ajaks tagasi Leedule. Kiiret sovetiseerimist saatsid repressioonid peamiselt massküüditamiste näol. Kokku küüditati rohkem kui 320 000 inimest. Katyńi massimõrvast, kus tapeti peaaegu 22 000 ohvitseri, politseinikku, piiri- ja vangivalvurit ning poliitilist vangi, on saanud Poola rahva vastu suunatud kuritegude sümbol. Kümned tuhanded vangistati sunnitöölaagritesse.

Saksa-Nõukogude sõja vallapuhkemine andis võimaluse taastada diplomaatilised suhted Moskvaga, mille tulemusel Poola kodanikele anti amnestia ja moodustati sõjavägi, mis allus Poola valitsusele eksiilis. Viimaks evakueeriti Poola sõdurid Nõukogude Liidust, kuid mais 1943, kui avastati Katyńi massihauad, katkestas Stalin kõik diplomaatilised sidemed Poola valitsusega. Samaaegselt alustas ta poolakate hulgas kommunismiseemne külvamisega – asutati Poola Patriootide Liit ja väeüksused, mis allutati nõukogude väejuhatusele. Sakslaste poolt okupeeritud riigi osas (väljaspool eelnevalt NSV Liidu poolt annekteeritud territooriume) taasasutati kommunistlik partei (Poola Töölispartei – Polska Partia Robotnicza - PPR), mis tegutses aastast 1942.

Jaanuaris 1944 ületas Punaarmee sõja-eelse Poola piiri. Stalin pidas neid alasid juba nõukogude territooriumiks. Juulis 1944 asutati Moskvas Poola Töölispartei ja teiste kommunistidele allunud organisatsioonide baasil Poola Rahvusliku Vabastamise Komitee. Lõpuks, pärast Varssavi ülestõusu mahasurumist Saksa sõjaväe poolt, oli tee Poolasse vaba, et Kommunistlik Partei saaks võimu võtta.

Poola uued piirid pandi paika suurvõimude poolt Jaltas ja Potsdamis. Kompensatsiooniks kaotatud idapoolsete alade eest sai Poola Saksamaalt võetud territooriumid põhjas ja läänes. Kogu riigi pindala oli 312 000 km2. Teises maailmasõjas oli kaotanud elu kuus miljonit poolakat. Esimestel sõjajärgsetel aastatel toimus ulatuslik rahvastikuränne, sageli sunniviisiline.  Poola rahvaarv oli umbes 24 miljonit, mis kasvas aastaks 1989 36 miljonini.

Jalta konverentsi järelmina loodi Poolas Rahvusliku Ühtsuse Ajutine Valitsus kuhu kuulusid ka mõned sõltumatud poliitikud. Vahepeal oli Poola seaduslik valitsus eksiilis kaotanud liitlaste toetuse. Poola Talupoegade Partei, mida juhtis Stanisław Mikołajczyk, asutati kui õiguspärane opositsiooniline partei. Selle tegevus lõpetati 1947. aasta valimistel võltsitud tulemuste tagajärjena. Samal ajal purustati ka põrandaalune relvastatud vastupanu, kuigi väiksemad salgad jätkasid võitlust veel mõned aastad. Viimane partisan tapeti 1963. aastal.

Detsembris 1948 ühendas PPR endaga sotsialistliku partei. Moodustati Poola Ühinenud Töölispartei (Polska Zjednoczona Partia Robotnicza, PZPR) eesotsas selle juhi Bolesław Bierutiga, mis ainuvõimuna valitses riiki kuni 1981. aastani. Demokraatide Partei ja Ühendatud Talupoegade Partei eksisteerisid vaid näilikult. 1952. aasta konstitutsioonis muudeti riigi nimi Poola Rahvavabariigiks (Polska Rzeczpospolita Ludowa, PRL). Põhiseaduse vaatas üle Stalin isiklikult. Õigussüsteem jäi osaliselt põhinema sõja-eelsetel seadustel, kuid järkjärguliselt asendati uuega.

Poliitiline süsteem tulenes nõukogude süsteemist: kommunistlik võim tugines partei täielikule ülemvõimule, nomenklatuurile, propagandale, tsensuurile ja julgeolekuaparaadile. Viimase mõjuvõim ja positsioon vähenes ulatuslikult pärast 1956. aastat, kuigi hiljem liikus süsteemselt oma varasema positsiooni taastamise poole. Partei valitses ühtemoodi nii riigi kui ka ühiskonna üle. Erandiks oli katoliku kirik, mis säilitas oma sõltumatuse.

Aasta 1956 tõi esile süsteemi esimese kriisiolukorra. Juunis 1956 ühinesid Poznańi kodanikud ülestõusuks ja sügiseks oli demonstratsioonid haaranud kogu maa. Uueks parteiliidriks pärast Bieruti surma sai Edward Ochab, kes asendati Władysław Gomułkaga juba oktoobris. Gomułka valitses järgmiste massimeeleavaldusteni detsembris 1970. Järgmine esimene sekretär Edward Gierek astus tagasi 1980. aasta suvestreikide järel. Viimaste tulemusena loodi iseseisev sõltumatu ametiühing „Solidaarsus” (Solidarność) eesotsas Lech Wałęsaga. Pärast aastast Stanisław Kania valitsemisaega võttis võimu üle kindral Wojciech Jaruzelski ja kehtestas detsembris 1981 sõjaseisukorra.

„Solidaarsuse” liikumine jäi püsima põrandaalusena. Samal ajal tehtud näilised muutused poliitilises süsteemis (Riigitribunali, Konstitutsioonitribunali ja ombudsmani ametikoha  asutamine) ei parandanud üldist olukorda. Kaks streigilainet 1988. aastal sundisid kommuniste alustama läbirääkimisi opositsiooniga. Sellest sai alguse Poola ümarlaua nõupidamine (veebruar-aprill 1989), mille tulemusena saavutati laialdased kokkulepped poliitiliste ja majanduslike reformide suhtes Poola Rahvavabariigis.

Osaliselt vabad valimised juunis 1989 kujunesid rahvahääletuseks, millega Poola elanikkond keeldus kommunistlikust riigikorrast. Vastavalt hääletusele moodustati mittekommunistlik valitsus, mille peaministriks sai Tadeusz Mazowiecki, olgugi et Jaruzelski jätkas riigi presidendina. 1989. aasta lõpus taastati nii riigi ajalooline nimi (Poola Vabariik – Rzeczpospolita Polska) kui ka riigivapp (kotkas krooniga). 1990. aastal peeti vabad presidendi- ja kohalikud valimised. Parlamendivalimised järgnesid 1991. aastal. Nõukogude armee lahkus lõplikult Poolast 1991. aastal.

1944. aasta juunis võitlesid Poola Koduarmee (Armia Krajowa) üksused koos Punaarmeega lahingutes Vilniuse, Lvivi, Lublini ja teiste linnade ja asulate pärast. Pärast lühikest koostöö ajajärku Poola üksused desarmeeriti, ohvitserid arreteeriti ja sõdurid, kes keeldusid ühinemast kommunistide juhitud väega, interneeriti. Järgnevatel kuudel jätkusid Nõukogude repressioonid Poola vastupanuvõitlejate vastu. Umbes 40 000 Poola sõjaväelast ja põrandaaluse valitsuse ametnikku küüditati sügavale Nõukogude Liitu. Tuhanded teised said tunda repressioone ülesehitatavate kommunistlike riigistruktuuride poolt.

1945. aastal küüditati Poola aladelt, peamiselt Ülem-Sileesiast sunnitöölaagritesse Nõukogude Liidus ca 40 000-50 000 inimest. NKVD üksused asusid Poolas 1947. aastani ja võtsid osa lahingutest antikommunistliku põrandaaluse liikumise vastu. Nõukogude vägede suurimaks operatsiooniks oli Augustówi piiramine juulis 1945, mille käigus arreteeriti 7000 inimest ja ligi 700 tapeti.

Sunnitöölaagrite süsteem loodi 1945. aastal ja 1950. aastaks oli Poola territooriumil 206 laagrit. Laagriasukate arv oli hinnanguliselt 300 000 ümber. Viimased laagrid suleti 1958. aastal. Poliitiliste kohtuotsuste arv aastatel 1944-1956 on teadmata, kuigi oli periood, mil poliitiliste vangide arv ulatus kuni 50 000ni. Ülalnimetatud perioodil langetati poliitilistel põhjustel 3 500 surmaotsust, millest täide viidi üle 2 500. Lisaks sellele suri sunnitöölaagrites ja vanglates üle 20 000 kinnipeetu. Üldine ohvrite arv perioodil 1944-1956 oli hinnanguliselt 50 000.

Ligi 100 seadust kehtestati nende laialdaste repressioonide aluseks. Lisaks vangistusele ja sunnitööle kasutati laialdaselt halduskaristusi nagu trahvid ja arestid. Lühikesel ajaperioodil 1952-1955 karistati niiviisi üle miljoni talupoja, sest nad olid jätnud andmata riigile kohustusliku osa oma toodangust.

1956. aasta amnestia tulemusena vabastati enamik poliitvangidest. Järgnevatel aastatel ei olnud poliitilised protsessid enam nii sagedased. Aastas said poliitilise kohtuotsuse osaliseks vaid mõned kümned või sajad. Repressioonide hulk kasvas tavaliselt ainult vastuseks demonstratsioonidele ja protestidele. Näiteks Nowa Huta (1960) protestilaine järel arreteeriti 500 inimest, kellest vangi mõisteti 87 ning trahviti 119. 1968. aasta märtsikuiste streikide ja demonstratsioonide ajal arreteeriti üle 2 500 inimese ning algatati 540 kriminaalasja. Detsembris 1970 arreteeriti üle 3 000 inimese. Juunis 1976 arreteeritute arv oli 643, kellest 272 isikut mõisteti vangi enamaks kui kümneks aastaks. Sõjaseisukorra ajal tõusis taas üldine repressioonide arv – peaaegu 10 000 interneeriti, umbes 11 000 inimest läks kohtu alla. Arreteerimiste ja rahaliste karistuste arv mitmekordistus. Viimane poliitiline vang vabastati 1989. detsembri lõpus.

Perioodilised ülestõusud nõudsid samuti palju ohvreid. 1956. aasta juunis tapeti Poznańis 58 inimest; detsembris 1970 sai rahvamöllus surma 45 ja vigastada 1 165 inimest. Vähemalt 56 inimest kaotas elu sõjaseisukorra kehtestamise järel 1981. aastal. Viimases arvus sisalduvad inimesed, kes tapeti streikide ja demonstratsioonide mahasurumisel, kinnipeetud protestijad, kes mõrvati politseijaoskondades ja atentaatide ohvrid.

Teise maailmasõja tulemusena kandis Poola rahvastik ja majandus raskeid kaotusi. Kaotati 38% rahvuslikust rikkusest. Rohkem kui pool taristust ja tööstusharudest oli purustatud. Soov riik taas üles ehitada aitas uuel valitsusel rahvast mobiliseerida.

Kommunistide esimene majanduslik samm oli maareform, mis kuulutati välja septembris 1944. Selle peamine eesmärk oli suurendada rahvastiku toetust, mis aga jäi saavutamata, sest okupantide kehtestatud kohustuslik andamite süsteem kehtis 1972. aastani. Jaanuaris 1946 natsionaliseeriti kõik tööstusettevõtted, millel oli ühes vahetuses rohkem kui 50 töötajat. Saksamaalt võetud aladel riigistati kogu eraomand.

1947. aastal kuulutas valitsus välja kaubandussõja, mille käigus kasutati repressioone likvideerimaks enamik erapoode ja eraomanduses olevaid hulgimüügi ettevõtteid. Ülejäänud väikeettevõtted (vabrikud, toiduainetetööstused, metallitöökojad) võeti üle vastavalt ettevõtete natsionaliseerimise komisjoni otsusele. Järgmine rünnak eraettevõtjate vastu oli 1950. aasta rahareform, mis kustutas kaks kolmandikku nende rahast. Samaaegselt kehtestati keeld omada välisvaluutat ja väärismetalle. See kestis 1956. aastani.

Kogu põllumajanduse kollektiviseerimine kuulutati välja 1948. a. Otsusele järgnes talupoegade massiline vastuhakk. Valitsus vastas kombineerides repressioone kõrgemate maksumääradega. 1956. aasta teiseks pooleks oli loodud 9 975 kooperatiivi, mis moodustas umbes 9% kogu riigi põllumaast. Pärast võimuletulekut 1956. aastal kuulutas Władysław Gomułka sundkollektiviseerimise lõppenuks. Selle tulemuseks oli talumajapidamiste ulatuslik dekollektiviseerimine; 85% kooperatiividest lagunes. Järgnevatel aastatel sunniviisilist kollektiviseerimist ei taastatud ja valitsuse jõupingutused algatada uute kooperatiivide asutamist ei kandnud vilja. Sellegipoolest olid valitsuse omandis riiklikud põllumajandusettevõtted (Państwowe Gospodarstwa Rolne), mis kontrollisid 1989. aastaks üle 18% kogu põllumaast.

1949. aastal alustati käsumajandusega. Industrialiseerimist alustati kuue-aasta plaaniga 1950-1955. Rasketööstust eelistati tarbekaupade tootmisele. Suurim riigi investeering oli Nowa Huta – sotsialistlik näidislinn metallurgiakombinaadiga. Pärast 1956. aastat tõusid mõneks ajaks kulutused tarbekaupade tootmisele. Et plaanimajanduse rõhk oli rasketööstusel, oli tarbekaupade tootmine siiski piiratud ning hinnatõusud viisid lõpuks mitmete rahvarahutusteni  (1956, 1970, 1976, 1980).

1970ndate aastate alguses võttis Poola RV märkimisväärseid välislaene, mis majanduslikku olukorda veidi parandasid. Kuid vead, mis nende kasutamisel tehti ning intressimäärade tõus, tõid endaga siiski kaasa sügava majanduskriisi, mis kestis kuni 1980ndate lõpuni. See oli aeg, kui pikad sabad enamike kaupluste ees ning müügipiirangud paljude toiduainete ja tööstuskaupade suhtes muutusid valitsuse läbikukkumise sümboliks.

Pärast 1956. aastat hakkas Poolas arenema väike erasektor, mis tegeles jaemüügi, toidukaupade ja väiketööstusega. Hoolimata riigivõimude pidevast survest olid väikeettevõtjad võimelised mõningal määral puudust leevendama. 1980. aastatel hakkas erasektor laiemalt arenema, kui välismaal elavatel poola ettevõtjatel lubati hakata tegutsema Poola siseturul. Aastal 1988 valitsus liberaliseeris majandustegevust ja lubas anda võrdsed õigused riigi-, era- ja kooperatiivsetele ettevõttetele. Hindade vabaks laskmine põhjustas juba aasta hiljem hüperinflatsiooni.

Pärast võimu ülevõtmist hakkasid kommunistid kasutama propagandat, et ideoloogiliste sõnumite asemel sütitada patriootilisi meeleolusid. Eesmärgiks oli suurendada vähest olemasolevat ühiskondlikku toetust. Teise maailmasõja hävitustöö järel hakati taastama haridust, teadust ja kultuuri. Et inimkaotused selles sfääris olid tohutud (ning palju inimesi olid jäänud välismaale) tähendas ühelt poolt, et kergem oli luua uut koorekihti, kuid teiselt poolt pani riigi sõltuma sõja-eelsest kaadrist, eriti neis teadusharudes, mis olid sõjamöllus säilinud.

Olukord hakkas muutuma aastatel 1947-1948 süveneva sovetiseerimise käigus. Järgnevatel aastatel allutati kogu ühiskondlik elu partei karmile kontrollile. Kultuuris oli ainus lubatud suund sotsialistlik realism ja teaduses marksism-leninism. Koolid muutusid kohtadeks, kus kujundati „uut inimest” ja ülikoolidesse sisseastujaid kontrolliti väga tähelepanelikult.

Pärast seda kui partei hävitas opositsiooni ja võttis oma kätte kontrolli kõikide ühiskondlike organisatsioonide üle, jäi ainsa iseseisva institutsioonina püsima katoliku kirik. Repressioonid jõudsid oma haripunktile 1953. aastal kui arreteeriti peapiiskop Stefan Wyszyński. Laialdane vastupanuliikumine sundis valitsust 1956. aastal oma poliitikat pehmendama. Järgnevatel aastatel püsis vastasseis, sest tehti ettevalmistusi Poolas ristiusu vastuvõtmise 1000. aastapäevaks (1966). Kiriku positsioon jätkas tugevnemist, eriti pärast Johannes Paulus II paavstiks valimist 1978. aastal.

KPP laialisaatmisele (Poola Kommunistliku Partei likvideerimine Kominterni poolt, Stalini käsul 1938.a. vt. eespool) järgnenud repressioonide käigus oli kommunistide hulk jäänud suhteliselt tagasihoidlikuks. Liiatigi jagunesid nad kaheks konkureerivaks grupiks – need, kes elasid sõja üle sakslaste poolt okupeeritud riigis ja need, kes viibisid samal ajal Nõukogude Liidus. Pinged kahe grupeeringu vahel oli ilmne Stalini valitsusajal (Gomułka ja tema kaaslaste vangistamine) ja nähtav ka 1960ndatel („partisanide” fraktsiooni aktiivne tegutsemine). Partei algusest saadik oli eesmärgiks olnud uute liikmete värbamine, nende arvu kavatseti suurendada vaid paari aasta jooksul. Mõne aja pärast hakkasidki põhirolle mängima noored aktivistid, kes olid alustanud tegevust sõjajärgsetel  aastatel.

Aastatel 1950-1955 oli ligi 700 000 inimest liikunud maalt suurematesse linnadesse. Põhjuseks oli intensiivne industrialiseerimine. Samas asusid sajad tuhanded talupojad tööle tööstuses loobumata oma talumaadest. Järgnevate aastate jooksul jätkus sissevool linnadesse ning põllumajanduses töötava rahva arv langes 60%-lt 27%-le.

Rahvastiku koosseis muutus põhjalikult holokausti ja võitjariikide otsuste tõttu muuta Poola piire pärast Teist maailmasõda. Rahvusvähemuste arv langes 30%-lt 5%-le ja vähenes järgevate aastate jooksul veelgi emigreerumise tõttu. 1947. aastal deporteeriti ja jaotati Poola valitsuse otsusel 140 000  ukrainlast endistele varem Saksamaale kuulunud maadele, ettekäändeks võitlus Ukraina põrandaaluse vastupanuliikumise vastu.

1956. aastal toimunud mõningane vabanemine ja loobumine sotsialistlikust realismist andis võimaluse kultuuri hüppeliseks arenguks; näiteks sai alguse Poola filmi koolkond. Poola kultuuri areng hoogustus ka välismaal; 1980. aastal sai Czesław Miłosz Nobeli kirjanduspreemia. Opositsiooni taassünd 1970ndate aastate keskel andis rohkem võimalusi ka iseseisva kultuuri arenguks. Lisaks teistele mõjuritele oli suur abi ka katoliku kirikust, mis toetas raamatute ja kultuuriajakirjade kirjastamist, sõltumatuid teatrilavastusi ja kontserte. Sõltumatu kultuuritegevus muutus isegi tugevamaks pärast sõjaseisukorra kehtestamist.

Kommunistide juhitava armee moodustamine algas 1943. aastal. Üksused loodi nõukogude eeskujul, kus suur roll oli politrukkidel. Relvajõudude loomise algstaadiumis tunti puudust kaadriohvitseridest, mistõttu üle 60% neist toodi üle Punaarmeest. Liikudes lääne poole Poola territooriumile, suurenes armee märgatavalt, kuid umbes pooled ohvitseridest olid endiselt Nõukogude Liidust. Enamik neist naasis pärast sõja lõppu oma kodumaale. Viimased nõukogude ohvitserid lahkusid 1948. aastal. Poola Armee üksused, mis olid sõdinud läänes, ei läinud tagasi koju. Mõned sõdurid ja ohvitserid siiski läksid omaalgatuslikult, kuid paljud langesid repressioonide ohvriks.

Mais 1945 loodi Sisejulgeolekuteenistus (Korpus Bezpieczeństwa Wewnętrznego) eranditult võitluseks relvastatud vastupanuliikumisega. Mõne kuu pärast viidi need üksused Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi otsealluvusse. 1950. aastaks oli Sisejulgeolekuteenistuse isikkoosseis kasvanud 41 000ni. Hoolimata enamiku sõdurite patriootlikust meelsusest (näiteks kandsid nad kõik traditsioonilist embleemi kroonitud kotkaga), kasutati sõjaväge propagandistlikel massiüritustel; näiteks enne 1947. aasta valimisi.

1949. aastal hakkas nõukogude ohvitseride arv taas suurenema, eriti kõrgemate ohvitseride hulgas. Sama aasta novembris määrati nõukogude marssal Konstantin Rokossovski  Poola kaitseministriks. Samal ajal visati armeest välja umbes 9 000 ohvitseri, kes olid saanud auastme enne sõda või keda kahtlustati vandenõus; osa neist arreteeriti ning lasti maha. Rahvusvahelise olukorra tõttu suurendati armeed 2,5 korda. 1953. aastaks oli tõusnud isikkoosseis 356 000ni. Majandus allutati täielikult sõjatööstusele; ligi 15% riigieelarvest kulutati relvajõududele. Sõjaväeteenistust kasutati samuti repressiivse meetmena – ajateenijad, keda peeti oma tausta tõttu „vaenulikuks” või olid osa võtnud opositsioonilisest tegevusest, saadeti ehitus- või kaevanduspataljonidesse, kus neid sunniti tegema rasket tööd.

1956. aastal kasutati armeed rahutuste mahasurumisel Poznańis. Protestijad nõudsid 1956. aasta sügisel kõikide nõukogude vägede lahkumist ja marssal Rokossovski tagasiastumist. Esimest nõudmist ei täidetud, kuid Rokossovski tagandati koos enamiku nõukogude ohvitseridega. Väike osa eelnevalt represseeritud ohvitseridest ennistati teenistusse. Relvajõudude suurust vähendati märkimisväärselt.

1960ndatel kasutati sõjaväe vormi kandmisega seonduvat respekti propagandistlikel eesmärkidel, kaasaarvatud kiriku vastu suunatud tegevuses. Sõjavägi oli oluline vahend noormate põlvkondade mõjutamisel. Märtsis 1968 aitasid erariides sõjaväelased laiali ajada meeleavaldust Varssavis, mis algatas massilised üliõpilasrahutused. 1970. aasta detsembris kasutati 27 000 sõdurit ja 1 300 tanki ning soomusmasinat protestide mahasurumiseks. Kaks korda sama palju turvas strateegiliselt tähtsaid objekte üle kogu maa.

Augustis 1968 võttis Teine Poola Armee osa Varssavi pakti vägede interventsioonist Tšehhoslovakkiasse – kokku  25 000 sõjaväelast ja 1 100 tanki ning soomusmasinat. Väiksemad Poola kontingendid võtsid osa rahuoperatsioonidest (Korea, Vietnam, Egiptus ja Süüria).

Sõjaväe roll muutus tähtsamaks pärast Wojciech Jaruzelski määramist peaministriks (veebruar 1981) ja kompartei esimeseks sekretäriks  (oktoober 1981). 13. detsembril 1981 kehtestati sõjaseisukord ja võimule tuli Rahvusliku Päästmise Sõjaväeline Nõukogu. 70 000 sõjaväelast ja 3 650 tanki ja soomukit surusid maha rahva meeleavaldused üle kogu maa. Majanduse põhiharud militariseeriti, mis tähendab, et sõjaväelased võtsid üle tehased ja asutused. Hoolimata sõjaseisukorra lõpetamisest 1983. aastal jäid kindralid mängima parteis ja riigiorganites olulist rolli kuni kommunistliku süsteemi kokkulangemiseni.

Kirjandus:

Dudek Antoni, Gryz Ryszard, Komuniści i Kościół w Polsce 1945-1989, Kraków 2003

Dudek Antoni, Paczkowski Andrzej, Poland, [in:] Krzysztof Persak, Łukasz Kamiński (eds.), A Handbook of the Communist Security Apparatus in East Central Europe 1944-1989, Warsaw 2005, p. 221-283

Friszke Andrzej, Opozycja polityczna w PRL 1945–1980, Londyn 1994

Jarosz Dariusz, Polityka władz komunistycznych w Polsce w latach 1948–1956 a chłopi, Warszawa 1998

Kaliński Janusz, Economy in Communist Poland. The Road Astray, Warsaw 2014

Kersten Krystyna, Narodziny systemu władzy. Polska 1943-1948, Warszawa 1985

Paczkowski Andrzej, The Spring Will be Ours. Poland and Poles from Occupation to Freedom, University Park 2003

Skórzyński Jan, Krótka historia Solidarności 1980–1989, Gdańsk 2014

Wnuk Rafał, Poleszak Sławomir, Jaczyńska Agnieszka, Śladecka Magdalena (eds.), Atlas polskiego podziemia niepodległościowego 1944-1956/The Atlas of the Independence Underground in Poland, Warszawa - Lublin 2007

test