INTERVJUU: DNA-testid toovad tapetud kommunismiohvrid ja nende pered taas kokku
Kohtusime Rafał Michlińskiga Poola Riiklikust Mälestamise Instituudist (IPN) rahvusvahelisel konverentsil „Kommunistliku terrori nekropol“. Tema töö on mälestamise ja ajalooteaduse jaoks väga väärtuslik. Nimelt tegelevad Rafał ja tema kolleegid kommunismiohvrite säilmete identifitseerimisega Poolas. DNA-analüüside abil saavad uurijad mõrvatud ohvrite säilmed ja nende lähedased omavahel kokku viia.
CC.ORG: Minu esimene küsimus on veidi üldisem: kus te töötate, millega tegeleb teie osakond ja miks hakkasite selles organisatsioonis tööle?
R.M.: Töötan Poola Riikliku Mälestamise Instituudi identifitseerimisosakonnas, täpsemalt otsingu ja tuvastamise büroos. Miks? Kuna minu arvates on Poola totalitaarsete režiimide ohvrite austamine väga oluline.
Kas saaksite oma asutusest ja selle ajaloost veidi lähemalt rääkida? Kui kaua on see tegutsenud?
Kõigepealt loodi natsismikuritegude uurimise komisjon. Aastate jooksul moodustus teistest harudest Rahvusliku Mälestamise Instituut, mis on peamine poola rahva vastu toime pandud kuritegude väljaselgitamise komisjon. Nüüd on meie asutuses kokku üle 2000 inimese, igas vojevoodkonnas (Poola haldusüksus – toim) on piirkondlik osakond. Töötame Varssavi peakontoris ja teeme koostööd sarnaste asutustega teistes riikides.
Mis on teie peamised ülesanded ja meetodid?
Püüame lõpetada kadunud inimeste rääkimata jäänud lood. Uurime asjaolusid mis selgitaksid, miks ja millal nad kadunuks jäid ja mis edasi sai, kuidas nad surid jne. Üldiselt otsime kommunismiohvreid. Näiteks puuduvad igasugused dokumendid tapetud põrandaaluste sõdurite kohta. Pole ka sugulasi, kes aitaksid loo kokku panna. Proovime leida inimeste täpse matmispaiga, seejärel püüame nende isiku dokumentide abil tõendada ja viime läbi DNA-uuringu veendumaks, et inimese isik on õige. Enamik ohvreid tapeti kusagil metsas või vanglas ja maeti tundmatute sõduritena. Meie püüame neile nende nimed tagasi anda.
Kui palju inimesi jäi Poola ajaloolaste hinnangul kommunistlike repressioonide ajal Poolas kadunuks?
Täpset arvu on väga raske öelda. Allikaid on palju ja erinevad ajaloolased kasutavad erinevat metodoloogiat. Teise maailmasõja ajal sai Poolas surma umbes miljon inimest; kommunismiperioodil kadus või suri ligi 100 000 inimest.
Kas saaksite kirjeldada üht tüüpilist juhtumit: te teate, et kuskil väikelinna lähedal on koht, kuhu võiks olla maetud kommunistliku režiimi ohver. Kui teil on ressursse sinna minna, siis milline sündmusteahel järgneb?
Kõigepealt kontrollime dokumente ja leiame võimaluse pinnast uurida. Seega esimese asjana toimub uurimustöö arhiivides. Kui aga mõni sugulane näitas matmispaiga teistele inimestele kätte, kes sellest omakorda meile rääkisid, siis peavad uurimist alustama arheoloogid. Säilmete või luustike ilmnemisel tuleb kutsuda antropoloog, kes teeb oma töö.
Kas te käite isiklikult oma meeskonnaga kaasas ja osalete väljakaevamistel?
Jah. Viime läbi väljakaevamisi ja otsime säilmeid. Pärast ekshumeerimist võtame luustikest DNA-proovid. Kui meil on leitud inimese isiku kohta info juba olemas, siis võrdleme seda tema sugulaste DNA-ga. Sugulaste DNA-proovid saadetakse laborisse, seejärel ootame tulemusi. Kui tulemused on positiivsed, helistame peredele. Varssavi presidendilossis toimub kaks korda aastas tuvastamiskonverents, kus avalikustatakse meie leitud ohvrite nimed.
Kas DNA-analüüsi ja -vastete leidmise jaoks kasutate partnereid väljaspoolt oma organisatsiooni?
Jah, teste teevad meie partnerid. Kõik sõltub konkreetsest olukorrast ja sugulaste antud infost. Mõnikord, näiteks isa ja poja võrdlemise puhul, tuleb DNA-profiili määramisel teha nn tühi test. Igal üksikjuhtumil on profiili määramise protseduur erinev, kuid kattuvuse leidmine on juba labori ülesanne.
Selleks, et viia kokku säilmed ja nende elavad pereliikmed, peab teil esmalt olema elava inimese DNA. Kas see tähendab, et inimesed peavad teiega ühendust võtma ja oma DNA-proovi andma? Kuidas motiveerite inimesi oma isiklikku teavet teiega jagama? Kõik ei soovi oma geneetilist teavet välja anda.
Poola ühiskonnas on tohutu vajadus anda II maailmasõjas ja kommunismiperioodil tapetud inimestele nende õiged nimed. Paljud pered ootavad ikka veel omakseid, kes on endiselt kadunud. Sellisel juhul on üheks võimaluseks anda oma DNA-proov, et oma sugulased üles leida. Inimesed on väga motiveeritud ja teavad täpselt, mis nende DNA-ga juhtub ja kuidas me sellega toimetame. Privaatsus on tagatud. Mõnel juhul jagame oma tulemusi ka sotsiaalmeedias, kus võib näha juba tuvastamisprotsessis osalenud inimesi, kelle omaste säilmed on tuvastatud. See julgustab teisigi oma DNA-proove andma, et tuvastada kadunud pereliikmed.
Mitu korda aastas saate inimesele öelda, et olete leidnud tema vanaisa või isa, palun tulge ja võtke tõend?
Peame minema tagasi protsessi algusesse, sest on kaks peamist takistust. Esiteks, kui oleme säilmed leidnud, ei ole meil alati nime tõestamiseks vajalikke dokumente. Teiseks ei pruugi meil olla andmeid elavate sugulaste kohta, kelle abil DNA tuvastada. Igal aastal saame inimestelt palju kõnesid, kokku umbes 250–300 päringut aastas. Meil palutakse leida vastav arhiivimaterjal või võtta nende DNA-proov.
Kui paljud inimesed leiavad lõpuks oma lähedaste säilmed?
Alates meie uurimis- ja tuvastusosakonna asutamisest 2016. aastal oleme teinud umbes 150 tuvastust. Me viime leitud säilmed ja nende elavad sugulased DNA-testide abil taas kokku. Ligikaudu 10–15% säilmetest on tuvastatud viimastel aastatel.
Kas oskate kirjeldada sugulaste reaktsiooni, kes positiivse uudise saavad? Kui sajaprotsendiline vaste on leitud, siis milline on tavaliselt inimeste emotsioon?
See on väga liigutav ja raske sõnadesse panna. Inimesed on tänulikud. See on väga tundlik hetk – inimene ootas palju aastaid mingitki teavet oma venna, isa või vanaisa kohta, mõnikord rohkem kui 50 või 60 aastat. Vahel ei suuda inimene uskuda, mis on juhtunud. Nad ootasid väga kaua ja lõpuks meie ülemus, professor Szwagrzyk, helistab neile ja ütleb, et oleme teie isa või vanaisa leidnud. Võin öelda, et sel hetkel, kui kuuleme sugulaste südamest tulevaid tänusõnu, on kogu protsess, arhiivitöö, arheoloogilised, antropoloogilised ja geneetilised uuringud, end ära tasunud.
Mil moel mõjutab aeg teie tööd? Kujutame ette, et 50 aasta pärast tuleb lapse-lapse-lapse-lapselaps oma sugulasi otsima ja on olemas ka dokumendid, mis tõestavad sugulust. Kas ka 50 aasta pärast on võimalik samasugune uurimus läbi viia või on siis põlvkondade ahel juba liiga kauge, et konkreetset vastet leida?
Usun, et see siiski toimiks. Pigem on küsimus geneetiku olemasolus. Teadus aga alles areneb, jätkuvalt saame sugulastelt DNA-proove, seega võib lähiaastatel paljugi juhtuda.
Mõnikord võib juhtuda, et olete panustanud palju aega, energiat ja raha, kuid väljakaevamisel säilmeid ei leita. Kuidas ületate motivatsioonikriisi, kui näete tühja väljakaevamisplatsi?
Isegi, kui leide polnud, võimaldab see tuvastada, et varem oletatud matmiskoht on vale ning on vaja minna uurimistööga edasi. Lähedal on tavaliselt palju uusi kohti ja võimalusi, kus edasi töötada. Kui me ei leidnud konkreetses kohas just neid säilmeid, mida otsisime, siis me ei anna alla. Miski pole valesti läinud, oleme lihtsalt oma aega ja energiat kulutanud.
Mida arvate rahvusvahelisest koostööst oma alal? Täna (7. novembril 2019) vestleme pausi ajal rahvusvahelisel konverentsil “Kommunistliku terrori nekropol” Tallinnas. Kuidas suhtute kolleegide töösse teistest riikidest?
Oleme väga tänulikud võimaluse eest osaleda rahvusvahelisel konverentsil “Kommunistliku terrori nekropol”. Leian, et koostöö teiste instituutide ja organisatsioonidega Euroopast ja mujalt maailmast on väga hea mõte. Näiteks teeme koostööd kolleegidega Gruusiast, kellega koos otsime Stalini Suure terrori (1937–1938) ohvreid. Meie meeskond on praeguseks käinud seal abis ja kogemusi jagamas kolm korda. Vajadus teha koostööd ja ühiseid järeldusi ning õppida teiste kogemustest on suur. Samuti on tähtis oma tööd teistega võrrelda, leidmaks viise, kuidas praeguste probleemidega hakkama saada. Iga samm, mis toob postkommunistlikud ühiskonnad, kes ikka veel ohvreid otsivad, omavahel kokku, eesmärgiga aidata inimesi, kes otsivad oma pereliikmeid, on hea ja vaeva väärt.
Mis on teie arvates üldine teadmiste tase kommunismikuritegude kohta maailmas? Milliseid probleeme te selles osas näete?
Teie küsimuses peitub ka vastus. Nagu me enne arutasime, ei näe paljud inimesed kommunismis üldiselt midagi halba. See on probleem. On neid, kes ütlevad, et see oli hea süsteem, ohvreid võis ju olla, kuid tegelikult polnud see nii halb, kui räägitakse. Mind teeb rõõmsaks asjaolu, et paljud noored loevad raamatuid, otsivad infot, külastavad muuseume, osalevad konverentsidel ja töötavad dokumentidega, kuna neid huvitab Baltimaade ja Kesk-Euroopa ajalugu ning see, mis siin kommunismiperioodil tegelikult juhtus. Üldiselt teadmiste tase paraneb. Tõe leidmine on hea isegi siis, kui selgub, et see on üks väga kurb lugu.
Tänapäeval ei hooli paljud inimesed enam Napoleoni kuritegudest ega muudest kauge mineviku julmustest. Kui demokraatia püsib ja miski vabu ühiskondi ei ähvarda, siis kas kommunistliku diktatuuri kogemust võiks tabada sarnane saatus? Kas 50 aasta pärast lõpetame mälestusmärkide külastamise ja uurimistöö või ei ole te sellega nõus?
See on väljakutse nii meile kui ka järgmisele põlvkonnale. See on teie ja minu töö, see on kõigi meie kolleegide töö, kes üle kogu Euroopa ja maailma kokku on tulnud, et näidata ja tõestada, et juhtunu oli vale. Sellest tuleb õppida, et totalitaarsete režiimide lugu meie riikides enam ei korduks.
Kas teil on antud teemaga ka isiklik seos? Kas keegi teie perekonnast kannatas kommunistliku terrori tõttu?
Ei. Selliseid sugulasi, keda oleks mõjutanud kommunistlik terror, mul isiklikult pole. Tegelikult suri minu vanaisa vend Auschwitzis. Tegemist on teise totalitaarse režiimiga, mille lugu on minu pereliikmete jaoks endiselt elus. See on meie jaoks väga kurb ja liigutav lugu. Austame seda inimest ja mälestame teda väga sageli. Meie jaoks on ta selle väga kurva mineviku sümbol.
Olete tuttav natsistliku ja kommunistliku režiimi võrdlusega. Mõnikord räägivad inimesed, et üks oli halvem ja teine mitte nii väga. Kuidas reageerite, kui selliseid asju kuulete?
Esimene asjana tuleb nende inimestega dialoogi astuda. Isiklikult arvan, et mõlemad režiimid olid tegelikult samaväärsed, sest nad tegid ka mingil hetkel koostööd. Mõlemad tapsid palju inimesi ja tegid meie ühiskondades palju halba. Seetõttu on võimatu öelda, milline režiim oli parem või halvem, sest mõlemad olid võrdselt halvad.