Katõni massimõrv: kuidas tõde võitis

13. aprill on Poola parlamendi poolt kuulutatud Katõni massimõrva ohvrite mälestuspäevaks. Tegu on kommunistliku Nõukogude Liidu ühe võikama poliitilise kuriteoga - 1940. aasta aprillis ja mais mõrvas NKVD ligi 22 000 Poola sõja- ja poliitvangi. Katõn on ka lugu tõe varjamisest ja selle läbi raskuste päevavalgele toomisest. Täna teame Katõni massikuriteo asjaoludest küllaltki palju, kuid diskussioon veel ei vaibu, kirjutab Dr. Krzysztof Persak Poola Teaduste Akadeemia Poliitikauuringute Instituudist.

 

1943. aastal leidsid Saksa väed Katõni külas Venemaal tuhandete NKVD poolt mõrvatud Poola sõjaväeohvitseride matmispaigad. Katõn on saanud pretsedentitu Nõukogude sõjakuriteo ja inimsusevastase kuriteo sünonüümiks. NLKP 1940. aasta 5. märtsi otsusega hukati pea 22 000 Poola sõja- ja poliitvangi. Katõni massimõrv heidab tumeda varju Poola-Vene suhetele tänapäevani.

Kaks nädalat pärast Saksamaa kallaletungi Poolale ründas Punaarmee idast, okupeerides pool Poola sõjaeelsest territooriumist. 240 000 Poola sõdurit, politseinikku ja piirivalvurit langes Nõukogude võimu vangi. NKVD eriüksused alustasid okupeeritud alal Poola ametnike, justiitstöötajate, tsiviil- ja poliitiliste aktivistide, keskklassi, maaomanike ning veel vangistamata sõjaväeohvitseride ja politseinike massilise arreteerimisega. Mida aeg edasi, seda rohkem pidas NKVD kinni Poola põrandaaluste organisatsioonide liikmeid.

Valdav elamus auastmesõdureid ja allohvitsere vabastati mõne nädala pärast ning ohvitserid koondati kahte sõjavangilaagrisse – Starobilski Ida-Ukrainas ja Kozelski Moskvast edelas. 1940. aasta 1. aprilli seisuga oli neis vastavalt 3894 ja 4599 vangi, sealhulgas 13 kindralit ning 279 koloneli ja leitnantkoloneli. Kolmandik vangidest olid karjääriohvitserid, ülejäänud aga reservohvitserid, kes olid enamasti erinevate haritlasametite esindajad. Kolmas laager Ostaškovskis Põhja-Venemaal oli kavandatud politseinike, sandarmite, vangivalvurite ja luureagentide jaoks. 1940. aasta aprilli alguses oli selles laagris 6364 sõjavangi.

Kõik kolm laagrit rajati endistesse õigeusukloostritesse. Kuigi neis viibivaile 14 857 kinnipeetavale viidati kui sõjavangidele, teostas nende üle järelevalvet poliitpolitsei, mitte Punaarmee. Selleks puhuks spetsiaalselt Moskvast saadetud NKVD agendid kuulasid sõjavange üle nädalaid, et teha kindlaks nende sõjaeelne tegevus, poliitilised vaated ja suhtumine Nõukogude režiimi. Vangid puutusid kokku ka kommunistliku propagandaga, kuid katsed neid poliitiliselt ümber harida ei osutunud edukaks. NKVD raporteeris nende isamaalisusest, innust Poola iseseisvuse eest võidelda ja keeldumisest koostööd teha.

1940. aasta veebruaris-märtsis langetati otsus kõik Poola sõjavangid hävitada üsna äkitselt. Selle otsuse motiivid on endiselt ebaselged. Tõenäoliselt seoses Nõukogude-Soome sõja oodatava vangide sissevooluga valmistati veel veebruaris ette sõjavangilaagrite „puhtakslöömise“ operatsiooni, kuid siis ei kujutanud keegi veel ette poolakate tapmist. Esialgu pidi politseinikele mõistetama karistusaeg sunnitöölaagrites, sõjaväeohvitserid aga pidi osaliselt vabastatama või „kontrrevolutsioonilise tegevuse“ eest kohtu ette toodama.

1940. aasta 5. märtsil võttis ÜK(b)P KK Poliitbüroo aga vastu Lavrenti Beria ettepaneku kõik Poola sõjavangid maha lasta. Oma memorandumis Stalinile esitles Beria neid ohuna Nõukogude julgeolekule: „Nad on kõik Nõukogude võimu vannutatud vaenlased, keda täidab vihkamine Nõukogude süsteemi ja valitsuse vastu. (...) Igaüks neist ootab vabastamist vaid selleks, et astuda aktiivsesse lahingusse Nõukogude võimu vastu.“ Nõukogude süsteemi tegelikkuse valguses näib ilmselge, et Beria poleks saanud sellist ettepanekut teha ilma Stalini eelneva nõusolekuta, tõenäoliselt ka Stalini enda soovituseta.

 

Saamas memorandumis teeb Beria ettepaneku hukata ka 11 000 Poola poliitvangi, keda peeti kinni Valgevenes ja Lääne-Ukrainas ning kellest enam kui pooled olid politseinikud ja sõjaväelased. Surma mõistetud (sõja)vangide kaasusega pidi in absentia tegelema NKVD eritroika, eesotsas Beria asetäitja Vsevolod Merkuloviga.

Hoolikalt planeeritud mõrvarlik operatsioon viidi läbi 1940. aasta aprillis ja mais. Moskvast saadud nimekirjade põhjal saadeti laagritest hukkamiseks teele 200-300 vangist koosnevad grupid, kes läkitati kolme väljavalitud NKVD kohalikku staapi. Sõjavangidele loodi mulje, et neid viikase üle teistesse laagritesse või vabastatakse, seega ei osutanud nad mingit vastupanu. 6311 Ostaškovski laagri vangi hukati lasuga kuklasse Tveris ja maeti lähedalasuvasse Mednojesse. 3820 ohvitseri Starobilskist tapeti Harkivis ja maeti linna ääres asuvasse Piatikhatki parki. 4415 vangi Kozelskist tapeti kas Smolenskis või 15 km eemal Katõni massihaudade ääres. Kõik kolm matmispaika olid olnud juba 1937. ja 1938. aastal Suure Terrori ohvrite salajased kalmistud. Hiljem rajati sinna NKVD ja KGB puhkealad.

Praeguste uurimuste kohaselt tapeti kokku 14 546 sõjavangi. Erinevatel põhjustel pääses hukkamisest vaid umbes 400 vangi. Vabastati oodatavad kollaborandid või ohvitserid, keda Nõukogude julgeolek soovis põhjalikumalt uurida.

Võrreldamatult vähem on teada hukatud poliitvangide saatusest. Vastavalt 1959. aasta KGB ülema Aleksandr Šelepini raportile lasti lõpuks maha 7305 vangi. Lääne-Ukrainas hukatud 3435 vangi (sh 50 naist) nimekirja avaldasid Ukraina võimud alles 1994. aastal. Hukkamised leidsid aset Kiievis (matmispaigaga Bikivnias) ning tõenäoliselt Harkivis ja Hersonis. Hukatute loetelus on politseinikke, sõjaväelasi, ühiskondliku eliidi esindajaid ja poliitilisi aktiviste, mitte vaid etnilisi poolakaid – umbes 20 protsenti nimedest „Ukraina nimekirjas“ kõlavad ukraina- või juudipäraselt. Ülaltoodud numbrite põhjal saab järeldada, et Lääne-Valgevenes hukati Poliitbüroo 1940. aasta 5. märtsi otsusega 3870 poliitilist vangi (tõenäoliselt Minskis matmispaigaga Kurapatõs). Endiselt ei tea me neist midagi.

 

Lähtuvalt Nõukogude süsteemi kollektiivse vastutuse printsiibist kiusati taga ka tapetud (sõja)vangide pereliikmeid. 1940. aasta 13. aprillil saadeti neist 61 000 sunniviisiliselt ümberasumisele Kasahstani, kus paljud surid alatoitumuse ja haiguste tõttu.

1943. aasta 13. aprillil lasi Saksa raadio eetrisse uudise Katõnis leitud massihaudade kohta. Liitlasvägede ühe osapoole poolt toime pandud kuriteo avastamine oli vesi natside propagandaveskile. Sakslased korraldasid satelliitriikidest või Saksamaa poolt okupeeritud aladelt pärit rahvusvaheliste ekspertide osalusel ulatuslikud väljakaevamised. Välja kaevati 4243 surnukeha, millest 2730 tuvastati Kozelskist pärit vangidena, mis tõendas, et kuriteo pani toime Nõukogude Liit.

Poola eksiilvalitsus leidis end keerulisest olukorrast. Nõukogude valitsus, mis veeretas vastutuse algusest peale Saksamaa kaela, kasutas Poola palvet viia Rahvusvahelise Punase Risti eestvedamisel läbi sõltumatu juurdlus ettekäändena Poolaga diplomaatilised suhted katkestada ning süüdistas Poola valitsust Göbbelsi propaganda mitmekordistamises.

Pärast Smolenski tagasivallutamist nimetas Nõukogude võim ise ametisse komisjoni, mille eesistujaks oli Punaarvee peakirurg Nikolai Burdenko ning mis „tõestas“, et Saksamaa on Katõni massimõrva eest vastutav. Irooniliselt teostas tööde järelevalvet Merkulov, kes oli kolm aastat varem olnud Katõni operatsiooni juht. Teisest küljest ei saatnud Nõukogude võime edu Nürnbergi tribunali ajal, kus püüti Katõni massimõrva süüd Saksamaale omistada. Sõjajärgsetel aastatel populariseeris Nõukogude Liit desinformatsiooni huvides Hatõni (Хатынь) memoriaali Valgevenes, kus SS hävitas 1943. aastal küla, mille topograafiline nimi kõlas sarnaselt Katõnile (Катынь).

 

Katõni massimõrvast sai sõjajärgses Poolas tabu. Riiklik tsensuur surus kogu teema maha. Inimesi, kes olid olnud Saksa juurdlusega seotud, kiusati taga ja ohvrite pered ei saanud oma lähedaste mälestust hoida.

Uus info Katõni kuritöö kohta tuli päevavalgele perestroika ja glasnosti ajal 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses. Vene ajakirjanikud avastasid stalinistlike repressioonide ohvrite matmispaigad Piatikhatkis, Mednojes and Bikivnias. Samal ajal leidsid ajaloolased NKVD arhiivimaterjalid. NSVL võimud olid tekkinud surve all sunnitud tunnistama Nõukogude Liidu vastutust Katõni kuritöö eest (13. aprillil 1990) ja Poola valitsusele hukatud sõjavangide nimekirjad välja andma. Kaks aastat hiljem, 14. oktoobril 1992. aastal, andis Venemaa president Boriss Jeltsini erisaadik Poola president Lech Wałęsale üle Nõukogude Poliitbüroo dokumendid 1940. aastast, mis paljastas Katõni kuritöö kogu ulatuses.

1990ndatel viisid Poola eksperdid läbi ekshumatsiooni Piatikhatkis, Mednojes ja Katõnis ning 2000. aastal avati seal Poola sõjaväekalmistud. Neljas Katõni kuritööohvrite kalmistu avati Bikivnias 2012. aastal. Võimalike Hersonis hukatud vangide matmispaik on endiselt teadmata.

Hoolimata sellest, et NSVLi ja Vene Föderatsiooni võimud on Katõni kuritööd ametlikult tunnistanud, on eitavad avaldused saanud Venemaal viimastel aastatel üha sagedasemaks.

Allikad:

Katyn: A Crime Without Punishment, eds. Anna M. Cienciala, Natalia S. Lebedeva, Wojciech Materski, New Haven: Yale University Press, 2007.

Katyń. Dokumenty Zbrodni, vol. 1-4, eds. Wojciech Materski et al., Warszawa: NDAP, 1995-2006.

Sanford, George: Katyn and the Soviet Massacre of 1940: Truth, Justice and Memory, London: Routledge, 2005.

Катынь. Март 1940 г. — сентябрь 2000 г. Расстрел. Судьбы живых. Эхо Катыни. Документы, отв. составитель Н. С. Лебедева, Москва 2001.

Катынь. Пленники необъявленной войны, отв. составитель Н. С. Лебедева, Москва 1999.

Лебедева, Наталья С.: Катынь. Преступление против человечества, Москва 1994.