Kambodža

Kommunistlik diktatuur Kambodža

Sissejuhatus Kambodža kommunistlikku minevikku, põhirõhuga kuni jaanuarini 1979

Geograafiliselt asub Kambodža Indohiina poolsaarel ning piirneb idas Vietnami, läänes Tai ning põhjas Laosega. Põhjas ja kirdes asuvad mägised ja metsikud alad.[i] Kambodža põhiliseks pinnavormiks on alluviaaltasandikud, mis ümbritsevad riigi keskset järve Tonle Sappi. Mekongi jõgi lähtub kirdes Laosest ning voolab lõunasuunas. Üheks Kambodža eripäraks on niivõrd suur veehulk vihmaperioodidel, et jõevesi liigub ülesvoolu – Mekongist läbi Sabi jõe Tonle Sapi järve. See ujutab üle suured maa-alad ning muudab viljatu maastiku kõlbulikuks riisikasvatuseks, kuna üleujutusega kanduvad setted toimivad väetisena. Kuival aastaajal taastub jõgede tavaline vool ning üleujutatud alad kuivavad taas. Selle tulemusena muutub maastik täielikult. Kambodža jaoks on vesi ja veemajandus elulise tähtsusega (vt Majandus).

Kuni 19. sajandi keskpaigani oli Kambodža kuningriik (tolleaegse nimega Krong Kampucheatheaupatai), mille pealinn asus vaheldumisi kahes erinevas kohas, Udongis ja Phnom Penhis. See oli kahe keskuse, Dai Nami idas, mille pealinn oli Hue (tänapäeva Vietnam), ja Siami läänes, mille pealinn oli Bangkok (tänapäeva Tai), alluvuses olev vasallriik. 

1981. aastast hakkas Prantsusmaa üha enam sekkuma Kambodža siseasjadesse. Selle tulemusena sõlmiti 11. augustil 1863 kahe riigi vahel leping, mis andis Prantsusmaale protektoraadi õigused Kambodžas. Kambodža kuningriigis kujunes välja kaksikvõim.

Kambodža okupeeriti Teise maailmasõja ajal keiserliku Jaapani poolt. Pärast sõja lõppu ja Jaapani alistumist sai Kambodža küll nominaalse iseseisvuse, kuid ebapiisavad ettevalmistused uuele korrale üleminekuks tekitasid kuningriigis uusi probleeme. Lisaks püüdis juba niigi hapras olukorras Prantsusmaa taastada oma poliitilist võimu, järgides samas ka pärast 1945. aastat kehtinud ideaale, mis praktikas tähendas ettevalmistamata demokraatia pealesurumist nõrgale riigile. Ning samuti pidid kambodžalased toime tulema Prantsusmaa ja Vietnami Rahvusliku Vabastamise Liidu (Viet Minh) vaheliste kokkupõrgete tagajärgedega. Kõik see viis riigi lõppkokkuvõttes kaootilisse ja ebakindlasse olukorda, sealhulgas sissisõtta.

Kambodža jäi osaks Prantsuse Indohiinast kuni iseseisvumiseni 9. novembril aastal 1953. Seejärel taastati monarhia ja kuningaks sai Norodom Sihanouk. Siiski püsis ebakindlus tugevana kuni 1954. aastani. Oma valitsusajal tegi Sihanouki jõupingutusi riigivõimu taastamiseks, säilitades samal ajal neutraalsuse külma sõja vastasseisu tingimustes. Siiski kahjustasid siseriiklikud poliitilised pinged ja majanduslikud väljakutsed ühelt poolt ning külmas sõjas võitlevate osapoolte madin riigi territooriumil teiselt poolt neid jõupingutusi. Sellele järgnes ülestõusude laine kogu riigis ja lõpuks punaste khmeeride režiimide kehtestamine.

17. aprillil 1975 võtsid Kambodža Kommunistliku Partei (KKP) relvajõud, mida tuntakse „punaste khmeeridena” (Forces Armées Populaires de Libération Nationale du Kampuchea ehk FAPLNK) võimu Kambodža pealinnas Phnom Penhis. Nende võit pani aluse Demokraatliku Kambodža (DK) riigi sünnile. KKP võim kestis kuni 7. jaanuarini 1979, mil Vietnami Sotsialistlik Vabariik (VSV) vallutas Phnom Penhi. Sellega lõppes DK ja Vietnami vaheline sõda, mis oli eskaleerunud alates 1977. aasta aprillikuust.[ii]

Dokumenteeritud andmed kommunistide tegevusest Kambodžas pärinevad Teise maailmasõja järgsest perioodist.

Põhimõttelised ideoloogilised vastuolud kambodžalaste rahvusliku eneseteadvuse ja kommunistliku või sotsialistliku maailmavaate vahel puudusid. Kommunistide edu ja prestiiž, mis järgnes Teisele maailmasõjale, oli kambodžalaste jaoks muljet avaldav ja ei tekitanud neile veendumustel põhinevaid takistusi.[iii]

Kommunism arenes Kambodžas läbi kahe põhilise etapi.

Esimene etapp oli aastatel 1945-1970, mil kommunistid, nende hulgas kurikuulus  Pol Pot (Saloth Sar), tuntud kui Vend Number Üks, ning mitte vähem kurikuulus Nuon Chea, teise nimega Vend Number Kaks, ja paljud teised tõusid võimule (vt Poliitika). Selle perioodi alguses, alates 1945 kuni iseseisvumiseni 1953. aastal ja Genfi konverentsini 1954. aastal, proovis Kambodžat juhtinud poliitiline võim taastada riigis rahu. Ühel hetkel jõuti peaaegu nii kaugele, et kommunistlik liikumine muutus mässulisest opositsiooniliseks.  Sellise pooliku eduloo puudused juhatasid sisse teise etapi, mis kestis juulist 1954 kuni 1959. aastani, mil vastuoluline kommunistlik liikumine arenes ühelt poolt kui avalik opositsioon, ning teiselt poolt põrandaalusena, samal ajal aga puhkes uut jõudu saanud rahvusmeelne ülestõus. Nii ei saanudki olukord riigis stabiliseeruda. Aastatel 1959 kuni 1968 intensiivistasid kommunistid põrandaalust liikumist ning alustasid täiemahulist vastuhakku.  Selle perioodi vältel muutis kommunistlik liikumine järkjärguliselt oma organisatsioone ja nende nimesid. Vastuhaku perioodi aastatel 1968-1970 kirjeldatakse pikemalt peatükis „Sõjandus“.

Teisel etapil lõi lõkkele täismahuline kodusõda, mis kestis aastatel 1970-1975 ning lõppes 1975. aasta aprillis kommunistliku liikumise võiduga ja aastal 1976 kommunistliku riigi rajamisega. Kodusõja ajal loodi kommunistliku võimu alused, mis ei hõlmanud ainult poliitilisi struktuure (vt Poliitika) ja sõjalise julgeoleku süsteeme (vt Sõjandus ja Repressioonid) vaid ka võiduka kommunistliku partei juhtide mõttemalli ja nende eesmärke (vt Ühiskond ja kultuur, Majandus ja Repressioonid).  

KKP juhid, sealhulgas Pol Pot, Nuon Chea, aga samuti Ieng Sary ja paljud teised nimed, mida võib leida organisatsiooni nimekirjadest, lõid kogu riigi struktuuri kuni iga külani välja, tuginedes oma sõjakogemusele. Tõeline võim selles riigis kuulus kompartei alalisele komiteele (vt Poliitika), mis oli tihedalt põimunud sõjaväeliste struktuuridega (vt Sõjandus) tänu kommunistide ja sõjaväe headele omavahelistele suhetele sõja ajal. Lisaks kontrollis sõjavägi ka sisejulgeoleku aparaati (vt Repressioonid). 

Kuna KKP kontrolli all oli täielik riiklik süsteem, said kommunistid püüelda oma põhilise eesmärgi suunas.  Selleks oli muuta rahvas – „jiet“ – jõukaks, kaitstes teda agressorite eest ning tugevdades riigi julgeolekut.[iv] Uue Demokraatliku Kambodža ülesehitamine pidi toimuma äärmiselt ettevaatlikult. Tuli arvesse võtta välismõjusid, tegelikku ja oletatavat julgeoleku nõrkust, mida pidevalt ja pikaajaliselt oli võimendanud Kambodžat laastava sõjaga kaasnev surve, mille kestel tekkis KKP ja saavutas aprillis 1979 võidu (vt Sõjandus, Poliitika). Kompartei käivitas oma majandusprogrammi (vt Majandus), mille algne põhiraskus lasus põllumajandusel, kuid mille eesmärgid ei olnud saavutatavad. Samas kujundati totaalselt ümber ühiskonda (vt Ühiskond ja kultuur). Loodi täiesti uus klassisüsteem ning toimus absoluutne kollektiviseerimine, mis kaotas perekonna, soodustas võõrandumist ja muutis lapsed võimu ohtlikeks tööriistadeks.

Tulemused olid sünged. KKP juhitud Kambodža kõige jubedam pärand on see tohutu tapatöö, mis pandi toime oma rahva vastu ja sellega seotud trauma, mis kambodžalasi siiani kummitab (vt Repressioonid).

Kõige hiljutisema demograafilise uuringu järgi, mille viisid läbi Kambodža erakorralised kohtukojad (Extraordinary Chambers in the Courts of Cambodia (ECCC)), oli Kambodža rahvaarv 1975. aasta aprillis hinnanguliselt 7 844 000 kuni 8 102 000 inimest, kuid 1979. aasta jaanuariks oli see langenud  6 000 000 kuni 6 418 000 inimeseni.[v] See tähendab, et    1 426 000 kuni 2 102 000 inimest kaotas elu DK perioodil, st 17,6 kuni 26,8 protsenti Kambodža 1975. aasta rahvaarvust. See tuleb lisada surmade arvule kodusõjas, mis jääb 122 000 ja 310 000 vahele. ECCC demograafilise uuringu järgi on kõige tõenäolisem hukkunute arv umbes 250 000.[vi]

Kuidas võis kujuneda selline traagiliselt suur surmajuhtumite arv? Kommunistlikke ninamehi kannustas „genotsiidne arusaam“ maailmast. See dikteeris kogu nende tegevuse ja on arusaadav vaid siis, kui me jälgime KKP teekonda võimule ja uskumatut surutist, mille all oli see väike riik ja rahvas kannatanud alates 1945. aastast. (vt Poliitika ja Sõjandus). See ajalooline kogemus ja selle järelkajad panid aluse tervele reale eesmärkidele, usule ühiskonna ümber korraldamisesse vastavalt spetsiifilistele kategooriatele, mis omakorda sobisid kokku iseenda ja teiste „genotsiidse mõistmisega“ ja lõpuks said oma tõlgenduse massilistes vangistamises ja hukkamistes (vt Repressioonid).     

Rahvusvahelises olukorras viis kõik see KKP sõtta, seekord oma naabri ja varasema kõhkleva liitlase Vietnami vastu.

KKP õudne valitsemisaeg jõudis lõpule 7. jaanuaril 1979, kui Vietnam ja 3. detsembril 1978 Hanois loodud Kambodža Rahvusliku Päästmise Ühisrinne vallutasid Phnom-Penhi.[vii]

Sellest ajast algas Kambodžas täiesti uus ajajärk. Olgugi, et valitsesid kommunistid ja Vietnam ja toime tuli saada paljude raskustega, sh sõda, kuid KKP terrorivalitsusele tehti lõpp. Riik nimetati ümber Kambodža Rahvavabariigiks (KRV), mis 1989. aastal sai nimeks Kambodža Riik (KR). Riiki hakkas juhtima Vietnami-meelne partei – Kambodža (Khmeeride) Revolutsiooniline Rahvapartei (KRRP) ja selle valitsus.

Sõda Kambodža territooriumil jätkus mitme osapoole vahel (sh osales ka KKP) kuni 1991. aasta Pariisi rahulepinguni. Üksikutes riigi osades jätkus sõjategevus kuni aastani 1998.

1993. aastal sai Kambodžast rahvusvahelise kogukonna egiidi all, mida esindas ÜRO, taas Kambodža Kuningriik, konstitutsiooniline monarhia. Kuni aastani 2004 oli kuningaks Norodom Sihanouk, seejärel kuni tänaseni tema poeg Norodom Sihamoni. Tegemist on parlamentaarse esindusdemokraatiaga. Aastatel 1993 kuni 2021 on toimunud seitsmed demokraatlikud valimised, mille käigus on võimu säilitanud Kambodža Rahvapartei (KRP), mis on alates 1991. aastast KRRP uus nimi.[viii] Hun Sen, kes esimest korda sai peaministriks aastal 1985, on suutnud olla valitsuse eesotsas valimistest valimisteni kas üksinda või kaas-peaministrina ning sedaviisi oma võimu kindlustanud.

2001. aastal võttis Kambodža Rahvusassamblee vastu seaduse, millega loodi erakorralised kohtukojad (ECCC) Demokraatliku Kambodža perioodil toimepandud kuritegude üle kohtupidamiseks. Kohtule antakse rahvusvahelist abi ÜROga 2003. aasta juunikuus sõlmitud kokkuleppe alusel. 2022. aastal on ECCC endiselt tegev.


[i] Vt Chandler, David P. and Overton, Leonard C. "Cambodia". Encyclopedia Britannica, 10 Mar. 2021, https://www.britannica.com/place/Cambodia. Kasutatud 31. jaanuaril 2022.

[ii] David P. Chandler, A History of Cambodia, (Boulder: Westview Press, [2d ed.], 1992), lk 225; David Chandler, Voices from S-21: Terror and History in Pol Pot’s Secret Prison, (Berkeley: University of California Press, 1999) and Brother Number One (Revised Edition 1999) (Boulder: Westview); Steve Heder,“The Kampuchean-Vietnamese Conflict,” Southeast Asian Affairs, 1979, lk 157-186; Ben Kiernan, The Pol Pot regime: race, power, and genocide in Cambodia under the Khmer rouge, 1975-1979, (New Haven and London: Yale university Press: 1996).

[iii] Hélène Lavoix,‘Nationalism’ and ‘Genocide’: the construction of nation-ness, authority and opposition – The case of Cambodia (1861-1979) (PhD Thesis, SOAS – University of London: 2005) using CAOM – GGI 65498 – Etude sur les Mouvements rebelles au Cambodge - 1942 -1952 – Service de sécurité du Haut Commissariat au Cambodge, 1ère Section, Secret, fait a PP le 10/8/1952 ; lk 14-15; CAOM – HCI – Conspol 86 - “Political report by the Counsellor Region Sud Mekong” annexed to Political Monthly reports by the Commissaire de la République Française au Cambodge 01/1949.

[iv] Selgitust selle kohta, kuivõrd oluline oli kindel usk “jiet’i”, selle jõukusse ja julgeolekusse, vt Lavoix, ‘Nationalism’ and ‘Genocide

[v] ECCC, D140/1/1, A Demographic Expertise Report, Dr. Ewa Tabeau and They Kheam, September 2009; https://www.eccc.gov.kh/sites/default/files/documents/courtdoc/D140_1_1_Public_Redacted_EN.PDF  Kasutatud 11. jaanuaril 2022. Varasemate hinnangute järgi suri 1975. ja 1979. aasta vahel 1,671 kuni 1,871 miljonit inimest, 21-24%  Kambodža 1975. aasta rahvastikust suri Kiernanis, “The demography of genocide in Southeast Asia: The death tolls in Cambodia, 1975-79, and East Timor, 1975-80” Critical Asian Studies, 35:4, December 2003, lk 585-597: 587.

[vi] Ibid; D140/1/1 lk 19.

[vii] Ibid.

[viii] Käesoleva artikli kirjutamise ajal olid viimased valimised toimunud 2018. aastal. Järgmised valimised peaksid toimuma 2023. aastal.

Poliitika

Kommunistide tõus võimule 1945-1970

Alates 1945. aastast kuni märtsini 1970 proovis Kambodža keskvõim stabiliseerida olukorda riigis, sealhulgas muuta kommunistid taas rahumeelse opositsiooni esindajateks, kuid see katse kukkus läbi. Seisti vastakuti nii üha suureneva sisemise kui ka välise survega, pingete kasvu ja külma sõja käivitatud agressiooniga. Kommunistid kohtasid samasuguseid keerulisi vastuolusid, kuid arenesid mitmesuguste loodud organisatsioonide toel 1968. aastaks tõeliseks vastupanuliikumiseks.

Vietnami kommunistide juhtimisel loodi 1951. aastal Kambodža (Khmeeride) Revolutsiooniline Rahvapartei (KRRP).[i]

Pärast 1954. aasta Genfi konverentsi kuni aastani 1959 muutus kommunistlik liikumine osaliselt opositsiooniks, jätkates samas mitmete tagasilöökide kiuste ka põrandaalust võitlust.[ii] Viiekümnendate keskel lõi kompartei Krom Pracheachun’i (Rahvafraktsioon).[iii] Nad vastandusid Sangkum Reastr Niyum’ile, mis hõlmas „kommunismi positiivse poole“ poliitilist ja ideoloogilist süsteemi ning mille oli loonud prints Sihanouk aprillis 1955 pärast troonist loobumist märtsis 1955.[iv] Nagu näha lisatud organisatsiooni skeemidest (Joonis 1), siis Saloth Sar, kes sai hiljem tuntuks kui Pol Pot ehk Vend Number Üks, oli juba aastatel 1955-1956/57 Vietnami Töölispartei (VTP) salarakukese liige.[v] Samuti oli ta ilmselt alates 1956. aastast KRRP idatsooni juht. Samas mängis ta võtmerolli komitees, mis organiseeris järgmist parteikongressi ja pidi otsustama KRRP struktuuri ja edasise strateegia üle.[vi] Nuon Chea, hilisem Vend Number Kaks, oli juba 1956. aastal tähtsuselt kolmas mees KRRP-s.[vii] Lisatud organisatsiooni skeemid võimaldavad jälgida Saloth Sari/Pol Poti juhirolli kujunemist. Sealt on näha ka mitte vähem tähtsate kommunistide nagu Noun Chea jt esilekerkimine, kes mängisid põhirolle hilisemas punakhmeeride süsteemis (vt Joonis 2, Joonis 3, Joonis 4).

Aastatel 1959-1970, kui riigi rahanduslik ja majanduslik olukord ei paranenud ja külm sõda oma surutistega hakkas Kambodžat järjest rohkem mõjutama, hakkas kommunistlik liikumine vaatamata tugevale survele kalduma riigivastalisusele.[viii] Kambodžalaste mobiliseerimine oli endiselt keeruline.[ix]

Aastatel 1959 ja 1960 toimunud parteikongresside ja Khmeeride Töölispartei (KTP) loomise käigus aktiveerisid kommunistid oma põrandaalust tegevust.[x] 1965. aasta alguses rõhutas KTP keskkomitee, et „aeg [relvastatud võitluseks] on lähenemas“. [xi] See aeg jõudis kätte septembris 1966 ja partei nimi muudeti Kambodža Kommunistlikuks Parteiks (KKP).[xii] 1967. aasta lõpus otsustas KKP alustada „kombineeritud poliitilis-relvastatud võitlust“. [xiii]

Kuna KKP-l oli raskusi teiste kommunistlike riikide valitsustelt relvade saamisega, siis alustati 17. jaanuaril 1968 rahvasõda, et võtta relvad neilt, kellel neid oli. Algas partisanisõda (vt Sõjandus).[xiv]

1970 – 1975: võit kodusõjas

Kambodža oli sattunud topeltsurve alla: ähvardavad ohud ja agressioon väljastpoolt (vt Sõjandus) ning majanduslikud ja rahalised raskused, pluss partisanisõda riigis sees (vt Sõjandus). Kõik see andis teatud osale eliidist idee kasutada edasiminekuks üht teistsugust lahendust. Lon Nol, keda toetas sõjavägi ning teised prominentsed kambodžalased nagu tema vend Lon Non ja prints Sirik Matak, korraldas eduka sõjalise riigipöörde.[xv] Nagu KKP oli eeldanud, kõrvaldas Rahvusassamblee riigipea Sihanouki ametist. 1970. aasta 9. oktoobril kuulutati välja Khmeeri Vabariik. Selle peamised liitlased olid USA ja Lõuna-Vietnam.[xvi]

23. märtsil 1970. aastal kutsus Sihanouk oma toetajaid, mitut masti mässajaid ja KKPd üles looma Kambodža Ühtset Rahvarinnet (FUNK). See toimus talurahva massimeeleavalduste ning Hiina Rahvavabariigi toel.[xvii]

Sellega algas kodusõda (vt Sõjandus).

1970. aasta aprillis loodi FUNKi poolt vabastatud tsoon.[xviii]

4.-5. mail 1970 kuulutati välja Kambodža Rahvusühtsuse Kuninglik Valitsus (GRUNK), millel oli oma sõjavägi (vt Sõjandus) ja mille kõrval eksisteeris ka FUNKi poliitbüroo.[xix] Nuon Chea ja Pol Pot olid Armee Kõrgema Sõjanõukogu asepresidendid (vt Sõjandus), esimene neist oli armee poliitiline juht ja teine armee sõjaline juht (vt Joonis 7).

Alates 1971. aastast pidas KKP ühes oma Vietnami liitlastega sõda ning koolitas samal ajal välja Kambodža Rahvuslikku Vabastusarmeed (FAPLNK). Vabastatud aladel lõid nad „vägivalla, terrori ja veenmise abil“ oma poliitilis-administratiivsed struktuurid.[xx]  Kambodža kommunistid said väljaõppe ning vahetasid tasapisi oma Vietnami ametivennad välja, see protsess jõudis lõpule 1972. aasta augustis. [xxi]

Neis struktuurides (vt Joonis 5; Joonis 6) varjati „kommunistlikku ideoloogiat ja … rahvas nägi vaid organisatsiooni (angkar) ja selle vägivaldsust”. Mobilisatsiooniga suudeti kohtadel siiski isikuid värvata.” [xxii]  Üksikud läksid üle FUNKi poolele, kuid see ei olnud massiline. [xxiii]

Khmeeri Vabariigi hädadeks olid süvenev ebaefektiivsus, sõjaline küündimatus, strateegilised vead ning korruptsioon,[xxiv]  sestap võitis sõja 17. aprillil 1975. aastal FUNK (vt Joonis 8)

1975 - 1979 Rahu hoida ei õnnestu: Demokraatliku Kambodža teke ja langus

Võidu kuvand

Kuni 1975. aasta lõpuni oli GRUNK Kambodža legitiimne valitsus. Peamised poliitilised suunad lepiti kokku 1975. aasta aprillis toiminud erakorralisel Rahvuskongressil.[xxv] Sihanouk ja teised FUNKi mitte-kommunistidest liikmed tohtisid Kambodžasse naasta 1975. aasta augustikuu keskel.[xxvi]

GRUNK ja sellele järgnenud valitsus kasutasid „oma õigust olla esindatud ÜROs”, kuigi ÜRO agentuuride esindused olid Phnom Penhist välja saadetud.[xxvii]

KKP paneb salaja oma võimu maksma

Alates 1975. aasta detsembrikuust hakkas KKP kindlameelselt, aga salaja oma võimu maksma panema.

Rahvuskongress kiitis uue põhiseaduse heaks detsembris 1975. Sihanouk ja GRUNK olid sunnitud seda legitimeerima.[xxviii] 5. jaanuaril 1976. aastal kuulutati uue Demokraatliku Kambodža põhiseadus välja.[xxix]

20. märtsil 1976. aastal valitud Kambodža Rahva Esindusassambleele kuulus seadusandlik võim.[xxx]  See kogunes vaid ühe korra aprillis 1976 ning vahetas Sihanouki ja GRUNKi liikmed välja salaja KPPsse kuuluvate esindajate vastu (vt skeemi).[xxxi]  Skeemidel on toodud kõigi „punaste khmeeride“ juhtide nimed ja positsioonid, sh Pol Pot/Saloth Sar/Vend Number Üks, Nuon Chea/Vend Number Kaks, Ieng Sary, Ta Mok jt.[xxxii]

KKP alalise komitee liikmetele, sealhulgas loomulikult Pol Potile ja Nuon Cheale, kuulus nüüd tõeline võim. Sellest annavad ülevaate skeemid „DK riigi- ja võimustruktuur“ ja Tegelik täidesaatev võim Demokraatlikus Kambodžas“. 

Võttes aluseks riigi 1971. aasta sõjalis-geograafilise struktuuri, jagati DK 1976. aastal kuueks tsooniks – idatsoon (tsoon 203); edelatsoon (tsoon 405); põhjatsoon (tsoon 303); loodetsoon (tsoon 560); läänetsoon (tsoon 401); kirdetsoon (tsoon 108), lisaks oli veel kaks autonoomset piirkonda – Siem Reap-Oddar Meanchey regioon (regioon 106) ja Preah Viheari regioon (regioon 103). Kompong Som jäi sellest struktuurist välja. Hiljem seda geograafilist struktuuri veidi muudeti.

Kesktasandist allapoole järgisid valitsuse, aga eriti KKP võimuorganid hierarhilist struktuuri (vt Joonis 9), mis ulatus läbivalt tsooni tasandilt sektori/regiooni tasandile, sealt rajooni tasandile ja lõpuks kommuuni/küla (khum)/kooperatiivi/haru tasandile.[xxxiii] 

Rahvusvaheline suhtlus „Phnom Penhis tegutsevate diplomaatiliste esinduste kaudu piirdus Hiina, Põhja-Korea, Vietnami (kuni 1977. aasta detsembrini), Laose, Kuuba, Albaania, Rumeenia, Jugoslaavia ning Egiptusega“,[xxxiv]  kuigi diplomaadid saatkonna territooriumilt välja ei pääsenud. [xxxv]  „Kambodžal olid saatkonnad Pekingis, Pyongyangis, Hanois [kuni 1977. aasta detsembrini] ja Vientiane’is“, büroo Pariisis ja Moskvas ainult esindus.[xxxvi] Siiski oli kontakte ka teiste riikidega, eriti Aasias.[xxxvii]

Avalik kommunism ja selle lõpp

1977. aasta septembrikuus kasvasid pinged Vietnami Sotsialistliku Vabariigiga (VSV).

Seoses Hiina ja Nõukogude Liidu kommunistide omavahelise rivaalitsemisega, milles NL toetas Vietnami, asusid Kambodža juhid kindlalt Hiina poolele ning „tunnistasid esmakordselt avalikult KKP olemasolu, selle juhtrolli ja seega DK kommunistlikku mandaati“.[xxxviii]

Algas täiemahuline sõda Vietnamiga, põhjuseks KKP nägemus Vietnami tegelikust või kujutletavast kasvavast agressiivsusest, võimetus mõista majanduse täielikku allakäiku, ebapädev juhtimine, endiste juhtivtegelaste vastuhakk, eriti idatsoonis, repressioonid ja katastroofiaimdus.[xxxix] 1977. aasta lõpul kutsuti Kambodža esindaja Moskvast tagasi.[xl]

VRV võit DK üle saabus välgukiirusel ja samadel põhjustel, mis olid sõjani viinud, kogu maa oli nõrgestatud, rahvast massiliselt tapetud ja traumeeritud (vt Repressioonid, Sõjandus ja Majandus).[xli][xlii]

7. jaanuaril 1979. aastal vallutasid Vietnami ja Hanois 3. detsembril 1978 loodud Kambodža Rahvusliku Päästmise Ühisrinne Phnom Penhi.[xliii]

Ajutise valitsusena pandi kokku Kambodža Rahvarevolutsiooni Nõukogu, mis oli ametis kuni Vietnami toel loodud Kambodža Rahvavabariigi (KRV) tekkeni. Kambodžas algas uus ajajärk, mis kestis kuni 1991. aasta oktoobrini, kui sõlmiti Pariisi rahuleping. [xliv]

KKP pages riigi loodeossa. Sealt jätkati ühes teiste grupeeringutega sõda.[xlvi]


[i] Partei salajase keskkomitee liikmed olid Son Ngoc Minh - esimees, Sieu Heng - sõjandus, Tou Samouth – ideoloogiline kasvatustöö ja Chan Samay - majandusküsimused - A History of Democratic Kampuchea (1975-1979), Documentation Center of Cambodia 2020, lk 6.

[ii] David P. Chandler, The Tragedy of Cambodian History: politics, war, and revolution since 1945 (New Haven, Conn.: Yale University Press: 1992), lk 81-84, Ben Kiernan, How Pol Pot came to power: a History of Communism in Kampuchea, 1930-1975, (London: Verso: 1985), lk 153-171; Steve Heder, Cambodian communism and the Vietnamese model, (Bangkok, Thailand: White Lotus Press: 2004),lk 39-48; Hélène Lavoix, “Cambodia from 1945, Mass Violence & Résistance”, [en ligne], 9 March, 2008, http://bo-k2s.sciences-po.fr/mass-violence-war-massacre-resistance/fr/document/cambodia-1945, ISSN 1961-9898, kasutatud 12. jaanuaril 2022.

[iii] Ibid.

[iv] Chandler, Tragedy, lk 78-79; Milton Osborne, Politics and Power in Cambodia: the Sihanouk Years, (Camberwell: Longman, 1973), lk 55-59; Lavoix, “Cambodia from 1945” ja Hélène Lavoix,‘Nationalism’ and ‘Genocide’: the construction of nation-ness, authority and opposition – The case of Cambodia (1861-1979) (PhD Thesis, SOAS – University of London: 2005) using MAE – Cambodge Laos Vietnam – Cambodge file 7 – Sihanouk’s speech 3rd Sangkum National Congress – 30/12/1955, MAE – Cambodge Laos Vietnam – Cambodge file 8 – Sihanouk’s speech 3rd Sangkum National Congress published by the AKP (Agence Khmere de Presse) – 21/04/1956; MAE – Cambodge Laos Vietnam – Cambodge file 7 – Brochure « Ligne de conduite politique des membres du 3e cabinet Sangkum » transmitted by note from French Ambassador to MAE – 09/03/1956.

[v] Steve Heder, Cambodian communism and the Vietnamese model, (Bangkok: White Lotus, 2004)

[vi] Ibid.

[vii] Ibid.

[viii] Lavoix, “Cambodia from 1945” ja Lavoix,‘Nationalism’ and ‘Genocide’ using MAE – Cambodge Laos Vietnam – Cambodge file 13 –546 - note French embassy to MAE “Le Cambodge en 1960”- 03/03/1960; MAE – Cambodge Laos Vietnam – Cambodge file 14 – 433 - Note French embassy to MAE regarding Prince Sihanouk’s message to the National Assembly - 27/10/1961; MAE – Cambodge Laos Vietnam – Cambodge file 13 – 41 - note French embassy to MAE regarding the internal political situation – 29/01/1960; SHAT - 10T 855 - d1 – D 22061/IV –SDECE Notice d’Information– Subversion Communiste au Cambodge -  situation en mars 1963 - 30/3/1963, MAE – Cambodge Laos Vietnam – Cambodge file 16 – 1204 –Sihanouk’s speech to the 15th Sangkum National Congress - note French embassy to MAE regarding the domestic crisis – 03/07/1963; MAE – Cambodge Laos Vietnam – Cambodge file 16 – 1440 –note French embassy to MAE regarding the resignation of the trade minister Nin Niron – 22/08/1963; MAE – Cambodge Laos Vietnam – Cambodge file 16 – 1939 –note French embassy to MAE regarding Cambodia under a Buddhist National Socialism– 18/11/1963.; Chandler, Tragedy, lk 89, 122-123.; Heder, Cambodian Communism, lk 70-71 quoting Laura Summers, "Translator's Introduction", in Khieu Samphan, Cambodia's Economy and Industrial Development (Ithaca: Cornell University Southeast Asia Program Data Paper Number 11, March 1979).

[ix] Heder, Cambodian Communism, lk 74; Chandler, Tragedy, lk 122-123; Lavoix, “Cambodia from 1945” ja Lavoix,‘Nationalism’ and ‘Genocide’ using SHAT - 10T 855 - d1 – D 22061/IV –SDECE Notice d’Information– Subversion Communiste au Cambodge -  situation en mars 1963 - 30/3/1963.

[x] Ibid.

[xi] Heder, Cambodian Communism, lk 88, 93-95, Thomas Engelbert and Christopher E. Goscha, Falling out of Touch: A Study on Vietnamese Communist Policy Towards an Emerging Cambodian Communist Movement, 1930-1975, (Clayton: Canter of Southeast Asian Studies, Monash Asia Institute: 1995), lk 65-77; Kiernan, HPP, lk 211.

[xii] Heder, Cambodian Communism, lk 99-104; Kiernan, HPP, lk 232; Engelbert and Goscha, Falling lk 77-79.

[xiii] Heder, Cambodian Communism, pp.107-110, 116.

[xiv] Heder, Cambodian Communism, pp.118-119; 131-143; 144-147; Kiernan, HPP, pp.268-288.

[xv] Vt Chandler, Tragedy, lk 192-235; Ros Chantrabot, La République Khmère, (Paris: L’Harmattan, 1993); Justin Corfield, Khmers Stand Up! (Monash: Monash Papers on Southeast Asia, 1994).

[xvi] Corfield, Khmers Stand Up!, p.70; Lavoix, “Cambodia from 1945”  using MAE/Asie/C134//noteMAE/13/05/1970.

[xvii] Chandler, Tragedy, lk192-235; Chantrabot, La République Khmère; Corfield, Khmers Stand Up!; Lavoix,’Nationalism’ and ‘Genocide’, lk 259-304 using notably CWIHP/VietnamIndochineseWars/43/ZhouenlaiPhamVanDong/21/03/1970.

[xviii] Corfield, Khmers Stand Up!, p. 99

[xix]Lavoix, “Cambodia from 1945” using MAE, Asie, C133, 153; SHAT, 14S371, 14S372

[xx] Lavoix,’Nationalism’ ja ‘Genocide’, lk 279 ja Appendix 29 using, SHAT/14S371/75A3/FUNKforcesactivityfrom1970to1973/19/02/1973; SHAT/10H855/d23832/IR/--/02/1971; SHAT/10H851/189A2/Mreport “Lifeinoccupiedzone”-/22/04/1972.

[xxi] Ibid.

[xxii]Lavoix,’Nationalism’ ja ‘Genocide’, lk 279, using Heder, Cambodian Communism, lk 158-160 ja MAE/Asie/C157/737/FUNKafter1year/23/04/1971,SHAT/14S371/-75A3/FUNKforcesactivityfrom1970to1973/19/02/1973.

[xxiii] Lavoix,’Nationalism’ ja ‘Genocide’, lk 283-284.

[xxiv] Vt Chandler, Tragedy, lk 192-235; Chantrabot, La République Khmère; Corfield, Khmers Stand Up!; Lavoix,’Nationalism’ and ‘Genocide’, lk 259-304.

[xxv] Lavoix, “Cambodia from 1945” using SWB/FE/4890/A3/1/PPradio/SpecialNationalCongressCommunique/27/04/1975.

[xxvi] Lavoix, “Cambodia from 1945” using SWB/FE/5004/A3/1-2/Shkreturn/09/09/1975.

[xxvii] Kambodža selle perioodi rahvusvahelise legitiimsuse küsimus on keeruline, põhjaliku selgituse annab Michael Leifer, “THE INTERNATIONAL REPRESENTATION OF KAMPUCHEA.” Southeast Asian Affairs, Institute of Southeast Asian Studies (ISEAS), 1982, lk 47–59, http://www.jstor.org/stable/27908446.

[xxviii] Lavoix, “Cambodia from 1945”.

[xxix] A History of Democratic Kampuchea (1975-1979), lk 29.

[xxx] Lavoix, “Cambodia from 1945”; A History of Democratic Kampuchea (1975-1979), lk 30.

[xxxi] Ibid.

[xxxii] Vaadake Phnom Penhi olümpiastaadionil 1976. aastal toiminud suurt meeleavaldust (täpne kuupäev teadmata), kuhu saabuvad (video 5:39. minutil) Pol Pot, Son Sen, Noun Chea, Ieng Sary ja Ta Mok (skeemilt leiate ka nende positsioonid struktuuris): https://www.ina.fr/ina-eclaire-actu/video/vdd06001861/meeting-khmer-rouge-au-stade. 
[xxxiii] Craig Etcheson, “Written Record for the ECCC”, 2018, ECCC 00142826-00142891_E3_494_EN

[xxxiv] Karl D. Jackson; “Cambodia 1977: Gone to Pot”. Far Eastern Survey; 18 (1): 76–90. doi: https://doi.org/10.2307/2643186

[xxxv] A History of Democratic Kampuchea (1975-1979), lk 67

[xxxvi] Jackson; “Cambodia 1977”; A History of Democratic Kampuchea (1975-1979), lk 67-68; Lavoix,’Nationalism’ and ‘Genocide’.

[xxxvii] Ibid.

[xxxviii] David Chandler, Brother Number One (Revised Edition) (Boulder: Westview: 1999), lk 133-136.

[xxxix] Sh, Chandler, Tragedy; Steve Heder, “Reassessing the Role of Senior Leaders and Local Officials in Democratic Kampuchea Crimes: Cambodian Accountability in Comparative Perspective,” in Bringing the Khmer Rouge to justice: prosecuting mass violence before the Cambodian courts, ed. by Jaya Ramji and Beth van Schaack, (Lewiston, N.Y. : E. Mellen Press: 2005); Kiernan, The Pol Pot Regime; Lavoix, “Cambodia from 1945”.

[xl] Jackson, “Cambodia 1977”.

[xli] Chandler, Tragedy; Kiernan, The Pol Pot Regime; Lavoix, “Cambodia from 1945”. 
[xlii]Vaadake DK 1978. aasta sõjapropagandafilmi, kus Pol Pot külastab kummipuuistandust ja näidatakse ettevalmistusi sõjaks Vietnami vastu: https://www.ina.fr/ina-eclaire-actu/video/vdd06000075/pol-pot-visite-une-plantation-d-heveas-et-preparation-des-soldats-khmers

[xliii] Ibid.

[xliv] Chandler, Tragedy.

[xlvi] Ibid.

 

Repressioonid

Kõige hiljutisema demograafilise uuringu järgi, mille viisid läbi Kambodža erakorralised kohtukojad (Extraordinary Chambers in the Courts of Cambodia (ECCC)), oli Kambodža rahvaarv 1975. aasta aprillis hinnanguliselt 7 844 000 kuni 8 102 000 inimest, kuid 1979. aasta jaanuariks oli see langenud  6 000 000 kuni 6 418 000 inimeseni.[i]  See tähendab, et 1 426 000 kuni 2 102 000 inimest kaotas elu Demokraatliku Kambodža (DK) perioodil, st 17,6 kuni 26,8 protsenti Kambodža 1975. aasta rahvaarvust. See tuleb lisada surmade arvule kodusõjas, mis jääb 122 000 ja 310 000 vahele. ECCC demograafilise uuringu järgi on kõige tõenäolisem hukkunute arv umbes 250 000.[ii]

Kuidas võis kujuneda selline traagiliselt suur surmajuhtumite arv?

Esiteks kannustas Kambodža juhte „genotsiidne arusaam“ ümbritsevast maailmast ja teistest (vt Poliitika ja Ühiskond ja kultuur).[iii] Sellise mõttelaadi tõttu tapsid nad süstemaatiliselt suure hulga omaenese rahvast.

Teiseks osutus selline massitapmine võimalikuks Demokraatliku Kambodža ühiskonna pretsedenditu ümberkujundamise (vt Ühiskond ja kultuur) ning poliitilis-administratiivse struktuuri ja sõjalis-julgeolekuaparaadi läbipõimituse tõttu (vt Poliitika ja Sõjandus). Allpool vaatleme lähemalt DK julgeolekusüsteeme.

Formaalse „julgeolekuaparaadi“ korraldus[iv]

KKP alaline komitee (vt Poliitika) kontrollis kõige muu hulgas ka kogu julgeolekuaparaati, kasutades selleks nii sõjaväelist käsuliini kui ka poliitilis-administratiivset struktuuri.[v]

KKP alaline komitee (AK) andis korraldusi kohtuta hukkamisteks ning inimeste asumisele saatmiseks. Partei poliitika kohaselt pidid keskkomitee (KK) liikmed teadma, mis toimus rajooni tasandil ning hoolitsema selle eest, et kaadrid tegeleksid põhjalikult „kontrrevolutsionääride“ elimineerimisega. 1977. aastal nägi poliitika ette, et „halvasti töötavad“ kaadrid tuli likvideerida. „Halvasti töötamine“ hõlmas ka seda, kui ei oldud „piisavalt valvas“ vaenlaste ja „pahade inimeste“ suhtes. Piisavat valvsust mõõdeti aga vangistatute, hukatute ja ülestunnistamiste arvuga. Hästi töötamine tähendas seega rohkem vangistamisi, hukkamisi ja ülestunnistusi.

Alates 1978. aastast kiirenes liikumine mööda genotsiidest spiraali (vt allpool) ning üha enam sattus likvideeritavate hulka ka AK liikmeid.[vi]

Demokraatliku Kambodža perioodil oli „julgeolek“ korraldatud tasandite kaupa: kesktasand, edasi tsooni, rajooni ja rajoonist allapoole jäävad tasandid. Igal tasandil püüti hoolsalt järgida ülevalt poolt lähtuvat poliitikat, et mitte langeda ise likvideerimise ohvriks.

Riik näitas oma eriti jubedat nägu, mida iseloomustab hästi Arendti väljend „kurjuse banaalsus“.[vii]

Iga tsooni sekretär isiklikult valis välja kahtlased elemendid ning otsustas nende hukkamise. Kuid teavitama pidi ka hierarhias kõrgemal seisvat organit. Kuna iga tsooni sekretärile allusid relvastatud üksused ning ta ise paiknes käsuliini kõige kõrgemal tasandil, võis ta raskusteta lasta omaenese julgeolekualased otsused täide viia.

Sektori juhtidel oli voli vange piinata ja dissidentidest kahtlusaluseid hukata.

Aste allpool olid rajoonid – nende sekretärid tohtisid kasutada jõudu. Nemad valiti välja selle järgi, kui hästi nad suutsid vaenlastega võidelda, see tähendab, dissidente ja „pahasid“ hukata/tappa. Rajoonisekretärid vastutasid muuhulgas selle eest, et kooperatiivid hoolsalt „pahasid inimesi“ otsiksid ja tuvastaksid. Hukkamisi viidi läbi kas rajooni tasandil või anti vastav käsk miilitsale (chhlop või chhlorb) (vt Sõjandus).

Küla, kommuuni ja kooperatiivi tasandil valvas miilits (chhlorb), et tööd tehtaks intensiivselt ning nuhkis inimeste järel võimalike reeturite otsinguil. Selle tasandi ametnike ülesandeks oli otsustada, kes vajab ümberkasvatamist vastavas laagris. Samuti oli nende pädevuses määrata, kes tuleb hukata, kuna „oli teinud vigu“. Otsuse täideviimiseks kasutati miilitsat (chhlorb).

Kinnipeetuid hoiti selle tasandi julgeolekuasutuses (vanglates), kus nad olid vahistatud ja kuhu nad näisid kuuluvat (vt Sõjandus).

Regiooni, rajooni ja allpool asuvatel tasanditel vangistatud olid enamasti isikud, keda peeti Lon Noli valitsuse teenistujateks ja endisteks sõduriteks, aga ka need, keda süüdistati „varastamises, deserteerumises või Angkari kohta halvasti rääkimises“.[viii]

Tsooni tasandi vangid olid tavaliselt „punase khmeeri sõdurid ja nende pereliikmed ning isikud, keda süüdistati tsoonis toime pandud kuritegudes“.[ix] Need vangid suunati S-21 nime kandvasse julgeoleku keskasutusse (vt Sõjandus), kuhu koondati kõik need, kelle süüdistuseks oli reetmine.[x][xi]

Hukkamised ja tapatalgud Demokraatliku Kambodža perioodil

„Vabariigiaegse pehkinud režiimi rämpsu koristamine“

Aprillis 1975 saavutatud võidu järel algasid kaht liiki tapmised. Elanikkonna sunniviisiline ümberasustamine sai alguse „vabastatud tsoonides“ juba tegelikult enne 1975. aasta aprilli[xii] ja pärast võitu jätkus Phnom Penhi ümbritsevate linnade ja külade tühjendamisega ning Lon Noli režiimiga seotud inimeste tapmisega (neid loeti kuuluvaks „nimetute kategooriasse“, vt Ühiskond ja kultuur).[xiii] Need tegevused olid ühe mündi kaks külge, ja nende eesmärgiks oli DK kõnepruugis „vabariigiaegse pehkinud režiimi rämpsu koristamine“. Inimesed, keda linnadest ära viidi, kuulusid kategooriasse „uued inimesed“ ja nad pidid ümber kasvama „headeks khmeerideks“ (vt Ühiskond ja kultuur).  Seega olid nii elanikkonna ümberasustamine kui ka „nimetute“ tapmine ühtviisi genotsiidne protsess rahva vastu.

„Uued inimesed“ jäid ohvristaatusesse kuni kategoriseerimise kaotamiseni 1978. aasta augustis, seni [xiv] rippus nende peade kohal pidev oht sattuda „koristamisele määratud rämpsu“ hulka.

Kangelasliku ja kõikvõimsa kambodža rahva ohverdused[xv]

Genotsiidi dünaamika puudutas ka neid kambodžalasi, kes kuulusid „baasrahva“ ehk „heade inimeste“ kategooriasse. Nemad olid nõnda kangelaslikud ja kõikvõimsad, et suutsid saavutada võimatut. Tulemuseks oli ületöötamine, nälg, haigused ja surm.

Samas võis nii „häid inimesi“ kui ka „uusi inimesi“ alati süüdistada reetmises ja sabotaažis ning neid selle eest piinata ja tappa, juhul kui jäid saavutamata AK väljamõeldud võimatud eesmärgid, mille täitmist propageeris ümberkasvatatud ühiskond ja truualamlik poliitilis-administratiivne ja sõjalis-julgeoleku aparaat. Mida vähem eesmärke täideti, seda rohkem inimesi suri, sest põhjusena nähti „sügavale peitunud“ reetureid, kes tuli leida ja „purustada“.[xvi]

1975. aasta lõpust kuni täpselt teadmata ajani 1977. aastal toimus teine ümberasustamise /küüditamiste laine.[xvii]

Kambodža oli seega sattunud ühe kiiremini pöörlevasse hävinguspiraali.

„Armee, partei ja masside puhastus“[xviii]

Lõppfaasi ei tulnud enam kaua oodata.

Üha rohkem kujutati ette, et välismaalt võib lähtuda agressioon. Alates 1976. aasta veebruarist peeti süüdlaseks USAd ja selle Luure Keskagentuuri (LKA).[xix] Kui aga 1977. aasta aprillist alates kasvasid pinged Vietnamiga, segunesid uued ja vanad ettekujutused. 1977. aasta lõpust peale on mitmesuguseid osutusi LKA/KGB/Vietnami tegevusele ja võrgustikele.[xix]

Selle tulemusena lisandus varasemale genotsiidsele dünaamikale uus element üha kasvava (tegeliku või kujutletava) agressiooni näol ning 1978. aasta mais alustas KKP üleüldise „armee, partei ja masside puhastusega“.[xxi]

Samaaegselt, s.t 1977. aasta lõpust kuni 1978. aasta lõpuni, toimus viimane inimeste ümberasustamine, hõlmates peamiselt idatsooni.[xxii]

Genotsiidne protsess üha laienes ja oli nüüd suunatud kogu elanikkonna vastu.[xxiii]

1978. aasta lõpus tundus olukord veidi paranema hakkavat.[xxiv] Näis, et kinnipeetavate arv vanglates hakkas vähenema.[xxv] Ehk hakkas genotsiidne arusaam oma rahva vastu minemisest veidi taanduma, võimalik, et sõja tõttu.[xxvi] See on siiski vaid oletus.

Muudatused tulid Demokraatliku Kambodža ja miljonite hukkunud kambodžalaste jaoks siiski liiga hilja. Genotsiidist põhjustatud isiklikku ja kollektiivset traumat pidid tundma ja üle elama veel paljud järgmised põlvkonnad.

Kuna kogu maa oli genotsiidsest protsessist nõrgestatud, saavutas Vietnam sõjas Kambodža vastu kiire võidu, olgugi et KKP ninamehed ise võita lootsid. 7. jaanuaril 1979. aastal sisenesid Vietnami väed Phnom Penhi ja algas Kambodža traagilise ajaloo uus etapp – kaksteist aastat ja kauemgi kestnud kodusõda. 
 


[i] ECCC, D140/1/1, A Demographic Expertise Report, Dr. Ewa Tabeau and They Kheam, September 2009; https://www.eccc.gov.kh/sites/default/files/documents/courtdoc/D140_1_1_Public_Redacted_EN.PDF; kasutatud 11. jaanuaril 2022. Varasemate hinnangute järgi suri 1975. ja 1979. aasta vahel 1,671 kuni 1,871 miljonit inimest, 21-24%  Kambodža 1975. aasta rahvastikust suri Kiernanis, “The demography of genocide in Southeast Asia: The death tolls in Cambodia, 1975-79, and East Timor, 1975-80” Critical Asian Studies, 35:4, December 2003, lk 585-597: 587.

[ii] Ibid; D140/1/1 lk 19.

[iii] Arutluskäiku õiguslikust vs teaduslikust lähenemisest genotsiidile vt Hélène Lavoix,‘Nationalism’ and ‘Genocide’: the construction of nation-ness, authority and opposition – The case of Cambodia (1861-1979) (PhD Thesis, SOAS – University of London: 2005), lk 17-19 ja 21-22. Siin kasutame väljendeid “genotsiidne arusaam”, “genotsiidne protsess” ja “genotsiidne dünaamika”, et osutada konkreetsele poliitilisele protsessile politoloogia, mitte õiguslikus tähenduses.

[iv] Kui pole viidatud teisiti, tugineb käesolev osa peamiselt järgmisele: Craig Etcheson, “Written Record for the ECCC”, 2018, ECCC 00142826-00142891_E3_494_EN.

[v] Ibid.

[vi] Ibid. mainimata genotsiidset protsessi; Hélène Lavoix, “Cambodia from 1945, Mass Violence & Résistance”, [en ligne], 9 March, 2008, http://bo-k2s.sciences-po.fr/mass-violence-war-massacre-resistance/fr/document/cambodia-1945, ISSN 1961-9898, kasutatud 12. jaanuaril 2022, toetudes mitmetele bibliograafilistele allikatele ja viidetele.

[vii] Hannah Arendt, Eichmann in Jerusalem: a report on the banality of evil; (London: Faber&Faber, 1963).

[viii] A History of Democratic Kampuchea (1975-1979), Documentation Center of Cambodia 2020, lk 52.

[ix] Ibid. lk 53.

[x] S-21 kohta vt detailsemalt: David P. Chandler, Voices from S-21: Terror and History in Pol Pot’s Secret Prison, (Berkeley: University of California Press: 1999).

[xi]Seni kõige värskem kaart (2010), kus on näidatud julgeolekuasutused, tapmispaigad/massihauad ja mälestusmärgid: DC-Cam map, “The killing fields”, http://dccam.org/posters/killing-field-map ; Kambodža genotsiidiprogrammi geograafiline andmebaas (CGEO), kus on näidatud Demokraatliku Kambodža aegsed vanglad (julgeolekuasutused) ja matmispaigad ning nendega seotud mälestusmärgid: https://yalemaps.maps.arcgis.com/apps/webappviewer/index.html?id=695677d4ce434c27a78d7f4685ab02ea

[xii] ECCC, Evacuation of Phnom Penh in the Case 002 Closing Order - https://www.eccc.gov.kh/en/articles/evacuation-phnom-penh-case-002-closing-order - kasutatud 12. jaanuaril 2022.

[xiii] Selle etapi kohta vt täpsemalt : Ben Kiernan, The Pol Pot regime: race, power, and genocide in Cambodia under the Khmer rouge, 1975-1979 (New Haven and London: Yale university Press: 1996), lk164; Steve Heder, “Kampuchea 1975: lethal labelling,” 2002, unpublished, lk 6-13; Lavoix, “Cambodia from1945”; Lavoix, Nationalism and Genocide.

[xiv] Lavoix, Nationalism and Genocide, using SWB/FE/5909/B/4/PPradio/Cooperatives/30/08/1978.

[xv] Täpsemad detailid ja viited: Lavoix, “Cambodia from1945”; Lavoix, Nationalism and Genocide.

[xvi] DavidChandler, Brother Number One (Revised Edition) (Boulder: Westview: 1999), lk 129-130.

[xvii] ECCC Evacuation of Phnom Penh in the Case 002 Closing Order, Ibid.

[xviii] Selle etapi kohta vt täpsemalt “Cambodia from1945”.

[xix] Chandler, Voices from S-21, lk 93, 102; Steve Heder, “Reassessing the Role of Senior Leaders and Local Officials in Democratic Kampuchea Crimes: Cambodian Accountability in Comparative Perspective,” in Bringing the Khmer Rouge to justice: prosecuting mass violence before the Cambodian courts, ed. by Jaya Ramji and Beth van Schaack, (Lewiston, N.Y. : E. Mellen Press: 2005), lk 389-390.

[xx] Ibid.

[xxi] Lavoix, “Cambodia from 1945” using SWB/FE/5813/A3/4/PPradio/DefenceStrategyagainstVietnam/10/05/1978.

[xxii] ECCC, Evacuation of Phnom Penh in the Case 002 Closing Order - https://www.eccc.gov.kh/en/articles/evacuation-phnom-penh-case-002-closing-order – kasutatud 12. jaanuaril 2022.

[xxiii] Heder, “Reassessing”, lk 389-390; Kiernan, Pol Pot regime, lk 386-439; Lavoix, Nationalism and Genocide.

[xxiv] Lavoix, Cambodia from 1945, using Chandler,Voices from S-21, lk 74-75; Serge Thion, “Genocide as Political Commodity,” in Kiernan, Ben, ed. Genocide and democracy in Cambodia: the Khmer Rouge, the United Nations and the international community (New Haven, Conn.: Yale University Southeast Asia Studies,). Monograph series, Yale University Southeast Asia Studies: 1993, lk 171; Hoeung, Ong Thong, J’ai cru aux Khmers Rouges, (Paris, Buchet/Chastel, 2003).

[xxv] Ibid.
[xxvi] Lavoix, Nationalism and Genocide.

Majandus

Demokraatliku Kambodža juhtide eesmärgiks oli muuta rahvas – „jiet“ – jõukaks, kaitstes teda agressorite eest ning tugevdades riigi julgeolekut.[i] Uue Demokraatliku Kambodža (DK) ülesehitamine pidi toimuma äärmiselt ettevaatlikult. Tuli arvesse võtta välismõjusid, tegelikku ja oletatavat julgeoleku nõrkust, mida pidevalt ja pikaajaliselt oli võimendanud Kambodžat laastava sõjaga kaasnev surve, mille keskel tekkis KKP ja saavutas aprillis 1979 võidu (vt Sõjandus, Poliitika).

Nõnda tiivustasid DK juhte kuni 1979. aastani  „kaks hiiglaslikku revolutsioonilist ülesannet“: „ … kaitsta meie rahvast ja inimesi ning ehitada üles meie riik ja isamaa“.[ii]

Taoline ülesanne oli tõepoolest tohutu, kuna Kambodža majanduslik olukord oli pidevalt halvenenud vähemalt 1959. aastast alates (vt Poliitika). Ka kodusõjaga kaasnes kohutav häving, mille muutis hullemaks USA poolne lauspommitamine. Keemiarelvana kasutatud defoliandid ning pommitamine oli kahjustanud maapiirkondi ja kummipuuistandusi.[iii] 1982. aasta Soome uurimiskomisjon märkis järgmist (Slocombi tsitaat):

„Varasemast 1 400 riisiveskist töötas 1974. aastal ainult 300 ja töökorras saeveskeid oli alles vaid 65. Täielikult olid hävinud riigi ainukesed fosfaaditehas ja paberivabrik. Tõsiseid kahjusid olid kandnud tsemenditööstuse ja tekstiilitööstuse ettevõtted. 40% riigi teedest olid kasutuskõlbmatud ning kolmandik sildu õhku lastud.“ [iv]

Kuid võit oli tugevdanud KKP usku, et tema juhid ja kambodža rahvas olid kõikvõimsad. Et kambodžalased olid KKP juhtimisel saavutanud võidu vägeva USA üle  tänu oma „ohvrimeelsusele ja kangelaslikkusele“.[v] Nii ei saanud ju ükski eesmärk olla kättesaamatu ning „kahe hiiglasliku revolutsioonilise ülesande“ saavutamine ilmselgelt käeulatuses.[vi]

Üldised sihid ja eesmärgid

Juba 1975. aasta aprillikuus seadsid KKP juhid Kambodža peatoiduse, riisi kasvatamise eesmärgiks „kolm tonni hektarilt“, mille saavutamiseks pidi lahendatama ühes kanalite kaevamise ja tammide ehitamisega ka veeprobleem.[vii] 1975. aasta mais aga otsustas partei, et „vihmaperioodi riisisaak tuleb kahe- või isegi kolmekordistada“.[viii] Ning 1975. aasta oktoobris tehti otsus, et „1976.-1977. aastaks peab riisitoodang olema kolm kuni neli korda suurem“.[ix]

KKP jaoks oli moodsa DK riigi loomise võtmeülesandeks „mahajäänud“ põllumajanduse kaasajastamine mitte ainult reformimisega vaid lausa revolutsiooniliste võtetega. 1975. aasta septembrikuus selgitas Pol Pot, et DK lähema 10-15 aasta majanduspoliitika alustalaks peab olema revolutsioon põllumajanduses.[x] Mehhaniseerimine, veeprobleemi lahendamine, väetiste ja taimekaitsevahendite tarvitamine, elektrifitseerimine, teadussaavutuste propageerimine ja kasutamine pidid aitama ellu viia põllumajanduse revolutsiooni.[xi] Tööstus ja kaubandus tuli samuti rakendada põllumajanduse teenistusse, kuid ka inimeste vajaduste rahuldamine ja elutingimuste parandamine oli vajalik.[xii] „Olemasolevat tööstussektorit tuli tugevdada ja mitmekesistada, vaja oli toota moskiitovõrke, tekke, niiti, seepi, jalgrattakumme, piima, kuivatatud kala, nööpe, rõivaid.“ [xiii]

1976. aastal algatas DK valitsus nelja aasta plaani aastateks 1977-1980, kus esitati samasugused eesmärgid. Selle nimi oli „Igas valdkonnas sotsialismi ehitamise nelja aasta plaan“.[xiv]

Demokraatlik Kambodža on nii kangelaslik ja võimas, et „suudab isegi alistada looduse nõnda et Kambodža maapiirkonnad saavad täiesti uue ilme, sellise, mida on kujutatud DK vapil (vt Joonis 10)“.[xv][xvi] 

Organisatsioon[xvii]

„Alaline komitee (AK) kontrollis tsentraalselt kogu Kambodža majandust, nii büroo 870 (Office 870) kaudu kui ka muul viisil“ (vt skeemi osas Poliitika). See tähendas, et AK valitsemise all oli „planeerimine, hinnakujundus, tootmine, import, eksport ja ka tarbimine“. Samuti veemajanduse ja veevarustuse poliitika, sellega seotud aruandlus, mida edastati telegrammide teel. Vähetähtis polnud seegi, et AK valitses majanduse sõjalist poolt, mis hõlmas armee osalust riisikasvatuses ja sõjaväele vajaliku toodangu valmistamist ja kasvatamist.

Tsoonikomiteed (vt Poliitika) viisid ellu ja kohandasid majanduspoliitikat ning andsid aru keskusele.[xviii] Sektorite tasandil toimus tegelik töö, seal võidi kokku panna „plaanimise analüüsigruppe“, tellida ülevalt poolt vajalikke abivahendeid, suunata ümber rahvast jne.  Rajoonid määrasid oma tasandi juhtkonna ja määrasid inimesed tööle. Rajoonid kontrollisid ja juhtisid kooperatiive. Otseselt aga olid kontaktis tegelike töötegijatega mitmesugused haruüksused (kommuunides, külades (Khum), kooperatiivides, tehastes, sõjaväeüksustes, objektidel, ministeeriumide allasutustes). Sealt tulid töökäsud ja -juhised, teostati järelevalvet ning anti kõrgemale poole aru. Nemad otsustasid ja sundisid inimesi tööle, vajadusel nii ööl kui päeval.

Kollektiviseerimine

Kollektiviseerimine ja eraomandi kaotamine olid kogu organisatsiooni ja tootmise peamiseks eesmärgiks (vt Ühiskond ja kultuur). Kogu tootmiseks vajalik vara, tööriistad ja -vahendid, ka kariloomad koondati ühiseks kasutamiseks kollektiivi poolt.[xviii][xix]

Raha, valuuta ja kapital

Esialgu plaanisid KKP juhid oma raha kehtestada, tellisid uued rielid Hiinast, mis ka tarniti.[xxi] Kuid siis arvati, et ideoloogiliselt oleks parem raha ja turud „hoopis kaotada, et nõnda kiirendada eraomandi likvideerimist“[xx] ja suurendada oma eesmärkide saavutamise võimalusi.[xxii]

Kuna raha puudus, toimus ülejäägi (riigi toimimiseks vajalike maksude) sissenõudmine natuuras, riisi ja tööjõuna.[xxiii]

Rahvusvahelises tegevuses ja kaubanduses kasutati ilmselt bartertehinguid.

Rahvusvaheline abi, koostöö ja toetus

Kuna DK valitsusel puudus usaldus teiste riikide vastu, siis aktsepteeriti ja saadi abi vaid Hiinast ja Põhja-Koreast.

Hiina saatis arvatavasti tehnilisi eksperte, kes abistasid peamiselt taristu- ja tööstusprojektide juures, näiteks kummipuuistandustes, Pochentongi lennujaamas, Kompong Chhnangi sõjaväelennujaamas, traktorivabrikus, Kompong Somi sadamas.[xxiv]

Tootmis- ja majandustulemused

Riisikasvatus ja niisutamine

Peaaegu kunagi ei võetud arvesse ebasoodsaid asjaolusid, alates vähesest mullaviljakusest „uute inimeste“ (vt Ühiskond ja kultuur) kogenematuseni, millele lisandusid sõjakahjud, rahvaarvu vähendanud hukkunute hulk ja ebapädev juhtimine, rääkimata DK süsteemi sisse ehitatud hirmust, valedest ja truualamlikkusest.[xxv]

Selle tagajärjel jäid täitmata põllumajandusele seatud eesmärgid ning võrreldes varasemaga toodang hoopis vähenes märkimisväärselt.[xxvi] Püüdes üha võimatumaks muutuvaid sihte saavutada, tegid kompartei juhid Kambodžast hiigelsuure sunnitöölaagri.[xxvii]

Paljud nälgisid ja surid (vt Repressioonid).[xxviii] Ning see omakorda muutis eesmärkideni jõudmise veelgi võimatumaks.

Kuid Kambodžalaste kõikvõimsat kangelaslikkust ei suutnud ju miski mõjutada, järelikult oli ebaõnnestumiste põhjuseks majanduslik sabotaaž.[xxix] Ja selle asemel, et olukorda realistlikult hinnata, toimus pidev reeturite ja reeturlike ettevõtmiste tagaotsimine (vt Repressioonid), mis majanduse olukorda vaid hullemaks muutis.[xxx]

Muu põllumajandustoodang

Džuudivabrik töötas edasi kuni 1979. aastani, nagu ka kummipuuistandus ja -vabrikud, kuigi toodetud kumm oli väga viletsa kvaliteediga.[xxxi]

Tööstus

Slocombi järgi jääb mulje, et DK saavutused tööstuse vallas ei olnud nõnda viletsad kui muudel aladel, kuigi täpset hinnangut on raske anda. [xxxii]

DK lühikese ajaloo vältel oli riigil puudu igasugusest toorainest ja tööjõust, kuid vaatamata sellele õnnestus juhtkonnal tagada tootmise jätkamine ning mõnede tehaste rekonstrueeriminegi. Selle tõenduseks on Vickery intervjuud, mille kohaselt jätkus tegevus näiteks „rehvivabrikutes, tekstiilitootmises, mehhaanikatöökodades, plaatide ja seebi valmistamisel, … riigi tarbeks toodeti jooke kord kuus, … nafta rafineerimise tehased tootsid nii kohalikuks tarbeks kui ka ekspordiks, piiritusevabrikutes valmistati alkoholi ja töötasid keemialaborid …“.[xxxiii][xxxiv]

ÜRO Arenguprogrammi 1979. aastal tehtud hinnangu kohaselt oli tol aastal Kambodžas  „suur hulk endisi era- ja riiklikke ettevõtteid, mille seisukord varieerus täies töökorras olevatest kuni täiesti hävitatuteni“.[xxxv]

Väliskaubandus[xxxvi]

Kolmes piiriületuspunktis jätkus tavapärane salakaubavedu ja poolametlik kauplemine.

Jätkus ka rahvusvaheline kaubandus, kuigi väga väikeses mahus. Peamised ekspordiartiklid olid kumm, riis, pipar ja puit. Jaapanisse veeti kapokki. Imporditi enamasti toiduaineid, kütust ja masinaid ning seadmeid.

Tähtsamad kliendid olid Hiina, Madagaskar, Lääne-Aafrika. Registreeritud on tehinguid  Singapuriga. Tehti jõupingutusi kaubandussuhete arendamiseks Albaania, Jugoslaavia ja Põhja-Koreaga. DK oli valmis kauplema ka mittekommunistlike riikidega, kasutades selleks Hong Kongis asutatud firmat.

 


[i] Selgitusi sellest, kui oluline oli “jiet”, selle jõukus ja julgeolek ning kuidas sellesse usuti, vt Hélène Lavoix,‘Nationalism’ and ‘Genocide’: the construction of nationness, authority and opposition – The case of Cambodia (1861-1979) (PhD Thesis, SOAS – University of London: 2005).

[ii] Hélène Lavoix, “Cambodia from 1945, Mass Violence & Résistance”, [en ligne], 9 March, 2008, http://bo-k2s.sciences-po.fr/mass-violence-war-massacre-resistance/fr/document/cambodia-1945, ISSN 1961-9898, kasutatud 12. jaanuaril 2022, using SWB/FE/4890/A3/2/PPradio/Revolutionarytasks/26/04/1975.

[iii] Margaret Slocomb, An Economic History of Cambodia in the Twentieth Century, (NUS Press, Singapore: 2010), lk 207.

[iv] Slocomb, An Economic History of Cambodia, lk 213

[v] Lavoix, “Cambodia from 1945”.

[vi] Ibid.

[vii] Steve Heder,“Government’s policy in Kampuchea 1975-1978,” unpublished, 2002, lk 3; Lavoix, Nationalism’ and ‘Genocide’ using SWB/FE/4890/A3/2/PPradio/Revolutionarytasks/26/04/1975.

[viii] Lavoix, Nationalism’ and ‘Genocide’, lk 292 using SWB/FE/4896/A3/12/PPradio/Consolidation&selfreliance/02/05/1975.

[ix] Lavoix, Nationalism’ and ‘Genocide’, lk 292 using SWB/FE/5026/B/4-5/PPradio/planforincreasedriceproduction/03/10/1975.

[x] Heder, “Government”.

[xi] Ibid.; Slocomb, An Economic History of Cambodia, lk 179-180.

[xii] Ibid.

[xiii] Slocomb, An Economic History of Cambodia, lk 179.

[xiv] Slocomb, An Economic History of Cambodia, lk 180.

[xv] Lavoix, Nationalism’ and ‘Genocide’, lk 292 using SWB/FE/5007/B/3/PPradio/KhieuSamphanspeechforShk/12/09/1975; SWB/FE/5200/B/3-4/-Excellentsituation/02/05/1976.
[xvi] Vaadake 1976. aasta propagandafilmi, kus näidatakse põllu- ja niisutustöid: https://www.ina.fr/ina-eclaire-actu/video/vdd06000079/travailler-sous-les-khmers-rouges
[xvii] See osa esitab väga kokkuvõtvalt Craig Etchesoni käsitluse, “Written Record for the ECCC”, 2018, ECCC 00142826-00142891_E3_494_EN''

[xviii] Ibid.

[xix] Ibid.
[xix]  Vaadake 1976. aasta DK propagandafilmi kollektiivsest töötamisest: https://www.ina.fr/ina-eclaire-actu/video/vdd06000023/travaux-manuels-pendant-le-regime-des-khmers-rouges

[xx] Slocomb, An Economic History of Cambodia, lk 220.

[xxi] Heder, “Government”.

[xxii] Ibid.: Nuon Chea ja Sao Pheum nõudsid seda 1975. aasta juulikuus.

[xxiii] Slocomb, An Economic History of Cambodia, lk 221.

[xxiv] Slocomb, An Economic History of Cambodia, lk 217

[xxv] Jean Delvert, Le Cambodge, (Paris, PUF: 1983), lk 21-25; Charles Twining, “the Economy,” in Jackson, Karl D, ed. Cambodia 1975-1978: rendezvous with death (Princeton, N.J.; Guildford: Princeton University Press: 1989), lk 126-127, 129-130, 143-146; Ben Kiernan, The Pol Pot regime: race, power, and genocide in Cambodia under the Khmer rouge, 1975-1979, (New Haven and London: Yale university Press: 1996), lk 216-218, Heder, “Government”, lk 7-9, Tim Carney, “The organization of power,” in Jackson, Karl D, ed. Cambodia 1975-1978: rendezvous with death (Princeton, N.J.; Guildford: Princeton University Press, 1989), lk 81, Steve Heder, “Kampuchea 1975: lethal labelling,” unpublished, 2002, lk 31-36; David Chandler and Ben Kiernan, 1988, “Preface,” in Pol Pot Plans the Future, ed. Kiernan, Chandler and Boua, (New Haven.: Yale University Southeast Asia Studies), Monograph series, no.33 David Chandler and Ben Kiernan, 1988, “Preface,” in Pol Pot Plans the Future, ed. Kiernan, Chandler and Boua, (New Haven.: Yale University Southeast Asia Studies), Monograph series, no.33, 1988, lk xiii-xv; Boua, Chandler and Kiernan, Ibid, lk 52; Ben Kiernan, “The demography of genocide in Southeast Asia: The death tolls in Cambodia, 1975-79, and East Timor, 1975-80” Critical Asian Studies, 35:4, 2003, lk 586; Lavoix, “Cambodia from 1945”.

[xxvi] Sh David P. Chandler, The Tragedy of Cambodian History: politics, war, and revolution since 1945 (New Haven, Conn.: Yale University Press: 1992); Slocomb, An Economic History of Cambodia lk 205-206.

[xxvii] Henri Locard, “Le Goulag Khmer Rouge, 17 avril 1975-7 janvier 1979,” Communisme (No 47/48), 1996.

[xxviii]Chandler, Tragedy; Kiernan, The Pol Pot regime; Heder, “Reassessing the Role of Senior Leaders”, lk 391-398

[xxix] Lavoix, “Cambodia from 1945”.

[xxx] Ibid.

[xxxi] Slocomb, An Economic History of Cambodia, lk 207.

[xxxii] Slocomb, An Economic History of Cambodia, lk 213-214.

[xxxiii] Ibid. Tööstusharude loetelu pärineb Khieu Samphani biograafiast. Ta oli üks DK juhtfiguuridest ja tema mälestusi ei saa puhta kullana võtta.
[xxxiv] Vaadake filmiarhiivist (INA) 1977. aasta filmi, kus näidatakse esmalt rehvivabrikut ja seejärel saekaatrit: https://www.ina.fr/ina-eclaire-actu/video/vdd06001903/industrie-khmer-rouge

[xxxv] Slocomb, An Economic History of Cambodia, lk 214.

[xxxvi] Selle osa kohta vt Slocomb, An Economic History of Cambodia, lk 216-217.

Ühiskond ja kultuur

KKP juhtkonna mõtteviis lähtus genotsiidsest arusaamast olukorra kohta, mis viis ühtlasi genotsiidsete protsessideni nende tegevuses (vt ka Repressioonid).[i] Seetõttu oli kompartei ettekujutus ühiskonnast ja reformidele suunatud tegutsemine äärmuslik.

KKP alalise komitee liikmete eesmärgiks oli luua „Kambodžale heidutav kommunistlik vundament“, mis kaitseks riiki väliste, nii USAst kui ka Vietnamist lähtuvate ohtude eest“.[ii] Juba 1971. aastal tulid nad välja ideega, mille kohaselt „pidi sündima täiesti uus rahvavõim, missiooniga ehitada uue Kambodža inimestele uus elu“.[iii]

Sestpeale, ja üha enam kodusõja ajal (vt Sõjandus ja Poliitika), olid „head khmeerid“ need, keda propageeriti ja kellele toetuti, „ära koristati rämps“, kellega polnud midagi teha, ning ülejäänud kasvatati ümber.

Tegutsemisviisid

Põhjalik „revolutsiooniline“ muutus Kambodžas sai võimalikuks kahel olulisel põhjusel: noorte üha suurem kaasamine võimuaparaati[iv] ning khmeeride üha kasvav võõrandumine.

Noorte järkjärguline sulatamine süsteemi sai alguse sõja ajal, mil nad mobiliseeriti ja integreeriti Kambodža Rahvusliku Vabastusarmee (FAPLNK) koosseisu. Noorte osalus aktiviseerus kogu Demokraatliku Kambodža (DK) aja jooksul (ja sellele eelnenud perioodil aprillist 1975 kuni jaanuarini 1976 – vt Poliitika). Nende protsesside käigus ei õppinud noored mitte ainult võitlema, vaid neid koolitati „patriootlikus vaimus vihkama vaenlast ja julgelt ründama ning hävitama mistahes vastast“.[v] Kasutati ära noorukieale iseloomulikke psühholoogilisi omadusi, see on nähtus, mida kohtab ka lapssõdurite puhul.[vi] Kui hiljem hakati üha nooremaid lapsi kaasama (vt allpool), laienes see protsess kogu ühiskonnale.[vii]

Teine põhjus, mis samuti algas sõja ajal ja jätkus DK perioodil, oli järgmine: „tsiviilisikud õppisid kahtlustama ja valvama oma naabreid, et „deemonlik vaenlane“ ei saaks midagi salakavalat korda saata“.[viii] Nõnda lõppes suhtlus ja kadus usaldus – niidid, mis ühiskonda koos hoiavad. Hoeung kirjutab oma elust DKs aastatel 1976-1979 ja märgib asjakohaselt, kuidas ühiskond muutus võõrandunud üksikisikute kogumiks, mis ei võimaldanud mingisugust tõelist tagasisidet ega piisavalt tugevat vastuseisu, et seda jubedat masinavärki lõhkuda.[ix] Vastupidi, taoline väärastunud arusaam tegelikkusest aina jätkus ja haaras kõiki inimesi kogu ühiskonnas. See nähtus sarnaneb Arendti kontseptsioonile „sisepagulastest“ Natsi-Saksamaal.[x] [xi]

Kogu rahva ümberkasvatamine „headeks, kangelaslikeks khmeerideks“: baasrahvas, uued inimesed

KKP ninameeste eesmärkidest kujunes välja uut tüüpi ettekujutus Kambodža klassiühiskonnast. Tänu eespool kirjeldatud tegutsemisviisidele teostus see ühiskondlik-poliitilis-administratiivse struktuurina, mis oli tihedalt ühte põimunud sõjaväe ja julgeolekuaparaadiga (vt Poliitika, Sõjandus, Repressioonid). Rahva kategoriseerimine sai alguse juba 1971. aastal ning jätkus kogu sõja aja.[xii]

„Baasrahvas“ ehk „head khmeerid“ olid revolutsiooniga varem liitunud inimesed. Nemad olid „vaesed“, eriti just „vaesed töölised“ ja „kesk- ning alamklassi talupojad ja teised lihttöölised“, kes olid aidanud võidule kaasa oma „kangelasliku“ tööga kooperatiivides.[xiii]

„Uued inimesed“ („depositee“)[xiv] olid esialgu need, kes polnud ühinenud relvastatud revolutsioonilise võitlusega, kuigi oleksid pidanud, ning ka need, kel „polnud julgust liituda vastupanuvõitlejatega (maquis) džunglis“ ja kes „peaksid nüüd toetama Rahvuslikku Vabastusarmeed … ja seejärel elama edasi rahumeelsete kodanikena“.[xv] Pärast võidu saavutamist olid niisugused inimesed kõik need, kes polnud sõja ajal FUNKi poolel olnud, välja arvatud „nimetute kategooriasse kuuluvad reeturid“ (vt allpool).[xvi] „Uued inimesed“ ei olnud läbinisti „korrumpeerunud“ ja KKP arvas, et neid annab ümber kasvatada. Selleks saadeti nad maapiirkondadesse, kus nad pidid õppima ja saama „paremateks khmeerideks“, suheldes „heade khmeeridega“, kes liitusid revolutsiooniga varem ning nendelt eeskuju võttes.[xvii] Sellesse kategooriasse kuulusid madalama ausastmega ohvitserid, ja „normaalsed inimesed“, linnaelanikud ja põgenikud.[xviii]

Oli teisigi alam-kategooriaid, näiteks tšamid, kes olid esindatud vabariigi-aegses parlamendis, kuigi nende hulgas oli ka komparteilasi.[xix] Teise tähtsa alam-kategooria moodustasid „veterantöölised“, kuna nende õlul lasus tööstustoodangu jätkamise kohustus.[xx]

Ja viimaks, „reeturid“, nemad ei kuulunud isegi mingisse klassi, vaid olid päästmatult korrumpeerunud ja tulid „ära koristada“ ehk tappa (vt Repressioonid).

Kollektiviseerimine ja perekonna likvideerimine

Alalise komitee eesmärkide saavutamisel mängis üht võtmerollidest kollektiviseerimine. See sai alguse vabastatud aladel 1973. aastal (vt Poliitika). Algselt moodustasid kooperatiivi kas terve küla või mitusada inimest.[xxi] Aga tarvis oli „koopereerumist“ tugevdada.[xxii] Tulemuseks olid 1977. aastaks tekkinud „kõrgetasemelised kooperatiivid“, mis koosnesid tuhandest perekonnast.[xxiii]

Inimesed pidid „elama koos, töötama koos, sööma koos ja puhkama koos“.[xxiv]

Nõnda tabas perekonda eraomandiga sama saatus, mõlemad likvideeriti. See omakorda suurendas võõrandumist ning andis hoogu revolutsioonilisele noorsoole.

Abikaasad valis välja Angkar ja seejärel korraldati massipulmad.[xxv] Mõni kohtas oma tulevast esmakordselt alles abiellumise tseremoonia ajal.[xxvi] Kõik traditsioonilised kombetalitused ja rituaalid keelati. Noorpaar tohtis paar päeva koos veeta.[xxvii] Seejärel elasid kõik abielupaarid sarnastes tingimustes: abikaasad kohtusid üksteisega iga seitsme kuni kümne päeva tagant, muul ajal aga viibisid oma töötamise paigas.[xxviii]

Lapsed eraldati vanematest. Mingisugust kiindumust ei tohtinud välja näidata.[xxix] Nii lõhuti kõige olulisem inimesi ühendav side. Iga kambodžalase „isa ja ema“ aset täitis Angkar.[xxx]

Lapsed jagati vanuse järgi rühmadesse. Olid lasterühmad (Korng Kumar) ning teismeliste rühmad (Korng Tchalart/mobiilsed üksused).[xxxi] Lapsi võidi edutada miilitsaüksustesse (Korng Chhlorb).[xxxii] Sellise rühma liikmeid sai kasutada „sõdurite, ihukaitsjate või sõnumitoojatena“[xxxiii] (vt Sõjandus ja Repressioonid). Lastele anti kergemaid ülesandeid nagu loomasõnniku kogumine või taimede eest hoolitsemine, aga nad võisid ka vedada relvi lahinguväljale, vahel isegi eesliinil sõdida ja hukka saada, eriti Vietnamiga peetud sõja ajal (1977-1978).[xxxiv]

Kambodža ühiskonna ümberkasvatamise kõige mõjusama osana sunniti lapsi oma perede järele luurama ja vajadusel oma vanemate peale kaebama. Mõned lapsed isegi „tapsid oma vanemaid Angkari käsul“.[xxxv]

Kambodžas revolutsioonilise muutuse läbiviimiseks kasutatud toksilised võtted kinnistusid ja levisid üha laiemalt sedamööda, kuidas ikka rohkem ja rohkem lapsi kaasati võimu- ja julgeolekuaparaati.

Religioon[xxxvi]

Väljaspool Angkari mingit lohutust leida polnud võimalik, sest järkjärguliselt keelustati igasugune religioon, sh khmeeride seas levinuim usk, theravaada budism.

Munkadelt võeti nende mungaseisus ning nad saadeti „uute inimestena“ maale riisi kasvatama. Sangha (buda munki koondav kogudus) kõrgemad liikmed ning vahel ka maapiirkondades asuvate pagoodide peamungad hukati.

„Puhta revolutsioonilise teadlikkuse“ kasvatamine: kirjaoskus ja haridus, laul ja luule[xxxvii]

Ega kirjaoskus ja kooliharidus olnud Kambodžas KKP valitsemise ajal keelatud. Vastupidi, mõlemat soositi, aga moel, mis toetas KKP alalise komitee eesmärke.

Koolihariduse kavad, alates põhi- ja keskharidusest kuni tehnika- ja kutsekoolideni, sisaldusid nelja aasta plaanis.

Lastele õpetati endiselt lugemist ja kirjutamist, kuid see toimus käsu korras „õigel viisil“. See tähendas õpetust „baasrahva“ ehk talupoegade moel. Seega kambodžalased olid suuremalt jaolt kirjaosakajad tänu pagoodides talupoegadele tuupimise vormis antavale õpetusele. Sellist ilma küsimusi esitamata õppeviisi soositi.[xxxviii]

Kirjaoskust peeti Demokraatlikus Kambodžas tõesti oluliseks.

Kommunistidest ametnikud lasksid inimestel täita vihikuid, kus olid põhjalikud küsimustikud; see oli vaid üks viis paljudest, mida režiim kasutas indoktrineerimise ja propaganda tarbeks, et „kujundada sotsialistlikku ja revolutsioonilist teadlikkust“.[xxxix] Uuele põlvkonnale õpetati „puhast revolutsioonilist teadlikkust“ ka „poliitilise ja relvastatud võitluse kohta head eeskuju näitavate laulude ja luuletuste“ abil. Oluline vahend oli ajakirjandus, näiteks kuukiri Tung Padewat (Revolutsiooni Lipp).[xl]

Ka julgeolekuaparaat kasutas inimeste kirjaoskust omal jõledal viisil ära. Nende täidetud vihikute järgi võidi leida reetureid. Ülestunnistused muutusid üha süveneva kahtlustamise atmosfääris oluliseks, neid saadi piinamisega ning enamasti järgnes neile hukkamine (vt Repressioonid).[xli]
 


[i] Minu käsitlus pole siinkohal õiguslik, vaid viitan poliitilisele dünaamikale. Arutluskäiku õiguslikust vs teaduslikust lähenemisest genotsiidile vt Hélène Lavoix,‘Nationalism’ and ‘Genocide’: the construction of nation-ness, authority and opposition – The case of Cambodia (1861-1979) (PhD Thesis, SOAS – University of London: 2005), lk 17-19 ja 21-22. Siin kasutame väljendeid “genotsiidne arusaam”, “genotsiidne protsess” ja “genotsiidne dünaamika”, et osutada konkreetsele poliitilisele protsessile politoloogia, mitte õiguslikus tähenduses.

[ii] Steve Heder, Interview of Ieng Sary, Chanthaburi, Thailand, 17 December 1996 in Steve Heder,“Government’s policy in Kampuchea 1975-1978,” trükis avaldamata, 2002.

[iii] Lavoix, ‘Nationalism’ and ‘Genocide’ using MAE/Asie/C158//IengSaryspeech/25/08/1971.

[iv] Alloleva lõigu allikas: Lavoix, ‘Nationalism’ and ‘Genocide’: lk 285.

[v] Hélène Lavoix, “Cambodia from 1945, Mass Violence & Résistance”, [en ligne], 9 March, 2008, http://bo-k2s.sciences-po.fr/mass-violence-war-massacre-resistance/fr/document/cambodia-1945, ISSN 1961-9898, kasutatud 12. jaanuaril 2022, using ,MAE/Asie/C158/725/explanationFUNKprogram/—/05/1971.

[vi] Meng-Try Ea & Sorya Sim, Victims or Perpetrators, (Phnom Penh: DC-Cam, 2001), tsitaat 18. joonealusest märkusest UN expert report Impact of Armed Conflict on Children, 1996.

[vii] Ibid.

[viii] Lavoix, ‘Nationalism’ and ‘Genocide’ using SHAT/10H851/30A8/lifeinCardamomes/20/01/1972.

[ix] Ong Thong Hoeung, J’ai cru aux Khmers Rouges, (Paris, Buchet/Chastel, 2003).

[x] Hannah Arendt, Eichmann in Jerusalem: a report on the banality of evil; (London: Faber&Faber, 1963), lk 112.

[xi] Lavoix, ‘Nationalism’ and ‘Genocide’, lk 285.

[xii] Ibid. lk 272-304.

[xiii] Lavoix, “Cambodia from 1945”.

[xiv] Ben Kiernan, The Pol Pot regime: race, power, and genocide in Cambodia under the Khmer rouge, 1975-1979, (New Haven and London: Yale university Press: 1996), lk 164; Steve Heder, “Kampuchea 1975: lethal labelling,” 2002, trükis avaldamata, lk 12-13.

[xv] Ibid.

[xvi] Lavoix, ‘Nationalism’ and ‘Genocide’, lk 281.

[xvii] Lavoix, ‘Nationalism’ and ‘Genocide’, lk 289.

[xviii] Kiernan, The Pol Pot regime, p.164; Heder, “Kampuchea”, lk 12-13.

[xix] Corfield, Khmers Stand Up! (Monash: Monash Papers on Southeast Asia, 1994), lk 173; Steve Heder “Government’s policy in Kampuchea 1975-1978,” trükis avaldamata, 2002, lk 18-28.

[xx] Heder “Government”, lk 9-11.

[xxi] A History of Democratic Kampuchea (1975-1979), Documentation Center of Cambodia 2020, lk 39

[xxii] Kiernan, The Pol Pot Regime, lk 55-59.

[xxiii] A History of Democratic Kampuchea (1975-1979), lk 39

[xxiv] Ibid., lk 40. Sundabielusid ei peaks kontekstist välja rebima. Need ei olnud Kambodža ühiskonnas ebatavalised. Kuid ilma juurdekuuluvate riituste ja tseremooniateta olid need kindlasti tohutult häirivad.

[xxv] Ibid. lk 42.

[xxvi] Ibid. lk 42.

[xxvii] Ibid. lk 44.

[xxviii] Ibid. lk 44.

[xxix] Ibid. lk 2.

[xxx] Ibid. lk 2.

[xxxi] Nhem Boraden, The Khmer Rouge: Ideology, Militarism, and the Revolution that Consumed a Generation: Ideology, Militarism, and the Revolution That Consumed a Generation, ABC-Clio, 2013, lk 60-62.

[xxxii] Ibid.

[xxxiii] A History of Democratic Kampuchea (1975-1979), lk 45

[xxxiv] Ibid. lk 46-47

[xxxv] Ibid.

[xxxvi] DK religioonide, eriti budismi kohta vt Chhang Song, "Buddhism Under Pol Pot" (Phnom Penh: Documentation Center of Cambodia, 30 November 1996); François Ponchaud, Cambodge année zero (Paris: Julliard, 1977), lk 147-151; Heder, “Government” lk 11-15; tšamide ja islami kohta vt Heder, “Government”, lk 18-28; Ysa Osman, “Final Draft: The Cham Nationality in Krauch Chhmar District under the Khmer Rouge,” (November 2001), np; Ysa Osman, THE CHAM REBELLION: Survivors’ Stories from the Villages, Documentation Center of Cambodia, 2006, Ysa Osman, Oukoubah, Documentation Center of Cambodia, 2002 https://citeseerx.ist.psu.edu/viewdoc/download?doi=10.1.1.139.5861&rep=rep1&type=pdf, accessed 10January 2022; Ysa Osman, Testimony, 2016 https://www.eccc.gov.kh/en/witness-expert-civil-party/mr-ysa-osman; Kiernan, The Pol Pot Regime, pp. 268-274; Sorya Sim, "Kampong Cham Province: The Chams under the Pol Pot Regime," nd, np.

[xxxvii] Allolevate lõikude allikas : George Chigas ja Dmitri Mosyakov, “Literacy and Education under the Khmer Rouge”, Genocide Studies Program, Yale University, nd. https://gsp.yale.edu/literacy-and-education-under-khmer-rouge, kasutatud 10. jaanuaril 2022.

[xxxviii] Vaadake 1978. aasta DK propagandafilmi tehnilise hariduse andmisest Demokraatlikus Kambodžas: https://www.ina.fr/ina-eclaire-actu/video/vdd06002081/systeme-scolaire-scientifique-sous-les-khmers-rouges
[xxxix] Ibid., kasutades nelja aasta plaani.

[xl] Ibid.; punaste khmeeride laulude kohta vt ka: John Marston, “Khmer Rouge Songs” Crossroads: An Interdisciplinary Journal of Southeast Asian Studies Vol. 16, No. 1 (2002), lk 100-127 https://www.jstor.org/stable/40860794 kasutatud 10. jaanuaril 2022.
[xli] Kuulake punaste khmeeride laule: http://d.dccam.org/Archives/Musics/Music.htm Koostanud ja üles laadinud: DC Cam. Lugege punaste khmeeride romaani: The Red Heart of Dam Pheng http://d.dccam.org/Archives/Musics/pdf/Red_Heart_of_DAM_PHENG_English.pdf (Oma kodulehele üles laadinud DC Cam).

Militarism

Demokraatlik Kambodža sündis sõjast. Ka võimul olev KKP sai alguse sõjast, ning neil ei õnnestunud kunagi riigis stabiilset ja konstruktiivset rahu tagada. Pidevad pinged ja sisemine sõjaseisukord, mis lõpuks viisid päris sõjani Vietnamiga, iseloomustasid Demokraatliku Kambodža lühikeseks jäänud ajajärku ning ja selle juhtide ettekujutusi ja käitumist.

1968-1970 – eskaleeruv partisanisõda vaeseomaks tümitatud riigis

Arvestades pingestunud olukorda ja muude valikute puudumist, mis tulenesid sellest, et teised kommunistlikud riigid soovisid Indohiina poolsaare riikidega lepituspoliitikat ajada, alustas Kambodža Kommunistlik Partei 17. jaanuaril 1968 rahvasõda, et võtta relvad neilt, kellel neid oli.[i]

Kaartidelt on näha, et KKP korraldas 1968. aasta jooksul üle 133 väiksema rünnaku.[ii] Partisanid tegutsesid peaaegu kõigis provintsides kuni vähemalt 1970. aasta jaanuarikuuni.[iii] Mõnes paigas korraldas KKP terrorirünnakuid külaeliidi vastu – selline tegevus pidi aitama neile sobivat riigikorraldust propageerida.[iv]

Samal ajal tükkisid Kambodža territooriumile üha enam ka vietkongi võitlejad. (Joonis 11)

Kambodža riik ja sõjavägi olid nõrgestatud ning ei suutnud vastu panna. Küll aga represseeriti jõhkralt niigi rahuolematuid ja mässumeelseid talupoegi, mis viimaseid veelgi enam KKP rüppe tõukas.[v] (Joonis 12)

Samas toimus piiridel üha rohkem intsidente, mis lähtusid USA liitlastelt Tais ja Lõuna-Vietnamis.[vi]

Üha rohkem oli USA pommitajate B52 rünnakuid, ametlikult küll Vietnami territooriumil, kuid need ulatusid ka Kambodža piirile. Õigustuseks oli vietkongide tegevus. Näiteks 18. märtsist 1969 kuni 26. maini 1970, USA „salajase“ operatsiooni käigus, mis kandis küünilist nime „Operatsioon menüü“, heideti Kambodža territooriumile 3 825 B52 lahinglennu käigus 103 921 tonni pomme.[vii] Hukkunute arv ei ole teada.

1970-17. aprill 1975: võiduka FAPLNKi armee sünd ja tegevus

Täiemahuline sõda algas pärast seda, kui 1970. aasta 4. ja 5. mail loodi Kambodža Ühtse Rahvarinde (FUNK) (vt Poliitika) poolt sõjavägi, mis kandis nime Kambodža Rahvuslik Vabastusarmee (Forces Armées Populaires de Libération Nationale du Kampuchea (FAPLNK)). Võideldi Lon Noli juhitud Khmeeri Vabariigi vastu, mida toetas USA. FAPLNKi loomine oli otsustatud tegelikult juba 24. aprillil 1970 toimunud Teisel Indohiina Rahvakonverentsil.[viii] Koos regulaarvägedega pidi armees olema 50 000 inimest. Selleks sõlmiti 13. augustil 1970. aastal Hiina Rahvavabariigi ja Kambodža Rahvusühtsuse Kuningliku Valitsuse (GRUNK) vahel „tasuta sõjaväelise abi kokkulepe, millega pidi varustatama neli diviisi“.[ix]

Sõjategevuse käigus (vt allpool toodud kaarte) lõi KKP Vietnami abiga poliitilise struktuuri kõrvale sellega tihedasti põimunud sõjalise struktuuri (vt FAPLNKi struktuuri osas Poliitika).

Tegutsedes esialgu Vietnami juhtimise all õpetasid kommunistid järkjärguliselt oma mehed välja, luues esmalt miilitsaüksused ja seejärel võitlusvõimelised pataljonid.[x]

Nagu poliitilis-sõjalise struktuuri skeemil on näidatud (vt Poliitika), oli regiooni tasandil kompaniist alates igas üksuses kolmeliikmeline juhtkomitee, mis koosnes komandörist, temast kõrgemal positsioonil asuvast politrukist ja kolmandast isikust, kes oli kas lihtsalt „juhtkomitee liige“ või „komandöri asetäitja“.[xi] Seda juhtimisstruktuuri ei muudetud.

Vietnami poolt välja pakutud sõjaline struktuur mõjutas ka tulevase Demokraatliku Kambodža poliitilis-administratiivset struktuuri. Prantsuse sõjalised vaatlejad täheldasid, et 1971. aastal „jagas Vietnami ülemjuhatus Kambodža territooriumi viieks sõjaväeringkonnaks. 1971. aasta lõpuks olid paigas ringkonnad 203 (välja arvatud need tsoonid, mis kattusid FUNKiga ja maanteed RN1, RN7 ja RP15) ja 304. Ringkondadega 405, 506, 607 aga oldi vaevu alustatud.“[xii] Need ringkonnad olid Demokraatliku Kambodža geograafilise struktuuri eelkäijad (vt Sissejuhatus).

Tabelist on nähtav, milline nägi välja Kambodžas võidelnud kommunistide sõjaline struktuur (Joonis 13).

Prantsuse sõjaliste vaatlejate hinnangul oli „1970. aasta lõpuks FAPLNKi koondunud 12 000 kuni 15 000 sõjaväelast“.[xiii] Ja 1973. aastaks oli FAPLNKi brigaadides 30 pataljoni. Prantslased järeldasid, et „veebruaris 1973 jäi väe tugevus kokkuvõttes 1970. aastal plaanitule alla, kuid sellegipoolest saavutati tulemusi ja vaieldamatut edu.”[xiv] 1975. aastal oli FAPLNKis hinnanguliselt 230 pataljoni.[xv]

Vaatamata kuni 1973. aasta augustikuuni kestnud USA pommirünnakutele, vallutas FAPLNK järkjärguliselt kogu Kambodža.[xvi] (Joonis 14) (Joonis 15)

Aprill 1975 kuni jaanuar 1979 – Kambodža Revolutsiooniline Armee (KRA)

Kui võit oli täielik ja territoorium „puhastatud“ (vt Repressioonid), nimetas KKP 22. juulil 1975 FAPLNKi ümber Kambodža Revolutsiooniliseks Armeeks (KRA).[xvii] Kaitse- ja julgeolekuministri Son Seni juhtimisel formeeriti uued diviisid, mis paiknesid esialgu Phnom Penhi ümbruses.[xviii] Seejärel kasutati neid kogu riigis „riisikasvatuse kohustuse täitmiseks“.[xix] Kui aga kasvasid pinged Vietnamiga, kutsuti nad põldudelt tagasi ja saadeti piirile võitlema.[xx] Alates 1977. aasta aprillikuust kasvas märkimisväärselt Vietnami Sotsialistliku Vabariigi vastu suunatud rünnete arv piiril.[xxi]  

KRA-l olid olemas eri väeliigid. Märke oli mereväest, sellele osutavad intsidendid, mis toimusid Kambodža territoriaalvetes 1975. aasta maikuus ning USA laeva Mayaguez kinnivõtmine.[xxii] Heder mainib näiteks „Phnom Penhis baseeruvat mereväe rügementi 152 ja Kampung Saomis olevat mereväe diviisi 164“. Slocomb aga märgib kahepoolset abi ranniku patrull-aluste jaoks, mille puhul siiski täiendavat analüüsi vaja minevat.[xxiii]Oli ka algeline lennuvägi ja lennuväli Kompong Chhangis, mis suutis vastu võtta suuri pommitajaid. Arvatavasti ehitati see Hiina abiga.[xxiv][xxv]  

Armee struktuur algas kesktasandilt (vt skeemi) ning kuulus otseselt kas KKP keskkomitee alluvusse (nii väidab Nhem Boraden) või kindralstaabi alluvusse (nii väidavad Yale Genocide Studies Program  ja Craig Etcheson ).[xxvi] Jaanuaris 1976 oli armee kesktasandil 72 248 sõjaväelast, mis jagunesid üheksasse diviisi ja nelja rügementi.[xxvii] Dokumentide kohaselt käsutas KKP keskkomitee märtsis 1977 61 189 sõjaväelast.[xxviii]

Tsoonidele järgnes regiooni tasand, mis järgis DK geograafilist jaotust (vt Poliitika), edasi tulid sektori, rajooni ja kommuuni/küla/kooperatiivi/haru tasandid, mis osaliselt järgisid FAPLNKi varasemat struktuuri (vt skeemi). Tõenäoliselt kuulusid KKP keskkomitee otseses alluvuses olevad kaks autonoomset regiooni [xxix] sõjaliselt kesktasandi alla.

Põhjalikke ühiskondlikke muutusi ja repressioone peegeldavad miilitsaüksused (Korng Chhlorb) külades, nemad nõustasid külavanemaid (khum) ja nuhkisid välja reetureid.[xxx] Lasterühmadest (vt Ühiskond ja kultuur) võidi lapsi edutada miilitsaüksustesse.[xxxi]


[i] Steve Heder, Cambodian communism and the Vietnamese model, (Bangkok, Thailand: White Lotus Press: 2004), lk 118-119; 131-143; 144-147; Ben Kiernan, How Pol Pot came to power: a History of Communism in Kampuchea, 1930-1975 (London: Verso 1985), lk 268-288.
[ii] Heder, Cambodian Communism, lk 131; Hélène Lavoix, “Cambodia from 1945, Mass Violence & Résistance”, [en ligne], 9 March, 2008, http://bo-k2s.sciences-po.fr/mass-violence-war-massacre-resistance/fr/document/cambodia-1945, ISSN 1961-989, kasutatud 12. jaanuaril 2022.
[iii] Heder, Cambodian Communism, lk 118-119; 131-143; 144-147; Kiernan, How Pol Pot, lk 268-288.
[vi] Ibid., Lavoix, “Cambodia from 1945”
[v]  Hélène Lavoix, ’Nationalism’ and ‘Genocide’: the construction of nation-ness, authority and opposition – The case of Cambodia (1861-1979) (PhD Thesis, SOAS – University of London: 2005) using MAE – Asie – Cambodge file 126 – 620 – Monthly Report – —/03/1968; MAE – Asie - file C128 – French Embassy Monthly reports – January to November 1969; MAE – Asie - file C128 – 761 –note from the French Embassy in Phnom-Penh to the French Ministry of Foreign Affairs 22/04/196ç; MAE – Asie - file C130 - 2 – French Embassy Monthly reports – December 1969.
[vi] Lavoix, ‘Nationalism’ and ‘Genocide’, lisa 26.
[vii] David P. Chandler, The Tragedy of Cambodian History: politics, war, and revolution since 1945 (New Haven, Conn.: Yale University Press: 1992), lk 184; Shawcross, Sideshow: Kissinger, Nixon and the destruction of Cambodia, (London: Hogarth Press, 1979. ed. 1991), lk 20-28, 91-95.
[viii] Lavoix, ‘Nationalism’ and ‘Genocide’,, Appendix 29 using “Elements of the Communist Organization in Kampuchea – 1970 to February 1973” using SHAT/14S371/75A3/FUNK forces activity from 1970 to 1973/19/02/1973
[ix] Ibid.
[x] Ibid.
[xi] Timothy Carney, “Heng Samrin's Armed Forces and the Military Balance in Cambodia”, International Journal of Politics, Vol. 16, No. 3, Cambodia: Politics and International Relations (FALL 1986), lk 154-155.
[xii] Ibid.
[xiii] Ibid.
[xiv] Ibid.
[xv] Ibid.
[xvi] Vaadake prantsuse ajakirjanike poolt 21. aprillil 1975 üles võetud videot selle kohta, kuidas FAPLNK (ilma võitluseta) vallutas Poipeti (Kambodža-Tai piiril): https://www.ina.fr/ina-eclaire-actu/video/caa7500344801/khmers-rouges
[xvii] Detailsed viited: Lavoix, “Cambodia from 1945”
[xviii] Nhem Boraden, The Khmer Rouge: Ideology, Militarism, and the Revolution that Consumed a Generation: Ideology, Militarism, and the Revolution That Consumed a Generation, ABC-Clio, 2013, lk 60.
[xix] Ibid. lk 61.
[xx] Ibid; Yale Genocide Studies Program (GSP) “The Khmer Rouge National Army: Order of Battle, January 1976”.
[xxi] Nhem Boraden, The Khmer Rouge, lk 61.
[xxi] Steve Heder, “The Kampuchean-Vietnamese Conflict,” Southeast Asian Affairs, 1979, lk 157-186.
[xxiii] Lavoix, “Cambodia from 1945” using SWB/FE/4905/A3/1/PPradio/Mayaguezrelease/14/05/1975.
[xxiv] Steve Heder, “Within the victorious CPK leadership,” trükis avaldamata, 2002, lk 26 Interview 103, Mai Rut, 19 January 1981; Margaret Slocomb, An Economic History of Cambodia in the Twentieth Century, (NUS Press, Singapore: 2010, lk 217. Vt Vietnami allikaid kasutanud anonüümse autori mitteakadeemilist tööd : “soviet.empire.com http://www.soviet-empire.com/ussr/viewtopic.php?f=149&t=55168
[xxv] Nhem Boraden, The Khmer Rouge, lk 61 jt
[xxvi] Vaadake Demokraatliku Kambodža sõjaväeparaadi, mis toimus 1. jaanuaril 1976. aastal Phnom Penhis: https://www.ina.fr/ina-eclaire-actu/video/vdd06002001/defile-militaire-khmer-rouge (INA arhiivid). 
[xxvii] Yale GSP “Order of Battle, January 1976”; Craig Etcheson, “Written Record for the ECCC”, 2018, ECCC 00142826-00142891_E3_494_EN; Nhem Boraden, The Khmer Rouge, lk 60-62.
[xxviii] Yale GSP “Order of Battle, January 1976”.
[xxvix] Nhem Boraden, The Khmer Rouge, lk 61.
[xxx] A History of Democratic Kampuchea (1975-1979), lk 33-34.
[xxxi] Nhem Boraden, The Khmer Rouge, lk 60-62.

Autorist

Dr. Helene Lavoix on Prantsusmaal Pariisis asuva ja rahvusvaheliste suhete, geopoliitika ja riskijuhtimisega tegeleva uurimisinstituudi ja mõttekoja “Red Team Analysis Society” asutaja ja president. Ta on omandanud doktorikraadi politoloogias ja magistrikraadi rahvusvahelistes suhetes Aasiat käsitleval erialal Londoni Ülikooli Idamaade ja Aafrika uuringute koolist (SOAS). Tema peamised uurimisvaldkonnad on terrorismivastane võitlus, tehisintellekt, konfliktide lahendamine, diplomaatia, kliimamuutused ja pandeemia.