Kambodža
Kommunistlik diktatuur Kambodža
Sissejuhatus Kambodža kommunistlikku minevikku, põhirõhuga kuni jaanuarini 1979
Geograafiliselt asub Kambodža Indohiina poolsaarel ning piirneb idas Vietnami, läänes Tai ning põhjas Laosega. Põhjas ja kirdes asuvad mägised ja metsikud alad.[i] Kambodža põhiliseks pinnavormiks on alluviaaltasandikud, mis ümbritsevad riigi keskset järve Tonle Sappi. Mekongi jõgi lähtub kirdes Laosest ning voolab lõunasuunas. Üheks Kambodža eripäraks on niivõrd suur veehulk vihmaperioodidel, et jõevesi liigub ülesvoolu – Mekongist läbi Sabi jõe Tonle Sapi järve. See ujutab üle suured maa-alad ning muudab viljatu maastiku kõlbulikuks riisikasvatuseks, kuna üleujutusega kanduvad setted toimivad väetisena. Kuival aastaajal taastub jõgede tavaline vool ning üleujutatud alad kuivavad taas. Selle tulemusena muutub maastik täielikult. Kambodža jaoks on vesi ja veemajandus elulise tähtsusega (vt Majandus).
Kuni 19. sajandi keskpaigani oli Kambodža kuningriik (tolleaegse nimega Krong Kampucheatheaupatai), mille pealinn asus vaheldumisi kahes erinevas kohas, Udongis ja Phnom Penhis. See oli kahe keskuse, Dai Nami idas, mille pealinn oli Hue (tänapäeva Vietnam), ja Siami läänes, mille pealinn oli Bangkok (tänapäeva Tai), alluvuses olev vasallriik.
1981. aastast hakkas Prantsusmaa üha enam sekkuma Kambodža siseasjadesse. Selle tulemusena sõlmiti 11. augustil 1863 kahe riigi vahel leping, mis andis Prantsusmaale protektoraadi õigused Kambodžas. Kambodža kuningriigis kujunes välja kaksikvõim.
Kambodža okupeeriti Teise maailmasõja ajal keiserliku Jaapani poolt. Pärast sõja lõppu ja Jaapani alistumist sai Kambodža küll nominaalse iseseisvuse, kuid ebapiisavad ettevalmistused uuele korrale üleminekuks tekitasid kuningriigis uusi probleeme. Lisaks püüdis juba niigi hapras olukorras Prantsusmaa taastada oma poliitilist võimu, järgides samas ka pärast 1945. aastat kehtinud ideaale, mis praktikas tähendas ettevalmistamata demokraatia pealesurumist nõrgale riigile. Ning samuti pidid kambodžalased toime tulema Prantsusmaa ja Vietnami Rahvusliku Vabastamise Liidu (Viet Minh) vaheliste kokkupõrgete tagajärgedega. Kõik see viis riigi lõppkokkuvõttes kaootilisse ja ebakindlasse olukorda, sealhulgas sissisõtta.
Kambodža jäi osaks Prantsuse Indohiinast kuni iseseisvumiseni 9. novembril aastal 1953. Seejärel taastati monarhia ja kuningaks sai Norodom Sihanouk. Siiski püsis ebakindlus tugevana kuni 1954. aastani. Oma valitsusajal tegi Sihanouki jõupingutusi riigivõimu taastamiseks, säilitades samal ajal neutraalsuse külma sõja vastasseisu tingimustes. Siiski kahjustasid siseriiklikud poliitilised pinged ja majanduslikud väljakutsed ühelt poolt ning külmas sõjas võitlevate osapoolte madin riigi territooriumil teiselt poolt neid jõupingutusi. Sellele järgnes ülestõusude laine kogu riigis ja lõpuks punaste khmeeride režiimide kehtestamine.
17. aprillil 1975 võtsid Kambodža Kommunistliku Partei (KKP) relvajõud, mida tuntakse „punaste khmeeridena” (Forces Armées Populaires de Libération Nationale du Kampuchea ehk FAPLNK) võimu Kambodža pealinnas Phnom Penhis. Nende võit pani aluse Demokraatliku Kambodža (DK) riigi sünnile. KKP võim kestis kuni 7. jaanuarini 1979, mil Vietnami Sotsialistlik Vabariik (VSV) vallutas Phnom Penhi. Sellega lõppes DK ja Vietnami vaheline sõda, mis oli eskaleerunud alates 1977. aasta aprillikuust.[ii]
Dokumenteeritud andmed kommunistide tegevusest Kambodžas pärinevad Teise maailmasõja järgsest perioodist.
Põhimõttelised ideoloogilised vastuolud kambodžalaste rahvusliku eneseteadvuse ja kommunistliku või sotsialistliku maailmavaate vahel puudusid. Kommunistide edu ja prestiiž, mis järgnes Teisele maailmasõjale, oli kambodžalaste jaoks muljet avaldav ja ei tekitanud neile veendumustel põhinevaid takistusi.[iii]
Kommunism arenes Kambodžas läbi kahe põhilise etapi.
Esimene etapp oli aastatel 1945-1970, mil kommunistid, nende hulgas kurikuulus Pol Pot (Saloth Sar), tuntud kui Vend Number Üks, ning mitte vähem kurikuulus Nuon Chea, teise nimega Vend Number Kaks, ja paljud teised tõusid võimule (vt Poliitika). Selle perioodi alguses, alates 1945 kuni iseseisvumiseni 1953. aastal ja Genfi konverentsini 1954. aastal, proovis Kambodžat juhtinud poliitiline võim taastada riigis rahu. Ühel hetkel jõuti peaaegu nii kaugele, et kommunistlik liikumine muutus mässulisest opositsiooniliseks. Sellise pooliku eduloo puudused juhatasid sisse teise etapi, mis kestis juulist 1954 kuni 1959. aastani, mil vastuoluline kommunistlik liikumine arenes ühelt poolt kui avalik opositsioon, ning teiselt poolt põrandaalusena, samal ajal aga puhkes uut jõudu saanud rahvusmeelne ülestõus. Nii ei saanudki olukord riigis stabiliseeruda. Aastatel 1959 kuni 1968 intensiivistasid kommunistid põrandaalust liikumist ning alustasid täiemahulist vastuhakku. Selle perioodi vältel muutis kommunistlik liikumine järkjärguliselt oma organisatsioone ja nende nimesid. Vastuhaku perioodi aastatel 1968-1970 kirjeldatakse pikemalt peatükis „Sõjandus“.
Teisel etapil lõi lõkkele täismahuline kodusõda, mis kestis aastatel 1970-1975 ning lõppes 1975. aasta aprillis kommunistliku liikumise võiduga ja aastal 1976 kommunistliku riigi rajamisega. Kodusõja ajal loodi kommunistliku võimu alused, mis ei hõlmanud ainult poliitilisi struktuure (vt Poliitika) ja sõjalise julgeoleku süsteeme (vt Sõjandus ja Repressioonid) vaid ka võiduka kommunistliku partei juhtide mõttemalli ja nende eesmärke (vt Ühiskond ja kultuur, Majandus ja Repressioonid).
KKP juhid, sealhulgas Pol Pot, Nuon Chea, aga samuti Ieng Sary ja paljud teised nimed, mida võib leida organisatsiooni nimekirjadest, lõid kogu riigi struktuuri kuni iga külani välja, tuginedes oma sõjakogemusele. Tõeline võim selles riigis kuulus kompartei alalisele komiteele (vt Poliitika), mis oli tihedalt põimunud sõjaväeliste struktuuridega (vt Sõjandus) tänu kommunistide ja sõjaväe headele omavahelistele suhetele sõja ajal. Lisaks kontrollis sõjavägi ka sisejulgeoleku aparaati (vt Repressioonid).
Kuna KKP kontrolli all oli täielik riiklik süsteem, said kommunistid püüelda oma põhilise eesmärgi suunas. Selleks oli muuta rahvas – „jiet“ – jõukaks, kaitstes teda agressorite eest ning tugevdades riigi julgeolekut.[iv] Uue Demokraatliku Kambodža ülesehitamine pidi toimuma äärmiselt ettevaatlikult. Tuli arvesse võtta välismõjusid, tegelikku ja oletatavat julgeoleku nõrkust, mida pidevalt ja pikaajaliselt oli võimendanud Kambodžat laastava sõjaga kaasnev surve, mille kestel tekkis KKP ja saavutas aprillis 1979 võidu (vt Sõjandus, Poliitika). Kompartei käivitas oma majandusprogrammi (vt Majandus), mille algne põhiraskus lasus põllumajandusel, kuid mille eesmärgid ei olnud saavutatavad. Samas kujundati totaalselt ümber ühiskonda (vt Ühiskond ja kultuur). Loodi täiesti uus klassisüsteem ning toimus absoluutne kollektiviseerimine, mis kaotas perekonna, soodustas võõrandumist ja muutis lapsed võimu ohtlikeks tööriistadeks.
Tulemused olid sünged. KKP juhitud Kambodža kõige jubedam pärand on see tohutu tapatöö, mis pandi toime oma rahva vastu ja sellega seotud trauma, mis kambodžalasi siiani kummitab (vt Repressioonid).
Kõige hiljutisema demograafilise uuringu järgi, mille viisid läbi Kambodža erakorralised kohtukojad (Extraordinary Chambers in the Courts of Cambodia (ECCC)), oli Kambodža rahvaarv 1975. aasta aprillis hinnanguliselt 7 844 000 kuni 8 102 000 inimest, kuid 1979. aasta jaanuariks oli see langenud 6 000 000 kuni 6 418 000 inimeseni.[v] See tähendab, et 1 426 000 kuni 2 102 000 inimest kaotas elu DK perioodil, st 17,6 kuni 26,8 protsenti Kambodža 1975. aasta rahvaarvust. See tuleb lisada surmade arvule kodusõjas, mis jääb 122 000 ja 310 000 vahele. ECCC demograafilise uuringu järgi on kõige tõenäolisem hukkunute arv umbes 250 000.[vi]
Kuidas võis kujuneda selline traagiliselt suur surmajuhtumite arv? Kommunistlikke ninamehi kannustas „genotsiidne arusaam“ maailmast. See dikteeris kogu nende tegevuse ja on arusaadav vaid siis, kui me jälgime KKP teekonda võimule ja uskumatut surutist, mille all oli see väike riik ja rahvas kannatanud alates 1945. aastast. (vt Poliitika ja Sõjandus). See ajalooline kogemus ja selle järelkajad panid aluse tervele reale eesmärkidele, usule ühiskonna ümber korraldamisesse vastavalt spetsiifilistele kategooriatele, mis omakorda sobisid kokku iseenda ja teiste „genotsiidse mõistmisega“ ja lõpuks said oma tõlgenduse massilistes vangistamises ja hukkamistes (vt Repressioonid).
Rahvusvahelises olukorras viis kõik see KKP sõtta, seekord oma naabri ja varasema kõhkleva liitlase Vietnami vastu.
KKP õudne valitsemisaeg jõudis lõpule 7. jaanuaril 1979, kui Vietnam ja 3. detsembril 1978 Hanois loodud Kambodža Rahvusliku Päästmise Ühisrinne vallutasid Phnom-Penhi.[vii]
Sellest ajast algas Kambodžas täiesti uus ajajärk. Olgugi, et valitsesid kommunistid ja Vietnam ja toime tuli saada paljude raskustega, sh sõda, kuid KKP terrorivalitsusele tehti lõpp. Riik nimetati ümber Kambodža Rahvavabariigiks (KRV), mis 1989. aastal sai nimeks Kambodža Riik (KR). Riiki hakkas juhtima Vietnami-meelne partei – Kambodža (Khmeeride) Revolutsiooniline Rahvapartei (KRRP) ja selle valitsus.
Sõda Kambodža territooriumil jätkus mitme osapoole vahel (sh osales ka KKP) kuni 1991. aasta Pariisi rahulepinguni. Üksikutes riigi osades jätkus sõjategevus kuni aastani 1998.
1993. aastal sai Kambodžast rahvusvahelise kogukonna egiidi all, mida esindas ÜRO, taas Kambodža Kuningriik, konstitutsiooniline monarhia. Kuni aastani 2004 oli kuningaks Norodom Sihanouk, seejärel kuni tänaseni tema poeg Norodom Sihamoni. Tegemist on parlamentaarse esindusdemokraatiaga. Aastatel 1993 kuni 2021 on toimunud seitsmed demokraatlikud valimised, mille käigus on võimu säilitanud Kambodža Rahvapartei (KRP), mis on alates 1991. aastast KRRP uus nimi.[viii] Hun Sen, kes esimest korda sai peaministriks aastal 1985, on suutnud olla valitsuse eesotsas valimistest valimisteni kas üksinda või kaas-peaministrina ning sedaviisi oma võimu kindlustanud.
2001. aastal võttis Kambodža Rahvusassamblee vastu seaduse, millega loodi erakorralised kohtukojad (ECCC) Demokraatliku Kambodža perioodil toimepandud kuritegude üle kohtupidamiseks. Kohtule antakse rahvusvahelist abi ÜROga 2003. aasta juunikuus sõlmitud kokkuleppe alusel. 2022. aastal on ECCC endiselt tegev.
[i] Vt Chandler, David P. and Overton, Leonard C. "Cambodia". Encyclopedia Britannica, 10 Mar. 2021, https://www.britannica.com/place/Cambodia. Kasutatud 31. jaanuaril 2022.
[ii] David P. Chandler, A History of Cambodia, (Boulder: Westview Press, [2d ed.], 1992), lk 225; David Chandler, Voices from S-21: Terror and History in Pol Pot’s Secret Prison, (Berkeley: University of California Press, 1999) and Brother Number One (Revised Edition 1999) (Boulder: Westview); Steve Heder,“The Kampuchean-Vietnamese Conflict,” Southeast Asian Affairs, 1979, lk 157-186; Ben Kiernan, The Pol Pot regime: race, power, and genocide in Cambodia under the Khmer rouge, 1975-1979, (New Haven and London: Yale university Press: 1996).
[iii] Hélène Lavoix,‘Nationalism’ and ‘Genocide’: the construction of nation-ness, authority and opposition – The case of Cambodia (1861-1979) (PhD Thesis, SOAS – University of London: 2005) using CAOM – GGI 65498 – Etude sur les Mouvements rebelles au Cambodge - 1942 -1952 – Service de sécurité du Haut Commissariat au Cambodge, 1ère Section, Secret, fait a PP le 10/8/1952 ; lk 14-15; CAOM – HCI – Conspol 86 - “Political report by the Counsellor Region Sud Mekong” annexed to Political Monthly reports by the Commissaire de la République Française au Cambodge 01/1949.
[iv] Selgitust selle kohta, kuivõrd oluline oli kindel usk “jiet’i”, selle jõukusse ja julgeolekusse, vt Lavoix, ‘Nationalism’ and ‘Genocide’
[v] ECCC, D140/1/1, A Demographic Expertise Report, Dr. Ewa Tabeau and They Kheam, September 2009; https://www.eccc.gov.kh/sites/default/files/documents/courtdoc/D140_1_1_Public_Redacted_EN.PDF Kasutatud 11. jaanuaril 2022. Varasemate hinnangute järgi suri 1975. ja 1979. aasta vahel 1,671 kuni 1,871 miljonit inimest, 21-24% Kambodža 1975. aasta rahvastikust suri Kiernanis, “The demography of genocide in Southeast Asia: The death tolls in Cambodia, 1975-79, and East Timor, 1975-80” Critical Asian Studies, 35:4, December 2003, lk 585-597: 587.
[vi] Ibid; D140/1/1 lk 19.
[vii] Ibid.
[viii] Käesoleva artikli kirjutamise ajal olid viimased valimised toimunud 2018. aastal. Järgmised valimised peaksid toimuma 2023. aastal.
Poliitika
Kommunistide tõus võimule 1945-1970
Alates 1945. aastast kuni märtsini 1970 proovis Kambodža keskvõim stabiliseerida olukorda riigis, sealhulgas muuta kommunistid taas rahumeelse opositsiooni esindajateks, kuid see katse kukkus läbi. Seisti vastakuti nii üha suureneva sisemise kui ka välise survega, pingete kasvu ja külma sõja käivitatud agressiooniga. Kommunistid kohtasid samasuguseid keerulisi vastuolusid, kuid arenesid mitmesuguste loodud organisatsioonide toel 1968. aastaks tõeliseks vastupanuliikumiseks.
Vietnami kommunistide juhtimisel loodi 1951. aastal Kambodža (Khmeeride) Revolutsiooniline Rahvapartei (KRRP).[i]
Pärast 1954. aasta Genfi konverentsi kuni aastani 1959 muutus kommunistlik liikumine osaliselt opositsiooniks, jätkates samas mitmete tagasilöökide kiuste ka põrandaalust võitlust.[ii] Viiekümnendate keskel lõi kompartei Krom Pracheachun’i (Rahvafraktsioon).[iii] Nad vastandusid Sangkum Reastr Niyum’ile, mis hõlmas „kommunismi positiivse poole“ poliitilist ja ideoloogilist süsteemi ning mille oli loonud prints Sihanouk aprillis 1955 pärast troonist loobumist märtsis 1955.[iv] Nagu näha lisatud organisatsiooni skeemidest (Joonis 1), siis Saloth Sar, kes sai hiljem tuntuks kui Pol Pot ehk Vend Number Üks, oli juba aastatel 1955-1956/57 Vietnami Töölispartei (VTP) salarakukese liige.[v] Samuti oli ta ilmselt alates 1956. aastast KRRP idatsooni juht. Samas mängis ta võtmerolli komitees, mis organiseeris järgmist parteikongressi ja pidi otsustama KRRP struktuuri ja edasise strateegia üle.[vi] Nuon Chea, hilisem Vend Number Kaks, oli juba 1956. aastal tähtsuselt kolmas mees KRRP-s.[vii] Lisatud organisatsiooni skeemid võimaldavad jälgida Saloth Sari/Pol Poti juhirolli kujunemist. Sealt on näha ka mitte vähem tähtsate kommunistide nagu Noun Chea jt esilekerkimine, kes mängisid põhirolle hilisemas punakhmeeride süsteemis (vt Joonis 2, Joonis 3, Joonis 4).
Aastatel 1959-1970, kui riigi rahanduslik ja majanduslik olukord ei paranenud ja külm sõda oma surutistega hakkas Kambodžat järjest rohkem mõjutama, hakkas kommunistlik liikumine vaatamata tugevale survele kalduma riigivastalisusele.[viii] Kambodžalaste mobiliseerimine oli endiselt keeruline.[ix]
Aastatel 1959 ja 1960 toimunud parteikongresside ja Khmeeride Töölispartei (KTP) loomise käigus aktiveerisid kommunistid oma põrandaalust tegevust.[x] 1965. aasta alguses rõhutas KTP keskkomitee, et „aeg [relvastatud võitluseks] on lähenemas“. [xi] See aeg jõudis kätte septembris 1966 ja partei nimi muudeti Kambodža Kommunistlikuks Parteiks (KKP).[xii] 1967. aasta lõpus otsustas KKP alustada „kombineeritud poliitilis-relvastatud võitlust“. [xiii]