Kommunistide tõus võimule 1945-1970

Alates 1945. aastast kuni märtsini 1970 proovis Kambodža keskvõim stabiliseerida olukorda riigis, sealhulgas muuta kommunistid taas rahumeelse opositsiooni esindajateks, kuid see katse kukkus läbi. Seisti vastakuti nii üha suureneva sisemise kui ka välise survega, pingete kasvu ja külma sõja käivitatud agressiooniga. Kommunistid kohtasid samasuguseid keerulisi vastuolusid, kuid arenesid mitmesuguste loodud organisatsioonide toel 1968. aastaks tõeliseks vastupanuliikumiseks.

Vietnami kommunistide juhtimisel loodi 1951. aastal Kambodža (Khmeeride) Revolutsiooniline Rahvapartei (KRRP).[i]

Pärast 1954. aasta Genfi konverentsi kuni aastani 1959 muutus kommunistlik liikumine osaliselt opositsiooniks, jätkates samas mitmete tagasilöökide kiuste ka põrandaalust võitlust.[ii] Viiekümnendate keskel lõi kompartei Krom Pracheachun’i (Rahvafraktsioon).[iii] Nad vastandusid Sangkum Reastr Niyum’ile, mis hõlmas „kommunismi positiivse poole“ poliitilist ja ideoloogilist süsteemi ning mille oli loonud prints Sihanouk aprillis 1955 pärast troonist loobumist märtsis 1955.[iv] Nagu näha lisatud organisatsiooni skeemidest (Joonis 1), siis Saloth Sar, kes sai hiljem tuntuks kui Pol Pot ehk Vend Number Üks, oli juba aastatel 1955-1956/57 Vietnami Töölispartei (VTP) salarakukese liige.[v] Samuti oli ta ilmselt alates 1956. aastast KRRP idatsooni juht. Samas mängis ta võtmerolli komitees, mis organiseeris järgmist parteikongressi ja pidi otsustama KRRP struktuuri ja edasise strateegia üle.[vi] Nuon Chea, hilisem Vend Number Kaks, oli juba 1956. aastal tähtsuselt kolmas mees KRRP-s.[vii] Lisatud organisatsiooni skeemid võimaldavad jälgida Saloth Sari/Pol Poti juhirolli kujunemist. Sealt on näha ka mitte vähem tähtsate kommunistide nagu Noun Chea jt esilekerkimine, kes mängisid põhirolle hilisemas punakhmeeride süsteemis (vt Joonis 2, Joonis 3, Joonis 4).

Aastatel 1959-1970, kui riigi rahanduslik ja majanduslik olukord ei paranenud ja külm sõda oma surutistega hakkas Kambodžat järjest rohkem mõjutama, hakkas kommunistlik liikumine vaatamata tugevale survele kalduma riigivastalisusele.[viii] Kambodžalaste mobiliseerimine oli endiselt keeruline.[ix]

Aastatel 1959 ja 1960 toimunud parteikongresside ja Khmeeride Töölispartei (KTP) loomise käigus aktiveerisid kommunistid oma põrandaalust tegevust.[x] 1965. aasta alguses rõhutas KTP keskkomitee, et „aeg [relvastatud võitluseks] on lähenemas“. [xi] See aeg jõudis kätte septembris 1966 ja partei nimi muudeti Kambodža Kommunistlikuks Parteiks (KKP).[xii] 1967. aasta lõpus otsustas KKP alustada „kombineeritud poliitilis-relvastatud võitlust“. [xiii]

Kuna KKP-l oli raskusi teiste kommunistlike riikide valitsustelt relvade saamisega, siis alustati 17. jaanuaril 1968 rahvasõda, et võtta relvad neilt, kellel neid oli. Algas partisanisõda (vt Sõjandus).[xiv]

1970 – 1975: võit kodusõjas

Kambodža oli sattunud topeltsurve alla: ähvardavad ohud ja agressioon väljastpoolt (vt Sõjandus) ning majanduslikud ja rahalised raskused, pluss partisanisõda riigis sees (vt Sõjandus). Kõik see andis teatud osale eliidist idee kasutada edasiminekuks üht teistsugust lahendust. Lon Nol, keda toetas sõjavägi ning teised prominentsed kambodžalased nagu tema vend Lon Non ja prints Sirik Matak, korraldas eduka sõjalise riigipöörde.[xv] Nagu KKP oli eeldanud, kõrvaldas Rahvusassamblee riigipea Sihanouki ametist. 1970. aasta 9. oktoobril kuulutati välja Khmeeri Vabariik. Selle peamised liitlased olid USA ja Lõuna-Vietnam.[xvi]

23. märtsil 1970. aastal kutsus Sihanouk oma toetajaid, mitut masti mässajaid ja KKPd üles looma Kambodža Ühtset Rahvarinnet (FUNK). See toimus talurahva massimeeleavalduste ning Hiina Rahvavabariigi toel.[xvii]

Sellega algas kodusõda (vt Sõjandus).

1970. aasta aprillis loodi FUNKi poolt vabastatud tsoon.[xviii]

4.-5. mail 1970 kuulutati välja Kambodža Rahvusühtsuse Kuninglik Valitsus (GRUNK), millel oli oma sõjavägi (vt Sõjandus) ja mille kõrval eksisteeris ka FUNKi poliitbüroo.[xix] Nuon Chea ja Pol Pot olid Armee Kõrgema Sõjanõukogu asepresidendid (vt Sõjandus), esimene neist oli armee poliitiline juht ja teine armee sõjaline juht (vt Joonis 7).

Alates 1971. aastast pidas KKP ühes oma Vietnami liitlastega sõda ning koolitas samal ajal välja Kambodža Rahvuslikku Vabastusarmeed (FAPLNK). Vabastatud aladel lõid nad „vägivalla, terrori ja veenmise abil“ oma poliitilis-administratiivsed struktuurid.[xx]  Kambodža kommunistid said väljaõppe ning vahetasid tasapisi oma Vietnami ametivennad välja, see protsess jõudis lõpule 1972. aasta augustis. [xxi]

Neis struktuurides (vt Joonis 5; Joonis 6) varjati „kommunistlikku ideoloogiat ja … rahvas nägi vaid organisatsiooni (angkar) ja selle vägivaldsust”. Mobilisatsiooniga suudeti kohtadel siiski isikuid värvata.” [xxii]  Üksikud läksid üle FUNKi poolele, kuid see ei olnud massiline. [xxiii]

Khmeeri Vabariigi hädadeks olid süvenev ebaefektiivsus, sõjaline küündimatus, strateegilised vead ning korruptsioon,[xxiv]  sestap võitis sõja 17. aprillil 1975. aastal FUNK (vt Joonis 8)

1975 - 1979 Rahu hoida ei õnnestu: Demokraatliku Kambodža teke ja langus

Võidu kuvand

Kuni 1975. aasta lõpuni oli GRUNK Kambodža legitiimne valitsus. Peamised poliitilised suunad lepiti kokku 1975. aasta aprillis toiminud erakorralisel Rahvuskongressil.[xxv] Sihanouk ja teised FUNKi mitte-kommunistidest liikmed tohtisid Kambodžasse naasta 1975. aasta augustikuu keskel.[xxvi]

GRUNK ja sellele järgnenud valitsus kasutasid „oma õigust olla esindatud ÜROs”, kuigi ÜRO agentuuride esindused olid Phnom Penhist välja saadetud.[xxvii]

KKP paneb salaja oma võimu maksma

Alates 1975. aasta detsembrikuust hakkas KKP kindlameelselt, aga salaja oma võimu maksma panema.

Rahvuskongress kiitis uue põhiseaduse heaks detsembris 1975. Sihanouk ja GRUNK olid sunnitud seda legitimeerima.[xxviii] 5. jaanuaril 1976. aastal kuulutati uue Demokraatliku Kambodža põhiseadus välja.[xxix]

20. märtsil 1976. aastal valitud Kambodža Rahva Esindusassambleele kuulus seadusandlik võim.[xxx]  See kogunes vaid ühe korra aprillis 1976 ning vahetas Sihanouki ja GRUNKi liikmed välja salaja KPPsse kuuluvate esindajate vastu (vt skeemi).[xxxi]  Skeemidel on toodud kõigi „punaste khmeeride“ juhtide nimed ja positsioonid, sh Pol Pot/Saloth Sar/Vend Number Üks, Nuon Chea/Vend Number Kaks, Ieng Sary, Ta Mok jt.[xxxii]

KKP alalise komitee liikmetele, sealhulgas loomulikult Pol Potile ja Nuon Cheale, kuulus nüüd tõeline võim. Sellest annavad ülevaate skeemid „DK riigi- ja võimustruktuur“ ja Tegelik täidesaatev võim Demokraatlikus Kambodžas“. 

Võttes aluseks riigi 1971. aasta sõjalis-geograafilise struktuuri, jagati DK 1976. aastal kuueks tsooniks – idatsoon (tsoon 203); edelatsoon (tsoon 405); põhjatsoon (tsoon 303); loodetsoon (tsoon 560); läänetsoon (tsoon 401); kirdetsoon (tsoon 108), lisaks oli veel kaks autonoomset piirkonda – Siem Reap-Oddar Meanchey regioon (regioon 106) ja Preah Viheari regioon (regioon 103). Kompong Som jäi sellest struktuurist välja. Hiljem seda geograafilist struktuuri veidi muudeti.

Kesktasandist allapoole järgisid valitsuse, aga eriti KKP võimuorganid hierarhilist struktuuri (vt Joonis 9), mis ulatus läbivalt tsooni tasandilt sektori/regiooni tasandile, sealt rajooni tasandile ja lõpuks kommuuni/küla (khum)/kooperatiivi/haru tasandile.[xxxiii] 

Rahvusvaheline suhtlus „Phnom Penhis tegutsevate diplomaatiliste esinduste kaudu piirdus Hiina, Põhja-Korea, Vietnami (kuni 1977. aasta detsembrini), Laose, Kuuba, Albaania, Rumeenia, Jugoslaavia ning Egiptusega“,[xxxiv]  kuigi diplomaadid saatkonna territooriumilt välja ei pääsenud. [xxxv]  „Kambodžal olid saatkonnad Pekingis, Pyongyangis, Hanois [kuni 1977. aasta detsembrini] ja Vientiane’is“, büroo Pariisis ja Moskvas ainult esindus.[xxxvi] Siiski oli kontakte ka teiste riikidega, eriti Aasias.[xxxvii]

Avalik kommunism ja selle lõpp

1977. aasta septembrikuus kasvasid pinged Vietnami Sotsialistliku Vabariigiga (VSV).

Seoses Hiina ja Nõukogude Liidu kommunistide omavahelise rivaalitsemisega, milles NL toetas Vietnami, asusid Kambodža juhid kindlalt Hiina poolele ning „tunnistasid esmakordselt avalikult KKP olemasolu, selle juhtrolli ja seega DK kommunistlikku mandaati“.[xxxviii]

Algas täiemahuline sõda Vietnamiga, põhjuseks KKP nägemus Vietnami tegelikust või kujutletavast kasvavast agressiivsusest, võimetus mõista majanduse täielikku allakäiku, ebapädev juhtimine, endiste juhtivtegelaste vastuhakk, eriti idatsoonis, repressioonid ja katastroofiaimdus.[xxxix] 1977. aasta lõpul kutsuti Kambodža esindaja Moskvast tagasi.[xl]

VRV võit DK üle saabus välgukiirusel ja samadel põhjustel, mis olid sõjani viinud, kogu maa oli nõrgestatud, rahvast massiliselt tapetud ja traumeeritud (vt Repressioonid, Sõjandus ja Majandus).[xli][xlii]

7. jaanuaril 1979. aastal vallutasid Vietnami ja Hanois 3. detsembril 1978 loodud Kambodža Rahvusliku Päästmise Ühisrinne Phnom Penhi.[xliii]

Ajutise valitsusena pandi kokku Kambodža Rahvarevolutsiooni Nõukogu, mis oli ametis kuni Vietnami toel loodud Kambodža Rahvavabariigi (KRV) tekkeni. Kambodžas algas uus ajajärk, mis kestis kuni 1991. aasta oktoobrini, kui sõlmiti Pariisi rahuleping. [xliv]

KKP pages riigi loodeossa. Sealt jätkati ühes teiste grupeeringutega sõda.[xlvi]

Kõige hiljutisema demograafilise uuringu järgi, mille viisid läbi Kambodža erakorralised kohtukojad (Extraordinary Chambers in the Courts of Cambodia (ECCC)), oli Kambodža rahvaarv 1975. aasta aprillis hinnanguliselt 7 844 000 kuni 8 102 000 inimest, kuid 1979. aasta jaanuariks oli see langenud  6 000 000 kuni 6 418 000 inimeseni.[i]  See tähendab, et 1 426 000 kuni 2 102 000 inimest kaotas elu Demokraatliku Kambodža (DK) perioodil, st 17,6 kuni 26,8 protsenti Kambodža 1975. aasta rahvaarvust. See tuleb lisada surmade arvule kodusõjas, mis jääb 122 000 ja 310 000 vahele. ECCC demograafilise uuringu järgi on kõige tõenäolisem hukkunute arv umbes 250 000.[ii]

Kuidas võis kujuneda selline traagiliselt suur surmajuhtumite arv?

Esiteks kannustas Kambodža juhte „genotsiidne arusaam“ ümbritsevast maailmast ja teistest (vt Poliitika ja Ühiskond ja kultuur).[iii] Sellise mõttelaadi tõttu tapsid nad süstemaatiliselt suure hulga omaenese rahvast.

Teiseks osutus selline massitapmine võimalikuks Demokraatliku Kambodža ühiskonna pretsedenditu ümberkujundamise (vt Ühiskond ja kultuur) ning poliitilis-administratiivse struktuuri ja sõjalis-julgeolekuaparaadi läbipõimituse tõttu (vt Poliitika ja Sõjandus). Allpool vaatleme lähemalt DK julgeolekusüsteeme.

Formaalse „julgeolekuaparaadi“ korraldus[iv]

KKP alaline komitee (vt Poliitika) kontrollis kõige muu hulgas ka kogu julgeolekuaparaati, kasutades selleks nii sõjaväelist käsuliini kui ka poliitilis-administratiivset struktuuri.[v]

KKP alaline komitee (AK) andis korraldusi kohtuta hukkamisteks ning inimeste asumisele saatmiseks. Partei poliitika kohaselt pidid keskkomitee (KK) liikmed teadma, mis toimus rajooni tasandil ning hoolitsema selle eest, et kaadrid tegeleksid põhjalikult „kontrrevolutsionääride“ elimineerimisega. 1977. aastal nägi poliitika ette, et „halvasti töötavad“ kaadrid tuli likvideerida. „Halvasti töötamine“ hõlmas ka seda, kui ei oldud „piisavalt valvas“ vaenlaste ja „pahade inimeste“ suhtes. Piisavat valvsust mõõdeti aga vangistatute, hukatute ja ülestunnistamiste arvuga. Hästi töötamine tähendas seega rohkem vangistamisi, hukkamisi ja ülestunnistusi.

Alates 1978. aastast kiirenes liikumine mööda genotsiidest spiraali (vt allpool) ning üha enam sattus likvideeritavate hulka ka AK liikmeid.[vi]

Demokraatliku Kambodža perioodil oli „julgeolek“ korraldatud tasandite kaupa: kesktasand, edasi tsooni, rajooni ja rajoonist allapoole jäävad tasandid. Igal tasandil püüti hoolsalt järgida ülevalt poolt lähtuvat poliitikat, et mitte langeda ise likvideerimise ohvriks.

Riik näitas oma eriti jubedat nägu, mida iseloomustab hästi Arendti väljend „kurjuse banaalsus“.[vii]

Iga tsooni sekretär isiklikult valis välja kahtlased elemendid ning otsustas nende hukkamise. Kuid teavitama pidi ka hierarhias kõrgemal seisvat organit. Kuna iga tsooni sekretärile allusid relvastatud üksused ning ta ise paiknes käsuliini kõige kõrgemal tasandil, võis ta raskusteta lasta omaenese julgeolekualased otsused täide viia.

Sektori juhtidel oli voli vange piinata ja dissidentidest kahtlusaluseid hukata.

Aste allpool olid rajoonid – nende sekretärid tohtisid kasutada jõudu. Nemad valiti välja selle järgi, kui hästi nad suutsid vaenlastega võidelda, see tähendab, dissidente ja „pahasid“ hukata/tappa. Rajoonisekretärid vastutasid muuhulgas selle eest, et kooperatiivid hoolsalt „pahasid inimesi“ otsiksid ja tuvastaksid. Hukkamisi viidi läbi kas rajooni tasandil või anti vastav käsk miilitsale (chhlop või chhlorb) (vt Sõjandus).

Küla, kommuuni ja kooperatiivi tasandil valvas miilits (chhlorb), et tööd tehtaks intensiivselt ning nuhkis inimeste järel võimalike reeturite otsinguil. Selle tasandi ametnike ülesandeks oli otsustada, kes vajab ümberkasvatamist vastavas laagris. Samuti oli nende pädevuses määrata, kes tuleb hukata, kuna „oli teinud vigu“. Otsuse täideviimiseks kasutati miilitsat (chhlorb).

Kinnipeetuid hoiti selle tasandi julgeolekuasutuses (vanglates), kus nad olid vahistatud ja kuhu nad näisid kuuluvat (vt Sõjandus).

Regiooni, rajooni ja allpool asuvatel tasanditel vangistatud olid enamasti isikud, keda peeti Lon Noli valitsuse teenistujateks ja endisteks sõduriteks, aga ka need, keda süüdistati „varastamises, deserteerumises või Angkari kohta halvasti rääkimises“.[viii]

Tsooni tasandi vangid olid tavaliselt „punase khmeeri sõdurid ja nende pereliikmed ning isikud, keda süüdistati tsoonis toime pandud kuritegudes“.[ix] Need vangid suunati S-21 nime kandvasse julgeoleku keskasutusse (vt Sõjandus), kuhu koondati kõik need, kelle süüdistuseks oli reetmine.[x][xi]

Hukkamised ja tapatalgud Demokraatliku Kambodža perioodil

„Vabariigiaegse pehkinud režiimi rämpsu koristamine“

Aprillis 1975 saavutatud võidu järel algasid kaht liiki tapmised. Elanikkonna sunniviisiline ümberasustamine sai alguse „vabastatud tsoonides“ juba tegelikult enne 1975. aasta aprilli[xii] ja pärast võitu jätkus Phnom Penhi ümbritsevate linnade ja külade tühjendamisega ning Lon Noli režiimiga seotud inimeste tapmisega (neid loeti kuuluvaks „nimetute kategooriasse“, vt Ühiskond ja kultuur).[xiii] Need tegevused olid ühe mündi kaks külge, ja nende eesmärgiks oli DK kõnepruugis „vabariigiaegse pehkinud režiimi rämpsu koristamine“. Inimesed, keda linnadest ära viidi, kuulusid kategooriasse „uued inimesed“ ja nad pidid ümber kasvama „headeks khmeerideks“ (vt Ühiskond ja kultuur).  Seega olid nii elanikkonna ümberasustamine kui ka „nimetute“ tapmine ühtviisi genotsiidne protsess rahva vastu.

„Uued inimesed“ jäid ohvristaatusesse kuni kategoriseerimise kaotamiseni 1978. aasta augustis, seni [xiv] rippus nende peade kohal pidev oht sattuda „koristamisele määratud rämpsu“ hulka.

Kangelasliku ja kõikvõimsa kambodža rahva ohverdused[xv]

Genotsiidi dünaamika puudutas ka neid kambodžalasi, kes kuulusid „baasrahva“ ehk „heade inimeste“ kategooriasse. Nemad olid nõnda kangelaslikud ja kõikvõimsad, et suutsid saavutada võimatut. Tulemuseks oli ületöötamine, nälg, haigused ja surm.

Samas võis nii „häid inimesi“ kui ka „uusi inimesi“ alati süüdistada reetmises ja sabotaažis ning neid selle eest piinata ja tappa, juhul kui jäid saavutamata AK väljamõeldud võimatud eesmärgid, mille täitmist propageeris ümberkasvatatud ühiskond ja truualamlik poliitilis-administratiivne ja sõjalis-julgeoleku aparaat. Mida vähem eesmärke täideti, seda rohkem inimesi suri, sest põhjusena nähti „sügavale peitunud“ reetureid, kes tuli leida ja „purustada“.[xvi]

1975. aasta lõpust kuni täpselt teadmata ajani 1977. aastal toimus teine ümberasustamise /küüditamiste laine.[xvii]

Kambodža oli seega sattunud ühe kiiremini pöörlevasse hävinguspiraali.

„Armee, partei ja masside puhastus“[xviii]

Lõppfaasi ei tulnud enam kaua oodata.

Üha rohkem kujutati ette, et välismaalt võib lähtuda agressioon. Alates 1976. aasta veebruarist peeti süüdlaseks USAd ja selle Luure Keskagentuuri (LKA).[xix] Kui aga 1977. aasta aprillist alates kasvasid pinged Vietnamiga, segunesid uued ja vanad ettekujutused. 1977. aasta lõpust peale on mitmesuguseid osutusi LKA/KGB/Vietnami tegevusele ja võrgustikele.[xix]

Selle tulemusena lisandus varasemale genotsiidsele dünaamikale uus element üha kasvava (tegeliku või kujutletava) agressiooni näol ning 1978. aasta mais alustas KKP üleüldise „armee, partei ja masside puhastusega“.[xxi]

Samaaegselt, s.t 1977. aasta lõpust kuni 1978. aasta lõpuni, toimus viimane inimeste ümberasustamine, hõlmates peamiselt idatsooni.[xxii]

Genotsiidne protsess üha laienes ja oli nüüd suunatud kogu elanikkonna vastu.[xxiii]

1978. aasta lõpus tundus olukord veidi paranema hakkavat.[xxiv] Näis, et kinnipeetavate arv vanglates hakkas vähenema.[xxv] Ehk hakkas genotsiidne arusaam oma rahva vastu minemisest veidi taanduma, võimalik, et sõja tõttu.[xxvi] See on siiski vaid oletus.

Muudatused tulid Demokraatliku Kambodža ja miljonite hukkunud kambodžalaste jaoks siiski liiga hilja. Genotsiidist põhjustatud isiklikku ja kollektiivset traumat pidid tundma ja üle elama veel paljud järgmised põlvkonnad.

Kuna kogu maa oli genotsiidsest protsessist nõrgestatud, saavutas Vietnam sõjas Kambodža vastu kiire võidu, olgugi et KKP ninamehed ise võita lootsid. 7. jaanuaril 1979. aastal sisenesid Vietnami väed Phnom Penhi ja algas Kambodža traagilise ajaloo uus etapp – kaksteist aastat ja kauemgi kestnud kodusõda. 
 

Demokraatliku Kambodža juhtide eesmärgiks oli muuta rahvas – „jiet“ – jõukaks, kaitstes teda agressorite eest ning tugevdades riigi julgeolekut.[i] Uue Demokraatliku Kambodža (DK) ülesehitamine pidi toimuma äärmiselt ettevaatlikult. Tuli arvesse võtta välismõjusid, tegelikku ja oletatavat julgeoleku nõrkust, mida pidevalt ja pikaajaliselt oli võimendanud Kambodžat laastava sõjaga kaasnev surve, mille keskel tekkis KKP ja saavutas aprillis 1979 võidu (vt Sõjandus, Poliitika).

Nõnda tiivustasid DK juhte kuni 1979. aastani  „kaks hiiglaslikku revolutsioonilist ülesannet“: „ … kaitsta meie rahvast ja inimesi ning ehitada üles meie riik ja isamaa“.[ii]

Taoline ülesanne oli tõepoolest tohutu, kuna Kambodža majanduslik olukord oli pidevalt halvenenud vähemalt 1959. aastast alates (vt Poliitika). Ka kodusõjaga kaasnes kohutav häving, mille muutis hullemaks USA poolne lauspommitamine. Keemiarelvana kasutatud defoliandid ning pommitamine oli kahjustanud maapiirkondi ja kummipuuistandusi.[iii] 1982. aasta Soome uurimiskomisjon märkis järgmist (Slocombi tsitaat):

„Varasemast 1 400 riisiveskist töötas 1974. aastal ainult 300 ja töökorras saeveskeid oli alles vaid 65. Täielikult olid hävinud riigi ainukesed fosfaaditehas ja paberivabrik. Tõsiseid kahjusid olid kandnud tsemenditööstuse ja tekstiilitööstuse ettevõtted. 40% riigi teedest olid kasutuskõlbmatud ning kolmandik sildu õhku lastud.“ [iv]

Kuid võit oli tugevdanud KKP usku, et tema juhid ja kambodža rahvas olid kõikvõimsad. Et kambodžalased olid KKP juhtimisel saavutanud võidu vägeva USA üle  tänu oma „ohvrimeelsusele ja kangelaslikkusele“.[v] Nii ei saanud ju ükski eesmärk olla kättesaamatu ning „kahe hiiglasliku revolutsioonilise ülesande“ saavutamine ilmselgelt käeulatuses.[vi]

Üldised sihid ja eesmärgid

Juba 1975. aasta aprillikuus seadsid KKP juhid Kambodža peatoiduse, riisi kasvatamise eesmärgiks „kolm tonni hektarilt“, mille saavutamiseks pidi lahendatama ühes kanalite kaevamise ja tammide ehitamisega ka veeprobleem.[vii] 1975. aasta mais aga otsustas partei, et „vihmaperioodi riisisaak tuleb kahe- või isegi kolmekordistada“.[viii] Ning 1975. aasta oktoobris tehti otsus, et „1976.-1977. aastaks peab riisitoodang olema kolm kuni neli korda suurem“.[ix]

KKP jaoks oli moodsa DK riigi loomise võtmeülesandeks „mahajäänud“ põllumajanduse kaasajastamine mitte ainult reformimisega vaid lausa revolutsiooniliste võtetega. 1975. aasta septembrikuus selgitas Pol Pot, et DK lähema 10-15 aasta majanduspoliitika alustalaks peab olema revolutsioon põllumajanduses.[x] Mehhaniseerimine, veeprobleemi lahendamine, väetiste ja taimekaitsevahendite tarvitamine, elektrifitseerimine, teadussaavutuste propageerimine ja kasutamine pidid aitama ellu viia põllumajanduse revolutsiooni.[xi] Tööstus ja kaubandus tuli samuti rakendada põllumajanduse teenistusse, kuid ka inimeste vajaduste rahuldamine ja elutingimuste parandamine oli vajalik.[xii] „Olemasolevat tööstussektorit tuli tugevdada ja mitmekesistada, vaja oli toota moskiitovõrke, tekke, niiti, seepi, jalgrattakumme, piima, kuivatatud kala, nööpe, rõivaid.“ [xiii]

1976. aastal algatas DK valitsus nelja aasta plaani aastateks 1977-1980, kus esitati samasugused eesmärgid. Selle nimi oli „Igas valdkonnas sotsialismi ehitamise nelja aasta plaan“.[xiv]

Demokraatlik Kambodža on nii kangelaslik ja võimas, et „suudab isegi alistada looduse nõnda et Kambodža maapiirkonnad saavad täiesti uue ilme, sellise, mida on kujutatud DK vapil (vt Joonis 10)“.[xv][xvi] 

Organisatsioon[xvii]

„Alaline komitee (AK) kontrollis tsentraalselt kogu Kambodža majandust, nii büroo 870 (Office 870) kaudu kui ka muul viisil“ (vt skeemi osas Poliitika). See tähendas, et AK valitsemise all oli „planeerimine, hinnakujundus, tootmine, import, eksport ja ka tarbimine“. Samuti veemajanduse ja veevarustuse poliitika, sellega seotud aruandlus, mida edastati telegrammide teel. Vähetähtis polnud seegi, et AK valitses majanduse sõjalist poolt, mis hõlmas armee osalust riisikasvatuses ja sõjaväele vajaliku toodangu valmistamist ja kasvatamist.

Tsoonikomiteed (vt Poliitika) viisid ellu ja kohandasid majanduspoliitikat ning andsid aru keskusele.[xviii] Sektorite tasandil toimus tegelik töö, seal võidi kokku panna „plaanimise analüüsigruppe“, tellida ülevalt poolt vajalikke abivahendeid, suunata ümber rahvast jne.  Rajoonid määrasid oma tasandi juhtkonna ja määrasid inimesed tööle. Rajoonid kontrollisid ja juhtisid kooperatiive. Otseselt aga olid kontaktis tegelike töötegijatega mitmesugused haruüksused (kommuunides, külades (Khum), kooperatiivides, tehastes, sõjaväeüksustes, objektidel, ministeeriumide allasutustes). Sealt tulid töökäsud ja -juhised, teostati järelevalvet ning anti kõrgemale poole aru. Nemad otsustasid ja sundisid inimesi tööle, vajadusel nii ööl kui päeval.

Kollektiviseerimine

Kollektiviseerimine ja eraomandi kaotamine olid kogu organisatsiooni ja tootmise peamiseks eesmärgiks (vt Ühiskond ja kultuur). Kogu tootmiseks vajalik vara, tööriistad ja -vahendid, ka kariloomad koondati ühiseks kasutamiseks kollektiivi poolt.[xviii][xix]

Raha, valuuta ja kapital

Esialgu plaanisid KKP juhid oma raha kehtestada, tellisid uued rielid Hiinast, mis ka tarniti.[xxi] Kuid siis arvati, et ideoloogiliselt oleks parem raha ja turud „hoopis kaotada, et nõnda kiirendada eraomandi likvideerimist“[xx] ja suurendada oma eesmärkide saavutamise võimalusi.[xxii]

Kuna raha puudus, toimus ülejäägi (riigi toimimiseks vajalike maksude) sissenõudmine natuuras, riisi ja tööjõuna.[xxiii]

Rahvusvahelises tegevuses ja kaubanduses kasutati ilmselt bartertehinguid.

Rahvusvaheline abi, koostöö ja toetus

Kuna DK valitsusel puudus usaldus teiste riikide vastu, siis aktsepteeriti ja saadi abi vaid Hiinast ja Põhja-Koreast.

Hiina saatis arvatavasti tehnilisi eksperte, kes abistasid peamiselt taristu- ja tööstusprojektide juures, näiteks kummipuuistandustes, Pochentongi lennujaamas, Kompong Chhnangi sõjaväelennujaamas, traktorivabrikus, Kompong Somi sadamas.[xxiv]

Tootmis- ja majandustulemused

Riisikasvatus ja niisutamine

Peaaegu kunagi ei võetud arvesse ebasoodsaid asjaolusid, alates vähesest mullaviljakusest „uute inimeste“ (vt Ühiskond ja kultuur) kogenematuseni, millele lisandusid sõjakahjud, rahvaarvu vähendanud hukkunute hulk ja ebapädev juhtimine, rääkimata DK süsteemi sisse ehitatud hirmust, valedest ja truualamlikkusest.[xxv]

Selle tagajärjel jäid täitmata põllumajandusele seatud eesmärgid ning võrreldes varasemaga toodang hoopis vähenes märkimisväärselt.[xxvi] Püüdes üha võimatumaks muutuvaid sihte saavutada, tegid kompartei juhid Kambodžast hiigelsuure sunnitöölaagri.[xxvii]

Paljud nälgisid ja surid (vt Repressioonid).[xxviii] Ning see omakorda muutis eesmärkideni jõudmise veelgi võimatumaks.

Kuid Kambodžalaste kõikvõimsat kangelaslikkust ei suutnud ju miski mõjutada, järelikult oli ebaõnnestumiste põhjuseks majanduslik sabotaaž.[xxix] Ja selle asemel, et olukorda realistlikult hinnata, toimus pidev reeturite ja reeturlike ettevõtmiste tagaotsimine (vt Repressioonid), mis majanduse olukorda vaid hullemaks muutis.[xxx]

Muu põllumajandustoodang

Džuudivabrik töötas edasi kuni 1979. aastani, nagu ka kummipuuistandus ja -vabrikud, kuigi toodetud kumm oli väga viletsa kvaliteediga.[xxxi]

Tööstus

Slocombi järgi jääb mulje, et DK saavutused tööstuse vallas ei olnud nõnda viletsad kui muudel aladel, kuigi täpset hinnangut on raske anda. [xxxii]

DK lühikese ajaloo vältel oli riigil puudu igasugusest toorainest ja tööjõust, kuid vaatamata sellele õnnestus juhtkonnal tagada tootmise jätkamine ning mõnede tehaste rekonstrueeriminegi. Selle tõenduseks on Vickery intervjuud, mille kohaselt jätkus tegevus näiteks „rehvivabrikutes, tekstiilitootmises, mehhaanikatöökodades, plaatide ja seebi valmistamisel, … riigi tarbeks toodeti jooke kord kuus, … nafta rafineerimise tehased tootsid nii kohalikuks tarbeks kui ka ekspordiks, piiritusevabrikutes valmistati alkoholi ja töötasid keemialaborid …“.[xxxiii][xxxiv]

ÜRO Arenguprogrammi 1979. aastal tehtud hinnangu kohaselt oli tol aastal Kambodžas  „suur hulk endisi era- ja riiklikke ettevõtteid, mille seisukord varieerus täies töökorras olevatest kuni täiesti hävitatuteni“.[xxxv]

Väliskaubandus[xxxvi]

Kolmes piiriületuspunktis jätkus tavapärane salakaubavedu ja poolametlik kauplemine.

Jätkus ka rahvusvaheline kaubandus, kuigi väga väikeses mahus. Peamised ekspordiartiklid olid kumm, riis, pipar ja puit. Jaapanisse veeti kapokki. Imporditi enamasti toiduaineid, kütust ja masinaid ning seadmeid.

Tähtsamad kliendid olid Hiina, Madagaskar, Lääne-Aafrika. Registreeritud on tehinguid  Singapuriga. Tehti jõupingutusi kaubandussuhete arendamiseks Albaania, Jugoslaavia ja Põhja-Koreaga. DK oli valmis kauplema ka mittekommunistlike riikidega, kasutades selleks Hong Kongis asutatud firmat.

KKP juhtkonna mõtteviis lähtus genotsiidsest arusaamast olukorra kohta, mis viis ühtlasi genotsiidsete protsessideni nende tegevuses (vt ka Repressioonid).[i] Seetõttu oli kompartei ettekujutus ühiskonnast ja reformidele suunatud tegutsemine äärmuslik.

KKP alalise komitee liikmete eesmärgiks oli luua „Kambodžale heidutav kommunistlik vundament“, mis kaitseks riiki väliste, nii USAst kui ka Vietnamist lähtuvate ohtude eest“.[ii] Juba 1971. aastal tulid nad välja ideega, mille kohaselt „pidi sündima täiesti uus rahvavõim, missiooniga ehitada uue Kambodža inimestele uus elu“.[iii]

Sestpeale, ja üha enam kodusõja ajal (vt Sõjandus ja Poliitika), olid „head khmeerid“ need, keda propageeriti ja kellele toetuti, „ära koristati rämps“, kellega polnud midagi teha, ning ülejäänud kasvatati ümber.

Tegutsemisviisid

Põhjalik „revolutsiooniline“ muutus Kambodžas sai võimalikuks kahel olulisel põhjusel: noorte üha suurem kaasamine võimuaparaati[iv] ning khmeeride üha kasvav võõrandumine.

Noorte järkjärguline sulatamine süsteemi sai alguse sõja ajal, mil nad mobiliseeriti ja integreeriti Kambodža Rahvusliku Vabastusarmee (FAPLNK) koosseisu. Noorte osalus aktiviseerus kogu Demokraatliku Kambodža (DK) aja jooksul (ja sellele eelnenud perioodil aprillist 1975 kuni jaanuarini 1976 – vt Poliitika). Nende protsesside käigus ei õppinud noored mitte ainult võitlema, vaid neid koolitati „patriootlikus vaimus vihkama vaenlast ja julgelt ründama ning hävitama mistahes vastast“.[v] Kasutati ära noorukieale iseloomulikke psühholoogilisi omadusi, see on nähtus, mida kohtab ka lapssõdurite puhul.[vi] Kui hiljem hakati üha nooremaid lapsi kaasama (vt allpool), laienes see protsess kogu ühiskonnale.[vii]

Teine põhjus, mis samuti algas sõja ajal ja jätkus DK perioodil, oli järgmine: „tsiviilisikud õppisid kahtlustama ja valvama oma naabreid, et „deemonlik vaenlane“ ei saaks midagi salakavalat korda saata“.[viii] Nõnda lõppes suhtlus ja kadus usaldus – niidid, mis ühiskonda koos hoiavad. Hoeung kirjutab oma elust DKs aastatel 1976-1979 ja märgib asjakohaselt, kuidas ühiskond muutus võõrandunud üksikisikute kogumiks, mis ei võimaldanud mingisugust tõelist tagasisidet ega piisavalt tugevat vastuseisu, et seda jubedat masinavärki lõhkuda.[ix] Vastupidi, taoline väärastunud arusaam tegelikkusest aina jätkus ja haaras kõiki inimesi kogu ühiskonnas. See nähtus sarnaneb Arendti kontseptsioonile „sisepagulastest“ Natsi-Saksamaal.[x] [xi]

Kogu rahva ümberkasvatamine „headeks, kangelaslikeks khmeerideks“: baasrahvas, uued inimesed

KKP ninameeste eesmärkidest kujunes välja uut tüüpi ettekujutus Kambodža klassiühiskonnast. Tänu eespool kirjeldatud tegutsemisviisidele teostus see ühiskondlik-poliitilis-administratiivse struktuurina, mis oli tihedalt ühte põimunud sõjaväe ja julgeolekuaparaadiga (vt Poliitika, Sõjandus, Repressioonid). Rahva kategoriseerimine sai alguse juba 1971. aastal ning jätkus kogu sõja aja.[xii]

„Baasrahvas“ ehk „head khmeerid“ olid revolutsiooniga varem liitunud inimesed. Nemad olid „vaesed“, eriti just „vaesed töölised“ ja „kesk- ning alamklassi talupojad ja teised lihttöölised“, kes olid aidanud võidule kaasa oma „kangelasliku“ tööga kooperatiivides.[xiii]

„Uued inimesed“ („depositee“)[xiv] olid esialgu need, kes polnud ühinenud relvastatud revolutsioonilise võitlusega, kuigi oleksid pidanud, ning ka need, kel „polnud julgust liituda vastupanuvõitlejatega (maquis) džunglis“ ja kes „peaksid nüüd toetama Rahvuslikku Vabastusarmeed … ja seejärel elama edasi rahumeelsete kodanikena“.[xv] Pärast võidu saavutamist olid niisugused inimesed kõik need, kes polnud sõja ajal FUNKi poolel olnud, välja arvatud „nimetute kategooriasse kuuluvad reeturid“ (vt allpool).[xvi] „Uued inimesed“ ei olnud läbinisti „korrumpeerunud“ ja KKP arvas, et neid annab ümber kasvatada. Selleks saadeti nad maapiirkondadesse, kus nad pidid õppima ja saama „paremateks khmeerideks“, suheldes „heade khmeeridega“, kes liitusid revolutsiooniga varem ning nendelt eeskuju võttes.[xvii] Sellesse kategooriasse kuulusid madalama ausastmega ohvitserid, ja „normaalsed inimesed“, linnaelanikud ja põgenikud.[xviii]

Oli teisigi alam-kategooriaid, näiteks tšamid, kes olid esindatud vabariigi-aegses parlamendis, kuigi nende hulgas oli ka komparteilasi.[xix] Teise tähtsa alam-kategooria moodustasid „veterantöölised“, kuna nende õlul lasus tööstustoodangu jätkamise kohustus.[xx]

Ja viimaks, „reeturid“, nemad ei kuulunud isegi mingisse klassi, vaid olid päästmatult korrumpeerunud ja tulid „ära koristada“ ehk tappa (vt Repressioonid).

Kollektiviseerimine ja perekonna likvideerimine

Alalise komitee eesmärkide saavutamisel mängis üht võtmerollidest kollektiviseerimine. See sai alguse vabastatud aladel 1973. aastal (vt Poliitika). Algselt moodustasid kooperatiivi kas terve küla või mitusada inimest.[xxi] Aga tarvis oli „koopereerumist“ tugevdada.[xxii] Tulemuseks olid 1977. aastaks tekkinud „kõrgetasemelised kooperatiivid“, mis koosnesid tuhandest perekonnast.[xxiii]

Inimesed pidid „elama koos, töötama koos, sööma koos ja puhkama koos“.[xxiv]

Nõnda tabas perekonda eraomandiga sama saatus, mõlemad likvideeriti. See omakorda suurendas võõrandumist ning andis hoogu revolutsioonilisele noorsoole.

Abikaasad valis välja Angkar ja seejärel korraldati massipulmad.[xxv] Mõni kohtas oma tulevast esmakordselt alles abiellumise tseremoonia ajal.[xxvi] Kõik traditsioonilised kombetalitused ja rituaalid keelati. Noorpaar tohtis paar päeva koos veeta.[xxvii] Seejärel elasid kõik abielupaarid sarnastes tingimustes: abikaasad kohtusid üksteisega iga seitsme kuni kümne päeva tagant, muul ajal aga viibisid oma töötamise paigas.[xxviii]

Lapsed eraldati vanematest. Mingisugust kiindumust ei tohtinud välja näidata.[xxix] Nii lõhuti kõige olulisem inimesi ühendav side. Iga kambodžalase „isa ja ema“ aset täitis Angkar.[xxx]

Lapsed jagati vanuse järgi rühmadesse. Olid lasterühmad (Korng Kumar) ning teismeliste rühmad (Korng Tchalart/mobiilsed üksused).[xxxi] Lapsi võidi edutada miilitsaüksustesse (Korng Chhlorb).[xxxii] Sellise rühma liikmeid sai kasutada „sõdurite, ihukaitsjate või sõnumitoojatena“[xxxiii] (vt Sõjandus ja Repressioonid). Lastele anti kergemaid ülesandeid nagu loomasõnniku kogumine või taimede eest hoolitsemine, aga nad võisid ka vedada relvi lahinguväljale, vahel isegi eesliinil sõdida ja hukka saada, eriti Vietnamiga peetud sõja ajal (1977-1978).[xxxiv]

Kambodža ühiskonna ümberkasvatamise kõige mõjusama osana sunniti lapsi oma perede järele luurama ja vajadusel oma vanemate peale kaebama. Mõned lapsed isegi „tapsid oma vanemaid Angkari käsul“.[xxxv]

Kambodžas revolutsioonilise muutuse läbiviimiseks kasutatud toksilised võtted kinnistusid ja levisid üha laiemalt sedamööda, kuidas ikka rohkem ja rohkem lapsi kaasati võimu- ja julgeolekuaparaati.

Religioon[xxxvi]

Väljaspool Angkari mingit lohutust leida polnud võimalik, sest järkjärguliselt keelustati igasugune religioon, sh khmeeride seas levinuim usk, theravaada budism.

Munkadelt võeti nende mungaseisus ning nad saadeti „uute inimestena“ maale riisi kasvatama. Sangha (buda munki koondav kogudus) kõrgemad liikmed ning vahel ka maapiirkondades asuvate pagoodide peamungad hukati.

„Puhta revolutsioonilise teadlikkuse“ kasvatamine: kirjaoskus ja haridus, laul ja luule[xxxvii]

Ega kirjaoskus ja kooliharidus olnud Kambodžas KKP valitsemise ajal keelatud. Vastupidi, mõlemat soositi, aga moel, mis toetas KKP alalise komitee eesmärke.

Koolihariduse kavad, alates põhi- ja keskharidusest kuni tehnika- ja kutsekoolideni, sisaldusid nelja aasta plaanis.

Lastele õpetati endiselt lugemist ja kirjutamist, kuid see toimus käsu korras „õigel viisil“. See tähendas õpetust „baasrahva“ ehk talupoegade moel. Seega kambodžalased olid suuremalt jaolt kirjaosakajad tänu pagoodides talupoegadele tuupimise vormis antavale õpetusele. Sellist ilma küsimusi esitamata õppeviisi soositi.[xxxviii]

Kirjaoskust peeti Demokraatlikus Kambodžas tõesti oluliseks.

Kommunistidest ametnikud lasksid inimestel täita vihikuid, kus olid põhjalikud küsimustikud; see oli vaid üks viis paljudest, mida režiim kasutas indoktrineerimise ja propaganda tarbeks, et „kujundada sotsialistlikku ja revolutsioonilist teadlikkust“.[xxxix] Uuele põlvkonnale õpetati „puhast revolutsioonilist teadlikkust“ ka „poliitilise ja relvastatud võitluse kohta head eeskuju näitavate laulude ja luuletuste“ abil. Oluline vahend oli ajakirjandus, näiteks kuukiri Tung Padewat (Revolutsiooni Lipp).[xl]

Ka julgeolekuaparaat kasutas inimeste kirjaoskust omal jõledal viisil ära. Nende täidetud vihikute järgi võidi leida reetureid. Ülestunnistused muutusid üha süveneva kahtlustamise atmosfääris oluliseks, neid saadi piinamisega ning enamasti järgnes neile hukkamine (vt Repressioonid).[xli]
 

Dr. Helene Lavoix on Prantsusmaal Pariisis asuva ja rahvusvaheliste suhete, geopoliitika ja riskijuhtimisega tegeleva uurimisinstituudi ja mõttekoja “Red Team Analysis Society” asutaja ja president. Ta on omandanud doktorikraadi politoloogias ja magistrikraadi rahvusvahelistes suhetes Aasiat käsitleval erialal Londoni Ülikooli Idamaade ja Aafrika uuringute koolist (SOAS). Tema peamised uurimisvaldkonnad on terrorismivastane võitlus, tehisintellekt, konfliktide lahendamine, diplomaatia, kliimamuutused ja pandeemia.