Dokumenteeritud andmed kommunistide tegevusest Kambodžas pärinevad Teise maailmasõja järgsest perioodist.

Põhimõttelised ideoloogilised vastuolud kambodžalaste rahvusliku eneseteadvuse ja kommunistliku või sotsialistliku maailmavaate vahel puudusid. Kommunistide edu ja prestiiž, mis järgnes Teisele maailmasõjale, oli kambodžalaste jaoks muljet avaldav ja ei tekitanud neile veendumustel põhinevaid takistusi.[iii]

Kommunism arenes Kambodžas läbi kahe põhilise etapi.

Esimene etapp oli aastatel 1945-1970, mil kommunistid, nende hulgas kurikuulus  Pol Pot (Saloth Sar), tuntud kui Vend Number Üks, ning mitte vähem kurikuulus Nuon Chea, teise nimega Vend Number Kaks, ja paljud teised tõusid võimule (vt Poliitika). Selle perioodi alguses, alates 1945 kuni iseseisvumiseni 1953. aastal ja Genfi konverentsini 1954. aastal, proovis Kambodžat juhtinud poliitiline võim taastada riigis rahu. Ühel hetkel jõuti peaaegu nii kaugele, et kommunistlik liikumine muutus mässulisest opositsiooniliseks.  Sellise pooliku eduloo puudused juhatasid sisse teise etapi, mis kestis juulist 1954 kuni 1959. aastani, mil vastuoluline kommunistlik liikumine arenes ühelt poolt kui avalik opositsioon, ning teiselt poolt põrandaalusena, samal ajal aga puhkes uut jõudu saanud rahvusmeelne ülestõus. Nii ei saanudki olukord riigis stabiliseeruda. Aastatel 1959 kuni 1968 intensiivistasid kommunistid põrandaalust liikumist ning alustasid täiemahulist vastuhakku.  Selle perioodi vältel muutis kommunistlik liikumine järkjärguliselt oma organisatsioone ja nende nimesid. Vastuhaku perioodi aastatel 1968-1970 kirjeldatakse pikemalt peatükis „Sõjandus“.

Teisel etapil lõi lõkkele täismahuline kodusõda, mis kestis aastatel 1970-1975 ning lõppes 1975. aasta aprillis kommunistliku liikumise võiduga ja aastal 1976 kommunistliku riigi rajamisega. Kodusõja ajal loodi kommunistliku võimu alused, mis ei hõlmanud ainult poliitilisi struktuure (vt Poliitika) ja sõjalise julgeoleku süsteeme (vt Sõjandus ja Repressioonid) vaid ka võiduka kommunistliku partei juhtide mõttemalli ja nende eesmärke (vt Ühiskond ja kultuur, Majandus ja Repressioonid).  

KKP juhid, sealhulgas Pol Pot, Nuon Chea, aga samuti Ieng Sary ja paljud teised nimed, mida võib leida organisatsiooni nimekirjadest, lõid kogu riigi struktuuri kuni iga külani välja, tuginedes oma sõjakogemusele. Tõeline võim selles riigis kuulus kompartei alalisele komiteele (vt Poliitika), mis oli tihedalt põimunud sõjaväeliste struktuuridega (vt Sõjandus) tänu kommunistide ja sõjaväe headele omavahelistele suhetele sõja ajal. Lisaks kontrollis sõjavägi ka sisejulgeoleku aparaati (vt Repressioonid). 

Kuna KKP kontrolli all oli täielik riiklik süsteem, said kommunistid püüelda oma põhilise eesmärgi suunas.  Selleks oli muuta rahvas – „jiet“ – jõukaks, kaitstes teda agressorite eest ning tugevdades riigi julgeolekut.[iv] Uue Demokraatliku Kambodža ülesehitamine pidi toimuma äärmiselt ettevaatlikult. Tuli arvesse võtta välismõjusid, tegelikku ja oletatavat julgeoleku nõrkust, mida pidevalt ja pikaajaliselt oli võimendanud Kambodžat laastava sõjaga kaasnev surve, mille kestel tekkis KKP ja saavutas aprillis 1979 võidu (vt Sõjandus, Poliitika). Kompartei käivitas oma majandusprogrammi (vt Majandus), mille algne põhiraskus lasus põllumajandusel, kuid mille eesmärgid ei olnud saavutatavad. Samas kujundati totaalselt ümber ühiskonda (vt Ühiskond ja kultuur). Loodi täiesti uus klassisüsteem ning toimus absoluutne kollektiviseerimine, mis kaotas perekonna, soodustas võõrandumist ja muutis lapsed võimu ohtlikeks tööriistadeks.

Tulemused olid sünged. KKP juhitud Kambodža kõige jubedam pärand on see tohutu tapatöö, mis pandi toime oma rahva vastu ja sellega seotud trauma, mis kambodžalasi siiani kummitab (vt Repressioonid).

Kõige hiljutisema demograafilise uuringu järgi, mille viisid läbi Kambodža erakorralised kohtukojad (Extraordinary Chambers in the Courts of Cambodia (ECCC)), oli Kambodža rahvaarv 1975. aasta aprillis hinnanguliselt 7 844 000 kuni 8 102 000 inimest, kuid 1979. aasta jaanuariks oli see langenud  6 000 000 kuni 6 418 000 inimeseni.[v] See tähendab, et    1 426 000 kuni 2 102 000 inimest kaotas elu DK perioodil, st 17,6 kuni 26,8 protsenti Kambodža 1975. aasta rahvaarvust. See tuleb lisada surmade arvule kodusõjas, mis jääb 122 000 ja 310 000 vahele. ECCC demograafilise uuringu järgi on kõige tõenäolisem hukkunute arv umbes 250 000.[vi]

Kuidas võis kujuneda selline traagiliselt suur surmajuhtumite arv? Kommunistlikke ninamehi kannustas „genotsiidne arusaam“ maailmast. See dikteeris kogu nende tegevuse ja on arusaadav vaid siis, kui me jälgime KKP teekonda võimule ja uskumatut surutist, mille all oli see väike riik ja rahvas kannatanud alates 1945. aastast. (vt Poliitika ja Sõjandus). See ajalooline kogemus ja selle järelkajad panid aluse tervele reale eesmärkidele, usule ühiskonna ümber korraldamisesse vastavalt spetsiifilistele kategooriatele, mis omakorda sobisid kokku iseenda ja teiste „genotsiidse mõistmisega“ ja lõpuks said oma tõlgenduse massilistes vangistamises ja hukkamistes (vt Repressioonid).     

Rahvusvahelises olukorras viis kõik see KKP sõtta, seekord oma naabri ja varasema kõhkleva liitlase Vietnami vastu.

KKP õudne valitsemisaeg jõudis lõpule 7. jaanuaril 1979, kui Vietnam ja 3. detsembril 1978 Hanois loodud Kambodža Rahvusliku Päästmise Ühisrinne vallutasid Phnom-Penhi.[vii]

Sellest ajast algas Kambodžas täiesti uus ajajärk. Olgugi, et valitsesid kommunistid ja Vietnam ja toime tuli saada paljude raskustega, sh sõda, kuid KKP terrorivalitsusele tehti lõpp. Riik nimetati ümber Kambodža Rahvavabariigiks (KRV), mis 1989. aastal sai nimeks Kambodža Riik (KR). Riiki hakkas juhtima Vietnami-meelne partei – Kambodža (Khmeeride) Revolutsiooniline Rahvapartei (KRRP) ja selle valitsus.

Sõda Kambodža territooriumil jätkus mitme osapoole vahel (sh osales ka KKP) kuni 1991. aasta Pariisi rahulepinguni. Üksikutes riigi osades jätkus sõjategevus kuni aastani 1998.

1993. aastal sai Kambodžast rahvusvahelise kogukonna egiidi all, mida esindas ÜRO, taas Kambodža Kuningriik, konstitutsiooniline monarhia. Kuni aastani 2004 oli kuningaks Norodom Sihanouk, seejärel kuni tänaseni tema poeg Norodom Sihamoni. Tegemist on parlamentaarse esindusdemokraatiaga. Aastatel 1993 kuni 2021 on toimunud seitsmed demokraatlikud valimised, mille käigus on võimu säilitanud Kambodža Rahvapartei (KRP), mis on alates 1991. aastast KRRP uus nimi.[viii] Hun Sen, kes esimest korda sai peaministriks aastal 1985, on suutnud olla valitsuse eesotsas valimistest valimisteni kas üksinda või kaas-peaministrina ning sedaviisi oma võimu kindlustanud.

2001. aastal võttis Kambodža Rahvusassamblee vastu seaduse, millega loodi erakorralised kohtukojad (ECCC) Demokraatliku Kambodža perioodil toimepandud kuritegude üle kohtupidamiseks. Kohtule antakse rahvusvahelist abi ÜROga 2003. aasta juunikuus sõlmitud kokkuleppe alusel. 2022. aastal on ECCC endiselt tegev.