INTERVJUU: Kambodža kommunistlik terror – lugu, mida maailm peab kuulma

Maailm teab Kambdoža äärmiselt julmast kommunismikogemusest väga vähe. Diktaator Pol Poti juhitud Khmer Rouge’i (Punane Khmeer) režiim tappis kommunistliku ideoloogia nimel ligikaudu kaks miljonit inimest. Praegu kogutakse Kambdožas andmeid ja mälestusi, et ehitada tulevik kindlale ajaloomälule. See on osa uskumatuna näiva poliitilise vägivallaga leppimise protsessist. Kambodža Dokumenteerimiskeskus on Khmer Rouge’i teemaga tegelenud 1997. aastast viies valdkonnas: õigus, mälu, tervenemine, rahu ja areng. Kohtusime Dokumenteerimiskeskuses töötava Kok-Chhay Ly’ga, kes esines rahvusvahelisel teaduskonverentsil "Kommunistliku terrori nekropol" Tallinnas. 

CC.ORG: Mis on teie roll ja tegevus Kambodža Dokumenteerimiskeskuses?

K.-C.L: Töötan Kambodža Dokumenteerimiskeskuses (DC-Cam), sõltumatus uurimiskeskuses, GIS (geoinfosüsteemide) spetsialistina. Minu töö on koguda ruumilisi andmeid ja kaardistada Khmer Rouge’i (nimi, mis anti Kampuchea Kommunistliku Rahvapartei järgijatele ja režiimile, mis juhtis Kambodžat aastatel 1975–1979 – toim.) kuriteopaigad ja planeerida teavitusprogramme. DC-Cam on Khmer Rouge’i teemaga tegelenud 1997. aastast viies valdkonnas: õigus, mälu, tervenemine, rahu ja areng. Keskus on Khmer Rouge'i tribunalile andnud üle umbes miljon dokumenti, et Kambodža rahva nimel õigust nõuda.

Lisaks anname nooremale põlvkonnale ajaloo-alast haridust läbi avalikkusele suunatud teavitusprogrammide. DC-Cam püüab aidata ka tulla traumaga toime genotsiidi üle elanud inimestel. Selle jaoks on meil rändkliinikud, mis tagavad, et inimesed jätkuvalt räägiks riigi õigus-, mäletamis- ja haridusprotsessidest avameelselt. Nn „tervenemine“ viitab endise Khmer Rouge'i kaadri ja ohvrite (ellujäänute) vahelisele lepitusprotsessile.

Rahu hoidmiseks korraldab keskus Kambodžas õppereise, inimõigustealaseid koolitusi ja genotsiiditeemalisi hariduslikke üritusi. Keskuse eesmärgiks on saada oma regioonis juhtivaks asutuseks. Edu võti on areng – DC-Cam püüab inimesi enda harimise ja enesetäiendamisega aidata. Keskus julgustab kambodžalasi minevikku meeles pidama, elama olevikus ja vaatama ka tulevikku.

Paljud inimesed väljaspool Kambodžat ei tea kahjuks Pol Potist (Khmer Rouge’i juht – toim.) ja tema diktatuurist Kambodžas kuigi palju. Kas te saaksite palun anda ülevaate, kuidas seesugune diktatuur võimule sai ja mis olid antud režiimi ideoloogilised ja poliitilised eesmärgid?

Pol Poti režiim tuli võimule 17. aprillil 1975. aastal. Nende eesmärk oli vabaneda vanast kapitalistide ühiskonnast sotsiaalmajanduslike reformide abil. Selle saavutamiseks keelati ära raha, vabaturumajandus, normaalsed koolid, eraomand, välismaine mood, religioon ja traditsiooniline Khmeeri kultuur. Lisaks sellele suleti riigikoolid, pagoodid, možeed, kirikud, ülikoolid, poed ja valitsushooned, mis muudeti vanglateks ja ümberõppelaagriteks. Sellest hoolimata põgenesid linnaelanikud maale riisifarmidesse või muudesse eraldatud piirkondadesse. Pol Pot’i nelja-aastase juhtimise ajal suri hukkamiste, nälja, kurnatuse ja haiguste tõttu umbes kaks miljonit kambodžalast. 

Kuidas terror toimis? Kelle poolt ja mil moel repressioone kasutati ja kelle vastu olid need suunatud? 

Khmer Rouge väitis, et uue Kambodža ülesehitamiseks sobivad ainult „rikkumatud“ inimesed. Pärast režiimi võimuletulekut arreteeriti ja tapeti tuhandeid marssal Lon Nol’iga seotud sõdureid, sõjaväeohvitsere ja riigitöötajaid, keda ei peetud „rikkumatuteks“. Lisaks viljeles Khmer Rouge sadade tuhandete haritlaste, linnaelanike ja etniliste vähemuste (nt chamid ja vietnamlased) kahjustamise poliitikat. 1973. aastal viidi Krouch Chhmari rajoonis Reali külas läbi cham-moslemite massihukkamised, 1975. aastal järgnesid Koh Phali ja Svay Khlaingi külad.

Tuol Slengi vangla on Kambodža 198 vangla hulgas üks olulisemaid. 1976–1979. a. peeti seal kinni ligikaudu 14 000 vangi, nn „režiimi reeturit“, keda kuulati üle, piinati ja hiljem hukati. Idatsoonis hukati paljud Khmer Rouge'iga seotud inimesed, kuna nad olid Vietnami valitsuse poolt välja koolitatud või neid peeti sellele liiga lähedaseks.

Kui paljud tapeti, vangistati või jäi kadunuks?

Kambodža koolilastele õpetatakse, et Kampuchea Kommunistliku Rahvapartei valitsusajal 1975–1979 tapeti 3,3 miljonit inimest. Enamik uurijaid hindavad hukkunute arvuks ligikaudu 1,7 miljonit inimest. Seni pole aga vangistatud või kadunud inimeste täpne arv veel kindlaks tehtud.

Millised on Khmer Rouge'i režiimi massirepressioonide alase uurimistöö peamised saavutused ja teadlaste peamised seisukohad?

Oleme sõltumatu uurijate vabaühendus. Seega on Khmer Rouge'i uurimistöö eesmärk leida tõde Pol Poti diktatuuri ajal juhtunu ja kuritegude eest vastutajate kohta. Khmer Rouge'i juhid toodi Kambodža erakorraliste kohtukodade (ECCC) ette, seadmaks jalule õiglus genotsiidis ellujäänute suhtes. Teiseks loob uurimistöö empiiriline narratiiv põhimõttelise arusaama Kampuchea Kommunistlikust Rahvaparteist ja toob ka välja ellujäänute füüsilised ja vaimsed probleemid. Neid haavu ja valu saab leevendada ja parandada kogemusest rääkimise ja oma loo teistega jagamise kaudu.

Kas kommunistlike repressioonide uurijate jaoks on rahvusvaheline koostöö oluline?

Massimõrvad ja barbaarsused toimusid üle maailma. Kommunistide kuritegude tõttu kannatas üle 80 miljoni inimese. On oluline, et Kambodža ühiskonnas arutataks nii genotsiidiküsimuste kui ka traumade seljatamise problemaatika üle. Käesolev rahvusvaheline konverents võimaldab uurijatel rääkida erinevatest probleemidest, millega nad oma riigis kokku puutuvad. Lisaks on võimalik leida lahendusi tulevaste genotsiidide ärahoidmiseks mitte ainult Aasias või Euroopas, vaid ka teistes riikides, kus punast terrorit pole esinenud.

Kuidas toimub süütute ohvrite mälestamine isiklikul ja riigi tasandil?

Eraviisiliselt on süütute ohvrite mälestamisprotsessis oluline roll budismil ja khmeeri kultuuril. Näiteks kutsuvad kohalikud elanikud ja õpilased Mesang’i keskkooli lähedal asuva Khmer Rouge’i matmispaiga juurde budistlikud mungad, kes laulavad ja palvetavad režiimi ohvrite mälestuseks. Ajaloolise koha ja ohvrite mälestuse säilitamiseks on nad koos rajanud mälestusaia.

Rääkides riiklikust tasandist, siis on valitsus ehitanud üle 80 memoriaali Khmer Rouge’i režiimi ohvrite mälestuseks. Lisaks on valitsus kuulutanud 20. mai riigipühaks, riiklikuks mälestuspäevaks. See annab inimestele võimaluse meenutada oma lähedasi, kelle elu võttis mõrvarlik režiim, mis nõudis ühtekokku hinnanguliselt 1,7 miljoni inimese elu.

Kas represseeritud ohvrite pered ja ellujäänud on endiselt ühiskonnas häälekad?

Jah, ohvritel on ühiskonnas oluline hääl. Vastavalt Šveitsi Rahuaruandele[1] on kohtuasjas 001 (Kaing Guek Eavi alias Duchi, kurikuulsa S-21 vanglajuhi kohtuprotsess) ja 002 (protsess Kampuchea kommunistliku partei endise asetäitja Nuon Chea ja endise riigipea Khieu Samphani vastu) umbes 4000 isikut, kes on taotlenud juhtumis tsiviilisikuna osalemist. Lisaks kohtumenetluses osalejatele on viis miljonit genotsiidis ellujäänut, kes arutlevad Khmer Rouge’i teemade üle konverentsidel ja rahvusvahelistel üritustel või räägivad oma lugusid enda lastele, pereliikmetele ja naabritele.

Mil moel käsitlevad kambodžalased punase terrori perioodi täna? Mida ütlevad poliitikud?

Vastavalt ECCC poolt avaldatud andmetele on kohtuprotsessi jälginud või selles osalenud üle 353 000 inimese.[2] Juhtumi 001 puhul jälgis kohtuprotsessi ja apellatsioonkaebusi 36 493 inimest. Kohtuasjas 002, milles osalesid esimest korda paljud Khmer Rouge'i juhid, osales 212-päevasel kohtuistungil 98 670 inimest. Lisaks on ligi 67 000 inimest Kambodža maapiirkondadest jälginud ECCC kogukonna videokajastusi. See näitab, et suure osa kambodžalaste arvates on uudised Khmeri Rouge’i kohta olulised, nad soovivad käimasolevat kohtuprotsessi jälgida, leidmaks tõde ligi kahe miljoni inimese tapmise kohta. Nii tsiviilisikud kui ka poliitikud leiavad, et Khmer Rouge'i režiim oli ebainimlik ja tõi kaasa massimõrvad ning nälja. 2011. aastal lisas valitsus Khmer Rouge'i ajaloo ka riiklikusse õppekavasse. Lisaks kasutasid poliitikud Khmer Rouge'i režiimi võidupüha (7. jaanuar) rahukampaania läbiviimiseks ja tulevaste genotsiidide ennetamiseks.

Kuidas süüdistas riik massirepressioonide toimepanijaid kohtus? Kas oli ka kriminaalasju? Kas Kambodža riigina mõistis need kuriteod selgelt hukka ja milliseid termineid kasutati,nimetati neid kommunistlikeks kuritegudeks või millekski muuks?

1997. aastal palus valitsus ÜRO abi Khmer Rouge'i kõrgemate juhtide kohtu alla andmiseks. Seda kohut nimetatakse Kambodža erakorraliseks kohtukojaks, mis on loodud Demokraatliku Kampuchea ajal toime pandud kuritegude kohtu alla andmiseks. Kohtul on kaks peamist juhtumit:

Kohtuasi 001 oli esimene juhtum, mida Kambodža erakorraline kohtukoda käsitles. Phnom Penhis asuva Khmer Rouge’i S-21 vangla endine juht Kaing Guek Eav alias Duch oli kohtuasjas 001 kostja. Duchi süüdistati inimsusevastastes kuritegudes, poliitilises tagakiusamises, vangistamises, piinamises ja muus ebainimlikus tegevuses. Lisaks süüdistati teda 1949. aasta Genfi konventsiooni korduvas raskes rikkumises (tahtlik tapmine, piinamine, ebainimlik kohtlemine, tahtlike tervisekahjustuste ja suurte kehaliste kannatuste põhjustamine).

Juhtum 002 puhul süüdistati Nuon Chea’d ja Khieu Samphani inimsusevastastes kuritegudes, 1949. aasta Genfi konventsiooni korduvas raskes rikkumises ja chami-moslemite ning vietnamlaste genotsiidis. Juhtumis 002 osalesid ka Ieng Sary ja tema naine Ieng Thirith.

Esimene kohtuprotsess, juhtum 002/01, algas 21. novembril 2011 ja keskendus peamiselt väidetavatele inimsusevastastele kuritegudele, mis on seotud elanikkonna sunniviisilise väljaviimisega Phnom Penhist ja hiljem ka teistest piirkondadest (esimene ja teine etapp). Lisaks sellele käsitleti Khmeri Vabariigi sõdurite hukkamist Toul Po Chrey hukkamispaigas pärast seda, kui Khmer Rouge oli 1975. aastal võimu üle võtnud.

Juhtum 002/02 viitab teisele kohtuprotsessile Khieu Samphani ja Nuon Chea vastu, millele on lisatud kohtuasja 002 lõppotsuse süüdistused. 2014. aasta 4. aprillil vastu võetud otsusega leidis kohus, et juhtumi 002/02 aluseks saab genotsiid chami-moslemite ning vietnamlaste vastu, sunnitud abielude ja vägistamise süüdistused, budistide kohtlemine jms.

Kas leidis aset kampaania kõigi Pol Poti toetajate eemaldamiseks avalikelt ametikohtadelt?

Ei, seesugust kampaaniat ei toimunud. 1998. aastal soostusid need, kes Khmer Rouge'st alles olid jäänud, Kambodžaga integreeruma. Poliitiliste järeleandmiste ja valitsuse tehtud kompromissi tõttu on paljud endised Khmer Rouge'i heaks töötanud isikud ka praeguses valitsuses kõrgetel kohtadel. Rahu on saavutatud tänu rahvusliku leppimise soovile ühelt poolt tavaliste kambodžalaste ja teisalt punakhmeeride ja nende perekondade vahel.

Kas Pol Poti diktatuur Kambodžas põhjustab ka praegu ühiskonnas vaidlusi?

Loomulikult, vaidlused punakhmeeride üle on paljude kambodžalaste jaoks endiselt tundlik teema. Hulk intervjueeritud Prey Vengi ja Svay Riengi provintsi elanikke väitis, et Pol Pot tuli võimule pärast seda, kui marssal Lon Nol ja tema Ameerika-meelsed toetajad korraldasid eduka riigipöörde eesmärgiga kukutada prints Sihanouk riigipea kohalt. Mõned aga süüdistavad Vietnami sõda; Vietnami vägesid ja ameeriklasi. Väiksem hulk inimesi väidab, et kuningas Sihanouki propaganda kutsus kambodžalasi üles liituma Prey Maki kommunistidega. Vaieldakse ka selle üle, kas Pol Pot on vastutav kahe miljoni surnud kambodžalase eest. Mõni usub endiselt, et Khmer Rouge oma inimesi ei tapnud, selle asemel süüdistatakse vietnamlasi.

Vietnami vägede saabumine ja Phnom Penhi piiramine 1979. aastal on oluline, kuid väga tundlik teema. Vaieldakse selle üle, kas vietnamlased tulid kambodžalasi tapmisväljadelt vabastama või oli tegemist üle kümne aasta kestnud okupatsiooniga. Valitsuse seisukoht on, et Vietnami väed vabastasid Kambodža Khmer Rouge'i käest ja aitasid Kambodžal edasi areneda. Paljud kambodžalased usuvad aga endiselt, et Vietnami väed olid okupandid, kes viisid hoopis ressursse riigist välja.