Nõukogude võimu repressioonid Eesti poliitilise eliidi vastu 1944–1953

Nõukogude okupatsiooni esimesel aastal (1940-41) represseeriti – vangistati, küüditati või hukati – märkimisväärne osa Eesti poliitilisest ja ühiskondlikust eliidist.  Kui Punaarmee 1944. aastal Eestisse naasis, jätkasid NSV Liidu julgeolekuorganid poolelijäänud kohalt, kuid lisandusid uued sihtgrupid, mille tekkimise oli põhjustanud Saksa okupatsioon (1941–1944).

Artikkel on varem ilmunud mälestuskogumikus „Võimu meelevallas“ (2020), millesse on koondatud autori kaalukam ja parim osa tema lühematest teadustöödest. Raamatut on võimalik soetada Rahvusarhiivi e-poest, Apollo e-poest  ja Rahva raamatu e-poest.

Raportis Eesti eliidi saatus 1940–1941 vaatlesin Eesti Vabariigi poliitilise eliidi (riigipead, valitsuste ja parlamendi liikmed, kõrgemad kohtunikud ja riigiametnikud, kohaliku omavalitsuse juhid) saatust Nõukogude okupatsiooni esimesel aastal (1940–1941).

Käesoleva artikli eesmärk on esitada statistiline kokkuvõte ja näidete varal kirjeldada selle grupi järelejäänud liikmete saatust Nõukogude okupatsiooni järgmisel perioodil, aastatel 1944–1953, ning analüüsida, mil määral mõjutas nende inimeste saatust kunagine kuulumine Eesti Vabariigi poliitilisse.

1944–1953 on periood, mis Eesti ajaloos hõlmab perioodi sõjategevuse lõpust Eesti territooriumil kuni Jossif Stalini surmani ja on ajalookirjanduses tuntud kui hilisstalinism. Läbitöötatud allikate varal saab öelda, et perioodi lõpp joonistub selgelt välja ka inimeste saatusi vaadeldes.

1953. aastal suri vangilaagris viimane siin käsitletud ohver ning juba 1954. aastast leiame esimesed süüdimõistetute karistuste vähendamise juhtumid. Kogu grupist on pärast 1953. aastat teadaolevalt represseerituid vaid üks isik, Tuhalaane vallavanem Johannes Pärtma, kes arreteeriti 1955. aastal ja kellel varem õnnestus lihtsalt vahelejäämist vältida.

Aluseks on võetud arhiividokumentide ja Riigi Teataja põhjal koostatud täielikud koosseisude nimekirjad. Valitsusliikmete osas on vaatluse all kõigi Eesti Vabariigi valitsuste koosseisud aastatel 1918–1940, teiste puhul piirdusin viimase ametisoleva koosseisuga, st Riigikogu 1938. aastal ametisse asunud koosseisuga ning riigiametnike ja kohalike omavalitsuste isikkoosseisuga vahetult enne Nõukogude okupatsiooni algust 17. juunil 1940.

Represseeritute saatuste väljaselgitamisel on kasutatud Nõukogude julgeolekuametkondades koostatud uurimistoimikuid.

Metodoloogiliselt olen keskendunud kolmele dokumendile:

1) arreteerimismäärus,

2) süüdistuskokkuvõte,

3) otsus.

Arreteerimismääruse esitas uurija koos tõkendi („tõkkeabinõu“) valimise määrusega kinnitamiseks kõrgemale uurimisorgani ülemale ja sanktsioneerimiseks prokuratuurile. Arreteerimismääruse alusel koostatud orderi alusel võeti isik vahi alla. Praktikas kohaldati enamasti vahi alla võtmist isikute puhul, kes olid juba eelnevalt kinni peetud, kuid võidi arreteerida ka veel vabaduses viibivaid isikuid. Kuna stalinistlikus julgeolekuaparaadis kujunes praktikaks vahistada isikuid, kellele ei olnud süüdistust esitatud, st kahtlusaluseid, tuleb arreteerimismääruses toodud isiku „kuritegude kirjeldust“ käsitleda kahtlustusena.

Muidugi pole õigusriigi kohtusüsteemist pärinev termin „kahtlustus“ selles kontekstis sisuliselt päris õige, sest arreteerimisega oli inimese saatus reeglina otsustatud ning väga vähestel õnnestus pärast seda režiimi hammasrataste vahelt pääseda.

Oluline on silmas pidada ka seda, et arreteerimismäärust, st kahtlustuste sisu vahistatavale ei esitatud, temale esitati tutvumiseks tõkendi valimise määrus, mis aga sisaldas vaid viiteid Vene NFSV kriminaalkoodeksi paragrahvide numbritele, mis ei saanud olla tavaisikule arusaadavad ja mis käis vastu kriminaaluurimise põhimõttele isiku õiguse kohta olla teadlik sellest, milles teda kahtlustatakse.

Süüdistuskokkuvõtte võib tinglikult jagada kaheks osaks (tegu pole „ametliku“, vaid siin selguse huvides kasutatud jaotusega):

a) faabula ehk kuriteokirjeldus koos viidetega toimikus olemasolevatele tõenditele ja

b) süüdistus koos süüdistatava isikuandmete ja tsitaadiga vastavast kriminaalkoodeksi paragrahvist. Süüdistus on tavaliselt palju lühem kui faabula ning sisaldab üksnes osa esimeses loetletud asjaoludest.

„Otsus“ oli tribunali või kohtu otsus isiku süüdimõistmise kohta või karistamise kohta erinõupidamise poolt. Kohtuorgani otsus (приговор) koosnes (ametlikult) kirjeldavast ja resolutiivosast. Esimene sisaldas süüdistuse formulatsiooni, kohtualuse isikuandmeid ja kuriteo toimepanemise asjaolusid, resolutiivosas näidati ära kohtualuse isik, temale esitatud süüdistuse formulatsioon vastavalt kriminaalkoodeksi paragrahvile ja karistus või õigeksmõistmine.

Lisaks pidi allpool ära tähendatud olema ka võimalus edasikaebamise kohta. Erinõupidamise otsus lisati uurimistoimikule erinõupidamise protokolli väljavõtte vormis. Selles oli samuti kaks osa – esimeses oli ära toodud läbivaadatud toimiku ja selles figureeriva isiku andmed ja teises määratletud kuriteo kvalifikatsioon vabas vormis paragrahvile viitamata ja määratud karistus (ettepanek karistusmäära kohta oli erinõupidamisele tehtud süüdistuskokkuvõttes). Otsuse tegija võis muuta süüdistust ja selle kvalifikatsiooni, mõista kohtualuse õigeks jne. Viimast tuli ette väga harva.

Kohtuotsuses sisaldusid reeglina samad asjad, mis olid loetletud süüdistuskokkuvõttes. Tuleb silmas pidada, et erinõupidamisel asja sisulist arutamist ei toimunud – õigusriigi kohtupidamise tavasid silmas pidades ei toimunud seda ka kohtus ja tribunalis.

Ehkki nende otsuste puhul oli reeglina tegu formaalsusega, ei vabasta see otsuseid langetanud isikuid vastutusest okupeeritud riigi kodanike süüdimõistmises ja karistamises. Näiteks süüdistuse kodumaa, st NSV Liidu, reetmises mittevastavuses rahvusvahelistele õigusnormidele ei saa olla kahtlust.

 

Valitsuste liikmed

Endistest riigipeadest oli 1944. aastal üheteistkümnest mehest elus kaks: Konstantin Päts, kes viibis Venemaal vangilaagris ning August Rei, kes põgenes 1940. aastal Rootsi ja oli seal. Kõik ülejäänud endised riigipead olid aastatel 1941–1942 hukatud või Nõukogude vangilaagrites surnud.

1944. aastaks polnud palju alles ka viimase iseseisvuseaegse Vabariigi Valitsuse liikmetest. Nõukogude okupatsiooni taastumise hetkel oli selle üheteistkümnest liikmest elus veel kaks: haridusminister Paul Kogerman, kes viibis NKVD vangilaagris (ta vabastati 1945. aastal, kuna teda kui põlevkivikeemikut vajati Eesti põlevkivitööstuse ülesehitamisel) ning peaminister ja presidendi kohusetäitja Jüri Uluots, kes oli septembris 1944 voodihaigena evakueeritud Rootsi, kus ta suri 9. jaanuaril 1945.

Kõigi Eesti Vabariigi valitsuste (sh ajutiste valitsuste) koosseisu kuulus 22 iseseisvusaasta jooksul 116 meest. 49 endist ministrit vangistati Nõukogude okupatsiooni esimesel aastal 1940–1941, neist 45 hukati või hukkus vangilaagrites. 10 endist ministrit arreteeriti Nõukogude julgeolekuasutuste poolt pärast sõda, neist neli elasid vangistuse üle.

Otto Tief oli nendest prominentseim, kelle puhul varjutas töö- ja hoolekande ning justiitsministri ametid varasemates valitsustes (1926–1927) tema peaministri koht 1944. a vahevalitsuses. Otto Tief arreteeriti 10. oktoobril 1944, viidi Moskvasse ja mõisteti seal NSVL-i Ülemkohtu Sõjakolleegiumi kinnisel istungil Vassili Ulrichi eesistumisel 3. juulil 1945 koos kuue saatusekaaslasega süüdi. Tiefi karistuseks oli 10 aastat parandusliku töö laagrit pluss 5 aastat õiguste kaotamist. Tief vabanes 1956. a ja naasis 1958. a Eestisse, kus tema vintsutused ei lõppenud.

Bernhard-Aleksander Roostfelt, agronoom, majandus- ja ühiskonnategelane ja poliitik, Riiginõukogu liige ning aastatel 1921–1924 mitmes valitsuses ministriametit pidanud mees, arreteeriti 8. novembril 1944. Kahtlustusena läks arreteerimismäärusesse kirja püüe illegaalselt Eestist lahkuda. Ta tabati 1. novembril väidetavas kogunemispunktis Tallinnas Viru tänav 18 asunud majas koos „sidemees“ August Priimaga.

28. veebruaril 1945 koostati süüdistuskokkuvõte, kus leiti, et Roostfelt, elades 1941–1944 Saksa vägede poolt okupeeritud territooriumil ja omades sidemeid sakslastega, tegi kuritegelikku tööd, mis oli suunatud Nõukogude võimu vastu. Roostfelt tunnistas end süüdi ainult osaliselt ning kuna tunnistajad Susi ja Nemirovitš-Dantšenko ei viibinud Tallinnas, polnud tribunali käsutuses piisavalt materjale. Samas leiti Roostfelt olevat sotsiaalselt ohtlik element, mistõttu Kriminaalprotsessi koodeksi § 208-le tuginedes suunati asi läbivaatamiseks NSVL-i NKVD Erinõupidamisele. Karistusettepanek oli 10 aastat parandusliku töö laagris.

See on muide üsna huvitav ja harukordne otsus, kus süsteem poolkogemata selgitab oma olemust – asi on niivõrd vettpidamatu, et sellest ei piisanud isegi Nõukogude kohtule, kuid konkreetse isiku elimineerimist peeti vajalikuks. Niisugusteks puhkudeks kasutati NSV Liidus erinõupidamist kui quasi-kohut.

Erinõupidamine mõistis 26. mail 1945 kriminaalkoodeksi § 58-1“a“ alusel karistuseks 8 aastat „kodumaa reetmise eest“. Roostfelt suri karistust kandes Karaganda linna vangilaagris 26. jaanuaril 1948. Ta oli ühtlasi ainuke Riiginõukogu (Riigikogu ülemkoja) liige, kes pärast sõda represseeriti.

Aleksander Veiderma, aastatel 1922–1924 haridusminister kahes valitsuses, arreteeriti 10. novembril 1944. Arreteerimismääruses iseloomustati teda kui Nõukogude korra suhtes vaenulikult meelestatud isikut, kes 1941–1944 läks üle vaenlase poolele ning esines jaanuaris 1944 Tallinna Raekojas kõnega „Tallinna Kaitsepataljonile“ kui selle endine „roodukomandör“, kus kutsus üles võitlema Punaarmee vastu sõltumatu Eesti eest.

21. veebruaril 1945 esitatud süüdistuskokkuvõtte järgi reetis Veiderma, elades okupeeritud territooriumil (1941–1944), kodumaa, oli kuus kuud Omakaitse liige ning kutsus endisi Kaitsepataljoni liikmeid üles relvavõitlusele Punaarmee vastu. Süüdistuskokkuvõtte faabulas mainiti ka haridusministri ametit kodanlikus valitsuses.

15. märtsil 1945 mõistis ENSV NKVD Vägede Sõjatribunal Veidermale KrK § 58-1“a“ alusel 10 aastat paranduslikku tööd koos õiguste äravõtmisega 5 aastaks ja vara konfiskeerimisega. Kohtuistungi protokollis leidis ülestähendamist ka kunagine ministriamet. Veiderma vabanes laagrist pärast karistuse kandmist.

Nikolai Talts, põllutööminister 1933–1938, peeti kinni 16. novembril 1944, kinnipidamise määrus märkis ministriametit „kodanlikus valitsuses“ ning kahtlust seotuses Eesti Vabariigi Rahvuskomiteega (EVR). 6. jaanuaril 1945 koostatud arreteerimismääruses leidis riikliku julgeoleku vanemleitnant Filimonov, et Talts on endine kodanliku valitsuse põllutööminister ja tihedalt seotud „põrandaaluse rahvuskomiteega“. Oma tegevusest seoses EVR-iga rääkis Talts juba esimesel ülekuulamisel 15. novembril 1944.

Süüdistuskokkuvõte esitati 11. augustil 1945, selles sisaldusid Saksa okupatsiooni aegne ametitegevus (Talts oli Eesti Omavalitsuse Metsade Talituse juriskonsult) ning see, et ta 1944. a septembris soovitas tuttavatel Rootsi põgeneda.

25. veebruaril 1946 saatis erinõupidamine Taltsi kui „sotsiaalselt ohtliku elemendi“ 5 aastaks parandusliku töö laagrisse koos vara konfiskeerimisega. Karistus mõisteti KrK § 7 alusel, mis ütleb: „Isikuile, kes on toime pannud ühiskonnaohtlikke tegusid või kes on ohtlikud oma sidemete tõttu kuritegeliku keskkonnaga või oma möödunud tegevusega, kohaldatakse kohtulik-parandusliku, meditsiinilise või „meediko-pedagoogilise“ iseloomuga sotsiaalse kaitse vahendeid. Talts vabanes 1949. aastal.

Aleksander Tulp, kes oli olnud 1918. a väga lühikest aega (tegelikult formaalselt) töö- ja hoolekandeminister, arreteeriti 12. detsembril 1944. Arreteerimismääruse järgi oli Tulp endine aktiivne menševik ja suhtus Nõukogude võimu vaenulikult, sotsialistide partei esimehena astus kontakti „Nõukogudevastase rahvusliku valitsusega“ poliitiliste küsimuste koordineerimiseks ning osales korduvalt selle põrandaalustel koosolekutel, millest üks toimus Tulbi osalusel Tallinnas oktoobris 1944.

Süüdistuskokkuvõte dateeriti 30. maiga 1945. Selle järgi oli Tulp kodanlik natsionalist ja suhtus vaenulikult Nõukogude võimu, aktiivne kontrrevolutsionäär ja sotsialistide partei liige. Elades sakslaste poolt okupeeritud Eestis, oli aktiivselt seotud EVR-i ja põrandaaluse valitsuse liikmetega, olles nende pooldaja ja mõttekaaslane.

Asi saadeti otsustamiseks erinõupidamisele karistusettepanekuga 10 aastat paranduslikku tööd koos vara konfiskeerimisega. Erinõupidamine määras Tulbile kui „kodumaa reetjate käsilasele“ 8. septembril 1945 „ainult“ viis aastat. Aleksander Tulp vabanes 1950. a.

Jaak Reichmann, Eesti Vabariigi kohtutegelane, kahekordne kohtuminister ja kauaaegne Kohtukoja esimees, kuulati esimest korda üle 2. detsembril 1944, kuid lasti sedapuhku veel koju tagasi. Uuesti kutsuti ta Pagari tänavale 23. jaanuaril 1945 ning see minek jäi viimaseks. Sel päeval kuulati Reichmann uuesti üle, misjärel arreteeriti.

24. jaanuaril 1945 arreteerimismääruse koostanud ENSV NKGB operatiivvolinik, riikliku julgeoleku vanemleitnant Rõžkov leidis, et Reichmann jäi sakslaste poolt okupeeritud territooriumile ja astus ametisse okupatsioonivõimude kohtuorganitesse, suvel 1942 oli Tallinna Ringkonnakohtu kohtunik, augustis nimetati kindralkomissar Litzmanni poolt Eesti Omavalitsuse juhi Hjalmar Mäe ettepanekul Kohtupalati esimeheks, kellena töötas 1944 septembrini. Ära märgiti ka see, et Reichmann oli aastatel 1921–1922 „kodanliku valitsuse kohtuminister“. Selline tegevus kvalifitseerus KrK § 58-1“a“ järgi.

Ainsa tunnistajana kuulati 22. jaanuaril üle Reichmanni endine kolleeg Roman Koemets. Erilist tähelepanu pöörati tunnistusele, kus Koemets iseloomustas Reichmanni kui „agraarpartei“ toetajat ja kirjeldas tema ametialast tegevust Saksa okupatsiooni ajal. Reichmann ise kuulati kolmandat ja viimast korda üle veel 5. märtsil. 11. märtsil paigutati 71-aastane põdura tervisega Reichmann vangla haiglasse.

Tema naisel Anna Reichmannil oli olnud õigus, kui ta palvekirjas ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehele Johannes Varesele ütles, et mees on väga haige, vajab pidevat hoolitsust ning vangla oludes tõenäoliselt sureb. Reichmann suri 1. mail 1945. Meditsiinilises õiendis on kirjas, et Reichmann vajab kohest operatsiooni, nagu ka see, et kirurg seda tegemast keeldus. 17. mail 1945 uurimisasi lõpetati.

August Hanko oli 1919–1920. aastal sõjaminister Jaan Tõnissoni valitsuses. Ta arreteeriti aprillil 1945, arreteerimismääruses nimetati sõjaministri ametit, kellena „juhtis ja organiseeris Eesti kodanluse võitlust Punaarmee vastu“, ka olevat Hanko nõukogudevaenulikult meelestatuna avaldanud Saksa okupatsiooni ajal ajakirjanduses nõukogudevastaseid artikleid (tõendusmaterjali seas oli ka ajalehe Postimees artikkel „Vene riigist vabanemise mõtte idusid“ 15. märtsist 1943).

Kuritegelik tegevus leiti olevat kinnitatud Hanko enda ning tunnistaja August Tõllassepa ütluste „ja teiste materjalidega“. On tõsi, et Hanko rääkis esimesel ülekuulamisel (enne formaalset arreteerimist) oma eluloost kõneledes ka sõjaministri ametist (vastav lõik on protokollis punasega alla joonitud). Tõllassepp oli tunnistajana üle kuulatud kaks päeva varem, 14. aprillil. Ta tundis Hankot lapsepõlvest ning teadis tema poliitilisest tegevusest seda, et Hanko oli olnud 1919–1920 sõjaminister.

17. juulil 1945 esitati süüdistuskokkuvõte, kus Hankot süüdistati ainult nõukogudevastase laimuartikli avaldamises, mis leiti olevat kuritegu KrK § 58-10 lõige 2 järgi. Vahetult enne seda oli süüdistus § 58-1“a“ ümber kvalifitseeritud. Ministriametit süüdistuskokkuvõttes ei mainitud.

16. augustil mõistis Hanko üle kohut ENSV NKVD Vägede Sõjatribunal justiitsvanemleitnant Šamanajevi eesistumisel (liikmed olid kapten Günsberg ja leitnant Pankov) ning mõistis talle KrK § 58-10 lõige 2 alusel 7 aastat parandusliku töö laagrit koos õiguste äravõtmisega 3 aastaks ja kogu isikliku vara konfiskeerimisega. Hanko vabanes laagrist 16. aprillil 1952 ning suri poja andmetel Kemerovo oblastis Arljuki asulas 25. mail 1952.

Karl-Ferdinand Kornel, aastatel 1926–1927 kaubandus-tööstusminister kahes valitsuses, arreteeriti 28. novembril 1945. Arreteerimismääruse järgi oli Kornel „ühiskondlik ja poliitiline tegelane“, Asutava Kogu ning teise ja kolmanda Riigikogu liige, minister kahes valitsuses. 1930–1940 Eesti Telegraafiagentuuri direktor ning Saksa okupatsiooni ajal majandusdirektori referent.

Süüdistuskokkuvõte esitati 11. märtsil 1946, süüdistus seisnes selles, et Kornel oli vaenulikult meelestatud Nõukogude võimu suhtes ning tegutses Saksa okupatsiooni ajal ajalehtede Eesti Sõna ja Meie Hääl korrespondendina, laimates oma artiklites Nõukogude võimu. Lisaks oli ta septembris 1944 Haapsalu linna komandant, kellena „tegutses linna politsei asutamise nimel“. Faabulas mainiti ära ka Korneli varasem ministriamet.

10. aprillil 1946 mõistis ENSV Siseministeeriumi Vägede Sõjatribunal kriminaalkoodeksi § 58-1“a“ alusel Kornelile 10 aastat paranduslikke töid ilma vara konfiskeerimiseta. Karl Kornel suri vangilaagris 31. juulil 1953.

Gustav Viard, sõjaväelane, kes 1920. aastal oli formaalselt mõned päevad toitlusminister, arreteeriti 13. novembril 1950. Arreteerimismääruses leiti, et Viard oli kodanlikul ajal teeninud Eesti kodanlikus armees „polkovniku auastmes“, septembris 1941 oli aga üks viiest, kes andis SD-le tunnistusi Tallinna Metallurgiakombinaadi parteikandidaadi Eerik Kaunismaa osas ning, et nende tunnistuste põhjal mõisteti Kaunismaa surma ja hukati. Ministriametit dokumendis ei mainitud.

16. märtsil 1951 esitati süüdistuskokkuvõte, milles Viardit süüdistati SD-le tunnistuste andmises ja keelatud kirjanduse omamises. 30. märtsil mõistis ENSV Siseministeeriumi Vägede Sõjatribunal (eesistuja justiitspolkovnik Dõtjuk, liikmed vanemleitnant Beljakov ja leitnant Smirnov) Viardi süüdi KrK § 58-1“a“ alusel ning karistas 25 aasta parandusliku tööga, millele lisandus 5 aastat õiguste äravõtmist ja vara konfiskeerimine.

Viktor Pihlak, ehitusinsener ja tööstur, kes oli 1920. aastal formaalselt mõned päevad kaubandus-tööstusminister (Gustav Viardiga ühes valitsuses), arreteeriti 23. veebruaril 1951, Pihlak töötas sel ajal Kopli masinatehases meistrina. Arreteerimismääruse koostanud kapten Orlov leidis, et Pihlak teenis 1919. aastal vabatahtlikult „valge-eesti väes“ ja osales „nn „Vabadussõjas““, oli juunist 1919 kuni novembrini 1920 „reaktsioonilise kodanliku valitsuse“ koosseisus kaubandus-tööstusministri abi ja kohusetäitja, 1947. aastal oli aga seotud tagaotsitavate isikutega, kellele osutas materiaalset abi. Pihlaku kuritegelikku tegevust kinnitasid tunnistaja Arno Pihlaku ütlused, ENSV Riigiarhiivi dokumentaalsed materjalid „jt dokumendid“.

1950. aastal koostati ENSV Oktoobrirevolutsiooni ja Sotsialistliku Ülesehitustöö Riiklikus Keskarhiivis (endine ja praegune Eesti Riigiarhiiv) arhiiviteatis Pihlaku tegevuse kohta. Teatises toodi välja kogu elulugu, sh ministriamet.

Süüdistuskokkuvõte esitati 31. oktoobril 1951, kriminaalkoodeksi § 58-4 ja § 58-10 alusel süüdistati Pihlakut selles, et ta oli kodanliku korra pooldaja, kes astus vabatahtlikult sõjaväkke ja osales Vabadussõjas, oli 1919–1920 kaubandus-tööstusministeeriumi asjadevalitseja ning omas nõukogudevastast kirjandust. Dokumendis ministriametit ei mainitud.

17. novembril 1951 mõistis ENSV Ülemkohtu Kriminaalasjade Kohtukolleegium (eesistuja Afanasjev, liikmed Königsberg ja Urva) Pihlaku süüdi (peamised süüdistused olid osalemine Vabadussõjas ja keelatud kirjanduse omamine) ning mõistis 10 aastaks laagrisse koos õiguste äravõtmisega 5 aastaks ja vara konfiskeerimisega. Endine tööstur Pihlak oli veel 1951. aastal suhteliselt jõukas mees, tema vara ülekirjutamise akt hõlmab toimikus kümme lehekülge ning vara hinnati kokku 5375 rubla eest.

1955. aastal vaatas ENSV Ülemkohtu Presiidium asja uuesti läbi ja vähendas karistust 5 aastale. NSVL Ülemkohtu määrusega 1959. aastast kohtuotsus tühistati kuriteo koosseisu puudumise tõttu ja Pihlak rehabiliteeriti täielikult.
 

VI Riigikogu (1938-1940) liikmed

1938. aasta Põhiseaduse järgi oli Eesti parlament, Riigikogu, kahekojaline rahvaesindus, mis koosnes Riigivolikogust, kuhu kuulus 80 valitavat liiget, ning 40-liikmelisest Riiginõukogust. Selle liikmed olid ex officio liikmed, presidendi poolt nimetatud liikmed ja omavalitsuste poolt valitavad liikmed.

1940–1941 vangistati 19 Riiginõukogu liiget ning kõik nad hukati või hukkusid vangilaagrites. Pagulusse pääses vähemalt 12 endist Riiginõukogu liiget. Senistel andmetel jäid 8 Riiginõukogu liiget isikuvastastest repressioonidest puutumata.

Riiginõukogu liikmetest represseeriti pärast sõda teadaolevalt ainsana Bernhard-Aleksander Roostfelt, tema saatust on käsitletud alapeatükis „Valitsuse liikmed“.

Riigivolikogu 80 liikmest vangistati 1940–1941 täpselt pooled. Neist õnnestus vangistus üle elada vaid ühel, kes vabanes vangilaagrist 1948. aastal. 26 Riigivolikogu liiget mõisteti 1941–1942 surma ja lasti maha, viis surid juba eeluurimise ajal ning 8 Venemaa vangilaagrites. Kaks Riigivolikogu liiget langesid 1941. a suvel metsavendadena ja kaks hukati Saksa okupatsiooni ajal. Vähemalt 15 viimase Riigivolikogu liiget pääsesid pagulusse. 14 Riigivolikogu liiget jäid olemasolevatel andmetel isikuvastastest repressioonidest puutumata.

Teadaolevalt 6 Riigivolikogu liiget vangistati NSV Liidu julgeolekuasutuste poolt pärast sõjategevuse lõppu Eestis 1944. aastal. Kolm neist (Juhan Kaarlimäe, Karl-Eduard Pajos, Värdi Velner) olid ühtlasi maavanemad, keda käsitlen vastavas alapeatükis. Oskar Gustavson arreteeriti seotuse tõttu Otto Tiefi valitsuse ja Eesti Vabariigi Rahvuskomiteega, täiesti kindlaid andmeid tema saatuse kohta pole, kuid väidetavalt hukkus ta 1945. aastal Tallinnas NKVD ülekuulamiselt põgenemisel.

Eduard Peedosk, VI Riigikogu liige ja omavalitsustegelane, arreteeriti 17. novembril 1944. Arreteerimismääruse koostanud NKGB Võrumaa osakond leidis, et Peedosk, olles vaenulikult meelestatud Nõukogude võimu suhtes, astus 1941 vabatahtlikult Omakaitsesse ning nimetati samal ajal Räpina vallavanemaks, vallavanemana täitis aktiivselt kõik Saksa võimude korraldused.

13. novembril kuulati tunnistajana üle kohalik elanik Antonina Ivanova, kes rääkis, et vallavanema täitis Peedosk kõik Saksa võimude korraldused, suhtus halvasti vaestesse talupoegadesse ja kaitses rikaste peremeeste huve. Eriti julmalt suhtunud Peedosk Ivanova sõnul NSV Liidust evakueeritud vene elanikkonda. Kord kui Ivanova palus, et talle antaks poest tütre saabaste jaoks nahka, öelnud Peedosk: „Meil pole teie, venelaste, jaoks midagi. On ainult omade jaoks.“

12. novembril rääkis tunnistaja Peeter Mets, et Peedosk astus vabatahtlikult Omakaitsesse ja oli üks selle organiseerijaid. Ta olnud Räpina Omakaitse pealiku asetäitja, kes ise operatsioonides ei osalenud, küll aga andis korraldusi „luua vallas kord“ ning puhastada valla territoorium nõukogude inimestest. Lisaks neile tugineti tunnistaja August Kõivu ütlustele 7. novembrist.

28. jaanuaril 1945. a esitati Peedoskile süüdistuskokkuvõte, milles sisaldusid vaenulik suhtumine Nõukogude võimu, aktiivne tegevus Omakaitses ning vallavanema amet Saksa okupatsiooni ajal, kellena ta täitis okupatsioonivõimude korraldusi, kogus makse ja määras mittetasujatele trahve.

ENSV NKVD Vägede Sõjatribunal määras 31. märtsil 1945 Peedoskile KrK § 58-1“a“ alusel tüüpilise 10 aastat paranduslikku tööd koos õiguste äravõtmisega 5 aastaks. Vara ei konfiskeeritud, kuna see puudus. Eduard Peedosk vabanes kinnipidamiskohast 30. oktoobril 1954.

Teine represseeritud Riigivolikogu liige, samuti tuntud omavalitsustegelane Mihkel Reiman arreteeriti 28. detsembril 1944. Arreteerimismääruse koostanud NKVD Järvamaa osakond tõi välja, et augustis 1941 nimetati Reiman Väätsa vallavanemaks ja oli sel ametikohal „Eesti vabastamiseni Punaarmee poolt“. Olles vallavanem, võttis ta maa ära neilt talupoegadelt, kes olid selle saanud 1940. aastal Nõukogude võimult, ka korraldas ta normide kogumist.

Süüdistuskokkuvõte esitati 28. augustil 1945, selles sisaldus okupeeritud territooriumil elamine, kodumaa reetmine, Väätsa vallavanemana töötamine (sh „aitas okupatsioonivõimudel läbi viia nende poliitikat“), vaenulikkus Nõukogude võimu vastu, „profašistlik“ agitatsioon ja Omakaitse liikmelisus 1944. aastal.

19. septembril 1945 mõistis Tallinna Garnisoni Sõjatribunal kriminaalkoodeksi § 58-1“a“ alusel 10 aastat paranduslikku tööd pluss 5 aastat õiguste äravõtmist ja vara konfiskeerimise. Reimanilt võõrandati hooned ning võeti ära põllutööriistad, loomasööt, 3 hobust, lehma, siga, lammast ja talle ning 2 mullikat.

 

Eesti Vabariigi Riigikohus

Riigikohus oli Eesti Vabariigi kõrgeim kohus, 1940. aastal kuulus selle koosseisu 16 kohtunikku. Kohtu kauaaegne esimees Kaarel Parts suri 5. detsembril 1940. a loomulikku surma. Kuus riigikohtunikku vangistati aastatel 1940–1941, kõik nad hukkusid vangilaagrites. Lisaks hukkus üks riigikohtunik 1944. a sügisel Läänemerel Eestist põgenemisel ning lisaks Kaarel Partsile suri 1940. a veel üks riigikohtunik. Viis Riigikohtu viimase koosseisu liiget pääsesid praegustel andmetel otsestest isikuvastastest repressioonidest. Aastatel 1944–1945 arreteeriti Nõukogude julgeolekuametkondade poolt kaks riigikohtunikku: Karl Luud ja Roman Koemets.

Karl Luud arreteeriti 30. oktoobril 1944. Arreteerimismääruse järgi pandi talle süüks sakslaste poolt okupeeritud territooriumile jäämist, „Saksa justiitsdirektooriumi“ [tegelikult Eesti Omavalitsuse Kohtudirektooriumi – I. P.] teenistusse astumist veebruaris 1942 ning töötamist Kuressaare Ringkonnakohtu ja hiljem Kohtupalati liikmena, „millega ta abistas aktiivselt Saksa okupante“.

23. detsembril 1944 esitatud süüdistuskokkuvõte nimetas jäämist okupeeritud territooriumile, kodumaa reetmist, tööd Kohtudirektooriumis, Ringkonnakohtus ja Kohtupalatis. 17. jaanuaril 1945 mõistis ENSV NKVD Vägede Sõjatribunal Karl Luua nimetatud asjades süüdi kriminaalkoodeksi § 58-1“a“ alusel ja karistas teda 10 aasta parandusliku töö ja isikliku vara konfiskeerimisega.

 

Teine represseeritud riigikohtunik, Roman Koemets, arreteeriti 26. jaanuaril 1945 süüdistatuna okupeeritud territooriumile jäämises ja tööle asumises okupatsioonivõimude kohtuorganitesse (konkreetselt nimetati tööd Ringkonnakohtus ja alates 1942 suvest Kohtupalatis).

Juunis 1945 ühendati Koemetsa uurimisasi Eduard Mailendi, Oskar Ordliku ja August Krooni asjadega, põhjuseks asjaolu, et kõik neli töötasid Saksa okupatsiooni ajal Tallinnas kohtuasutustes. Kõik neli olid arreteeritud jaanuaris-veebruaris 1945.

30. juunil 1945 esitati süüdistuskokkuvõte, ühegi mehe puhul ei toodud seal välja tööd iseseisvuseaegsetes kohtuasutustes. 8. septembril 1945 karistas NSVL NKVD Erinõupidamine kõiki nelja kriminaalkoodeksi § 58-1“a“ alusel kodumaa reetmise eest, kuid karistused olid erinevad. Mailendile ja Kroonile mõisteti 7 aastat paranduslikku tööd koos vara konfiskeerimisega, Ordlik ja Koemets saadeti 7 aastaks sundasumisele Tjumeni oblastisse ning konfiskeeriti ka isiklik vara.
 

Riigiametnikud

1940. aasta seisuga oli kõrgemaid riigiametnikke koosseisude järgi 133. Neist 39 oli represseeritud juba aastatel 1940–1941 ja suur osa ülejäänutest lahkus Eestist 1944. aastal. Pärast sõda represseeriti neist Nõukogude võimu poolt vähesed ehk teadaolevalt 5 meest.

August Leppik, Põllutööministeeriumi Katastri- ja Maakorralduse osakonna direktor, arreteeriti 28. novembril 1944. Arreteerimismääruse järgi oli Leppik Saksa okupatsiooni alates astunud okupatsioonivõimude teenistusse, kus töötas maakorraldusosakonna juhataja asetäitjana [st samal ametikohal, kus ennegi, mis riigiametnike puhul oli tavaline – I.P.] ja tegeles kulakutele nendelt 1940. aastal Nõukogude võimu poolt ära võetud maa tagastamisega. Peale selle kahtlustati Leppikut seotuses Eesti Vabariigi Rahvuskomitee juhtfiguuri Kaarel Liidakuga.

Leppik kuulati esimest korda üle 23. novembril, seal rääkis mees midagi varjamata oma ametikohtadest. Küsimusele „Miks teid nimetati sellisele tähtsale kohale?“ vastas Leppik „kuna olin juulini 1940 Põllutööministeeriumi maakorraldusosakonna juhataja“.

17. mail 1945 esitati süüdistuskokkuvõte, kus toodi välja samad asjad — maakorraldusosakonna juhataja ametikoht „Saksa võimude juures“ ja maa tagastamine endistele omanikele. Lisaks süüdistati Leppikut selles, et ta oli avaldanud oma nõukogudevastaseid mõtteid üllitises „Iseseisvast sõltumatust Eestist“. 31. mail 1945 mõistis ENSV NKVD Vägede Sõjatribunal justiitsvanemleitnant Šamanajevi eesistumisel ning Prokofjevi ja Suslovi kaasistumisel kriminaalkoodeksi § 58-3 alusel 10 aastat paranduslikku tööd koos õiguste äravõtmisega 5 aastaks ning vara konfiskeerimisega. August Leppik suri vangilaagris 16. mail 1947.

Herman Perna, Teedeministeeriumi peainspektor, arreteeriti 26. detsembril 1944 kui „kodanlik natsionalist ja Nõukogude korra äge vastane“, kes 1941. aastal jäi sakslaste poolt okupeeritud territooriumile, läks vabatahtlikult koostööle okupatsioonivõimudega ja määrati viimaste poolt Eesti raudtee vanemrevidendiks.

Koos Pernaga oli kohtu all seitse meest, kes kõik olid Saksa okupatsiooni ajal töötanud juhtivatel kohtadel raudteeametkondades. Süüdistuskokkuvõte esitati neile 5. märtsil 1945. 24. märtsil 1945 mõistis Eesti Raudtee Sõjatribunal justiitsmajor Sarini eesistumisel erineva pikkusega karistused. Herman Perna saadeti parandusliku töö laagrisse 10 aastaks koos õiguste äravõtmisega 4 aastaks ja vara konfiskeerimisega.

Aleksander Roosileht, Põllutööministeeriumi Põllumajanduse osakonna Piimasaaduste Väljaveo Kontrolljaama juhataja ja kontrollkomisjoni esimees, arreteeriti 4. juulil 1945. NKGB Tartumaa osakonnas koostatud arreteerimismääruse järgi astus Roosileht 1941. a vabatahtlikult Omakaitse liikmeks, omas selle liikmena vintpüssi ja püstolit ning valvas relvastatult sakslaste sõjalisi objekte.

15. märtsil 1946 esitatud süüdistuskokkuvõttes oli samuti juttu teenistusest Omakaitses, lisaks ekspluateeris Roosileht oma majapidamises vene sõjavange. Asi saadeti otsustamiseks erinõupidamisele ettepanekuga määrata karistuseks 8 aastat paranduslikku tööd. Erinõupidamine määras kriminaalkoodeksi § 58-1“a“ ja 58-11 alusel veidi leebema karistuse – „osalemise eest sõjalis-fašistlikus organisatsioonis“ 6 aastat parandusliku töö laagris. Roosileht kandis karistust Bogoslavlagis ning vabastati asumiselt NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi 19. mai 1958 seadluse alusel.

Eduard Jõerüüt oli Teedeministeeriumi Raudteede Talituse rahandusameti juhataja ja Tariifinõukogu liige. Ta arreteeriti 14. septembril 1945 ning arreteerimismääruses toodi põhjusena välja tema „töötamine kõrgetel ametikohtadel kodanliku valitsuse juures“, selle järgi oli Jõerüüt kuni 1940. aastani Eesti Raudtee direktori abi. Ka leiti Jõerüüt olevat vaenulik Nõukogude võimu suhtes, samuti toodi välja asjaolu, et augustis 1941 oli tal võimalus Eestist lahkuda, kuid Jõerüüt seda ei teinud ja astus Saksa okupatsioonivõimude teenistusse, olles raudteede asedirektor. Eduard Jõerüüt oli tõesti 29. augustil 1941 Saksa sõjaväevõimude poolt nimetatud Eesti Raudteede asedirektoriks.

Süüdistuskokkuvõte esitati 26. novembril 1945. Selles rõhutati keeldumist evakueeruda NSV Liidu tagalasse ning aktiivset koostööd Saksa okupatsioonivõimudega.

Raudteelase üle mõistis kohut Eesti Raudtee Sõjatribunal. Viimase otsus 7. detsembrist 1945 mõistis Jõerüüdi kriminaalkoodeksi § 58-2 ja 58-3 alusel süüdi koostöös Saksa okupatsioonivõimudega ja saatis ta 7 aastaks paranduslikule tööle ühes õiguste äravõtmisega 4 aastaks ja vara konfiskeerimisega. Eduard Jõerüüdi edasine saatus on teadmata.

Friedrich Vendach, endine Teedeministeeriumi ehitusosakonna abidirektor, arreteeriti 29. mail 1951. Arreteerimismääruse koostas 24. mail 1951 ENSV Siseministeeriumi operatiivvolinik leitnant Šamšurin, selle järgi hoidis Vendach kodus „märkimisväärselt suurt hulka teravalt nõukogudevastast kontrrevolutsioonilist kirjandust kodanlikust ja Saksa okupatsiooni perioodist, mis sisaldas laimu NSVL aadressil ja hitlerismi propagandat“. Lisaks osales Vendach allohvitserina Vabadussõjas, töötas 1920–1922 sekretärina Paide politseis, osales vabadussõjalaste liikumises, oli Kaitseliidu toetajaliige ja Nõmme linnanõunik.

21. juulil 1951 esitatud süüdistuskokkuvõte sisaldas üldiselt samu süüdistusi, kuid räägiti teenistusest „politseis ja teistes kodanliku Eesti võimuorganites“. 7. augustil 1951 mõistis ENSV Ülemkohus Vendachi süüdi kriminaalkoodeksi § 58-4 ja 58-10 alusel ja karistas 25 aasta parandusliku tööga koos õiguste äravõtmisega 5 aastaks ja vara konfiskeerimisega.

Seega ei sisaldunud üheski dokumendis selgesõnalist süüdistust kõrges riigiametis töötamise kohta. 1954. a vähendas ENSV Ülemnõukogu Presiidium armuandmise korras karistust 10 aastani. Vendach vabanes 1955. aastal.
 

Kohaliku omavalitsuse ametnikud

Eesti Vabariigis oli kaheastmeline omavalitsussüsteem ning 1940. aasta seisuga 11 maakonda ja 248 valda. Viimased vallavolikogude valimised toimusid 1939. a oktoobris ja viimased vallavalitsused astusid ametisse 1940. a alguses.

Autoritaarse valitsemiskorra ajal (1934–1940) ja vaimus valminud vallaseadus andis vallavanemale suured võimupiirid ning pealegi oli reeglina tegu aastaid valdu juhtinud mõjukate meestega, kohalike arvamusliidritega. Paljud neist olid ametis olnud kogu iseseisvusaja vältel.

Kuna Nõukogude võimu mõju oli maal nõrk, kujutasid vallavanemad okupatsioonivõimule otsest ohtu. Paljud neist meestest olid olnud võtmepositsioonidel ka Kaitseliidu ja Isamaaliidu kohalikes organisatsioonides, mis andis nõukogude repressiivasutustele hea ettekäände nende vangistamiseks.
 

Maavanemad

Viimastest maavanematest õnnestus pääseda vaid kahel. Viljandi maavanem Mihkel Hansen ja Harju maavanem Jaan Männik lahkusid Eestist 1944. aastal. Mihkel Hansen suri 2004. aastal Torontos. Viis maavanemat vahistati Nõukogude julgeolekuametkondade poolt 1941. aastal, kaks neist hukati, ülejäänud surid vangilaagris.

Ülejäänud neli (Juhan Kaarlimäe, Karl-Eduard Pajos, Värdi Velner ja Mihkel Tang) arreteeriti aastatel 1944–1945. Kolm esimest olid maavanemad ka Saksa okupatsiooni ajal ning Tang Viru abimaavanem.

Mihkel Tang, viimane iseseisvuseaegne Petserimaa maavanem aastatel 1937–1940, võeti kinni 28. oktoobril 1944. Järgmisel päeval vormistatud arreteerimismäärus ütleb, et Tang suhtus vaenulikult bolševike parteisse ja Nõukogude võimu, osales 1918. aastal aktiivselt lahingutes Punaarmee vastu 9. polgu adjutandina, mille eest sai kodanliku valitsuse käest autasu.

Alates 1921. aastast töötas erinevatel kõrgetel kohtadel politseisüsteemis (sh prefektina) ning nimetati 1937. aastal maavanemaks. Lisaks sellele oli Tang aktiivne Kaitseliidu ja hiljem Omakaitse liige. 1941. aastal siirdus Rakverre, kus asus ametisse Viru maavalitsuse hariduse ja sotsiaalkindlustuse osakonna juhatajana. 1944. aasta sügisel varjas ennast Tallinnas, kus tabati.

Esimesel ülekuulamisel kästi rääkida oma eluloost. Tang rääkis ka maavanemaks nimetamisest, see koht protokollis on allajoonimisega esile toodud.

16. juulil 1945 esitatud süüdistuskokkuvõte ütles, et Tang, olles vaenulik Nõukogude võimu suhtes, jäi sakslaste poolt okupeeritud territooriumile, ilmus okupatsiooni esimestel päevadel Tartus Saksa sõjaväekomandantuuri, kus avaldas soovi hakata Petseri maavanemaks.

Sellel ametikohal täitis ta kõik okupatsioonivõimude käsud ja korraldused. 1941. a oktoobris aga viidi sakslaste poolt üle Rakvere kooliosakonna juhatajaks, kellena juhtis koole „Saksa vallutajate huvides“, muu hulgas teavitas okupatsioonivõimu antifašistlikest ilmingutest õpetajaskonnas, samuti ei võtnud ametisse ja vallandas sellise meelsusega õpetajaid.

27. augustil 1945 mõistis ENSV NKVD Vägede Sõjatribunal justiitsvanemleitnant Šamanajevi eesistumisel (liikmed olid leitnandid Grišanov ja Solovjov) Mihkel Tangu süüdi KrK § 58-3 alusel ning karistas teda 10 aasta parandusliku tööga koos õiguste äravõtmisega 5 aastaks ja isikliku vara konfiskeerimisega. Mihkel Tang suri Leningradi oblastis vangla haiglas 8. juulil 1946.

Endine Valga maavanem Värdi Velner töötas 1944. aasta sügisel Restu koolis õpetajana ja arreteeriti 25. detsembril 1944 kahtlustatuna töötamises Saksa okupatsiooni ajal „Valga linnapeana“ ning Nõukogude võimu laimava artikli avaldamises ajalehes. Lisaks kahtlustati Velnerit Isamaaliidu, Kaitseliidu ja Omakaitse liikmeks olemises, kes 1941. a varjas end metsas ja juhtis nõukogudevastast liikumist olles metsavendade juht.

Süüdistuskokkuvõte esitati 21. märtsil 1945, selle järgi oli Velner nõukogudevastaselt meelestatud isik, kodumaa reetja ning Saksa okupatsiooni aegne vabatahtlik maavanem, kes täitis aktiivselt kõik okupatsioonivõimude korraldused ja kirjutas ajalehte Nõukogude võimu laimava artikli. Iseseisvuse aegset tegevust Velnerile süüks ei pandud.

Kuu aega hiljem mõistis ENSV NKVD Vägede Sõjatribunal justiitsvanemleitnant Amirbekovi eesistumisel (liikmed Vaher ja seersant Kasimov) Velnerile kriminaalkoodeksi § 58-1“a“ ja NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi 19. aprilli 1943 seadluse alusel 15 aastat parandusliku töö laagrit koos õiguste äravõtmisega 5 aastaks ja kogu isikliku vara konfiskeerimise. Velner vabanes kinnipidamiselt 1955 ja tuli tagasi koju. Ta suri 1992. aastal, näinud ära Eesti taasiseseisvumise.

Endine Viru maavanem Karl-Eduard Pajos arreteeriti 21. veebruaril 1945 kui „Saksa vallutajate abistaja“. Samal päeval oli NKVD Viru maakonna operatiivvolinik Usginov koostanud vastava määruse, kus märkis nii iseseisvuse kui Saksa okupatsiooni aegse tegevuse maavanemana ning kuulumise Kaitseliitu.

 

Süüdistuskokkuvõte esitati 24. mail 1945 ja pärast täiendavat uurimist uuesti 20. juulil 1946. Teda süüdistati selles, et ta Saksa okupatsiooni esimestel päevadel astus okupatsioonivõimude teenistusse ja määrati ametisse Viru maavanema teiseks asetäitjaks.

Sellel ametikohal täitis Pajos kõik okupatsioonivõimude korraldused, „mis olid suunatud Saksa armee varustamisele toiduainetega“. Lisaks kuulus ta 1944. aastal ka Omakaitse koosseisu. Tunnistajatena oli kirja pandud neli Rakvere elanikku.

Ülekuulamisel rääkis Pajos, et ta määrati Saksa okupatsiooni ajal maavanema asetäitjaks seetõttu, et oli varem sellel kohal töötanud ja omas nõutavaid töökogemusi. Talle allusid hoolekande, teede, majanduse, põllumajanduse osakonnad ning nende osakondade juhtimisel tuli täita kõrgemalseisvatelt ametiasutustelt ja otsestelt ülematelt saadud juhendeid ja korraldusi. Pajos selgitas, et Saksa piirkonnakomissari juures oli oma põllumajandusosakond, mis korraldas Saksa armee toitlustamist.

9. oktoobril 1946 mõistis ENSV Ülemkohus väljasõiduistungil Rakveres (Pajost peeti Rakvere vanglas ehk ENSV NKVD vanglas nr 5) Heinar Grabbe eesistumisel (rahvakaasistujad olid Karjus ja Lavrov) kriminaalkoodeksi § 58-3 ja § 58-2 alusel 9 aastat koos valimisõiguse kaotamisega 5 aastaks ja kogu isikliku vara konfiskeerimisega. Pajos suri 1953. aastal Molotovi oblastis Nõrobski vangilaagris. 1989. aastal kohtuotsus tühistati.

Järva maavanem Juhan Kaarlimäe oli neljas pärast sõjategevuse lõppu Eestis arreteeritud endine maavanem (arreteeriti 9. detsembril 1944). Kuid tema puhul olid määravaks hoopis muud asjaolud: ta oli kuulunud Otto Tiefi valitsuse koosseisu, mistõttu viidi varsti pärast kinnivõtmist Moskvasse. Kohus tema üle toimus samuti Moskvas koos teiste Tiefi valitsuse liikmega.

 

Vallavanemad

Seni teadaolevatel andmetel vangistati aastatel 1940–1941 Nõukogude võimu poolt 38 vallavanemat. Neist 34 hukkusid aastatel 1941–1942: 15 lasti maha, 7 surid pärast kohtuotsust vangilaagris ning 12 eeluurimise ajal. Neljal mehel õnnestus vangistus üle elada ning aastate pärast kodumaale naasta. Lisaks neile 38-le langesid kaks vallavanemat 1941. a suvel punase terrori ohvriks.

1944–1955 vangistati nõukogude julgeolekuasutuste poolt teadaolevalt veel 73 vallavanemat. Suur arv oli tingitud sellest, et vallavanemad olid enamasti Omakaitse kohaliku organisatsiooni juhtivad tegelased ning Omakaitsesse kuulumine oli iseäranis repressiivorganite luubi all; peale selle pidid vallavanemad oma ametikohustuste tõttu tegelema ka põllumajandusnormide kogumise korraldamisega, mis muutis lihtsaks nende süüdistamise koostöös Saksa okupatsioonivõimudega.

Lisaks neile represseeriti aastatel 1944–1955 teadaolevalt 93 viimast iseseisvuseaegset abivallavanemat ning 32 vallasekretäri. Abivallavanematele sai saatuslikuks asjaolu, et Saksa okupatsiooni ajal töötasid paljud neist vallavanematena, seda juhul, kui endist vallavanemat enam ei olnud.

Vallasekretäridega oli Nõukogude võim leplikum, neid üldjuhul ei süüdistatud koostöös okupatsioonivõimudega, sest ka kohalikes omavalitsustes kehtis Saksa okupatsiooni ajal juhiprintsiip ning vallavanemal oli varasemaga võrreldes suhteliselt suurem võimutäius, seega teiste ametimeeste, sh vallasekretäri vastutuse määr oli väiksem.

Teisalt julgen arvata, et Nõukogude võim ei osanud vallasekretärides näha ohtu, sest NSV Liidu mõistes oli tegemist vähetähtsate ametnikega, mitte mõjukate kohalike arvamusliidritega ja ühiskondlike aktivistidega, nagu see oli sõjaeelses Eestis tegelikult.

Vallaametnike osas piirdun alljärgnevalt valimiga vallavanemate saatustest.

Võrumaa Sõmerpalu vallavanem Otto Tint arreteeriti 11. septembril 1944 (see on ajal, kui ala Emajõest põhjas ja Võrtsjärvest läänes oli veel Saksa vägede kontrolli all) ja tema saatus kujunes paljude teiste vallavanemate omast erinevaks. Arreteerimismääruse koostanud 1. löögiarmee „Smerši“ 2. jaoskonna ülema asetäitja kaardiväekapten Mihaljov leidis, et Tint oli Nõukogude korra suhtes vaenulikult meelestatud, mistõttu asus selle vastu aktiivselt võitlema, astudes 17. juunil 1941 Sõmerpalu vallas moodustatud „bandesse“.

Seejärel loetleti rida metsavedade sooritatud diversiooniakte. 8. juulil ühinesid valla metsavennad Omakaitse organisatsiooni, mille juhtimise Tint enda peale võttis. 9. juulil võttis see Omakaitse üksus Tindi juhtimisel kinni „valla täitevkomitee esimehe Herman Vilson’i, sekretäri August Heim’i, täitevkomitee aseesimehe Johannes Horula ning kaupluse juhataja Otto Venter’i“. Kinnivõetud viidi Võrru, kus nad maha lasti. 10. juulil 1941 asus Tint uuesti Sõmerpalu vallavanema ametisse ja asus taastama kodanlikku korda.

Väljaselgitatud asjaolude allikana on dokumendis märgitud „Tint’i enda ütlused“ 9. septembrist 1944 ning Tindi poolt 1942. aastal koostatud ülevaade Sõmerpalu Omakaitse ajaloost. Viimase näol oli tegu kirjutisega, mis olid allikmaterjaliks 1942–1943 koostatud Eesti Omakaitse tegevuse ülevaate koostamisel. Tint oli esimest korda üle kuulatud 9. septembril, oma elulookirjelduses rääkis ta muu hulgas, et oli 1934–1939 Sõmerpalu abivallavanem ning seejärel kuni veebruarini 1941 vallavanem.

25. oktoobril 1944 esitatud süüdistuskokkuvõte tõi süüdistuspunktidena välja metsavendluse, Omakaitse tegevuse ja vallavanema ameti aastatel 1941–1944. Tunnistajaid ei nimetatud, küll aga asitõendeid ja Tindi isiklikke dokumente, mille all peeti silmas nii Tindi enda kui teiste poolt koostatud Sõmerpalu Kaitseliidu ja Omakaitse tegevuse ülevaateid.

3. novembril 1944 mõistis 1. löögiarmee sõjatribunal (eesistuja justiitspolkovnik Kištšenko, liikmed justiits-kaardiväemajor Petrov ja leitnant Deitš) kriminaalkoodeksi § 58-1“a“ alusel Otto Tindi surma mahalaskmise läbi. Otsus oli lõplik, aga kuulus kinnitamisele.

Vastav kinnitus leidub Otto Tindi uurimistoimiku alguses: NSVL-i Ülemkohtu Sõjakolleegiumi esimehe justiits-kindralpolkovnik Vassili Ulrichi allkirja kandev kiri, et kohtuotsus on kinnitatud „kõigi instantside poolt“ ning, et Ulrichi poolt on 5. veebruaril tehtud korraldus otsus koheselt täide viia. Sama dokumendiga küsis Ulrich NKGB korraldust leida ja represseerida Tindi täiskasvanud perekonnaliikmed. 12. veebruaril 1945 lasti Otto Tint maha.

Harjumaa Raikküla vallavanema Johannes Võmma saatus sarnanes Otto Tindi omaga. Ta arreteeriti „Smerši“ poolt 13. oktoobril 1944, arreteerimismääruse koostanud 13. õhuarmee „Smerši“ 3. jaoskonna major Hamidullin leidis, et Võmma on Nõukogude võimu suhtes vaenulik ning, olles jäänud okupeeritud territooriumile, organiseeris sakslaste korraldusel Raikküla vallas Omakaitse ja oli selle pealik. Lisaks oli 1927. a astunud Kaitseliitu ning 1937–1939 olnud Kaitseliidu Rapla piirkonna pealik. Võmma vallaametitest määruses juttu ei olnud, kuid „Smeršile“ oli see teada, sest ülekuulamisel 11. oktoobril oli Võmma sellest oma elulookirjelduses rääkinud.

26. detsembril esitatud süüdistuskokkuvõte keskendus Võmma tegevusele Omakaitses, rõhutades tema juhipositsiooni, aktiivsust partisanide ja parašütistide vastases lahingutegevuses ja nõukogude aktivistide väljaandmisel Saksa võimudele. Faabulas leidsid ära märkimist ka Võmma teenistus ohvitserina Eesti sõjaväes 1919–1923 ning aktiivne tegevus Kaitseliidus.

3. jaanuaril 1945 mõistis Leningradi Rinde Sõjatribunal (eesistuja justiitsmajor Petrov, liikmed justiitsmajor Vinogradov ja justiitsvanemleitnant Šilov) Võmma kriminaalkoodeksi § 58-1“a“ alusel surma mahalaskmise läbi. Otsus kinnitati „kõigi instantside poolt“ ja viidi täide 7. märtsil 1945.

Valgamaa Taheva vallavanem August Altin arreteeriti 28. novembril 1944. Arreteerimismäärus, mis koostati NKVD Valgamaa osakonnas, loetles Saksa okupatsiooni aegse Taheva vallavanema ameti, Omakaitsesse kuulumise ning osalemise haarangutes mobilisatsioonist kõrvalehoidjatele.

3. märtsi 1945. a süüdistuskokkuvõte süüdistas Altinit nõukogudevastases meelsuses, kodumaa reetmises, Omakaitsesse kuulumises ja vallavanemana okupatsioonivõimudele igakülgse abi osutamises. Faabulas nimetati varasemat tegevust valla konstaablina, Kaitseliidu kompaniiülemana ja Isamaaliidu liikmena. Tunnistajate nimekirjas oli kaks kohalikku elanikku.

14. mail 1945 mõistis ENSV NKVD Vägede Sõjatribunal (eesistuja justiitsvanemleitnant Vinogradov, liikmed leitnant Potapov ja nooremleitnant Zolkin) Altini süüdi kriminaalkoodeksi § 58-1“a“ alusel ning määras karistuseks tavalise 10 aastat parandusliku töö laagris ning 5 aastat õiguste kaotamist ja vara konfiskeerimise. Kohtuotsuses mainiti varasemast tegevusest üksnes kuulumist Kaitseliitu kompaniiülemana. Altin vabanes kinnipidamiselt 1954. a.

Viljandimaa Taevere vallavanem Hans Vaga arreteeriti 30. novembril 1944. Arreteerimismääruse järgi töötas ta 1930–1940 Taevere vallavanemana, oli alates 1938. aastast Isamaaliidu ning 1939. aastast Kaitseliidu liige. Olles vaenulikult meelestatud Nõukogude võimu suhtes, hakkas äraandjaks ning asus Saksa okupatsiooni tulles aktiivsele koostööle okupatsioonivõimudega. Punaarmee lahkudes 1941. a suvel hakkas uuesti vallavanemaks ja asus taastama kodanlikku korda, oli vallavanem kuni 22. septembrini 1944 ning tegi koostööd politseiga Nõukogude patriootide tabamisel: tema isiklikul pealekaebamisel arreteeriti 8 talupoega, kes olid saanud Nõukogude võimult maad, ning anti nende maa tagasi kulakutele. Lisaks sellele arreteeris isiklikult tööst keeldunud sõjavangi ja astus vabatahtlikult Omakaitsesse, kus oli „pataljoniülema abi majandusalal“.

Koos Vagaga oli kohtu all samal päeval arreteeritud Aleksander Bachmann, kes enne 1940. aastat oli Taevere abivallavanem, seega Vaga otsene alluv. Uurimisasjad ühendati 20. märtsil 1945, kuna mõlemad olid Taevere valla juhid (Bachmann nimetati septembris 1941 abivallavanemaks) ja kuulusid sealsesse Omakaitsesse.

20. juunil 1945 esitatud süüdistuskokkuvõte keskendus mõlema mehe puhul Saksa okupatsiooni aegsele tegevusele ega toonud esile iseseisvuse aegset tegevust (kuigi see oli uurijatele teada). Tunnistajatena pandi kirja neli Taevere valla elanikku.

26. juulil 1945 mõistis ENSV NKVD Vägede Sõjatribunal (eesistuja justiitsvanemleitnant Vinogradov, liikmed Põld ja Kuzmitšev) mõlemad mehed süüdi kriminaalkoodeksi § 58-1“a“ alusel. Otsuses mainiti mõlema mehe puhul iseseisvuse aegsest tegevusest üksnes kuulumist Kaitseliitu. Vaga karistuseks mõisteti 15 aastat parandusliku töö laagrit koos õiguste äravõtmisega 5 aastaks ja vara konfiskeerimisega, Bachmannile veidi leebemalt 10+5 ja vara konfiskeerimine. Vaga vabanes kinnipidamiselt 1955. ja Bachmann 1954. aastal.

Virumaa Erra vallavanem aastatel 1930–1940 Kaarel Innus arreteeriti 3. detsembril 1944, arreteerimismääruse koostanud NKGB Leningradi oblastivalitsuse uurija kapten Dubro leidis, et Innus oli Kaitseliidu liige, Erra vallavanem Saksa okupatsiooni algusest kuni lõpuni, kes täitis selles ametis kõik okupatsioonivõimude korraldused, aitas röövida rahvast ja kogus makse; lisaks oli ta ka SD agent, kelle ülesanne oli välja selgitada partisane, põgenenud sõjavange jt. Kahtlustus tugines Innuse enda ja tunnistaja Oleg Peskovi ütlustel.

29. oktoobril 1945 esitatud süüdistuskokkuvõttes polnud iseseisvuseaegsest tegevusest üldse juttu, süüdistuse sisu oli Saksa okupatsiooni aegne töö vallavanemana. Tunnistajatena määratleti kolm kohalikku elanikku.

14. novembril 1945 mõistis ENSV NKVD Vägede Sõjatribunal (eesistuja justiitskapten Tomaševski, liikmed seersant Tilitsõn ja nooremseersant Ivaštšenko) Innuse süüdi kriminaalkoodeksi § 58-1“a“ alusel ning karistas 10 aasta parandusliku töö laagriga, millele lisandus 5 aastat õiguste kaotamist ja vara konfiskeerimine.

26. detsembril 1944 arreteeriti endine Tartumaa Konguta vallavanem Karl Kütt, 26. jaanuaril 1945 ühendati samasse uurimistoimikusse ka endise Konguta abivallavanema Voldemar Metsiku ja Aleksander Kõivu uurimisasjad. Küti arreteerimise tingis koostöö Saksa okupatsioonivõimudega, „kes panid ta Konguta vallavanemaks“, millises ametis tegeles ta maa äravõtmisega Nõukogude okupatsiooni aegsetelt uusmaasaajatelt ning selle tagastamisega kulakutele. Andmed tuginesid kohaliku elaniku Henno Johandi ütlustel.

21. novembril 1944 arreteeritud Metsiku puhul toodi samuti esile Konguta vallavanema amet Saksa okupatsiooni ajal, kuulumine Omakaitsesse ja haarangute juhtimine. 24. novembril arreteeritud Kõivu osas piirduti Omakaitse liikmelisusega.

26. jaanuaril 1945 esitati meestele süüdistuskokkuvõte. Küti puhul oli faabulas kirjas ka 1940. aasta eelne vallavanema amet. Süüdistused keskendusid siiski meeste tegevusele Saksa okupatsiooni ajal. Kütt töötas vallavanemana 1943. aastani, seejärel töötas sel kohal Metsik, Kõiv oli 1942–1943 ametis „vallavanemana maaküsimustes“ [tegelikult sai see olla siiski vallavanema abi koht – I.P.].

Nagu tavaliselt sellistel puhkudel süüdistati neid ametist johtuvalt okupatsioonivõimude käskude ja korralduste täitmises, maksude ja normide kogumises, maa äravõtmises uusmaasaajatelt jne. Tunnistajatena loetleti dokumendis kolm kohalikku elanikku.

13. juulil 1945 mõistis ENSV NKVD Vägede Sõjatribunal (eesistuja justiitsvanemleitnant Vinogradov, liikmed jefreitor Dubrovski ja seersant Ivankin) mehed süüdi kriminaalkoodeksi § 58-1“a“ alusel ning saatis Kõivu 15 ja teised 10 aastaks parandusliku töö laagrisse, kõigil lisandus tavapärane õiguste äravõtmine 5 aastaks ja vara konfiskeerimine. Kõiv suri karistuse kandmise ajal laagris, Metsik vabanes 1955. aastal, Küti saatus vajab veel selgitamist.

27. detsembril 1944 arreteeriti endine Pärnumaa Kihnu vallavanem Georg Laos, kuna oli töötanud Kihnu vallavanemana Saksa okupatsiooni ajal, astunud vabatahtlikult Omakaitsesse ja osalenud Kihnu metsades nõukogude aktiivi arreteerimistel. Hiljem ühendati selle asjaga samal päeval arreteeritud kihnlaste Peeter Korgi ja Aleksander Rästase uurimisasjad, põhjuseks kõigi kolme seotus Kihnu Omakaitse tegevusega.

Laose ülekuulamistel käsitleti ka tema varasemaid vallavanema ametiaegu, ülekuulatav rääkis, et oli Kihnu vallavanem aastatel 1924–1927, 1937–1939 ja 1941–1944. 23. augustil 1946 esitatud süüdistuskokkuvõttes iseseisvuse aegset tegevust aga ei käsitletud ning peamine süüdistus (kõigil kolmel) oli tegevus Omakaitses, Laose puhul märgiti ära ka okupatsiooniaegne vallavanema koht. Tunnistajatena pandi kirja kümme kohalikku elanikku.

11. oktoobril 1946 mõistis ENSV NKVD Vägede Sõjatribunal (eesistuja justiitsvanemleitnant Pavlenko, liikmed nooremleitnandid Sokolov ja Aleksandrov) mehed süüdi kriminaalkoodeksi § 58-1“a“ alusel ja karistas kõiki 10 aasta parandusliku tööga ning õiguste äravõtmisega 5 aastaks ja vara konfiskeerimisega.

Detsembris 1944 – jaanuaris 1945 arreteeriti kogu iseseisvuseaegne Viljandimaa Kõo vallavalitsus – vallavanem Jaan Ots ning abivallavanemad Aleksander-Johan Vares ja Jaak Kask. Meeste uurimisasjad ühendati 20. märtsil 1945, kuna – määruse teksti põhjal – kolmekesi oldi valla eesotsas ka Saksa okupatsiooni ajal, koos võeti kehvikutelt ära maad ja osaleti Nõukogude patriootide kinnivõtmisel.

Arreteerimismäärustes sisaldus Eesti Vabariigi aegne tegevus nii Otsa (vallavanemaks olemine, Kaitseliidu ja Isamaaliidu liikmelisus, Vabadussõjas osalemine) kui Kase puhul (Vabadussõjas osalemine, Kaitseliitu kuulumine ja abivallavanema amet). Enamik kahtlustuspunkte puudutas kõigi kolme puhul siiski saksaaegset tegevust.

10. mail 1945 esitati meestele süüdistuskokkuvõte, selles mainiti iseseisvuse aegset tegevust ainult Otsa puhul, piirdudes faabulas Vabadussõjas osalemise ning Kaitseliidu ja Isamaaliidu liikmelisusega (st vallavanema ametit ei puudutatud üldse). Tunnistajatena loetleti neli kohalikku Kõo valla elanikku.

13. juunil 1945 mõistis meeste üle kohtu ENSV NKVD Vägede Sõjatribunal järgmises koosseisus: eesistuja justiitsmajor Pjotr Uhuta, liikmed leitnant Lõsenko ja nooremleitnant Zaitsev. Kriminaalkoodeksi § 58-1“a“ alusel mõisteti Otsale ja Kasele 10+5 koos vara konfiskeerimisega ning § 58-3 alusel Varesele 8+3 koos vara konfiskeerimisega. Vares suri Karaganda oblastis kinnipidamiskoha haiglas 26. augustil 1947 ja maeti Karlagi 4. jaoskonna kalmistule. Kask ja Ots vabanesid pärast Stalini surma.

Tänu oma kirevusele väärib eraldi käsitlemist ka perioodist ainsana välja jääva Johannes-Alfred Pärtma lugu. Taluperemees Pärtma oli 1934–1937 Viljandimaa Tuhalaane vallavanema abi ning 1937–1940 vallavanem. Ta oli ühtlasi Kaitseliidu kohaliku üksuse ülem, mis tingis 1941. aastal tema hakkamise kohaliku Omakaitse üksuse juhiks. 1944. aasta sügisel läks Pärtma metsa, kust legaliseerus 1946. aastal. 1949. a kuulus küüditamisele, aga põgenes uuesti metsa. 1953. a legaliseerus uuesti, „kuid jätkas oma mineviku varjamist“ ja töötas kolhoosis autojuhina.

20. juulil 1955 Pärtma lõpuks arreteeriti, protsess jõudis süüdistuskokkuvõte esitamiseni 17. oktoobril, selles olid peamised süüdistused seotud tema tegevusega Kaitseliidus ja Omakaitses. 8. novembril 1955 uurimine katkestati 8. Sõjamerelaevastiku sõjaprokurör polkovnik A. Polevi määrusega, kuna Pärtma leiti kuuluvat amnestia alla vastavalt 17. septembri 1955 seadlusele „Suure Isamaasõja ajal 1941–1945 okupantidega koostööd teinud Nõukogude kodanike amnesteerimisest“ ja ta lasti vabaks.

Kaks nädalat hiljem (23. novembril) eelmine määrus tühistati, Pärtma arreteeriti uuesti ja kõik algas otsast peale. Sedapuhku päädis uurimine karistusega, 21. veebruaril 1956 mõistis 8. Sõjamerelaevastiku Sõjatribunal (eesistuja justiitsalampolkovnik Stukanov, liikmed alampolkovnik Ivanov ja 3. järgu kapten Kalugin) Pärtma 25 aastaks parandusliku töö laagrisse koos õiguste kaotamisega 5 aastaks. 26. mail 1956 vähendas NSV Liidu Ülemkohus karistust 10 aastale.

 

Kokkuvõte ja järeldused

Nõukogude okupatsiooni esimesel aastal represseeriti – vangistati, küüditati või hukati –märkimisväärne osa Eesti poliitilisest ja ühiskondlikust eliidist: 4/5 Eesti endistest riigipeadest, 2/3 endistest ministritest, pooled viimase Riigikogu liikmetest jne. Enamik neist hukkus paari aasta jooksul ja ainult üksikutel õnnestus sõjajärgsetel aastatel kodumaale naasta. 1944. sügisel Eestisse naastes jätkasid NSV Liidu julgeolekuorganid poolelijäänud kohalt, kuid lisandusid uued sihtgrupid, mille tekkimise oli põhjustanud Saksa okupatsioon.

Enne sõda ei mõistetud inimesi tavaliselt süüdi mingil ametikohal töötamise või esinduskogusse kuulumise eest (ehkki tuli ette sedagi), kuigi need asjaolud kerkisid uurimise käigus päevakorrale. Süüdistuse aluseks võisid küll olla otseselt ametiülesannete täitmisest tingitud teod, näiteks kohtunike puhul osalemine kommunistide protsessidel. Enamasti oli süüdimõistmise või arreteerimise aluseks aga ohvrite kuulumine nn „rahvavaenulikesse organisatsioonidesse“ nagu Kaitseliit või Isamaaliit.

Sõjaeelseid ja -järgseid süüdistusi võrreldes torkavad silma erinevused. Selgelt olid esikohal süüdistused koostöös Saksa okupatsioonivõimudega. NSV Liidu seadused võimaldasid süüdi mõista kõik inimesed, kes olid okupatsiooni ajal töötanud mistahes ametikohal või ka lihtsalt viibinud okupeeritud territooriumil (et inimene sealt ei lahkunud, oli tõlgendatav kodumaa reetmisena).

Kurblooline siinjuures on see, et oli neid, kes tõepoolest tegid koostööd nn okupatsioonivõimudega ning et selle koostöövalmiduse oli põhjustanud omakorda Nõukogude okupatsioonivõimude repressioonid.

Iseseisvuseaegsele ametitegevusele (lugedes siinkohal tinglikult ametitegevuseks ka kuulumise esinduskogudesse ja auametilise vallavanema koha) pöörati sõjajärgsetes süüdistustes tunduvalt vähem tähelepanu, küll aga kasutati endiselt laialdaselt süüdistusi Vabadussõjas osalemises ja Kaitseliitu kuulumises.

Teinekord kerkis ometi esile ka ametialane tegevus ning siin torkavad silma kindlad tendentsid. Endistel ministritel ja maavanematel kerkis iseseisvuse aegne ametikoht tavaliselt esile. Seevastu parlamendiliikmetel ja riigiametnikel mitte. Ministrid ja maavanemad on ka need, kelle puhul näitab statistika, et süstemaatiliselt elimineeriti kogu sihtgrupp – kinni võeti kõik, keda oli võimalik kätte saada. Et arreteeritute hulk arvuliselt polnud suur, oli põhjustatud sellest, et rohkem neid ei olnudki.

Oluline on ka tähele panna, et ametialane tegevus sisaldub kohtuorgani otsuses vaid ühel juhul ega esine kordagi süüdistuskokkuvõtte süüdistuse osas. Kui seda esile tuuakse, siis kas arreteerimismääruses või süüdistuskokkuvõtte faabulas. Miks nii? Pakun, et põhjus võiks peituda julgeolekuametkondade töömeetodis. Kõigepealt tuli leida mingi põhjus inimese arreteerimiseks, n-ö midagi kirja panna. Aga andmeid ametikohtade kohta oli kõige hõlpsam leida, selleks ei pidanud isegi arhiivi minema, vaid need olid olemas Riigi Teatajas ja levinud teatmeteostes.

Näiteks Viktor Pihlaku uurimistoimikusse lisatud arhiiviteatise koostaja oli kasutanud 1932. aastal ilmunud teatmeteost „Eesti avalikud tegelased“, telefoniraamatuid ja ajalehti. Kui hiljem õnnestus uurimise käigus leida muid, „paremaid“ ja süüdistuseks sobilikumaid asjaolusid, siis esialgsetele enam tähelepanu ei pööratud.

Samas on siin mõneti tegu pseudoprobleemiga, sest inimese seisukohalt pole mingit vahet, mille eest ta vangilaagrisse saadeti, arvestades, et enamik neist mõisteti õigusriigi õigusnormide mõttes süüdi alusetult.

Kõige levinud süüdistus käsitles kuulumist Omakaitsesse, seda eriti kohaliku eliidi (näiteks vallavanemate) puhul. Kui Omakaitsesse kuulumine oli olemas, siis puudus igasugune vajadus täiendavate andmete otsimiseks, sest see tagas süüdimõistmise igal juhul.

Eriti aktiivselt püüti Omakaitse kohalikke liidreid ja okupatsiooniaegseid vallajuhte, nendele kohtadele aga olid mõistetavalt saanud haritumad ja ühiskondlikult aktiivsemad inimesed ehk kohalik eliit. Tavaliselt olid nad olnud vallajuhid ka Eesti Vabariigi ajal, mis tingiski nende naasmise kohaliku võimu juurde 1941. aasta suvel ja sügisel.

Arvan, et okupatsioonivõimude prioriteet oli kahjutuks teha just see eliit kui potentsiaalselt ohtlik elanikkonna osa. 1941. aasta suvi oli seda ohtlikkust tõestanud. Aastatel 1944–1945 võeti kinni umbes 50 endist vallavanemat ehk isegi rohkem, kui umbes sama ajaga aastatel 1940–1941.

Kindlasti ei jõutud enne sõda niipalju, kui ehk sooviti, seda enam et osa meestest varjus metsa, aga samamoodi saab väita, et 1944–1945 olid samuti mehed metsas ja kaugeltki kõiki ei saadud kätte. 1941. suvel ja sügisel olid nimelt need mehed asunud organiseerima vastupanu ja – julgeolekuorganite retoorikat kasutades – „kodanliku korra taastamist“ kohtadel. Seega oli selgeks saanud nende meeste ohtlikkus ning vajadus nad esimeses järjekorras kahjutuks teha.

Seevastu näiteks riigiametnikke niivõrd ohtlikuks ei peetud. Riigiametnik on sageli tööandjale lojaalne vaatamata võimude vaheldumisele, ka seda oli õpetanud okupatsioonide vaheldumine. Seetõttu ei represseeritud neid riigiametnikke, kelle ainus süü olnukski iseseisvuse aegne riigiametniku töö. Seda enam, et Eesti Vabariigi ametnikkonna kõige kõrgem tipp oli sõja eel juba peaaegu täielikult likvideeritud.

Varasemast teame, et kohtumenetluses rakendatav Vene NFSV 1926. a kriminaalkoodeks võimaldas süüdi mõista kontrrevolutsioonilise ja nõukogudevastase tegevuse eest ehk seeläbi ka avaliku võimu funktsiooni täitmise eest „kodanlikus“ Eesti Vabariigis. Muidugi ei tohi ka unustada, et osa riigiametnike säästmise põhjuseks oli vajadus säilitada teatud teadmiste järjepidevus ja kompetents.

Järeldusi resümeerides ei saa väita nagu oleks isikute represseerimine aastatel 1944–1953 olnud otseselt seotud represseeritute ametiülesannete täitmisega Eesti Vabariigis. Samas ei saa vähemalt osa sihtgruppide puhul kategooriliselt väita ka vastupidist, sest ohvrite varasem tegevus oli repressiivorganitele reeglina teada ning nii uurimis- kui kohtuasutuste töö sisemine loogika on meie jaoks endiselt suuresti oletamise küsimus.

Artikkel on varem ilmunud mälestuskogumikus „Võimu meelevallas“ (2020), millesse on koondatud autori kaalukam ja parim osa tema lühematest teadustöödest. Raamatut on võimalik soetada Rahvusarhiivi e-poest, Apollo e-poest  ja Rahva raamatu e-poest.

Indrek Paavle sündis aastal 1970, lõpetas 1998. aastal cum laude Tartu ülikoolis ajaloo eriala, kaitses aastal 2003 magistrikraadi tööga teemal "Valla institutsioon Eestis 1940–1941" ning 2009. aaastal doktorikraadi uurimusega "Kohaliku halduse sovetiseerimine Eestis 1940–1950". Viimase eest pälvis ta aastal 2010 Lennart Meri teadustöö auhinna. Aastal 2012 pälvis riigikantselei stipendiumi väärtusega 15 000 eurot Otto Tiefi akadeemilise biograafia koostamiseks. Ta on töötanud riigiarhiiivis, Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutuses ja Eesti Mälu Instituudis. Indrek Paavle hukkus traagilises liiklusõnnetuses 2015. aastal.

 

Kasutatud kirjandus

Indrek Paavle, „Fate of the Estonian elite in 1940–1941,“ Estonia 1940–1945: Reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity (Tallinn: Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutus, 2006), 391–408.

Jüri Ant, Eesti 1920: Iseseisvuse esimene rahuaasta (Tallinn: Olion, 1990), 25–30.

Viljar Valder, „Eesti Raudteevalitsuse fond 1941–1943“ (bakalaureusetöö, Tartu Ülikool, 2006), 9.

VNFSV Kriminaalkoodeks: muudatustega kuni 1. detsembrini 1938. Ametlik tõlge (Tallinn: ENSV Kohtu Rahvakomissariaat, 1940), 6.

Metsavennad Suvesõjas 1941: Eesti relvastatud vastupanuliikumine Omakaitse dokumentides, koostanud Tiit Noormets, Ad Fontes, 13 (Tallinn: Riigiarhiiv, 2003), 80–84.

 

Arhiiviallikad:

Aleksander Roosilehe uurimistoimik. Arreteerimismäärus, 4.7.1945, RA, ERAF.130SM.1.13191, 3

Aleksander Roosilehe uurimistoimik. Süüdistuskokkuvõte, 15.3.1946, RA, ERAF.130SM.1.13191, 34–35.

Aleksander Roosilehe uurimistoimik. Väljavõte erinõupidamise protokollist, 4.1.1947, RA, ERAF.130SM.1.13191, 38.

Aleksander Tulbi uurimistoimik. Arreteerimismäärus, 12.12.1944, RA, ERAF.129SM.1.26615, 2.

Aleksander Tulbi uurimistoimik. Süüdistuskokkuvõte, 30.5.1945, RA, ERAF.129SM.1.26615, 85–86.

Aleksander Tulbi uurimistoimik. Väljavõte erinõupidamise protokollist, 8.9.1945, RA, ERAF.129SM.1.26615, 87.

Aleksander Veiderma uurimistoimik. Arreteerimismäärus, 10.11.1944, RA, ERAF.130SM.1.11455, 1.

Aleksander Veiderma uurimistoimik. Kohtuistungi protokoll ja otsus, 15.3.1945, RA, ERAF.130SM.1.11455, 41–43p.

Aleksander Veiderma uurimistoimik. Süüdistuskokkuvõte, 21.2.1945, RA, ERAF.130SM.1.11455, 35–36.

August Altini uurimistoimik. Arreteerimismäärus, 27.11.1944, RA, ERAF.130SM.1.11359, 2.

August Altini uurimistoimik. Kohtuotsus, 14.5.1945, RA, ERAF.130SM.1.11359 (järelevalvetoimik), 8.

August Altini uurimistoimik. Süüdistuskokkuvõte, 3.3.1945, RA, ERAF.130SM.1.11359, 38–39.

August Hanko uurimistoimik. Arreteerimismäärus, 16.4.1945, RA, ERAF.130SM.1.14667, 2.

August Hanko uurimistoimik. August Tõllassepa ülekuulamise protokoll, 14.4.1945, RA, ERAF.130SM.1.14667, 26–27.

August Hanko uurimistoimik. Süüdistuskokkuvõte, 17.7.1945, RA, ERAF.130SM.1.14667, 29–30.

August Hanko uurimistoimik. Ülekuulamisprotokoll, 16.4.1945, RA, ERAF.130SM.1.14667, 12–13.

August Leppiku uurimistoimik. Arreteerimismäärus, 26.11.1944, RA, ERAF.129SM.1.6887, 4.

August Leppiku uurimistoimik. Kohtuotsus, 31.5.1945, RA, ERAF.129SM.1.6887, 50–51.

August Leppiku uurimistoimik. Süüdistuskokkuvõte, 17.5.1945, RA, ERAF.129SM.1.6887, 38–39.

August Leppiku uurimistoimik. Ülekuulamisprotokoll, 23.11.1944, RA, ERAF.129SM.1.6887, 14 jj.

Bernhard-Aleksander Roostfelti uurimistoimik. Arreteerimismäärus, 7.11.1944, RA, ERAF.130SM.1.9924, 2.

Bernhard-Aleksander Roostfelti uurimistoimik. Süüdistuskokkuvõte, 28.2.1945, RA, ERAF.130SM.1.9924, 58–59.

Eduard Jõerüüdi uurimistoimik. Arreteerimismäärus, 13.9.1945, RA, ERAF .129SM.1.16551, 1.

Eduard Jõerüüdi uurimistoimik. Kohtuotsus, 13.9.1945, RA, ERAF.129SM.1.16551.

Eduard Jõerüüdi uurimistoimik. Süüdistuskokkuvõte, 26.11.1945, RA, ERAF.129SM.1.16551, 66–69.

Eduard Peedoski uurimistoimik. Arreteerimismäärus, 17.11.1944, RA, ERAF.129SM.1.6204, 1.

Eduard Peedoski uurimistoimik. Kohtuotsus, 31.3.1945, RA, ERAF.129SM.1.6204, 45–46.

Eduard Peedoski uurimistoimik. Süüdistuskokkuvõte, 28.1.1945, RA, ERAF.129SM.1.6204, 34–35.

Friedrich Vendachi uurimistoimik. Arreteerimismäärus, 24.5.1951, RA, ERAF.130SM.1.4510, 3.

Friedrich Vendachi uurimistoimik. Kohtuotsus, 7.8.1951, RA, ERAF.130SM.1.4510. 99–100.

Friedrich Vendachi uurimistoimik. Süüdistuskokkuvõte, 21.7.1951, RA, ERAF.130SM.1.4510, 80–81.

Georg Laose jt uurimistoimik. Arreteerimismäärus, 23.8.1946, RA, ERAF.129SM.1.184, 125–128.

Georg Laose jt uurimistoimik. Arreteerimismäärus, 25.12.1944, RA, ERAF.129SM.1.184, 31.

Georg Laose jt uurimistoimik. Kohtuotsus, 11.10.1946, RA, ERAF.129SM.1.184, 156–157.

Gustav Viardi uurimistoimik. Arreteerimismäärus, 4.11.1950, RA, ERAF.129SM.1.25759, 3–4.

Gustav Viardi uurimistoimik. Kohtuotsus, 30.3.1951, RA, ERAF.129SM.1.25759, 99–100.

Gustav Viardi uurimistoimik. Süüdistuskokkuvõte, 16.3.1951, RA, ERAF.129SM.1.25759, 75–77.

Hans Vaga ja Aleksander Bachmanni uurimistoimik. Arreteerimismäärus, 29.11.1944, RA, ERAF.130SM.1.13684, 4.

Hans Vaga ja Aleksander Bachmanni uurimistoimik. Kohtuotsus, 26.7.1945, RA, ERAF.130SM.1.13684, 74–76.

Hans Vaga ja Aleksander Bachmanni uurimistoimik. Määrus uurimisasjade ühendamise kohta, 20.3.1945. RA, ERAF.130SM.1.13684, 2.

Hans Vaga ja Aleksander Bachmanni uurimistoimik. Süüdistuskokkuvõte, 20.6.1945, RA, ERAF.130SM.1.13684, 58–61.

Herman Perna jt uurimistoimik. Arreteerimismäärus, 26.12.1944, RA, ERAF.129SM.1.17000, 1. kd, 229.

Herman Perna jt uurimistoimik. Kohtuotsus, 24.3.1945, RA, ERAF.129SM.1.17000, 2. kd, 221–222.

Herman Perna jt uurimistoimik. Süüdistuskokkuvõte, 5.3.1945, RA, ERAF.129SM.1.17000, 2. kd, 155–180. Pernaga koos olid kohtu all Jakob Roonemaa, Albert Mahlapuu, Paul Kaus, Arnold Puurand, Jüri Sepp ja Ants Talvet.

Indrek Paavle, „Valla institutsioon Eestis 1940–1941“ (magistritöö, Tartu Ülikool, 2003), 70–79.

Jaak Reichmanni uurimistoimik. Akt kinnipeetava surma kohta; määrus uurimise lõpetamise kohta, 17.5.1945, RA, ERAF.130SM.1.2328, 19–20.

Jaak Reichmanni uurimistoimik. Anna Reichmanni palve ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehele, 6.3.1945, RA, ERAF.130SM.1.2328, lisatud nummerdamata lehed.

Jaak Reichmanni uurimistoimik. Arreteerimismäärus, 24.1.1945, RA, ERAF.130SM.1.2328, 3.

Jaak Reichmanni uurimistoimik. Määrus uurimise ajutise peatamise kohta, 16.4.1945, RA, ERAF.130SM.1.2328, 18.

Jaak Reichmanni uurimistoimik. Roman Koemetsa ülekuulamise protokoll, 22.1.1945, RA, ERAF.130SM.1.2328, 12.

Jaan Otsa jt uurimistoimik, RA, ERAF.130SM.1.8925, 105a, 193.

Jaan Otsa jt uurimistoimik. Kohtuotsus, 13.6.1945, RA, ERAF.130SM.1.8925, 100–102p.

Jaan Otsa jt uurimistoimik. Määrus uurimisasjade ühendamise kohta, 20.3.1945, RA, ERAF.130SM.1.8925, 3.

Jaan Otsa jt uurimistoimik. Süüdistuskokkuvõte, 10.5.1945, RA, ERAF.130SM.1.8925, 79–83.

Johannes Pärtma uurimistoimik, RA, ERAF.129SM.1.22980, kd 1, 4–7, 69–70, 370–375; kd 2, 1–3, 5–10, 13, 30–31, 127–132, 206–209.

Johannes Võmma uurimistoimik. Arreteerimismäärus, 12.10.1944, RA, ERAF.129SM.1.27577, 1.

Johannes Võmma uurimistoimik. Kohtuotsus, 3.1.1945, RA, ERAF.129SM.1.27577 (järelevalvetoimik), 9–10.

Johannes Võmma uurimistoimik. Süüdistuskokkuvõte, 26.12.1944, RA, ERAF.129SM.1.27577,79–80p.

Kaarel Innuse uurimistoimik. Arreteerimismäärus, 3.12.1944, RA, ERAF.129SM.1.9524, 2.

Kaarel Innuse uurimistoimik. Kohtuotsus, 14.11.1945, RA, ERAF.129SM.1.9524 (järelevalvetoimik), 10.

Kaarel Innuse uurimistoimik. Süüdistuskokkuvõte, 29.10.1945, RA, ERAF.129SM.1.9524, 33–34.

Karl Küti jt uurimistoimik. Arreteerimismäärus, 21.11.1944, RA, ERAF.129SM.1.13489, 16.

Karl Küti jt uurimistoimik. Arreteerimismäärus, 25.12.1944, RA, ERAF.129SM.1.13489, 3.

Karl Küti jt uurimistoimik. Kohtuotsus, 13.7.1945, RA, ERAF.129SM.1.13489, 104–105.

Karl Küti jt uurimistoimik. Süüdistuskokkuvõte, 26.1.1945, RA, ERAF.129SM.1.13489, 79–83.

Karl Luua uurimistoimik. Arreteerimismäärus, 29.10.1944, RA, ERAF.129SM.1.6874, 1.

Karl Luua uurimistoimik. Kohtuotsus, 17.1.1945, RA, ERAF.129SM.1.6874, 37–38.

Karl Luua uurimistoimik. Süüdistuskokkuvõte, 23.12.1944, RA, ERAF.129SM.1.6874, 28–29.

Karl Pajose uurimistoimik. Arreteerimismäärus, 21.2.1945, RA, ERAF.130SM.1.9924, 3.

Karl Pajose uurimistoimik. Kohtuotsus, 9.10.1946, RA, ERAF.130SM.1.9924, 47.

Karl Pajose uurimistoimik. Süüdistuskokkuvõte, 20.7.1946, RA, ERAF.130SM.1.9924, 39–39p.

Karl-Ferdinand Korneli uurimistoimik. Arreteerimismäärus, 28.11.1945, RA, ERAF.129SM.1.11964, 2.

Karl-Ferdinand Korneli uurimistoimik. Kohtuotsus, 10.4.1946, RA, ERAF.129SM.1.11964, 96.

Karl-Ferdinand Korneli uurimistoimik. Süüdistuskokkuvõte, 11.3.1946, RA, ERAF.129SM.1.11964, 92–93.

Mihkel Reimani jt uurimistoimik. Arreteerimismäärus, 23.12.1944, RA, ERAF.130SM.1.11441, 3.

Mihkel Reimani jt uurimistoimik. Kohtuotsus, 19.9.1945, RA, ERAF.130SM.1.11441, 123–124.

Mihkel Reimani jt uurimistoimik. Süüdistuskokkuvõte, 29.8.1945, RA, ERAF.130SM.1.11441, 94–98.

Mihkel Tangu uurimistoimik, RA, ERAF.129SM.1.10939, nummerdamata lehed toimiku lõpus. Eri dokumentides on erinev surmakuupäev.

Mihkel Tangu uurimistoimik. Arreteerimismäärus, 29.10.1944, RA, ERAF.129SM.1.10939, 3.

Mihkel Tangu uurimistoimik. Kohtuotsus, 27.8.1944, RA, ERAF.129SM.1.10939, 89–90.

Mihkel Tangu uurimistoimik. Süüdistuskokkuvõte, 16.7.1945, RA, ERAF.129SM.1.10939, 73–75.

Mihkel Tangu uurimistoimik. Ülekuulamisprotokoll, 28.10.1944, RA, ERAF.129SM.1.10939, 12–13.

Nikolai Taltsi uurimistoimik. Määrus kinnipidamise kohta, 16.11.1944; arreteerimismäärus, 6.1.1945, RA, ERAF.130SM.1.10507, 1–2. Ohvri seisukohalt polnud kinnipidamise määrusel ja arreteerimismäärusel mingit vahet.

Nikolai Taltsi uurimistoimik. Süüdistuskokkuvõte, 11.8.1945, RA, ERAF.130SM.1.10507, 46–47.

Nikolai Taltsi uurimistoimik. Ülekuulamisprotokoll, 15.11.1944, RA, ERAF.130SM.1.10507, 21–25.

Nikolai Taltsi uurimistoimik. Väljavõte erinõupidamise protokollist, 25.2.1946, RA, ERAF.130SM.1.10507, 50.

Otto Tindi uurimistoimik. Arreteerimismäärus, 10.9.1944, RA, ERAF.129SM.1.23860, 1–1p.

Otto Tindi uurimistoimik. Kohtuotsus, 3.11.1944, RA, ERAF.129SM.1.23860, 63–63p.

Otto Tindi uurimistoimik. RA, ERAF.129SM.1.23860, numbrita leht toimiku alguses, 71.

Otto Tindi uurimistoimik. Süüdistuskokkuvõte, 25.10.1944, RA, ERAF.129SM.1.23860, 50–53.

Rahvusarhiivi (edaspidi RA) fond ERAF.SM129, lõpetamata juurdlustoimikute kollektsioon; fond ERAF.SM130, lõpetatud juurdlustoimikute kollektsioon.

Roman Koemetsa uurimistoimik. Arreteerimismäärus, 24.1.1045, RA, ERAF.129SM.1.110, 61.

Roman Koemetsa uurimistoimik. Väljavõtted erinõupidamise protokollist, 8.9.1945, RA, ERAF.129SM.1.110, 149–152.
Eerik Kaunismaa uurimistoimik, RA, ERA.R-64.4.347.

Värdi Velneri uurimistoimik. Arreteerimise määrus, 25.12.1944, RA, ERAF.130SM.1.15567, 1.

Värdi Velneri uurimistoimik. Kohtuotsus, 21.4.1945, RA, ERAF.130SM.1.15567, 40–41.

Värdi Velneri uurimistoimik. Süüdistuskokkuvõte, 21.3.1945, RA, ERAF.130SM.1.15567, 29–30.

Viktor Pihlaku uurimistoimik. Arhiiviteatis, RA, ERAF.130SM.1.4052, 166–166p.

Viktor Pihlaku uurimistoimik. Arreteerimismäärus, 21.2.1951, RA, ERAF.130SM.1.4052, 7.

Viktor Pihlaku uurimistoimik. Kohtuotsus, 17.11.1951, RA, ERAF.130SM.1.4052, 274–275.

Viktor Pihlaku uurimistoimik. Süüdistuskokkuvõte, 31.10.1951, RA, ERAF.130SM.1.4052, 250–252.