Eesti riigi hävitamine. Eliidi saatus 1940–1941

Nõukogude Liidu poliitika okupeeritud aladel oli suunatud nn „kodanliku riigi“ kui sellise hävitamisele. Likvideeriti eraomandus ja õiguskord, demokraatlikud institutsioonid, kodanikuühendused ning nende juhid. Ajaloolase Indrek Paavle artikkel annab ülevaate, kuidas esimese Nõukogude okupatsiooni ajal vangistati, küüditati või tapeti märkimisväärne osa Eesti poliitilisest ja ühiskondlikust eliidist.

Artikkel on varem ilmunud mälestuskogumikus „Võimu meelevallas“ (2020), millesse on koondatud autori kaalukam ja parim osa tema lühematest teadustöödest. Raamatut on võimalik soetada Rahvusarhiivi e-poest, Apollo e-poest  ja Rahva raamatu e-poest.

Artikli eesmärgiks on anda ülevaade Eesti Vabariigi juhtivate poliitikute, ametnike ja ühiskonnaelu tegelaste saatusest niivõrd, kuivõrd see on võimalik arhiiviallikate, seni ilmunud uurimistööde ning avaldatud ja avaldamata andmekogude põhjal. Pearõhk on seejuures Eesti eliidi saatusel aastatel 1940–1941. Isikute saatuse väljaselgitamisel on kasutatud arhiiviallikaid ning seni koostatud andmekogusid.

Ülevaade ei kata kõiki inimesi, keda võinuks paigutada mõiste eliit alla. Nii on süstemaatilise vaatluse alt esialgu kõrvale jäänud Eesti ärieliit – töösturid, pankurid, kaubandustegelased jt, kellest paljud vangistati Nõukogude Liidu erinevate julgeolekuasutuste poolt ja saadeti Venemaa vangilaagritesse või tapeti. Eesti ohvitseride saatust on juba varem põhjalikult käsitletud.

Alljärgneva käsitluse objektiks on Eesti riigipeade, ministrite, Riigikogu liikmete, kohtunike, omavalitsustegelaste ja kõrgemate riigiametnike saatus. Üldjuhul on piirdutud nendega, kes olid ametis vahetult enne Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt. Erandina käsitletakse vaid kõigi 1918–1940 ametis olnud riigipeade ja ministrite saatust, lähtekohana on kasutatud Peep Varju 1994. a ülevaadet.

Kohtunike puhul on piirdutud kahe kõrgema astme kohtu ning Kohtukoja (kõrgem apellatsioonikohus) viimaste koosseisudega. Samuti hõlmab ülevaade Riigikogu ja kohalike omavalitsuste viimaseid koosseise ning riigiametnikke, kes olid ametis 1940. aastal.

Omavalitsustegelaste osas on piirdutud suuremate linnade linnapeadega. Riigiametnike analüüsi aluseks on võetud palgaastmestik, piirdutakse esimese kuue palgaastme ametnikega, kes nimetati vastavalt 1938. a valitsemise korraldamise seadusele ametisse Vabariigi Presidendi poolt ning kelle ametisse määramised ja ametist vabastamised avaldati Riigi Teatajas, mis mõnevõrra lihtsustas nende nomenklatuuri väljaselgitamist. Alljärgnevalt ei analüüsita ka prokuröride saatust.

Andmed ei ole päris ammendavad, vangistatute-deporteeritute-tapetute arv võib olla pisut suurem, sest kõigi Eestis tegutsenud Nõukogude Liidu julgeolekuasutuste ohvrite andmed ei ole veel koos. Mõnikord aga on vangistatute nimekirjades sisalduvad andmed isiku identifitseerimiseks liialt napid. Eriti puudutab see sagedamini esinevate perekonnanimedega isikuid, kui ei ole teada ei sünniaeg ega isanimi.

Eesti riigipead

Eesti Vabariigi esimese, 21. detsembril 1920. a jõustunud põhiseaduse järgi oli Eesti parlamentaarne vabariik, kus puudus riigipea institutsioon. Et aga põhiseadus andis peaministrile mõned tavaliselt presidendile kuuluvad esindusfunktsioonid ning neid rõhutava ametinimetuse riigivanem, võib riigivanemaid käsitleda riigipeadena.

24. jaanuaril 1934. a jõustunud Põhiseaduse muudatus laiendas riigivanema võimupiire, kes nüüdsest oli rahva poolt otse 5 aastaks valitud riigipea. 1934. a aprillis pidid toimuma Riigivanema ja Riigikogu valimised. Aastavahetusel toimunud kohalike omavalitsuste valimistel oli edukas paremradikaalne Eesti Vabadussõjalaste Liit ning selle edu jätkumist eeldati ka Riigivanema ja Riigikogu valimistel.

Vabadussõjalaste võimulepääsemise ennetamiseks tegid riigivanem Konstantin Päts ja sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner 12. märtsil 1934. a sõjaväelise riigipöörde. Kehtestati kuuekuuline kaitseseisukord, mida hiljem korduvalt pikendati, ning valimised lükati edasi aega pärast kaitseseisukorra tühistamist. Riigipöördest kuni Eesti iseseisvuse lõpuni oli riigipeaks Konstantin Päts, esialgu Riigivanemana, septembrist 1937 kuni aprillini 1938 Riigihoidjana ning alates 24. aprillist 1938. a, pärast uue Põhiseaduse kehtimahakkamist ja presidendivalimisi Vabariigi Presidendina.

1918–1940 oli Eestis riigipea ametikohal 11 meest (24. veebruarist 1918 kuni 9. maini 1919 oli ametis 3 ajutist valitsust. Et kõiki neid juhtis Konstantin Päts, siis riigipeade koguarv sellega ei suurene.) Neist ainsana pääses August Rei, kes 1940. a oli Eesti Vabariigi saadik Moskvas ning kel juunis 1940 õnnestus Riia kaudu Rootsi põgeneda. Otto Strandman laskis end 16. veebruaril 1941. a maha, pärast seda, kui oli saanud kutse ilmuda Siseasjade Rahvakomissariaati. Ülejäänud 9 meest vangistati NKVD ja NKGB poolt 1940–1941.

K. Päts vahistati 30. juulil 1940 ja deporteeriti koos poja Viktor Pätsi, viimase abikaasa Helgi ja laste Matti ning Hennuga Ufaasse. Kuni Teise maailmasõja alguseni elasid nad Ufaas asumisele saadetutena. Pärast sõja algust Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel vangistati K. Päts, samuti Viktor ja Helgi Päts, mõisteti süüdi ja saadeti vangilaagrisse; lapsed saadeti lastekodusse.

Viktor Päts suri vangilaagris, Enn Päts lastekodus. Helgi Päts ja Matti Päts pääsesid pärast sõja lõppu Eestisse tagasi. K. Päts toodi 1954. a, pärast J. Stalini surma, mõneks ajaks Eestisse Jämejala vaimuhaiglasse Viljandi lähedal, kuid viidi siis Venemaale tagasi, kus ta suri 18. jaanuaril 1956 Buraševo vaimuhaiglas Kalinini lähedal.

Endised riigivanemad Friedrich Akel ja Jüri Jaakson mõisteti surma ja lasti maha, esimene 3. juulil 1941. a Tallinnas ja teine 20. aprillil 1942. a Venemaal, Sosva vangilaagris. Surma mõisteti ka Ado Birk, ta suri 2. veebruaril 1942. a Sosva vangilaagris enne otsuse täideviimist. Jaan Tõnissoni ja Jaan Teemanti saatuse kohta täiesti kindlad andmed puuduvad, kuid kõige tõenäolisemalt lasti mõlemad 1941. a, pärast Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahelise sõja algust, Tallinnas maha.

Ants Piip vangistati 30. juunil 1941. a ja suri enne kohut, 1. oktoobril 1941. a Permi vangilaagris. Kaarel Eenpalu ja Juhan Kukk mõisteti vangi ning mõlemad mehed surid peatselt: esimene 27. jaanuaril 1942. a Vjatka vangilaagris ning teine 4. detsembril 1942. a Arhangelski oblastis.

Valitsuste liikmed

Eesti Vabariigi 1920. a Põhiseadus oli parlamendikeskne. Et Eestis tegutses üsna palju erakondi ja koalitsioonid vaheldusid kiiresti, olid valitsusevahetused sagedased. Selle tõttu kuulus 22 aasta jooksul valitsustesse lisaks juba nimetatud 11 riigivanemale veel 105 meest. Nende hulgas on ka 16 aastatel 1918–1920, enne Põhiseaduse vastuvõtmist, ametis olnud kolme Ajutisse Valitsusse kuulunud ministrit, kes hiljem ministriks ei saanud.

19 endist ministrit olid Nõukogude okupatsiooni alguseks surnud ning 2 (Jüri Annusson ja Johannes Kartau) Eestist lahkunud. Rudolf Gabrel suri ilmselt loomulikku surma 20. juulil 1940. a. 6 endist ministrit olid 1940. a suvel välisteenistuses ega pöördunud pärast Eesti okupeerimist tagasi, 7 lahkusid Eestist ümber- ja järelümberasumisega 1939.–1940. ja 1941. a.

Okupeeritud Eestisse jäi seega 73 endist ministrit. Theodor Rõuk tappis end 21. juulil 1940. a. 1940–1941 vangistati Nõukogude Liidu julgeolekuasutuste poolt 49 meest. Ernst Constantin Veberman tappis end vanglas ning Hans Rebane pääses augustis 1941. a vange Tallinnast Leningradi vedanud laevalt, mis sai Soome lahes torpeedotabamuse ning juhiti Eesti rannikul madalikule. Tema lahkus 1944. a Eestist.

Ülejäänud ministritest elasid vangistuse üle kaks: Paul Kogerman ja Peeter Kurvits. 45 meest hukkusid vangilaagris, neist vähemalt 15 mõisteti surma ja lasti maha (alati ei ole teada, kas inimene suri vangilaagris pärast surmaotsuse langetamist ja enne selle täidesaatmist või hukati ta ka tegelikult. Ehkki vahe ei ole suur, tuleb seda võimalikult suurema täpsuse huvides siiski tähele panna).

Endine minister ja kauaaegne riigikontrolör Karl-Johannes Soonpää langes 1944. a suvel Omakaitse koosseisus Punaarmee langevarjurite vastu võideldes. 9 endist ministrit arreteeriti Nõukogude julgeolekuasutuste poolt pärast sõda, neist neli elasid vangistuse üle. Et mitmel endisel ministril õnnestus 1944. a Eestist lahkuda (Jaan Raudsepp hukkus 1945. a märtsis Dresdenis liitlaste õhurünnaku ajal), siis järeldub, et pärast okupatsioonide algust Eestisse jäänud ministritest jäid vangistamata üksnes Adam Bachmann (Randalu), Konstantin Treffner ja Jaan Masing.

Adam Randalu üritas MGB pärast II maailmasõda kasutada luureaktsioonides eesti pagulaste vastu Rootsis. Konstantin Treffner oli 1917–1940 Eesti suurima, Tartu H. Treffneri poeglaste gümnaasiumi direktor. 1940. a suvel vallandati ta koos enamiku teiste direktoritega oma ametikohalt, kuid jäi olemasolevail andmeil isikuvastastest repressioonidest puutumata.

Eesti Vabariigi viimase valitsuse 11 ministrist õnnestus vangistamisest pääseda vaid peaminister Jüri Uluotsal. Ülejäänud 10 vahistati esimese okupatsiooniaasta jooksul, neist haridusminister Paul Kogerman vabastati vangilaagrist 1945. a, ülejäänud aga hukkusid: sõjaminister Nikolai Reek, sotsiaalminister Oskar Kask, teedeminister Nikolai Viitak ja propagandaminister Ants Oiderma(a) lasti maha, siseminister August Jürima, kohtuminister Albert Assor, põllutööminister Artur Tupits, välisminister Ants Piip ja majandusminister Leo Sepp surid Venemaa vangilaagrites.

VI Riigikogu (1938–1940) liikmed

1938. a Põhiseaduse järgi oli Eesti parlament, Riigikogu, kahekojaline rahvaesindus, mis koosnes Riigivolikogust, kuhu kuulus 80 valitavat liiget, ning 40-liikmelisest Riiginõukogust. Riiginõukogu 6 liiget olid ex officio liikmed: Sõjavägede Ülemjuhataja, Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku ja Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku pead, Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli rektorid ning Eesti Panga president.

24 Riiginõukogu liiget valiti kohalike omavalitsuste ja kutsekodade poolt, samuti Kaitseliidu, rahvusvähemuste jt esindajatena. 10 Riiginõukogu liiget nimetas Vabariigi President ainuisikuliselt.

1940–1941 vangistati 19 Riiginõukogu liiget. Ellu ei jäänud neist keegi: 8 lasti maha, 7 surid vangilaagrites veel enne kohtuotsuse langetamist ja 4 vangistuse ajal. Üks Riiginõukogu liige vangistati 1944. a ja temagi suri vangilaagris. Pagulusse pääses vähemalt 12 endist Riiginõukogu liiget. Senistel andmetel jäid 8 Riiginõukogu liiget isikuvastastest repressioonidest puutumata.

Riiginõukogu liige, Sõjavägede Ülemjuhataja Johan Laidoner küüditati Eestist juba 19. juulil 1940. a, ta suri 13. märtsil 1953. a. 20. aprillil 1942. a lasti Sosvas maha Eesti Panga president Jüri Jaakson ja 14. septembril 1942. a Kirovi oblastis tuntud tööstur, Kaubandus-Tööstuskoja esimees Joakim Puhk. Riiginõukogu esimees Mihkel Pung suri 11. oktoobril 1941. a Sosva vangilaagris enne kohtuotsuse langetamist.

1940–1941 vangistati Riigivolikogu 80-st liikmest 40. Neist õnnestus vangistus üle elada vaid ühel, kes vabanes vangilaagrist 1948. 26 Riigivolikogu liiget mõisteti 1941–1942 surma ja lasti maha, viis surid juba eeluurimise ajal ning kaheksa 8–10 aastaks vangi mõistetutena Venemaa vangilaagrites.

Esimesed Riigivolikogu liikmed arreteeriti juba 1940. a juulis. Ado Anderkop võeti kinni 22. juulil ja lasti 30. juunil 1941. a Tallinnas maha, tema arreteerimise võis põhjustada 18. juulil 1940. a Kadrioru staadionil toimunud Eesti – Läti jalgpallimatšile järgnenud spontaanne nõukogude-vastane rahvameeleavaldus. Pärast seda arreteeriti mitu Eesti spordijuhti, teiste seas Eesti Jalgpalliliidu esimees A. Anderkopp.

Ado Roosiorg arreteeriti 28. juulil (suri 15. augustil 1942. a Karaganda oblastis); K. Pätsi poeg Viktor küüditati 30. juulil koos isaga Ufaasse, vahistati 26. juunil 1941. a ning suri 4. märtsil 1952. a Moskvas Butõrka vanglas.

Riigivolikogu liikmed Märt Rõigas ja Karl Roomet langesid 1941. a suvel metsavendadena. Saksa okupatsiooni ajal hukati Neeme Ruus ja Henn Treial. 6 Riigivolikogu liiget vangistati Nõukogude Liidu julgeolekuasutuste poolt pärast sõja lõppu. Neist neli vabanesid pärast J. Stalini surma. Oskar Gustavson lasti 1945. a maha ülekuulamiselt põgenemisel.

Vähemalt 15 viimase Riigivolikogu liiget pääsesid pagulusse, üks neist (Rudolf Penno) vahistati küll NKVD poolt 22. juulil 1940. a, kuid vabastati eeluurimiselt samal aastal. Ülejäänud 14 Riigivolikogu liikme saatus pole teada, kuid olemasolevates okupatsioonivõimude poolt vangistatute nimekirjades neid ei ole.

Kohtunikud

Eesti Vabariigi kõrgeim kohus oli Riigikohus. Teise astme kohtuteks olid Tallinna, Tartu, Rakvere ja Pärnu ringkonnakohtud. Apellatsioonikohtuks oli Kohtukoda, mille ülesandeks oli peamiselt ringkonnakohtute otsuste läbivaatamine.

1940. a oli Riigikohtus 16 liiget. Kohtu kauaaegne esimees Kaarel Parts suri 5. detsembril 1940. a loomulikku surma. 6 riigikohtunikku vangistati 1940–1941, kõik hukkusid vangilaagris, ning kaks pärast sõda. Lisaks hukkus üks riigikohtunik 1944. a sügisel Läänemerel Eestist põgenemisel ning lisaks K. Partsile suri 1940. a veel üks riigikohtunik. 5 riigikohtunikku pääsesid vangistamisest.

1940. a oli Kohtukoja ja nelja ringkonnakohtu koosseisus 70 kohtunikku. 15 kohtunikku arreteeriti 1940.–1941. a ning kõik nad hukkusid vangilaagrites, neist kuus lasti maha või surid enne surmaotsuse täideviimist. Üks kohtunik hukkus 1944. a sügisel Eestist põgenedes Läänemerel ja 7 endist kohtunikku vangistati pärast sõda.

Riigiametnikud

Andmeid on kogutud 133 kõrgema riigiametniku kohta. Tähtsaimad neist on eriseaduse alusel ametisse kinnitatud õiguskantsler ja riigikontrolör. Õiguskantsler Anton Palvadre vahistati 1941. a ning ta suri 16. jaanuaril 1942. a enne surmaotsuse täideviimist. Riigikontrolör Karl-Johannes Soonpää hukkus 1944. a suvel.

I palgaastmesse kuulusid 17 riigiametnikku: riigisekretär, Riigivolikogu ja Riiginõukogu peasekretärid, Vabariigi Presidendi Kantselei direktor, Kaubanduskomitee esimees ning ministriabid. Siseministri abi August Tuulse, endine Poliitilise Politsei inspektor, läks 23. juunil 1940. a koos abikaasa Nelliga vabasurma. 8 ametnikku lahkusid Eestist 1944. a ning ülejäänud 8 vangistati 1940–1941.

Majandusministri abid kolonel Voldemar Karing ja Eduard Vendelin lasti maha, kauaaegne sotsiaalministri abi Alfred Mõttus, teedeministri abi Karl Jürgenson ja lühikest aega välisministri abiks olnud Karl Tofer surid enne kohtuotsuse langetamist ning riigisekretär Karl Terras, põllutööministri abi Jaan Luik ja Majandusministeeriumi Kaubanduskomitee esimees August Teose surid varsti pärast otsuse langetamist eri vangilaagrites.

II kuni VI palgaastmesse kuulusid valitsusasutuste mitmesuguste struktuuriüksuste juhatajad: osakondade ja talituste direktorid ning abidirektorid, büroojuhatajad, nõunikud jt. Siia juurde on arvestatud ka politseiprefektid, kellest osa jäi VI palgaastmest allapoole.

114-st selle kategooria 1940. a ametis olnud ametnikust vangistati aastatel 1940–1941 30 meest. Neist Majandusministeeriumi Kaubandusosakonna direktor Eugen Uuemaa sooritas 25. juulil 1940. a vanglas enesetapu, 11 lasti maha, 16 surid vangistuses ning üksnes kahel õnnestus vabastamiseni ellu jääda.

Peale nende suri Haridusministeeriumi Noorsoo- ja Vabahariduse osakonna direktor kolonel Johannes Vellerind 6. juulil 1941. a ülekuulamisel saadud vigastustesse. 1944–1951 vangistati veel 4 kõrgemat riigiametnikku ning 1 hukkus 1944. a sügisel Eestist põgenedes Läänemerel.

Arreteerimiste aegrida jälgides selgub, et arreteerimisi alustati kõrgematest politsei- ja majandustegelastest. Juba 23. juunil vahistati kaks tähtsat politseijuhti: Poliitilise Politsei Tallinna komissar Julius Edesalu ja Politseitalituse abidirektor (poliitilise politsei alal) Konstantin Kirsimägi.

19. juulil 1940. a võeti kinni sama päeva seisuga Majandusministeeriumi Maksude Talituse direktor ametikohalt vallandatud Ants Kukk, kes mõisteti 8 aastaks laagrisse ning suri 26. augustil 1942. a Karaganda oblastis. 25. juulil 1940. a läks vanglas vabasurma teine Majandusministeeriumi juhtiv ametnik – kaubandusosakonna direktor Eugen Uuemaa.

Järgnes ülejäänud politseijuhtide arreteerimine. 1940. a jooksul vangistati lisaks K. Kirsimägile ka Politseitalituse direktor Johan Sooman (18. septembril), raudteede prefekt Hans Kuben (16. septembril), Viljandi-Pärnu prefekt Jakob Vares (19. septembril) ning Tallinn-Harju prefekt Nigul Reimo (24. septembril). K. Kirsimägi ja J. Sooman hukati Venemaal, teised surid vähem kui aasta jooksul vangilaagrites. Eesti 9 politseiprefektist vangistati esimese Nõukogude okupatsiooni ajal kaheksa, 1942. a sügiseks olid nad kõik tapetud või surnud.

Saare-Lääne prefekt Leonid Kane arreteeriti 28. jaanuaril 1941. a, 12. mail mõisteti talle surmaotsus, mis viidi täide Tallinnas 23. juunil. 20. juunil oli NSVL Ülemkohtu Sõjakolleegium tema karistuse vähendanud 10-le aastale, kuid otsus jõudis Tallinna pärast mehe mahalaskmist. Ainsana pääses repressioonidest Tartu-Valga prefekt Viktor Roovere, kel õnnestus end NKVD eest varjata, 1941–1944. a töötas ta endisel ametikohal ning lahkus Eestist 1944. a.

Ülejäänud vangistamised jäid 1941. aastasse, need juhatas 7. jaanuaril sisse kauaaegse Eesti Vabariigi riigisekretäri Karl Terrase arreteerimine.

Omavalitsusametnikud

Eesti Vabariigis oli kaheastmeline omavalitsussüsteem. Linnade ja valdade kõrval oli Eestis 11 maakonda, mida juhtisid maavanemad. 1940. a oli Eestis 33 linna. Viimased jagunesid pealinnaks ning esimese (üle 50 000 elaniku), teise (10 000–50 000 elanikku) ja kolmanda astme (alla 10 000 elaniku) linnadeks.

Esimese astme linn oli Tartu, teise astme linnad Narva, Pärnu, Nõmme, Rakvere, Valga ja Viljandi. Alljärgnevalt on vaadeldud maavanemate ja kuni II astme linnade linnapeade saatust.

1939. a vallareformi järel oli Eestis 248 valda. 1940. a suvel likvideeriti Pakri ja Naissaare vallad Eesti põhjaranniku saartel, sest kogu nende valdade territoorium anti Punaarmee käsutusse ning elanikkond evakueeriti mandrile. Viimased vallavolikogude valimised toimusid 1939. a oktoobris ning viimased vallavalitsused astusid ametisse 1940. a alguses. Vastavalt vallaseadusele koosnesid vallavalitsused vallavanemast ning ühest kuni kolmest abist, viimaste arv määrati sõltuvalt valla suurusest.

Kokku astus 1940. a alguseks ametisse 248 vallavanemat ja 529 abivallavanemat. Kuni 1940. a augustini vahetus neist 4 vallavanemat ja 10 abi. Osa neist vahetustest toimus pärast Nõukogude Liidu okupatsiooni algust, kuid et kõik need said alguse varem ning enne 1. augustit 1940. a ühtegi vallavalitsuse liiget poliitilistel põhjustel ametist ei vabastatud, käsitlen viimaste iseseisvuseaegsete koosseisudena 31. juulil 1940. a ametis olnud koosseise. 1. augustil vabastati ametist kõik senised vallavalitsused ning nimetati uued.

Vallavanematest jäid ametisse 10,6% ja abivallavanematest 10,8%. Viimased iseseisvuseaegsed vallavanemad ja abivallavanemad tõrjuti vallaelu juhtimisest kõrvale 1941. a veebruaris, kui Nõukogude Liidu eeskujul moodustati valdade täitevkomiteed.

Autoritaarse režiimi ajal ja vaimus valminud vallaseadus andis vallavanemale suured võimupiirid ning pealegi oli reeglina tegu aastaid valdu juhtinud mõjukate meestega, n-ö kohalike arvamusliidritega. Vallavanemate kõrval oli mõjukateks meesteks vallas vallasekretärid, kes traditsiooniliselt olid ka ühed haritumad mehed oma vallas.

Paljud neist olid ametis olnud kogu iseseisvusaja vältel. Kuna Nõukogude võimu mõju punasel aastal oli iseäranis nõrk maal, kujutasid vallavanemad ja sekretärid okupatsioonivõimule otsest ohtu. Paljud neist meestest olid võtmepositsioonidel ka Kaitseliidu ja Isamaaliidu kohalikes organisatsioonides, mis andis NKVD-le / NKGB-le ka formaalse põhjuse nende vangistamiseks.

Maavanemad

Viimastest maavanematest õnnestus pääseda vaid kahel: Viljandi maavanem Mihkel Hansen ja Harju maavanem Jaan Männik lahkusid Eestist 1944. aastal. Mihkel Hansen elas 2003. a alguses Torontos. Viis meest, Lääne maavanem Artur Kasterpalu, Tartu maavanem Heinrich Lauri, Pärnu maavanem Jüri Marksoo, Saare maavanem Hendrik Otstavel ja Võru maavanem August Kohver vahistati 1941. a. A. Kasterpalu ja H. Otstavel hukati 1942. a, surmaotsus langetati ka H. Laurile, kes oli selleks ajaks juba vangilaagris surnud. J. Marksoo suri eeluurimise ajal vangilaagri laatsaretis müokardiiti ning A. Kohver vangilaagris 1942. a.

Järva maavanem Juhan Kaarlimäe, Viru maavanem Karl-Eduard Pajos, Valga maavanem Värdi Velner ja Petseri maavanem Mihkel Tang vahistati 1944–1945. Kolm esimest olid maavanemad ka Saksa okupatsiooni ajal ning M. Tang Viru abimaavanem. K.-E. Pajos suri 1953. a vangilaagris.

J. Kaarlimäe vabanes 1954. a ning V. Velner aasta hiljem, mõlemad naasid Eestisse. J. Kaarlimäe vahistati 1969. a uuesti ning oli lühikest aega vangis. M. Tang, kes oli end 1941. a varjanud, arreteeriti 28. oktoobril 1944. a ning suri 8. juuli 1946. a Leningradi oblasti vangilaagris, kuhu ta oli mõistetud 10 aastaks.

 

Linnapead

Suuremate linnade linnapeadest vangistati esmajärjekorras Tallinna viimane ülemlinnapea, erukindralmajor Aleksander Tõnisson, kes lasti maha 30. juunil 1941. a Tallinnas. Lisaks temale lasti maha Tallinna linnapea Anton Uesson ja Rakvere linnapea Heinrich Aviksoo. Kauaaegne Viljandi linnapea August Maramaa arreteeriti 1941 ning ta suri järgmisel aastal vangilaagris Kirovi oblastis (tema arreteerimise peamine põhjus seisnes selles, et tema poeg Ülo oli 1940. a juulis asutatus põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni Päästekomitee üks juhte).

Nõmme linnapea Ludvig Ojaveski tegi 6. augustil 1940. a oma kodus enesetapu. Tartu, Narva, Pärnu ja Valga linnapead pääsesid senistel andmetel vangistamisest, Tartu linnapea Robert Sinka oli linnapea ka 1941. a, pärast Punaarmee lahkumist. 1944. a pääses ta pagulusse ja oli hiljem New Yorgi St. Anthony haigla arst.

Vallavalitsuse liikmed

1940–1941 vangistati teadaolevalt 38 vallavanemat: 7 Läänemaalt, 6 Virumaalt, 4 Järvamaalt, à 3 Harju-, Petseri-, Saare-, Tartu- ja Võrumaalt ning à 2 Pärnu-, Valga- ja Viljandimaalt. Neist 34 hukkusid 1941–1942: 15 lasti maha, 7 surid pärast kohtuotsust vangilaagris ning 12 eeluurimise ajal.

Neljal mehel õnnestus vangistus üle elada ning aastate pärast kodumaale naasta. Lisaks neile 38-le langesid kaks vallavanemat 1941. a suvel punase terrori ohvriks: Kasepää vallavanem August Oja tapeti hävituspataljonlaste poolt ning Kuressaare vallavanem Aleksander Raudsepp mõrvati Kuressaare lossipargis.

2 vallavanemat hukati Saksa okupatsiooni ajal. Paide vallavanem Jaan Krass hukati Saksa Julgeolekupolitsei otsusega 7. mail 1942. a Paides, süüdistuse järgi oli ta Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei liikmekandidaat, Järva Maakonna Tööliste ja Talupoegade Saadikute Nõukogu Täitevkomitee esimees, maakorralduskomisjoni abiesimees ja OSOAVIAHIM-i liige, oli osalenud küüditamises ja pidanud kommunistlikke kõnesid. Samal päeval hukati Valgas Vaoküla vallavanem Johan Heldemaa – kommunistliku tegevuse eest.

1944–1955 vangistati Nõukogude julgeolekuasutuste poolt veel 73 vallavanemat. Kokku vangistati Nõukogude okupatsiooni ajal seega 111 vallavanemat.

Kõige esimesena arreteeriti juba 30. augustil 1940. a Valgamaa Tõlliste vallavanem Artur Gross, kes oli esialgu Patarei vanglas. 8. märtsil 1941. a mõistati talle § 58-4 ja 58-10 alusel 8 aastat sunnitööd ning ta saadeti Siberisse, kus ta suri 30. juunil 1942. a 60-aastaselt südameaordi skleroosi.

Miks A. Gross nii varakult vangistati, juurdlusmaterjalidest ei selgu. Ta oli üsna „keskmine“ Eesti vallavanem: algkooli haridusega taluomanikust põllumees. Keskmisest vallavanemast oli ta vanem ja kauem ametis olnud, kuid need ei saa olla nii varase vangistamise ainsateks põhjusteks. A. Gross oli vahistamise ajal 58-aastane ja 1908. aastast alates varem 14 aastat vallavanem olnud (1908–1917, 1918, 1930–1934). Enamikul 1940. a ametis olnud vallavanemaist oli pikk ametikogemus, ent iseseisvuse-eelsesse aega ulatus see vähestel.

Abivallavanemaid vangistati 1940–1941 28. 1944–1955 vangistati veel 93 vallavanema abi, kokku seega 121 meest. Saksa okupatsiooni ajal hukati 4 abivallavanemat. Abivallavanema amet kerkis aga juurdlusprotsessis esile haruharva, vangistamise põhjustasid ikka n-ö traditsioonilised asjad: osalemine „rahvavaenulikes organisatsioonides“, kulaklus, Omakaitsesse kuulumine jms. Lisaks olid mitu sõjaeelset abivallavanemat Saksa okupatsiooni ajal vallavanemad, seda tavaliselt siis, kui vallavanem ise 1940–1941 vangistatud oli.

Vallasekretäride saatus on võrreldav vallavanemate omaga. 1940. a vallsekretäridest vangistati 1940–1941 45 meest. Kolm neist olid ametis olnud ka valla täitevkomitee sekretäridena. Silma torkavad aga suured maakondlikud erinevused – kui Järva-, Pärnu- ja Valgamaalt ei vahistatud ühtegi vallasekretäri, siis Virumaa vallasekretäridest arreteeriti rohkem kui kolmandik (13 meest) ja Saaremaal ligi kaks kolmandikku (10 meest).

Selle põhjuseks võib pidada asjaolu, et need maakonnad vallutati 1941. a Saksa vägede poolt kõige hiljem. Teise põhjusena võib eeldada asjaolu, et kuna tegu oli vallaasutuste funktsioneerimise seisukohalt hädavajalike inimestega, ei saanud neid enne kinni võtta kui n-ö viimasel hetkel.

Vangistatud vallasekretäride saatus oli trööstitu. 21 meest hukati 1942. a Siberi vangilaagrites (peamiselt Sverdlovski oblasti Sevurallagis), 13 surid eeluurimise ajal 1941–1942 (neist kahele määrati surmaotsus postuumselt) ja üks 1942. a vangilaagris.

Kaks Saaremaa vallasekretäri langesid 1941. a juulis Kuressaare lossipargis toime pandud veretöö ohvriks. Üks vallasekretär vabanes vangilaagrist 1957. a ja veel kaks vahistatud vallasekretäri pääsesid sakslaste tulekul 1941. a augustis Harku laagrist.

Saksa okupatsiooni ajal hukati 3 iseseisvuseaegset vallasekretäri, kõik nad olid süüdistuse järgi „aktiivsed kommunistid“. 1944–1952 vangistati veel 32 iseseisvusaegset vallasekretäri, vallavanematega võrreldes siiski tunduvalt vähem. Asi on selles, et kuigi nii allesjäänud vallavanemad kui ka vallasekretärid töötasid enamasti samal ametikohal ka Saksa okupatsiooni ajal, siis vallavanemaid süüdistati „koostöös okupatsioonivõimudega“, vallasekretäre eriti mitte.

Saksa okupatsiooni ajal kehtis juhiprintsiip ka kohalikes omavalitsustes, vallavanemal oli varasemaga võrreldes suhteliselt suurem võimutäius ja teiste ametimeeste, sh vallasekretäri vastutuse määr oli vastavalt väiksem. Enamikul pärast sõda vangistatud 32 mehest õnnestus laagriaastad üle elada ja 1950. aastate teisel poolel Eestisse naasta.

Kokkuvõte

Inimesi ei mõistetud üldiselt süüdi mingil ametikohal töötamise või esinduskogusse kuulumise eest, kuigi need asjaolud kerkisid juurdluse käigus päevakorrale. Süüdimõistmise või arreteerimise aluseks oli tavaliselt ohvrite kuulumine nn „rahvavaenulikesse organisatsioonidesse“ nagu Kaitseliit või Isamaaliit.

Riigielus juhtivatele kohtadele olid aga mõistagi tõusnud ja haritud inimesed, kes olid ühiskondlikult aktiivsed ning kuulusid nende organisatsioonide juhtide hulka. Nii on siin üks teisega tihedalt seotud. Iseloomulik on seegi, et võimaluse korral on süüdistustes alati mainitud kohtualuste poolt pälvitud Eesti Vabariigi teenetemärke (Vabadusrist, Riigivapi teenetemärk, Valgetäht, Kotkarist jt).

Levinud süüdistus oli ka revolutsioonilise- ja töölisliikumise vastane tegevus, mis leiti enamasti tõestatud olevat mõnel juhtival ametikohal töötamisega, mõnel puhul lisandus süüdistusele konkreetses ürituses osalemine, näiteks 1924. a 1. detsembri mässukatse või 1919. a Saaremaa mässu mahasurumises osalemine. Mõnikord, eriti kohtunikel, sisaldus süüdistuses ka osalemine iseseisvusperioodil aset leidnud nn töölisliikumise aktivistide vastu suunatud kohtuprotsessidel.

Esimese Nõukogude okupatsiooni ajal vangistati, küüditati või tapeti märkimisväärne osa Eesti poliitilisest ja ühiskondlikust eliidist. Aasta jooksul arreteeriti Nõukogude Liidu julgeolekuasutuste poolt 4/5 Eesti endistest riigipeadest, 2/3 endistest ministritest, sh 10 11-st viimasest ministrist, pooled viimase Riigivolikogu ja peaaegu pooled Riiginõukogu liikmetest, 3/8 Riigikohtu viimasest koosseisust, üle veerandi kõrgematest riigiametnikest (sh ligi pooled kõige kõrgema astme ametnikest) ja ligi pooled viimastest maavanematest, aga samuti 1/6 vallavanematest ja vallasekretäridest. Rõhuv enamik 1940–1941 arreteeritutest hukkus lähima paari aasta jooksul ja ainult üksikutel õnnestus sõjajärgsetel aastatel kodumaale naasta.

Pärast sõda vangistamised jätkusid ja kui need ei puudutanud käsitletud sihtgruppe enam sel määral, siis üksnes seetõttu, et inimesed olid juba vangistatud, sõjas hukkunud või Eestist põgenenud. Paljud pääsesid vangistamisest, sest ei viibinud Nõukogude Liidu julgeolekuasutuste haardeulatuses.

Mõnede riigiametnike säästmise põhjuseks oli ka vajadus säilitada teatud teadmiste järjepidevus ja kompetents. Kuid ei tohi tähelepanuta jätta ka Nõukogude Liidu julgeolekuasutuste aktiivsust agentide värbamisel. See ei tähenda sugugi, et kõik vangistamisest pääsenud ametnikud olnuks a priori agendiks värvatud, kuid mitmel puhul ei saa seda võimalust ka välistada.

Nõukogude terrori ohvriteks tuleb lugeda aga ka vahistamist ennetanud enesetapud. Eelpool käsitletud meeste hulgas on teada 6 vabasurma juhtu: elust otsustasid lahkuda riigivanem O. Strandman, ministrid T. Rõuk ja E. Vebermann, ametnikud E. Uuemaa ja A. Tuulse koos abikaasaga ning linnapea Ludvig Ojaveski.

1940.–1941. a vangistamised, küüditamised ja tapmised põhjustasid eestlaste koostöövalmiduse Saksa okupatsioonivõimudega, mis küll mõne aja pärast pettumusega asendus; samuti on 1940.–1941. a repressioonide tulemuseks 1944. a sügise massiline põgenemine. Sajad põgenejad hukkusid tormisel Läänemerel.

Inimeste füüsiline hävitamine – mahalaskmine või aastateks vangilaagrisse saatmine – oli vaid osa repressioonidest. Paljud, keda ei hävitatud füüsiliselt, olid ometi sunnitud loobuma oma elukutsest ja väljakujunenud elulaadist, paljud kõrgelt kvalifitseeritud ja kogenud inimesed erinevatelt elualadelt pidid enda äraelatamiseks töötama lihttöölisena, virelema puuduses ja elama alalises terrorihirmus.

Paljud sunniti koostööle Nõukogude Liidu julgeolekuasutustega, mis põhjustas kannatusi nendele, kes agentide süü läbi Nõukogude Liidu julgeolekuasutuste kätte sattusid ja vähemalt moraalseid kannatusi ka agentidele endile.

Eeltoodud andmetest järeldub, et Nõukogude Liidu sovetiseerimispoliitikaga kaasnes Eesti Vabariigi institutsioonide ja nende kandjate: poliitikute, ministrite, omavalitsustegelaste ja riigiametnike hävitamine.

Nõukogude Liidu okupatsioonivõimud ei tunnustanud Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel 1920. a veebruaris sõlmitud Tartu rahulepingut, millega Nõukogude Venemaa tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust ja käsitlesid Eesti Vabariiki kui „kontrrevolutsiooni“ tulemusena tekkinud riiklikku moodustist.

Kohtumenetluses rakendati Vene NFSV 1926. a kriminaalkoodeksit, mille alusel karistati tegude eest, mis enamasti seisnesid avaliku võimu funktsiooni täitmises Eesti Vabariigis. Nõukogude Liidu poliitika okupeeritud aladel oli suunatud nn „kodanliku riigi“ kui sellise hävitamisele, likvideeriti eraomandus ja õiguskord, demokraatlikud institutsioonid, kodanikuühendused jne, ning nende juhid tapeti või saadeti vangilaagritesse.

Natsliku Saksamaa okupatsioonivõimude repressioonid olid suunatud poliitiliste vastaste, kommunistide vastu, samuti tulenesid rassipoliitika eesmärkidest. Selle tõttu oli väga vähe neid Eesti riigi- ja omavalitsustegelasi, kes langesid Saksa julgeolekuasutuste ohvriks.

Artikkel on varem ilmunud mälestuskogumikus „Võimu meelevallas“ (2020), millesse on koondatud autori kaalukam ja parim osa tema lühematest teadustöödest. Raamatut on võimalik soetada Rahvusarhiivi e-poest, Apollo e-poest  ja Rahva raamatu e-poest.

Indrek Paavle  sündis aastal 1970, lõpetas 1998. aastal cum laude Tartu ülikoolis ajaloo eriala, kaitses aastal 2003 magistrikraadi tööga teemal "Valla institutsioon Eestis 1940–1941" ning 2009. aaastal doktorikraadi uurimusega "Kohaliku halduse sovetiseerimine Eestis 1940–1950". Viimase eest pälvis ta aastal 2010 Lennart Meri teadustöö auhinna. Aastal 2012 pälvis riigikantselei stipendiumi väärtusega 15 000 eurot Otto Tiefi akadeemilise biograafia koostamiseks. Ta on töötanud riigiarhiiivis, Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutuses ja Eesti Mälu Instituudis. Indrek Paavle hukkus traagilises liiklusõnnetuses 2015. aastal.

 

Allikad ja kasutatud kirjandus
 

E. V. kaadriohvitseride saatus 1938–1994, koostanud Vello Salo = The Fate of Career Military Officers of the Republic of Estonia 1938–1994, compiled by Vello Salo (Brampton, Ontario: Maarjamaa, 1994).

Eesti rahvastikukaotused, II/1: Saksa okupatsioon 1941–1944. Hukatud ja vangistuses hukkunud, koostanud Indrek Paavle (Tartu: Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riiklik Komisjon, 2002).

Küüditamine Eestist Venemaale, 1941 & 1940–53, Represseeritud isikute registrid, raamat 6, koostanud Leo Õispuu (Tallinn: Eesti Represseeritute Registri Büroo, 2001).

Leho Lõhmus, Nõmme eliidi saatusest (Nõmme: L. Lõhmus, 1997).

Nõukogude okupatsioonivõimu poliitilised arreteerimised Eestis, Represseeritud isikute registrid, raamat 2, koostanud Leo Õispuu (Tallinn: Eesti Represseeritute Registri Büroo, 1998).

Peep Varju, Eesti poliitilise eliidi saatusest, kd 1 (Tallinn: Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riiklik Komisjon,1994).

Peeter Kaasik, „Disbanding of the Estonian and Military Establishments,“ Estonia 1940–1945: Reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity (Tallinn: Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutus, 2006).

Poliitilised arreteerimised Eestis 1940–1988 (§ 58), Represseeritud isikute registrid, raamat 1, koostanud ja toimetanud Leo Õispuu (Tallinn: Eesti Represseeritute Registri Büroo, 1996).

Punane terror, koostanud Mart Laar ja Jaan Tross (Stockholm: Välis-Eesti & EMP, 1996).

Rahvusarhiivi (edaspidi RA) fond ERAF.129, lõpetamata juurdlustoimikute kollektsioon; RA, fond ERAF.130, lõpetatud juurdlustoimikute kollektsioon.

Ülo Uluots, Nad täitsid käsku. Eesti ohvitseride saatus (Tallinn: Kaitseministeerium; Eesti Akadeemiline Sõjaajaloo Selts; Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit, 1999).