Vastuolulised punamonumendid: probleemid ja õppetunnid
Pärast kommunismi kokkuvarisemist säilisid paljud nn punamonumendid oma algses asukohas. Küsimus nende saatuse üle on tekitanud ühiskonnas palju vaidlusi. Mida teha tülikate monumentidega?
Kuigi mälestised võivad erineda oma vormi poolest, on neil kõigil midagi ka ühist. Kõigil monumentidel on nii poliitiline kui ka mälestusfunktsioon. Viimane paneb paika selle, kes ja mis jääb minevikust meelde või ununeb. Ehk võib öelda, et monumendid põlistavad teatuid minevikusündmusi – ennekõike neid, mida nende püstitajad eelistavad – ja jätavad (teadlikult või tahtmatult) varju teisi. Avalik võim on sellest teadlik ja tavatseb kasutada monumente oma töövahendina – nii enda võimu seadustamiseks kui ka identiteetide defineerimiseks. Siiski, pole mitte ühegi mälestise tähendus kunagi lõplikult fikseeritud, vaid see muutub lineaarselt koos kultuuri, sotsiaalsete suhete, rahvuskäsitluse ja ajalootõlgendusega.
Kuna inimesed võivad eri aegadel samu monumente erinevalt tõlgendada, võib monumentide algne tähendus aja jooksul kaduda. Seetõttu võivad monumendid, mis varem on seadustanud eliidi võimu, tekitada ühel hetkel poleemikat ja vastuseisu. Monumendid muutuvad siis vastuoluliseks, kui need esitavad ajaloolisi narratiive ja väärtushinnanguid, mida ühiskond – või vähemalt osa ühiskonnast – peab iganenuks. Enamasti peegeldavadki nn vastuolulised monumendid eelmise riigikorra ideoloogiat ja taaselustavad valusaid mälestusi. Samal põhjusel võib nende jäämine avalikku ruumi osutuda probleemseks.
Vastuolulised monumendid postsotsialistlikes riikides
On laialt levinud arvamus, et enamik nõukogudeaegseid monumente eemaldati pärast kommunismi kokkuvarisemist, mis ei vasta päris tõele, sest paljud neist on endiselt oma algsel kohal. Eriti puudutab see nõukogude korra ajal ehitatud memoriaale, mida pole erinevatel põhjustel õnnestunud likvideerida.
Esiteks on see tingitud sellest, et turumajandusele ülemineku ajal selleks raha ei jagunud. Olukord pole kuigi parem ka praeguses kriisiolukorras.
Teiseks võib monumentide teisaldamine esile kutsuda terava Venemaa vastureaktsiooni (majanduslikke või diplomaatilisi sanktsioone, viisakeelde, küber- ja hübriidrünnakuid), kuna neil monumentidel on oma kindel koht Venemaa ametlikus ajalookäsitluses.
Kolmandaks võivad need olla olulised mälupaigad kohalikule vene kogukonnale. Küsimus võib osutuda eriti tundlikuks juhul, kui memoriaalist tuleb välja kaevata sinna maetute säilmed ja need teise kohta ümber matta, sest õigeusu traditsioon ekshumeerimist (haua uuesti avamist) ei luba.
Suurele osale elanikkonnast tuletavad aga nõukogude monumendid meelde minevikus toimunud traumaatilisi sündmusi. Nende jaoks seostuvad need iseseisvuse kaotamise ja okupatsiooniga, aga ka küüditamisega. Seetõttu on pärast taasiseseisvumist hakatud vähendama ideoloogilise sõnumiga monumentide nähtavust avalikus ruumis.
Nendel postsotsialistlikel riikidel, mis on ühinenud Euroopa Liidu ja NATO-ga, on olnud piisavalt ressursse ja julgust vanu monumente teisaldada või uusi, kultuuri ja ühiskonna praegustele vajadustele vastavaid mälestusmärke püstitada.
Nõukogude monumentide teisaldamine ja uute püstitamine pole aga muutunud postsotsialistlikes riikides üldtunnustatud praktikaks, mispärast võib sellega kaasneda palju vaidlusi ja vahel isegi rahvarahutusi. Põhjus on tingitud peamiselt sellest, et ühiskonnad on mitmerahvuselised ja mälukogukondade ajalootõlgendused erinevad.
Enamasti moodustavad nendes riikides etnilise enamuse põhirahvuse esindajad (näiteks eestlased, ukrainlased, kasahhid) ja suurima rahvusvähemuse venelased ehk vene rahvusest immigrandid ja nende järeltulijad. Nende etniliste rühmade kooseksisteerimine ei ole alati kulgenud konfliktideta ja ette on tulnud rahvustevahelisi konflikte. Muuhulgas on vaidlusi põhjustanud kahe kogukonna erinev nägemus teisest maailmasõjast ja selle tagajärgedest. See vastasseis on sageli toonud kaasa erinevaid või vastandlikke seisukohti monumentidega ümberkäimise osas.
Ülalt alla lähenemisviisid punamonumentidega toimetulemiseks
Vaidlusaluste monumentidega seotud probleemide lahendamiseks on postkommunistlikes riikides kasutatud meetmeid, millel võivad olla erinevad sümboolsed, kultuurilised ja poliitilised eesmärgid. Järgnevalt on kirjeldatud peamisi lähenemisviise, mida riigid on tülikate punamonumentide puhul kasutanud.
Monumendi algsesse asukohta jätmine
Enamik nõukogude perioodi mälestusmärke on halvas seisukorras ning konserveerimata. Eriti aga kehtib see kõrvalistes kohtades asuvate mälestustahvlite ja väiksemate monumentide kohta. Siiski, ka suured ja hästi nähtavad monumendid võivad jääda unarusse. Üheks selliseks näiteks on Buzludzha monument (ehitatud 1974-1981) ehk Bulgaaria kommunistliku partei maja-monument, mis püstitati mäetippu 1891. aastal toimunud sündmuste mälestuseks, mille käigus pandi alus sotsialistlikule liikumisele.
Mahajäetud kohad võivad tõmmata ligi kultuuripraktikaid, mis suhestuvad paiga ning selle ajalooga. Buzludzha monumendist on saanud tänapäeva graffitikunstnike seas populaarne koht. Alloleval fotol on näha betoonpinnale joonistatud sõna “kommunism”, mis meenutab väljanägemiselt Coca-Cola logo. Mõnikord on taolised mahajäetud paigad hakanud veebikeskkondades kulutulena ringlema ja nendest on saanud ebaharilikud turismisihtkohad.
Ümbermõtestamine
Monumendi konteksti on võimalik muuta uue mälestus- või infotahvli lisamisega. Näiteks 2018. aastal lisati selgitav tekst Nõukogude Liidu kõrge sõjaväelase marssal Ivan Konevi kuju juurde Prahas. Kirjutati, et Konev juhtis operatsiooni, millega Nõukogude Liit surus veriselt maha 1956. aasta nõukogudevastase ülestõusu Ungaris ja 1968. aastal Prahas. Tekst näitas Konevi tegevust varasemast erinevas valguses. Otsus sai Kremli tugeva kriitika osaliseks ning viis Venemaa ja Tšehhi vaheliste suhete halvenemisele.
Monumendi ümbruse muutmine
Ka monumendi ümbruse muutmine võib muuta monumendi tähendust. Seda on laialdaselt kasutatud ebasobivate mälestiste nähtavuse vähendamiseks avalikus ruumis. Pärast Vene vägede lahkumist muudeti mõnevõrra Tõnismäel asuva pronkssõduri monumendi ümbrust, et vähendada juurdepääsetavust ja ideoloogilist tähtsust. Selle käigus rajati monumendi ette muruplats koos seda diagonaalselt läbiva teega, likvideeriti igavese tule ase ja istutati uued puud. 30. aprillil 2007 teisaldati pronkssõdur Kaitseväe kalmistule[1].
Mälestusmärgi ümbertöötlemine
Monumendi tähendust saab muuta ka seda ümber töödeldes (nt uusi detaile lisades või vanu eemaldades). Teinekord tehakse monumendist aga midagi täiesti uut. Odessas sai Lenini kujust filmisaagas “Tähesõjad” tuntud türann Darth Vader. Kuju sobis selleks nagu valatult: Lenini pikast mantlist sai Darth Vaderi mantel ja tema rusikasse surutud kätte asetati valgusmõõk. Videoklipis on näha kuju pidulikku sisseõnnistamist, kus lisaks Darth Vaderile võis näha ka endale teiste “Tähesõdade” tegelaskujude näo võtnud inimesi ning ikoonilisi sõidukeid.
Mälestistelt teatud detailide eemaldamine on levinud alt-üles lähenemisviis selleks, et väljendada enda pahameelt, kui ei nõustuta monumendi ideoloogilise tähendusega. Näiteks 2010. aastal raius paremnatsionalistlik organisatsioon Tryzub Ukrainas Zaporožjes protestiks Stalini kujult pea maha.
Teisaldamine
Mingi kindla asupaigaga seotud monumentide, mille eesmärgiks on hoida ülal mälestust konkreetsetest inimestest või sündmustest, ümberpaigutamine toob kaasa selle esialgse tähenduse kadumise. Kui mõni monument osutub vastuoluliseks, võidakse see “silma alt ära” viia, st seda hakatakse käsitlema kui "võõrast pärandit", mille ideoloogiline sõnum läheb vastuollu üldtunnustatud põhimõtetega.
Ehkki riiklikud tavad monumentide ümberpaigutamisel mõnevõrra erinevad, on nn punamonumentide parkide/vabaõhumuuseumide olemasolu postsotsialistlikes linnades üsna tavapärane. Mõned tuntumad näited on: Moskva Langenud kangelaste park, Leedu Grūtase park, Budapesti Memento park ja Maarjamäe punamonumentide väliekspositsioon. Nendest parkidest, mille algne eesmärk oli jutustada materiaalse pärandi kaudu rahva kannatustest, on saanud praeguseks atraktiivsed turismisihtkohad.
Eemaldamine/demonteerimine
Kui avalik ruum on vaja täielikult puhastada ebasobivatest mälestistest, siis need kas eemaldatakse või demonteeritakse. Ulatuslikumad mälumaastiku puhastamised kattuvad tavaliselt režiimimuutustega. Vanade monumentide mahavõtmisega saadab riik ühiskonnale sõnumi nende ideoloogilisest sobimatusest.
Mõnes riigis, näiteks Ukrainas, on jõustunud seadus kommunistliku režiimi propaganda keelustamisest, mille kohaselt tuli demonteerida kõik nõukogude riigitegelastele püstitatud monumendid. Nõukogude monumente hävitati aga spontaanselt ka Euromaidani protestide käigus, mis algasid pärast seda, kui Ukraina valitsus otsustas peatada läbirääkimised ELiga assotsiatsioonilepingu sõlmimiseks.
Alt-üles strateegiad punamonumentidega toimetulemiseks
Kõrvuti ülalt-alla strateegiatega on olemas ka alt-üles lähenemisviisid, mille eesmärgiks on samuti muuta ja ümber mõtestada ideoloogiliselt keerulise ajalooga monumentide tähendust. Sellised praktikad võivad olla nii kollektiivsed (monumentide eemaldamine poliitiliste protestide ajal) kui ka individuaalsed (kunsti kaudu püütakse muuta mälestise tähendust).
Lisaks eelpool nimetatud lõhkumisele ja detailide eemaldamisele võidakse soovimatuid nõukogude monumente värviga üle kallata. Selline saatus tabas näiteks Tõnismäe pronkssõdurit ja Praha Ivan Konevi kuju.
Monumentide tähenduse loovamaks ümbermõtestamiseks ja nendest minevikutondi väljapeletamiseks saab kasutada ka erinevaid kaasaegseid kunstipraktikaid – graffitit, muralismi ja teisi tänavakunsti vorme.
Bulgaaria pealinnas Sofias asuvat Nõukogude armee monumenti on erinevate poliitiliste sõnumite edastamiseks korduvalt üle värvitud. 2011. aastal maalis üks Bulgaaria tänavakunstnik mälestusmärgi üle, muutes nõukogude sõdurid popkultuuri tegelasteks.
1992. aastal kaeti Budapesti Vabadusesammas (Szabadság Szobor) valge riidega tähistamaks ühe aasta möödumist Nõukogude vägede väljaviimisest: see etenduslik sündmus (performance) võimaldas nõukogude monumenti seostada uue tähendusega – vabaduse ja iseseisvusega.
Samuti võivad mälestised köita poliitikakaugeid subkultuure: oma tasapindade, äärte ja platvormidega võivad sellised rajatised olla köitvad ka rulatajatele ja trikijalgratturitele.
Kokkuvõte
Ümberkorraldused avalikus ruumis ehk teisisõnu vanade monumentide eemaldamine ja uute püstitamine on üldlevinud kõigis postsotsialistlikes (või laiemalt kõikides post-totalitaarsetes) ühiskondades. Postsotsialistlikud riigid on ideoloogiliselt vastuoluliste nõukogude monumentide ja mälestusmärkide küsimusele lähenenud aga erinevalt. Riigiti võib erinevusi täheldada nii avaliku võimu (ülalt-alla) kui ka rahva (alt-üles) lähenemisviisides.
Vastupidiselt valitsejate ootustele, pole nende pakutud lahendused (vanade monumentide eemaldamiseks/uute püstitamiseks) postsotsialistlikes ühiskondades, kus on erinevaid rahvusgruppe ja seega ka erinevaid ajalootõlgendusi, laialdast poolehoidu võitnud. Monumentide küsimus on toonud kaasa hoopis palju vaidlusi ja vahel viinud isegi rahutusteni.
Pole olemas mingit kindlat retsepti või etteantud vormelit vastuoluliste monumentide ümber tekkinud konfliktide lahendamiseks: igal olukorral on oma eripärad, mis sõltuvad sotsiaalsest, poliitilisest ja rahvuslikust kontekstist, milles vaidlused on tekkinud.
Federico Bellentani omandas doktorikraadi Cardiffi ülikoolis. Tema uurimustöö eesmärgiks oli analüüsida mälestiste mõju sotsiaalsele mälule ja linnaidentiteedile. Juhtumiuuringuna kasutas ta Eesti näidet, kus ta välitööde läbiviimiseks elas. 2021. aastal avaldas autor raamatu Eesti monumentidest. Praegu on ta Torino Ülikooli järeldoktor.
Allikad
[1] Ehala, Martin. 2009. The Bronze Soldier: Identity threat and maintenance in Estonia. Journal of Baltic Studies 1. 139–158.