ÜLEVAADE: Nõukogude "Vabastajad" 1944-1945: massivägivalla ja röövimise ohvriks langesid tsiviilisikud (lisatud ajalooline allikas)

Punaarmeed lilledega ei tervitatud, röövisid ja tsiviilisikute kallal vägivallatsesid nii sõdurid kui ohvitserid. Ajaloolise ülevaate Punaarmee terrorist ja Nõukogude "Vabastaja" müüdist Eestis aastatel 1944-1945 annab Peeter Kaasik, Eesti Mälu Instituudi vanemteadur. Artikkel avaldati Eesti Päevalehes 6. mail 2020. 

 

Mai alguse tähtpäevade kontekstis on paslik meenutada, et vastupidiselt Nõukogude propaganda kultiveeritud pildile, päriselus ei võetud 1944. aastal saabunud Punaarmeed Eestis kusagil vastu lillede ja lauluga. Valdavale enamusele elanikkonnast oli selge, et saabunud on uus okupatsioonivõim. 

Kohalikele kommunistidele valmistas sõjaväelaste omavolitsemine kahekordset muret. Esiteks tuli marodeerimisele kuidagi piir panna ja samal ajal selgitada rahvale, et on saabunud „vabastaja“. Nii ilmuvad juba 1944. aastal ettekannetesse ideoloogiliselt täiesti vastuvõetamatud, kuid laialt levinud võrdlused „vabastaja“ ja Saksa okupatsioonivõimu tegevuse vahel, mis osutavad, et Eesti inimesed on sattunud vihma käest räästa alla. 

„Nõukogude vägede saabumisega seda piirkonda tabanud hävingule pole tänapäeva Euroopal vastu panna võrreldavat kogemust. Leidus suuri alasid, kus kõikide võimalike tundemärkide põhjal otsustades polnud pärast Nõukogude vägede möödumist ellu jäänud ühtki meest, naist või last... venelased pühkisid kohaliku elanikkonna minema viisil, millele pole midagi võrreldavat Aasiast tulnud hordide ajast saadik.”[1]

Nii kirjeldas USA diplomaat George Kennan Nõukogude vägede edasiliikumist 1944. ja 1945. aastal Ida-Euroopas. Omas ajas nimetati vallutusi erinevate nimedega, kuid hilisematel aastatel teisenes see sovetlikus propagandas järk-järgult „Euroopa vabastamiseks natside ikkest“. 

Teise maailmasõja idarindel ei tunnistanud omavahelises sõjategevuses ei Saksamaa ega NSV Liit Haagi 1907. aasta IV konventsiooni maasõja õigustest ja tavadest. Seoses sellega ei kaitsnud ka sõja jalgu jäänud tsiviilisikuid mitte mingi vastaspooli siduv lepe.
 
Mitu aastat järjest avalikult punaarmeelaste seas kultiveeritud vaen Saksa okupantide vastu, kellega võitlemiseks polnud ükski vahend kohatu, avaldus ilmekalt vallutatud aladel. 

 

Vallutuste teele jääva tsiviilelanikkonna kallal vägivallatsemisel olid pikad ajaloolised traditsioonid. Sellele lisandus Punaarmee inimeludest mittehooliv võitlustaktika. Iga päev võis sõdurile jääda viimaseks ja igast päevast tuli võtta viimane. Sõjaolukorras oli vägivald tsiviilelanikkonna suhtes saanud mitteametlikuks käitumismustriks.

Punaarmeelased ei käsitlenudki rüüstamist sõjakuriteona ega tinglikult isegi mitte taunimisväärse käitumisena, vaid kättemaksuna, vastavalt kultiveeritud arusaamadele vaenlasest ja õigustatud sõjasaagist. 

See arusaam polnud omane kaugeltki mitte ainult reasõduritele, vaid rüüstamisest võtsid kas otseselt või kaudselt osa ka ohvitserid ja kindralid kõige kõrgemal tasemel. Viimased, eesotsas marssal Georgi Žukoviga, osutusid isikliku sõjasaagi kogumisel veel eriti agarateks[2] ning neil olid selleks ka palju paremad võimalused kui tsiviilisikutelt relva ähvardusel käekelli ja kanamune röövival Punaarmee reasoldatil. Paljuski seetõttu osutus võitlus marodöörluse vastu ka üsna hambutuks. Ülemäära tõsisel „hammas hamba vastu“ põhimõttel  tegutsenud punaväelasi ei karistatud ja olukord saadi enam-vähem kontrolli alla alles tükk aega peale sõjategevuse lõppu. 

Interaktiivset näitust Punaarmee terrorist taasokupeeritud Eestis nõukoguliku vabastaja-müüdi taustal aastail 1944–1945 saab vaadata SIIN. 

 

Vallutustega kaasas käinud rüüstamiste, röövide, tapmiste ja vägistamise laine tabas peaasjalikult küll sakslastega asustatud alasid, kuid kõrvale ei jäänud ka teised teele ette jäänud riigid ja piirkonnad, mida peeti „vaenulikuks“ ja „võõraks“. Vaenlase piirid olid üsna ähmased ja rüüstamine tabas paradoksaalsel moel ka piirkondi, mida NSV Liit pidas „omaks“, muuhulgas ka 1944. aastal teistkordselt okupeeritud ja annekteeritud Eestit. 

Selgus, et punaarmeelastele oli kohati lootusetu selgitada, et hetkel ei olda mitte vaenulikul territooriumil, mida rõhutas sõdurite seas tehtav poliitselgitustöö, vaid n-ö liiduvabariigis, mis vabastati Saksa okupatsiooni alt.

Seda iseloomustab ilmekalt väljavõte Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee I sekretäri Nikolai Karotamme sõnavõtust keskkomitee büroo istungil 6. septembril 1945: „Mulle kirjutas ENSV prokuröri asetäitja Udrits, et kui tribunal mõistis süüdi punaarmeelase, siis tegi tema avalduse – kuidas nii, eestlase pärast minu üle peetakse kohut. Üks juhtivaid tsensuurialaseid töötajaid on teatanud, et [nimi pole stenogrammi kantud] rääkinud, et eesti rahvas on välja juuritav.”

 

Koheselt peale Eesti vallutamist järgnesid kohalike kommunistide ettekanded ja märgukirjad kuni Kremlini välja, et seoses Punaarmee edasiliikumisega on maad võtnud (sõja)kuritegude laine: tapmised, vägistamised, röövimised, avalikud vargused, purjus peaga huligaanitsemised ja märatsemised  jne. Vägivallaohvriks ei langenud mitte ainult tsiviilelanikkond, vaid igapäevaseks sai ka ameti- ja ühiskondlike asutuste rüüstamine, vara omastamine või hävitamine. 

Tegemist ei olnud mitte ainult üksikute sõjaväelastega, vaid laiemalt sõjaväevõimude omavoliga, millele kas ei tahetud või ei suudetud piiri panna ning mis hõlmasid muu hulgas veel elamispinna hõivamist koos endiste elanike või asutuste väljatõstmisega, ebaseaduslikke küüdikohustusi, röövpüüki, ebaseaduslikku raietegevust (alates valmistoodangu omastamisest kuni väärtusliku parkmetsa ja aedade-plankude ahju ajamiseni) jne.

Kohalike- ja sõjaväevõimude kirjavahetusest ilmneb täielik võimetus rüüstamistele piir panna – esimesed ei saanud ja teised ei tahtnud või ei suutnud. Ainult väheste juhtumite puhul on teada, et süüdlased said karistada ning sõjaväelased võtsid sisse ringkaitse ja kohati ka õigustasid tegevust või tegevusetust. Kohati väideti isegi, et marodeerimise taga olevat hoopis kohalikud „bandiidid“. 

Ka ilmneb kirjavahetusest, et vaid väike osa rüüstamistest ja vägivallatsemistest registreeriti, eriti 1944. aastal. Valdav enamus tsiviilisikutest ei näinud kaebamisel mingil mõtet või polnudki kuhugi kaevata või lihtsalt kardeti, sest rüüstajad liikusid ringi relvastatult ja ühtlasi oli ka näha, et kohalike sovetivõimu asutuste kaebused ei viinud kuhugi. 

Ühelt poolt osales NSV Liit Saksamaa purustamisel, teisalt ei kaasnenud vallutatud aladel mingit vabanemist, vaid üks verine diktatuur asendus teisega. Kõige sellega käib aastakümneid kaasas vastuoluline propaganda, mis rõhub „Punaarmee-Vabastaja“ rollile natsismi purustamisel. Samal ajal oli reaalne elu midagi muud. 

Saare maakonna töörahva saadikute nõukogu täitevkomitee esimehe ettekanne Eesti NSV rahvakomissaride nõukogu sõjaosakonna juhatajale 10. jaanuarist 1945 (RA, ERA.R-1.13.1, 10).

Käesolevaga kannan ette sõjaväelaste poolt Saare maakonnas kordasaadetud korrarikkumiste kohta: 

1. Polkovnik Zigorev pani omale kinni kolm korterit, nende hulgas kohalike koolide inspektori korteri, kes on ilma korterita siiani.

2. Muhu valla mehed käisid Pöidel mobilisatsioonikomisjonis. Sõjaväe kontrollpunkt Orissaare silla otsas „kontrollis“ ära käe- ja taskukellad, taskunoad jne. (Kaebaja Mihhail Mereäär Võlla k. Muhu vallast.)

3. Linna-, turuletulijailt võetakse kontrollimise ettekäändel teel ära kaasasolevad esemed. (Linna T/k. esimehe ettekanne).

4. Kihelkonna vallas Loona as. elunev kalur Oskar Jõeäär kaebab, et kohalik piirivalve nõuab temalt 40% kalasaagist, vastasel korral keelab kalastamise.

5. 28. novembril 1944. a. tapeti Muhu v. Lalli k. sõjaväelaste poolt 80-aastane Helena Pruul. Varem oli samas talus käidud viis korda röövimas.

6. Uue aasta eel tapsid sõjaväelased Kuressaares kellasepp Täht’i naise ja haavasid raskelt kellasepp Täht’i. Kõik kellasepa juures olevad kellad rööviti.

7. 28. nov. 1944. a. vägistati ja tapeti Pähkla teel 18. aastane tütarlaps. (Juurdlusmaterjal NKVD ülema käes). Vanamees, kes sõjaväelasi takistama läks, pekseti viimaste poolt poolsurnuks.

8. Kuressaare Sidekontori tööline Aleksander Vahsteini tulistati vanemleitnandi poolt käekella röövimise eesmärgil. Lask läbis Vahsteinil puusa.

9. Kihelkonna valla Täitevkomitee esimees rööviti teel sõjaväelaste poolt paljaks. Samuti murti sisse Mustjala TK esimehe majja ja varastati sealt hulk toiduaineid.

10. Kuressaares asuvas “Säde” võõrastemajas asus sõjaväe staap, üle kolides mujale võeti kaasa võõrastemaja mööbel. Neid keelama läks TK Kommunaalmajanduse osakonna juhataja Vetela ja hiljem tõi sinna Komandandi Zaritski. See aga vastas et tema ei saavat midagi parata ja soodustas seega võõrastemaja mööbli äravedamist sõjaväelaste poolt.

11. Pöide vallas Pöide Piimaühingu juhataja Oll võttis sõjaväelase enda poole ööbima. Viimane kadus aga öösel salapäraselt, viies kaasa Oll’ile kuuluva bajaani.

12. Samuti liigub veel palju sõjaväelasi ringi, kes röövivad elanikelt toidukraami, muud inventari ja loomi lautadest.Polkovnik Zigorev reserved three apartments for himself, including one belonging to the inspector of local schools, who still has no apartment.