Teise maailmasõja põhjustest ja tagamaadest
Poola ajaloolane Jan Rydel harutab lahti põhjused, mis viisid 20. sajandi kõige traagilisema sündmuse, Teise maailmasõja puhkemiseni.
1920. ja 1930. aastatel tegi Nõukogude Liit üha uusi jõupingutusi, et tugevdada oma positsiooni rahvusvahelises poliitikas. NSVL oli üks riikidest, kes allkirjastas Kelloggi-Briandi pakti (1928), keelustades sõja kui rahvusvaheliste tülide lahendamise abinõu. Selle viivitamatuks maksmapanekuks, allkirjastasid NSV Liit ja tema läänenaabrid, teiste seas ka Poola ja Eesti juba 1929. aasta veebruaris Moskvas nn Litvinovi protokolli, mille kohaselt Kelloggi-Briandi pakt astus nende vahel jõusse enneaegselt. Ühtlasi sillutas Litvinovi protokoll teed Nõukogude-Poola suhete paranemisele, mille tulemusel sõlmiti 25. juulil 1932 kahe riigi vahel mittekallaletungileping.
Samal ajal, kui Nõukogude Liidu ja Poola suhted paranesid, muutus olukord Euroopas järjest pingelisemaks. Saksamaal oli Adolf Hitleri juhitud natsionaalsotsialistlik partei võimule tõusmas ja rahva seas üha suuremat poolehoidu saavutamas. Terav vastuseis ilmnes ka Poola ja Saksamaa suhetes. Seetõttu olid Poola diplomaadid korduvalt oma Prantsusmaa liitlaste käest küsinud, milline oleks olnud Prantsusmaa reaktsioon, kui peaks puhkema relvakonflikt Saksamaaga. Kuna prantslastelt ei saadud rahuldavat vastust, muutus Poola jaoks liidu idee küsitavaks.
Oma julgeoleku kindlustamiseks küsis Poola saadik Józef Lipski Adolf Hitlerilt, kas Saksamaa kaaluks suhete parandamist Poolaga. See viis Saksa-Poola mittekallaletungipakti allkirjastamiseni 26. jaanuaril 1934. Euroopa avalikkus oli uuest liidust jahmunud, kuna Poola ja Saksamaa vastuseisu peeti seni ületamatuks. Pärast lepingu allkirjastamist paranesid aga kahe riigi suhted oluliselt.
Initsiatiiv selleks tuli põhiliselt Saksamaalt, kes lootis Poolalt abi sõja korral NSV Liiduga. Siiski nende lootused ei realiseerunud. Neil ei õnnestunud koos Poolaga töötada välja ühtegi ühist sõjaplaani, mida oleks olnud võimalik rakendada sõja korral NSV Liiduga ning Poola ei soovinud vaatamata Saksamaa pidevale survele ühineda Kominterni-vastase paktiga (1936). Peale selle oli Poola poliitilise eliidi, kuhu kuulusid peamiselt Józef Piłsudski lähimad toetajad, aga samuti ka poliitilise opositsiooni jaoks natsionaalsotsialistlik ideoloogia ja juudivastane poliitika täiesti vastuvõetamatud, mispärast ei tulnud koostöö ka nendes küsimustes arutluse alla.
Saksamaa alustab Euroopas laienemist
Märtsis 1935 teatas Adolf Hitler, et ta ei kavatse enam järgida Versailles' lepinguga (1919) Saksamaale kehtestatud relvapiiranguid. Prantsusmaa sellele sammule omalt poolt ei reageerinud, Suurbritannia aga sõlmis Saksamaaga mereväekokkuleppe, mis võimaldas Saksamaal oma laevastikku mäkimisväärselt suurendada.
Aasta hiljem, 7. märtsil 1936, marssisid Saksa väed Reinimaale, rikkudes sellega nii Versailles' rahulepingut kui ka Locarno lepingut. Tekkinud pingelises olukorras kinnitas Poola valitsus Prantsusmaale, et on valmis täitma oma julgeolekukohustusi juhul, kui Saksamaa peaks nende vastu sõda alustama. Kuid vaatamata sellele ei olnud ei Prantsusmaa ega ükski teine lääneriik, rääkimata Rahvasteliidust, esialgu valmis sõjaliselt sekkuma. Nad ei teinud midagi peale retooriliste avalduste.
1938. aastal suurenes ebastabiilsus Euroopas veelgi, kuna Hitler jätkas sihikindlalt oma ekspansionistlike ambitsioonide elluviimist. 12. märtsil annekteeris Natsi-Saksamaa Austria ja 23. märtsil võttis enda kontrolli alla Leedu linna Klaipėda. Sama aasta sügisel nõudis Hitler, et Tšehhoslovakkia loovutaks talle tollase piiriala Sudeedimaa, mis oli strateegiliselt ja majanduslikult oluline piirkond. Ehkki toona peeti Tšehhoslovakkiat Prantsusmaa kõige ustavamaks liitlaseks, andsid lääneriigid Hitleri nõudmistele ikkagi järele ning 29.-30. septembril toimunud Müncheni konverentsil otsustati, et Tšehhoslovakkia peab sudeedisakslastega asustatud alad Saksamaale üle andma. Samaaegselt esitas Tšehhoslovakkiale ultimaatumi ka Poola valitsus, nõudes Český Těšíni piirkonna loovutamist. Praha pidi ka selle nõudmise täitma.
Poola ja Saksamaa suhted teravnevad
Saksamaa välisminister Joachim von Ribbentrop esitas 24. oktoobril 1938 Poola suursaadikule Józef Lipskile rea ettepanekuid, mis pidid olema uueks aluseks mõlema riigi omavahelistele suhetele. Nende kohaselt tuli loovutada Rahvasteliidu kontrolli alune vabalinn Danzig Saksamaale ning lubada ehitada eksterritoriaalne autotee ja raudtee läbi Saksamaad ja Danzigit eraldava Poola koridori Pommeris. Lisaks tuli Poolal ühineda Komiterni-vastase paktiga ja pidada regulaarseid poliitilisi konsultatsioone Saksamaaga.
Sakslased pidasid oma nõudmisi ülimalt leebeteks, nende eesmärk oli sundida Poolat otsustama, kas toetada Saksamaad või mitte. Poola diplomaadid olid aga Saksamaa nõudmistest jahmunud. Kui poolakad alguses viisakalt ja lõpuks need ettepanekud tagasi lükkasid, olid sakslased omakorda üllatunud. Poola valitsus ei olnud aga mingil juhul nõus loobuma ei oma territooriumist ega suveräänsusest. Neid võimalikke tagajärgi, mida järeleandmine sakslastele oleks kaasa toonud, selgitas hiljem Poola välisminister Józef Beck, öeldes, et „Poola oleks koos Saksamaaga Venemaa vallutanud ja siis Hitleri jaoks Uuralites lehmi karjatanud”.
Lõplikult katkesid Poola ja Saksamaa läbirääkimised pärast Tšehhoslovakkia likvideerimist 15. märtsil 1939. Selle sammuga rikkus Hitler Müncheni kokkulepet, andes ränga hoobi ka Suurbritannia ja Prantsusmaa lepituspoliitikale. Vastuseks teatasid nii Suurbritannia kui Prantsusmaa, et on valmis Poolat kaitsma juhuks, kui Saksamaa seda ründab. Hitler vastas sellele omakorda iroonilise kõnega Riigipäevas, millega ta tühistas Inglise-Saksa mereväelepingu ja Poola-Saksa mittekallaletungilepingu. Ning kui 5. mail 1939 oma raadiokõnes Józef Beck lõpuks Saksamaa nõudmised tagasi lükkas, oli ilmselge, et Poola ja Saksamaa vahel võib peagi puhkeda sõda.
MRP sõlmimine
Jossif Stalin ja Nõukogude diplomaadid jälgisid sündmusi Euroopas suure tähelepanuga. Nad olid teadlikud, et nad on soodsas olukorras, sest neil oli võimalus valida, kumba poolt kasvavas konfliktis toetada, et sellest rohkem kasu lõigata. Aprillis alustas Moskva läbirääkimisi Suurbritannia ja Prantsusmaa esindajatega, kuid nendes kõnelustes edasiminekut ei toimunud. Tegelikult oli Stalin selleks ajaks juba otsustanud muuta Nõukogude välispoliitika põhimõtteid, st alustada koostööd Hitleriga. Kuid sellele oli tugevalt vastu Vladivostoki juudi rabide perekonnast pärit NSV Liidu välisasjade rahvakomissar Maksim Litvinov, kes paistis silma natsismi kindla vastasena. 3. mail 1939 vallandati Litvinov ametist, misjärel korraldati juudi diplomaatide seas ulatuslikum kaadripuhastus.
Litvinovi asemele seati ametisse Vjatšeslav Molotov, Stalini ustav järgija. 1939. aasta juuli viimastel päevadel toimusid läbirääkimised, mis liikusid kiires tempos edasi. Lõpuks lendas Joachim von Ribbentrop Moskvasse ja 23.-24. augusti öösel allkirjastas ta oma Nõukogude kolleegiga mittekallaletungilepingu. Olulisemad punktid lepiti kokku lepingule lisatud salajase lisaprotokolliga. See nägi ette Ida- ja Kesk-Euroopa jagamise Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, kusjuures viimase mõjusfääri läksid Soome, Eesti, Läti ja Rumeeniale kuulunud Bessaraabia. Kokkuleppe kohaselt pidi NSV Liit okupeerima Poola idaosa ja lõplik piir Saksamaaga pidi kulgema piki Narewi, Wisla ja Sani jõgesid.
Salaprotokollide olemasolust saadi Läänes teada juba päeval pärast lepingu sõlmimist, sest Saksa Moskva saatkonna diplomaadid tegid USA, Itaalia ja Prantsusmaa diplomaatidele teatavaks nende sisu. Eesti valitsus sai salaprotokolli olemasolust ja sisust teadlikuks 26. augustiks. Kuigi teave protokollide kohta oli puudulik, otsustasid britid info Varssavisse edasi saata.
Poola minister Beck, kes oli ilmselt ümbritsetud Nõukogude mõjuagentidest, ei teadnud aga, et NSVL on muutnud oma välispoliitikat Saksamaa suhtes, ning uskus endiselt, et Nõukogude Liit ei ole võimeline pärast suurt kaadripuhastust nii ulatuslikku operatsiooni alustama. Seetõttu ei mõistnud Beck, kui ebakindlaks Poola olukord oli tegelikult muutunud, ja tema enesekindlus näis hoopis kasvavat, kui 25. augustil sõlmiti Suurbritanniaga vastastikuse sõjalise abistamise leping.
Saksamaa ründab Poolat
Saksamaa ründas Poolat 1. septembril 1939. 3. septembril kuulutasid Suurbritannia ja Prantsusmaa sõja Saksamaale, mis tähendas Poola ühe välispoliitilise eesmärgi saavutamist: vältida Poola-Saksamaa sõja taandumist kohalikuks konfliktiks. Seejärel eeldasid Poola väed, et liitlased peavad kinni olemasolevatest sõjalistest kokkulepetest ja alustavad ulatuslikumaid sõjalisi operatsioone 15-16 päeva jooksul. Kahjuks jõudsid liitlasväed juba 4. septembriks järeldusele, et nad ei suuda Poolale olulist abi osutada. Selle asemel hakati korraldama sõjaväeõppusi, mille eesmärk oli valmistuda tulevasteks sõjalisteks operatsioonideks Saksamaa vastu.
Otsus ratifitseeriti 12. septembril 1939 Abbeville'is toimunud kohtumisel, kus osalesid Prantsuse ja Briti peaministrid ning nende kõrgemad sõjaväejuhid. Poolat sellest ei teavitatud, sest see oleks võinud poolakatele demoraliseerivalt mõjuda. Tänaseks on aga teada, et kogu info Abbeville’is sõlmitud kokkulepete kohta edastati Nõukogude luureagentuuridele. See andis Nõukogude Liidule kindlustunde alustada pealetungi Poola vastu idast. 17. septembri hommikul ületas Punaarmee Poola piiri. Kuigi Nõukogude Liit väitis, et ta ei sõdi Poolaga, toimusid piiril verised kokkupõrked. Mõnes piirkonnas kestsid lahingud isegi 1939. aasta oktoobri alguspäevadeni.
Balti riikide saatus
1939. aasta 23. augustil sõlmitud salaprotokolli sätted ja lääneriikide abita jäänud Poola okupeerimine tõukasid Eesti, Läti ja Leedu üleöö lootusetusse poliitilisse ja sõjalisse olukorda. Juba 24. septembril esitas Molotov Eesti delegatsioonile Moskvas nõude sõlmida vastastikuse abistamise pakt. 28. septembril kahe riigi vaheline leping sõlmiti ja selle järgi sunniti Eesti lubama oma territooriumile Punaarmee üksused. Nädal hiljem, 5. oktoobril, kordus sama stsenaarium Lätiga.
Leedu saatus otsustati aga veidi teisiti. Salajase protokolli kohaselt pidi Leedu endale saama Saksamaa, kuid 1939. aasta septembriks oli Nõukogude Liit meelt muutnud ja avaldas soovi võtta Leedu enda kontrolli alla. Sõlmiti lisaprotokoll, millega Saksamaa andis Leedu Nõukogude huvisfääri ning sai Poolast vastu Lublini vojevoodkonna ja osa Varssavi vojevoodkonnast. Seejärel, juba 10. oktoobril, surus Nõukogude valitsus nn baaside lepingu ka Leedule peale, mille alusel Leetu paigutati Punaarmee sõjaväebaasid. Vastutasuks lubas NSV Liit Leedule Vilniuse. Punaarmee tõmmati linnast välja ja 27.–28. oktoobril 1939 anti Vilnius ja Vilniuse piirkond Leedule üle.
Soome otsustas Nõukogude Liidu nõudmised tagasi lükata, misjärel tungisid 30. novembril Nõukogude väed Soome territooriumile. Selle eest visati agressorriik Rahvasteliidust välja. Soome kangelaslik vastupanu sundis NSV Liitu loobuma riigi okupeerimisest ja võtma vastu soomlaste kompromissettepanekud. 13. märtsil 1940 sõlmitud vaherahuga loovutas Soome osa oma territooriumist NSV Liidule ja pidi andma loa oma sõjaväebaaside kasutamiseks, kuid säilitas iseseisvuse.
Eestil, Lätil ja Leedul sellist võimalust iseseisvuse säilitamiseks paraku polnud. Pärast esimest repressioonide lainet 1940. aasta suvel kehtestati kõigis kolmes Balti riigis nõukogude-meelsed nukuvalitsused. Seejärel pöördusid uued juhid Nõukogude Liidu Ülemnõukogu poole palvega võtta nad liidu koosseisu. 3.-6. augustil 1940 vormistati Balti riigid kommunistliku impeeriumi liiduvabariikideks.
Molotovi-Ribbentropi pakt, tuntud ka kui Stalini-Hitleri pakt, sillutas teed Saksa ja Nõukogude vägede sissetungile Poola ja Balti riikide vägivaldseks okupeerimiseks ja annekteerimiseks. Pakt andis Hitlerile kindlustunde, et ta saab läbi viia oma sõjalisi kampaaniaid Mandri-Euroopas, ilma et peaks kartma Nõukogude Liidu vastukäike. Kehtestada okupeeritud riikides oma diktatuurirežiimid ja viia ellu "juudiküsimuse lõpliku lahendamise" poliitikat. Ühtlasi andis sel perioodil Komitern, mida kontrolliti Moskvast, juhise kõikidele maailma kommunistlikele parteidele lõpetada antifašistlik propaganda ja suunata oma tähelepanu Saksamaa ja Nõukogude Liidu ühistele jõupingutustele "maailmarahu" eest seismisel.
Jan Rydel on Poola ajaloolane, kes on spetsialiseerunud rahvusvahelistele suhetele Kesk- ja Ida-Euroopas 19. ja 20. sajandil. Ta on raamatute „Saksamaa Liitvabariigi ajaloopoliitika. Pärand – Ideed – Praktika (2011) ja „Poola okupatsioon Loode-Saksamaal. 1945-1948. Poola-Saksamaa suhete seni tundmatu peatükk” autor (2000). Enne 2010. aastat töötas ta Jagiellonia Ülikoolis uurija ja professorina ning praegu on ta Krakówi pedagoogikaülikooli professor. Jan Rydel on ENRSi juhatuse liige ja koordineerib Poola osalust Euroopa Mälu ja Solidaarsuse võrgustikus (ENRS).