Talumatult tajutav traagika. Küüditamine
Küüditamisi on riigivõimud korraldanud juba vanaajast alates, et kõrvaldada vastuhakkude ohtu või lahendada majanduslikke probleeme. Kuid stalinlikus Nõukogude Liidus omandas see repressioonivorm nö tööstusliku mastaabi: küüditamisi viidi läbi ridamisi ning nende ohvrite väljavalimisse ja kinninabimisse kaasati esinduslik administratiivne ressurss, kirjutab ajakirja "Imeline Ajalugu" toimetaja, ajaloolane Alo Lõhmus.
Eesti Mälu Instituudi toimetised pealkirjaga „Toimik „Priboi“. Artikleid ja dokumente 1949. aasta märtsiküüditamisest“ keskendub meid kõige valusamalt puudutanud massideporteerimisele, mis ei jäänud aga sugugi viimaseks küüditamiseks Eestist.
Kaante vahele on saanud põhjalik ülevaade sellest Nõukogude võimu kuritegelikust operatsioonist, mille käigus saadeti Eestist välja umbes 7550 perekonda 20 600 – 20 700 inimesega. Artiklid käsitlevad märtsiküüditamise eellugu ja otsuse langetamist/vormistamist, küüditamise praktilist ettevalmistamist ja läbiviimist, küüditatute elu Siberis, operatsioonile kompartei poolt antud hinnangut, küüditatute vabastamist, märtsiküüditamisest avalikult rääkima hakkamist ja selle uurimist. Teise poole raamatust moodustavad dokumendipublikatsioonid, mis on tõhusaks abiks igale märtsiküüditamise uurijale.
Raamatu saab osta Tartu Ülikooli kirjastuse kodulehelt siit.
Raamatu abil saab huviline end kurssi viia küüditamise asjaolude ja faktoloogiaga, kuid teosel on veel üks oluline väärtus. See heidab valgust ka nende üllatavalt arvukate inimeste saatusele, kes sattusid küüditamisoperatsiooni käigus nö tööstusliku praagi ohvreiks. Kui pidada nõukogulikku massiküüditamist tööstuslikku mastaapi repressiooniks, siis nõukogude oludele omaselt oli vältimatu ka praak. Ja praagi vorme oli hämmastavalt palju.
Ehkki julgeolekuministeerium nägi kõvasti vaeva küüditamisele kuulunud inimeste ja nende pereliikmete väljaselgitamisega, tehti selles töös palju vigu, inimesi aeti sassi ja vahetati ära. Lisandus võimude sihilik küünilisus, näiteks tuli ette, et küüditamisele määrati ka Punaarmees teeninud inimeste perekondi, ehkki küüditamise ametlike kriteeriumide kohaselt ei oleks seda tohtinud teha.
Andmetega tahtliku või tahtmatu soperdamise tagajärjel saadeti Siberisse peresid, kes endal Nõukogude võimu ees siiralt mingit süüd ei tundud, samas kui mõni kõigile teada-tuntud Saksa okupatsiooni aegne aktiivne tegelane jäi puutumata. „Seepärast ei ole ime, et kohalikule elanikkonnale jäid konkreetsete perede küüditamise põhjused sageli arusaamatuks ning legendid isikliku vaenu või omakasu ajenditel tegutsenud kohalikest pealekaebajatest või küüditamisnimekirjade koostajatest olid kerged tekkima,“ tõdeb artikli „Kuidas märtsiküüditamist ette valmistati“ autor Andres Kahar.
Küüditamise eelõhtul kutsuti valdades väljamõeldud ettekäändeil kokku nn aktiiv, et neid kasutada operatsiooni abilistena. Kuna keegi ei teadnud, et läheb küüditamiseks, saabus vallamajadesse ka inimesi, kes olid ise määratud väljasaatmisele, ja mõni pidi isegi sõdureid juhatama oma lähisugulaste elamistesse. Millise hingelise koormaga võis selline inimene edasi elada, võime vaid kujutleda.
Tihti ei teadvustata, et ligikaudu kolmandik küüditamisele määratutest ehk ligikaudu 10 000 inimest jäi kinni võtmata ja välja saatmata (nende asemel aeti vagunitesse nö küüditamise reservi kuulunud inimesed, et plaan täis saada). Need 10 000 pidid stalinlikus Eesti NSVs edasi elama justkui lindpriidena: nende vara oli konfiskeeritud ja neil oli „rahvavaenlase“ märk otsaees, kuid nad olid formaalselt vabaduses ja pidid oma eluga kuidagi edasi minema ja isegi kulakumakse edasi maksma.
Kolmandiku ohvrite küüditamata jätmine Moskvat eriti ei ärritanud, sest märtsiküüditamine täitis niigi oma terroristliku eesmärgi, hirmutades inimesed kolhoosidesse, kuid kohalikele kommunistlikele intrigantidele sai see tänuväärseks materjaliks võimuvõitluses ja nii sattusid küüditamispraagi ohvriteks ka siinne kompartei juhtkond eesotsas Nikolai Karotammega, kes 1950. aasta märtsipleenumil maha võeti.
Segadused ja praak jätkusid isegi Stalini surma järel küüditatute vabastamisega, mille regulatsioon oli ebaselge. Eestisse tagasi jõudnud kogesid aga kohalike võimude ja nende tallalakkujate tõrjuvat suhtumist, elukohapiiranguid jm alandusi, ehkki ametlikult olid inimeste kodanikuõigused justkui taastatud. Erilise alamkategooria moodustasid lapsena küüditatud, kes isiklikult ei olnud juriidilises mõttes kunagi olnud karistatud ega represseeritud, kuid pidid ikkagi oma hilisemas täiskasvanuelus tundma rohkem või vähem varjatud piiranguid.
Näiteid inimestest ja inimrühmadest, kes sattusid küüditamisoperatsiooni jõhkruse, bürokraatliku ükskõiksuse ja tööstusliku repressiooniaparaadi „loomuliku“ praagi tõttu paradoksaalsetesse ja kaksitimõistetavatesse, kuid sugugi mitte ohututesse olukordadesse, koorub raamatu artiklitest ja dokumentidest veelgi. Need näited annavad edasi väärtuslikke olustikunüansse, neist hoovab reaalse elu (ja raamatu teemale omaselt ka surma) hõngu ning küüditamise põhjustatud inimlik traagika muutub korraga talumatult tajutavaks.