Tallinn tules 1944. Mäletamine, unustamine, mälestamine

Me ei mälesta mitte üksnes märtsipommitamise inimohvreid vaid ka toonast Tallinna – linna kui elavat organismi tervikuna, mis vaatamata sõjajärgsele ülesehitamisele pole enam see, mis enne 1944. aastat, kirjutab ajaloolane ja Toronto ülikooli emeriitprofessor Jüri Kivimäe.

Kaheksakümmend aastat on möödunud traagilistest sündmustest, mida me täna mälestame. Tunnistajaid, kes 1944. aasta märtsipommitamist Tallinnas mäletavad, on tänaseks vähe järele jäänud. Enamik neist olid tollal lapseeas, kuid sõjatuli jättis nende hinge sügavad jäljed ja armid. Aga nemad ongi viimased, kes õuduste ööd ise mäletavad. Mööngem, inimesed mäletavad, ajalugu matab unustuse hõlma. Ja kui enam ei ole neid, kes ise olid märtsipommitamise tunnistajad, siis ometi jutustasid nad tollest õuduste ööst oma järeltulijatele.

Kuid me teame arvukate mälestuste ja rohkete ajaloo tõendite kaudu, mis tegelikult juhtus. Tallinn oli kolmandat aastat sõjas, Natsi-Saksamaa poolt okupeeritud, kuid sõjarinne oli kaugel, Narva all. Nõukogude õhurünnakuid oli Tallinn 1942. ja 1943. aastal korduvalt üle elanud. 1944. aasta algul elas Tallinnas umbes 133 000 inimest, kuid see oli peamiselt vanurite, naiste ja väikeste laste linn.

Tol ajal teravnes õhusõda kõikjal Euroopas. Veebruaris pommitas Nõukogude lennuvägi kolm korda Helsingit. Ameeriklased ründasid märtsi algul kahel korral enam kui 600 pommitajaga Berliini. Saksa linnad ja raudteesõlmed olid lakkamatute õhurünnakute all.

Jätkuvaid sõjakoledusi Eesti pinnal tähistab 6. märts 1944, mil õhtupimeduses toimus Nõukogude massiivne õhurünnak pea inimtühjale Narvale, ajaloolisest vanalinnast jäid järele vaid varemed. Kolm päeva hiljem, tol pilvitul neljapäeva õhtul, 9. märtsil, oli Tallinnas pimendamise algus päikeseloojangu ajal, 20 minutit enne kella kuut õhtul. Miski ei ennustanud peatselt saabuvat katastroofi. „Estonia“ teatris algas kell kuus Eduard Tubina balleti „Kratt“ etendus, kesklinna kinodes jooksid saksa ajaviitefilmid. Nii varasel õhtul ei osatud õhurünnakut karta.

Ent ometi see juhtus, õhurünnak algas kella veerand seitsme paiku. Linna kohale taevasse ilmusid valgustuspommid ehk nn. jõulupuud, hakkasid  undama õhusireenid, õhutõrjekahurid avasid tule lennukite pihta, kuid siis mattus kõik langevate pommide laviini mürasse. Punaarmee õhurünnaku trajektoor kulges üle Lasnamäe, Kadrioru, Keldrimäe ja “Estonia” teatri vastas oleva linnajao, haarates vanalinna lõunaosa, kuid möödudes Toompeast. Pommitamise põhisuund pöördus üle Pärnu maantee, Luise, Väike- ja Suur-Ameerika tänava kanti, riivates Lilleküla ja Pelgulinna ning suundus üle Kalamaja tagasi mere kohale. Nõukogude pommitajad ründasid kolonnis mitme lainega; on väidetud, et pommitamistel oli olnud mitu veerand- kuni pooletunnist vaheaega. Esimene õhurünnak kestis veidi alla kolme tunni. Politsei raporti järgi võttis õhtusest rünnakust osa 240 pommitajat ja on võimalik, et linnale heideti umbes 2400 pommi.

Esimese õhurünnaku lõppedes oli pilt Tallinna vanalinnas kohutav. Harju tänav oli tulelõõmas – restoran “Kuld Lõvi” ja kino “Amor” olid saanud täistabamuse. Põlesid “Estonia” teater, Niguliste kiriku ja Raekoja torn, Tallinna Linnaarhiivi hoone Rüütli tänaval, Juudi sünagoog Maakri tänaval ja paljud muud majad. Tuli kandus edasi suure kiirusega, haarates puitmajade piirkondades oma valdusesse terveid kvartaleid. Sel õhtul muidu nii vaikne ilm oli tulekahjude tõttu muutunud tuuliseks, Harju tänaval tekkis lausa tormituul. Linna tuletõrje oli võimetu suurteks kustutustöödeks, linna suubuv keskne veejuhe oli saanud pommi täistabamuse, elektrivoolu katkemise tõttu seiskusid filterveevärgi pumbad, veepuuduse tõttu ei suudetud kustutada ka põlevat “Estonia” teatrihoonet.

Õhurünnak tekitas elanikes šoki ja põhjustas paanika, süvenes alateadvuslik hirm, et pommitamine võib jätkuda. See kartus sai tõeks. Veidi pärast kella ühte öösel ehk 10. märtsil algas uus õhurünnak, mis kestis kaks tundi. Politsei aruande järgi osalesid Tallinna pommitamisel nüüd 60 lennukit. Üleni põleva Tallinna teistkordne pommitamine jääb mõistetamatuks. See üksnes kinnitab juba kaasaegseil kujunenud arvamust, et tegemist oli terrorirünnakuga.

Me teame, et õhurünnaku inimohvrite arv oli väga suur. Täpsustatud andmetel hukkus 558 tsiviilisikut, lisaks 171 sõdurit ja sõjavangi, unustamata ka 659 vigastatut, seega võis ohvrite koguarv ulatuda 1400-ni. Peavarjuta jäi kuni 20 000 linlast, täielikult hävines 1418 elumaja ning raskemal või kergemal määral kannatasid kokku 3350 elamut.

Üldkokkuvõttes hävines ja kannatas õhurünnakus 5073 hoonet. Ajalooline Tallinn oli varemeis, jagades sama saatust paljude õhusõja ohvritega Euroopa linnade maastikul nagu Coventry ja London Inglismaal, Hamburg, Köln, Dresden ja Lübeck Saksamaal, aga ka Helsingi Soomes ja paljud teised. Punaarmee õhurünnakud jätkusid ka teistele Eesti linnadele. 26. märtsi õhtul ja 27. märtsi ööl 1944 pommitas Nõukogude lennuvägi raskelt Tartut. Raskemad sõjaheitlused seisid veel ees.

Aastad on läinud ja mälestused märtsi õhurünnakust 1944. aastal on unustusse vajumas. Tahame me seda või ei, unustamine on mäletamise teine pool. Me ei suuda taastada oma vaimusilmas tulelõõmas Harju tänavat ega põlevat „Estonia“ teatrit, ei seda tavatut põgenike rodu, kes lahkusid Tallinnast juba tol öösel ja järgmistel päevadel. Keegi ei tahaks olla Niguliste kirikus, mille torn põleb ja on igal hetkel alla kukkumas. Mälestustes leidub vaid üksikuid osutusi, mida inimesed mõtlesid, kui nad järgmistel päevadel suuri vaevu pääsesid läbi rusuhunnikuis tänavaist või milline kõrbehais täitis linna veel osalt suitsevaist varemeist või ka lehka, mis hõljus linnas lõpnud loomadest ja varemete alla jäänud inimkehadest. On inimlikult arusaadav, et seda oli vaja unustada, mälestustest välja tõrjuda.

Oli saatuse paratamatus, et märtsipommitamine Tallinnas vajus järgnevate saatuslike sündmuste alla – sõjasuvi 1944, sakslaste taganemine ja suur põgenemine, kaos sügise hakul ja nõukogude võimu tagasitulek. Kui Nõukogude informatsiooniagentuur TASS oli veel 13. märtsil 1944 teatanud, et nende lennuvägi oli hiljuti raskelt pommitanud Saksa sõjaväeronge Tallinna raudteesõlmes ja vaenlase laevu Tallinna sadamas, millest tekkinud nii suur tulekahju, et Nõukogude lendurid näinud seda ka 250 km kauguselt, siis sama aasta sügisel asus Nõukogude pool eitama, et Tallinna pommitasid Punaarmee lendurid.

Nürnbergi kohtuprotsessile esitatud aruannetes pandi nii Narva kui ka Tallinna purustamine sõjakuritegudena saksa fašistide süüks. Nõukogudeaegsetes trükistes alates 1944. aasta sügisest ei leidu kusagil Tallinna märtsipommitamise mainimist. Nõukogude ajaloopoliitikas oli see kohustuslik unustamine. Isegi 1969. aastal ilmunud “Tallinna ajaloo” teises köites on Saksa okupatsiooni aja ülevaade väga napp ja sõjaaegsed õhurünnakud Tallinnale maha vaikitud.

Propagandast sai püsiv legend, mille uskujaid võib leiduda veel tänapäevalgi. Nõukogude propagandavale kõrval tekitab hämmastust aga teinegi visalt püsiv oletus, et Tallinna suurpommitamise teostasid kas inglased oma lennukitega või siis venelased inglastest instruktorite abiga. Eestlaste ajalooline mälu on seevastu jäädvustanud, et Tallinnat pommitasid aastail 1942–1944 Punaarmee lendurid ja sellest tunnistavad ka ajaloolised faktid.

Märtsipommitamise järel pagulusse siirdunud kaasaegsete mälestused olid õieti esimesed tunnistused, kus need sündmused kirja pandi ning trükis avaldati. Kui Tallinna Linnaarhiivis hakati 1993. aastal ette valmistama märtsipommitamise dokumentide ja mälestuste kogumikku, siis oldi silmitsi tõsiste raskustega nii arhiividokumentide kui ka hääbunud mälestuste valikul.

Me oleme tänapäeval jõudnud nende sõjakoleduste mälestamise aega. Peame tunnistama, et ka need toimingud on valikulised. On sümboolne, et meie mälestusüritused on seotud paljukannatanud Niguliste kirikuga ja vahetus naabruses oleva Harju tänava mälestuspaigaga, tõesti sellesama kohaga, mis tollel öösel oli suurtulekahju üheks epitsentriks. Me ei mälesta mitte üksnes märtsipommitamise inimohvreid vaid ka toonast Tallinna, linna kui elavat organismi tervikuna, mis vaatamata sõjajärgsele ülesehitamisele pole enam see, mis enne 1944. aastat.

Ajaloolise Tallinna mälestamine pole ainukordne. Pea 450 aastat tagasi, Liivimaa sõja ajal, oli Tallinn kuus kuud vastu pidanud Vene vägede piiramisele. Vabanemise tähistamiseks 26. märtsil 1571. aastal otsustas Tallinna raad kuulutada selle päeva pühaks igaveseks ajaks. Üle saja aasta helisesid Tallinnas sel päeval kirikute kellad, rahvas voolas kirikutesse ja altari ees laulis õpetaja sel puhul erilist palvet, et oli jälle saabunud pidupäev. Hiljem jäi see mälestuspäev unustusse ehkki seda üritati 1926. aastal uuesti elustada.

Tänase ja tollase, sajandite taguse mälestuspäeva kõrvutamine räägib Tallinna mineviku seletamatust imest, nimelt sellest, et seda linna pole kogu tema 800 aastase ajaloo vältel kunagi sõjalise jõuga vallutatud. Sellel sõnumil on suur tähtsus ka tänapäeval, sest vaen ja sõda hävitab, aga rahu kosutab maad.
 

Kirjandus

Götz Bergander, Dresden im Luftkrieg. Vorgeschichte, Zerstörung, Folgen. Weimar, Köln, Wien: Böhlau Verlag, 1994.

Toomas Hiio, Meelis Maripuu, Indrek Paavle, (toim.) (2006). Estonia 1940–1945: reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity. Inimsusevastate Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutus: Tallinn, 2006.

Toomas Hiio, Tallinna pommitamine 1944. a. märtsis. Estonica Entsüklopeedia Eestist, 2009. http://www.estonica.org/et/Tallinna_pommitamine_1944_a_märtsis/

Paul Johansen, 16./26. märtsi tähtsusest Tallinna ajaloos. – Paul Johansen, Kaugete aegade sära. Tartu: Ilmamaa, 2005, 146–151.

Jaak Juske, Tallinna märtsipommitamine 1944. [Tallinn] 2014.

Jüri Kivimäe, Lea Kõiv (koostajad), Tallinn tules. Dokumente ja materjale Tallinna pommitamisest 9./10. märtsil 1944. (Tallinna Linnaarhiivi toimetised nr. 2). Tallinn, 1997.

Jüri Kivimäe, Märtsipommitamine Tallinnas anno 1944. – Tallinn tules, 15–30.

Taavet Liias, Tallinna õhutõrje 1944. aasta märtsipommitamise ajal. – Akadeemia 2010, nr 3, 417–435.

Norman Longmate, Air raid: The bombing of Coventry, 1940. London: D. McKay, 1978.

Keith Lowe, Inferno: The Fiery Destruction of Hamburg 1943. New York: Scribner, 2007.

Sinclair McKay, Dresden: leegid ja pimedus. Dresdeni pommitamine 1945. Tallinn: Tänapäev, 2020.

Kadri-Ann Mägi, 1944. aasta märtsipommitamised ja nende kajastamine ajalehtedes Eesti Sõna ja Postimees. (Tartu Ülikool, bakalaureusetöö). Tartu, 2018.

Jukka L. Mäkelä, Helsinki liekeissä. Suurpommmitukset helmikuussa 1944. Helsinki: WSOY, 1967.

Hanno Ojalo, Tallinn põleb! 9. märts 1944. Tallinn: Ammukaar, 2018.

Reigo Rosenthal, Tallinna 1944. aasta märtsipommitamine Punaarmee kaugtegevuslennuväe dokumentide valguses. – Tuna 2022, nr 4, 77–92.

Ian Thomson, Pommid Tallinna taevas. – Looming 2021, nr 3, 363–374.