Sofi Oksanen: Miks on ausambad märgilised. Nõukogude inimese saarekestest

Kommunistlik Nõukogude Liit varises kokku 29 aastat tagasi, kuid endise impeeriumi aladel on veel alles sümboolsed paigad, mis toidavad edasi Nõukogude inimese tõekspidamisi. Nende piirkondade demokraatlik areng, kus sovetlikud sümbolid ja meeleolud domineerivad, on külmutatud, sest totalitarismi ülistamine ei mahu samasse ruumi demokraatia ideaalidega, kirjutab rahvusvaheliselt tunnustatud Soome kirjanik ja esseist Sofi Oksanen. 

Kümme aastat tagasi jälgisin Kiievis pruutpaare, kes poseerisid nõukogude tankide ees Suure Isamaasõja memoriaalkompleksi alal. Hiiglaslikus memoriaalpargis, mille avas Leonid Brežnev 1981. aastal, tungles rahvast, veetes aega, austades Nõukogude impeeriumi tähtsaimat narratiivi ja mälestades kadunuid ning pildistades samal ajal lapsi perekonnaalbumi jaoks, ent mul oli tunne, nagu oleks mind lennutatud ajakapsliga tagasi Nõukogude Liitu.

Õhkkond oli sama. Kohale toodud lilled olid samad. Kompleksi alal paiknevas, samuti relvi tutvustavas hoone istus personal oma nõukogudeaegsete lauatelefonide ja tühjade laudade taga, valmis teenindama sama agaralt nagu valveadministraatorid aastakümneid varem.

Pääsmete paber ja kirjatüüp olid Nõukogude Liidu ajast ja ka nende lõhn viis tagasi aega, mis oli minu jaoks minevik, kuid kohal töötavate ja seal pilte tegevate inimeste jaoks olevik, kus ehitati tulevaste põlvkondade mälu, sellist mälu kus Nõukogude Liit oli suur ja võimas ning tema ajalugu uhkuse allikaks.

Venemaal pead tõstev Nõukogude Liidu nostalgiseerimine oli juba tollal tekitanud mujal arutelu. Tegemist ei olnud aga sellega. Kuigi Nõukogude impeerium oli juba ammu kokku varisenud, oli Ukrainas paiguti veel elus selle emamaa, samuti Nõukogude inimene, ja üks emamaa satelliitidest oli ka Ida-Ukraina, kus nüüd käib sõda.

Kui ma külastasin sama parki möödunud kevadel, oli õhkkond teine. Tankidele oli maalitud Ukraina värve. Pruutpaare ei olnud näha, mitte ka lastelaste käest kinni hoidvaid babuškaid. Muuseumist oli saanud päris muuseum. Ta ei olnud enam saareke, kus Nõukogude Liit elas edasi. Seal ei tugevdatud enam põlvkondade ahelat, ei loodud uusi mälestusi, ei näpsatud isegi selfisid sotsiaalmeedia tarbeks.

Üks Euromaidani protestidest alanud Väärikuse revolutsiooni saavutustest oli aastal 2015 jõustunud seadus, mis keelas ära kommunismi sümbolid. Seadusemuudatuse tagajärjel muutus ka vabaõhumuuseumi nimetus, sest Suur Isamaasõda teise maailmasõja nimetusena kuulub kommunistlikku narratiivi toetavate väljendite hulka.

 

Venemaal on see ikka veel põlvkondi ühendav tegur, võib-olla ainus selline, ja seepärast püüab Venemaa säilitada omaenda versiooni sellest elus ka Ida-Euroopas. Selle narratiiviga soovib Venemaa siduda väljaspool riiki elavad venekeelsed inimesed endaga kokku, eraldades nad samas asukohariigi rahvastikust. See versioon eitab kõiki genotsiide, milles Nõukogude Liit osales aladel, mida ta pidas oma kolooniateks, nii holodomori kui ka Baltimaades korraldatud küüditamisi. Nende ohvriks sattus ka mu enda sugulasi.

Võitlus õiguse eest kirjutada ise enda ajalugu on mulle tuttav Eestist ja teistest postsovetlikest riikidest. Ma olen jälginud teise maailmasõja käsitlemist alates sellest, kui ma sain aru, et mu Eesti vanaema kodu kohal tiirlevad valjuhäälsed lennukid olid Nõukogude Liidu sõjalennukid õppelendudel. Need jäid vait 1990. aastatel Eesti taasiseseisvudes, kui dekoloniseerimisprotsess läks käima ja Eestil oli lõpuks ometi võimalus kirjutada oma ajalugu enda sõnadega. See, millest oli varem räägitud eufemismide abil, sai osaks avalikust ja tunnistatud narratiivist.

Ukrainas on areng olnud teistsugune. Eestist erinevalt ei olnud Ukraina taasiseseisvumine seotud revolutsiooniga. Mõõdukad kommunistid püsisid võimul, toetades Ukraina iseseisvust, kuna nad kartsid, et vastasel korral kaotaksid nad oma positsiooni ja peaksid vastutama oma tegude eest.

 

Samas kindlustasid nad endale eelisõiguse koguda Ukraina rikkusi lisaks oma suguvõsale ka oma toetajatele. Soovi öelda minevikust lahti ei olnud. Seepärast langesid need samad ausambad, mis Eestis langesid aastakümnete eest, Ukrainas alles hiljuti. Seepärast said Karl Marxi ja Lenini nimelised tänavad Ukrainas uued nimed alles pärast revolutsiooni. Kodanikel sai kaua jätkunud korruptsioonist kõrini, ja nad soovisid, et nende riik lõimuks läänega.

Ma olen puutunud kokku Nõukogude inimestega ka pärast Väärikuse revolutsiooni. Üks kord tegin pilti Dnipropetrovski metroos, kui tige pensionär tuli selgitama, sülge pritsides, et ma olin saanud hakkama seadusevastase teoga. Mul oli muidugi meeles Nõukogude Liidu strateegilisi objekte puudutav seadusandlus, mille järgi pildistamine ühistranspordis oli keelatud. Ent ma ei olnud tulnud selle peale, et see kehtis ikka veel Dnipropetrovskis. Seaduse tegeliku kehtivuse suhtes ei olnud keegi enam kindel, aga see kohtumine näitas selgelt, et mõnede inimeste jaoks oli see ikka veel tegelikkus.

Dnipropetrovsk sai oma nime Nõukogude poliitiku Grigori Petrovski järgi aastal 1926. Ukraina eraldumine Nõukogude Liidust ei mõjutanud Petrovski staatust linnas ja tema kuju seisis endiselt raudteejaama ees, kuigi teda peetakse üheks holodomori ja kollektiveerimise täidesaatjaks.

Holodomor oli aastail 1932–1933 tahtlikult tekitatud, poliitiliselt motiveeritud näljahäda, mille eesmärgiks oli purustada ukrainlaste rahvuslik identiteet ja kollektiveerimise vastu võidelnud talupoegade vastupanu. Nälg oli relv, mille abil Stalin ei kurnanud mitte ainult inimkehasid. See oli relv, mille abil hakati kurnama ka ukraina keelt ja kultuuri.

 

Tegevuskava oli sama nagu küüditamiste puhul: rahvusliku selgroo murdmine ja vastupanu mahasurumine. Kõik see aitas kaasa Ukraina sovetiseerimisele, mis jätkus pärast holodomori, ja seda viidi ellu diskrimineerides ukraina keelt, jättes õpetamata Ukraina ja näljahäda ajalugu, pigistades rahvuslik identiteet poolsurnuks ja luues selle asemele vägivaldselt Nõukogude inimese identiteet.

Stalini võim põhines rahvastiku ümberasustamise poliitikale: need, kes osutasid vastupanu koloniaalvõimule, küüditati Siberi laagritesse või likvideeriti näiteks näljutades. Tühjaks jäänud aladele toodi tööjõudu mujalt. Kui natsid tahtsid luua bioloogiliselt puhta uue inimese, likvideerides rasse, mida nad hindasid alaväärtuslikeks, püüdles Nõukogude Liit sama eesmärgi poole segades rahvastikku ja hävitades terve sotsiaalse klassi ning ühtlasi ka palju nõukogudevastaseks peetud „materjali”. Nii loodi homo sovieticus.

Repressiivne poliitika hävitas Ukraina rahvusluse, mis hakkas taastuma pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist. Holodomori uurimine ja ohvrite mälestamine oli aga kaua keeruline, sest Venemaa mõju Ukraina poliitikale on olnud suur ja selle tõttu on näiteks riigi presidentide seisukohad muutunud selle järgi, millised on nende suhted Venemaaga. Alles pärast revolutsiooni on Ukraina ajaloo uurimine muutunud lihtsamaks ja holodomori mälestamine on kinnitunud ka riiklikul tasandil. Petrovski ausammas võeti maha pärast revolutsiooni aastal 2016, kui Dnipropetrovski nimeks sai Dnipro. Linn oli valinud oma poole.

Ida-Ukrainas ei ole totalitarismi idealiseerimine kadunud, ja Donbassi tööstuspiirkond on oluliselt seotud nii Nõukogude inimese kui ka praeguse sõja kõminaga. Ukraina ei olnud pelgalt Nõukogude Liidu viljaait. Ta oli ka impeeriumi tööstusbaas, sest praegu separatistide käes olevas Donbassi piirkonnas asuv Donetsi söebassein oli Nõukogude Liidu suurim söemaardla.

 

Kollektiviseerimine, näljahäda ja venestamine muutsid Donbassi sulatusahjuks, kus töötajate rahvuslikud identiteedid pidid lahjenema ja kus oli parem sulaneda proletariaati, rääkida vene keelt ukraina keele asemel, kuigi varem hõreda asustusega piirkonna rahvastik oli koosnenud suuremalt jaolt etnilistest ukrainlastest. Donbassi linnastumine oli kogu impeeriumi kiireim. Visuaalne propaganda tegi linnast Nõukogude Liidu eesrindliku, söe jõul tuksuva südame, stahhaanovluse tuuma.

Donbassi identiteet põhineb tööstusel. Tal ei olnud Nõukogude ajal varjatud rahvuslikku identiteeti, mis oleks löönud õitsele tänu uuele Ukrainale. Selle tõttu oli piirkond soodne, kui Venemaa otsustas peatada Ukraina lõimumise läänega ja hakkas juurutama oma „Vene maailma” mõistet.

Venemaa arvates puudutas see ka Ida-Ukrainat, kus suhtumine Nõukogude minevikku on positiivsem kui Lääne-Ukrainas. Kohalikud inimesed tunnevad uhkust oma kätega üles ehitatud tööstuse üle. Nõukogude Liit oli loonud neile helget tulevikku visandava identiteedi, ja sellest loobumine oli valus, sest nad ei saanud asemele mitte midagi. Niisiis on minevikku klammerdumine ahvatlevam.

Dnipropetrovskist sai mu viimase romaani, „Koirapuisto” („Koerapark”), tegevuspaik, sest tundus, et Petrovski nimega linn võiks olla sobilik toimumiskoht mu romaanile, mis räägiks Stalini ümberasustamispoliitika tänase päevani ulatuvatest tagajärgedest.

Teema aktuaalsuse tõttu olin otsinud raami sellisele romaanile juba tükk aega, sest Venemaa praegune agarus Stalini rehabiliteerimisel tähendab ka tema tegude imetlemist, ja selle pärast on ausambad märgilised. Need tsementeerivad kujutatud isikute imetluse ja legitimeerivad nende teod, andes mõista, et nad tegutsesid õigesti. Kannatanute ja nende järeltulijate seisukohast on olukord aga talumatu.

Kui Nõukogude inimese saarekestel toidetakse sellist austust, on nende piirkondade demokraatlik areng külmutatud, sest totalitarismi ülistamine ja Petrovski suguste meeste ausambad ei mahu samasse ruumi demokraatia ideaalidega. Mõlemad ei saa hingata sama õhku. Emb-kumb neist peab taganema.