Sakslaste küüditamine Eestist: vähetuntud kuriteole heidab valgust ainulaadne päevik

Eesti Mälu Instituudil ilmus raamat, mis avab sakslaste Eestist küüditamise lugu selle ohvriks langenud tagasihoidliku raamatupidaja silme läbi Päevik aitab täita mõned valged laigud teadmistes Nõukogude repressioonide kohta ning tuletab meelde baltisakslaste varju jäänud rolli Eesti loos.

Artikkel on taasavaldatud Postimehe toimetuse loal.

Georg Heitmann oli üks 407 sakslasest, kes 1945. aastal Eestist küüditati. Mis küüditamine see oli ja miks me sellest nii vähe teame?

Üks põhjus on, et Eesti mälukultuur on seotud eestlaste küüditamisega. Neid oli kaks, need olid palju suuremad, nendega on seotud palju mäletajaid ja järeltulijaid. Sakslaste küüditamine on meile midagi võõrast. Inimesed, kes selle küüditamise üle elasid ja kellel on siin järeltulijaid, ei ole enam sakslased.

Aga need küüditatud sakslased olid enamasti Eesti kodanikud. Paljud neist ka eestikeelsed inimesed.

Seda küll, aga hiljem hakati häbenema, et nad on olnud sakslastena küüditatud. Olla sakslane Nõukogude Liidus pärast Teist maailmasõda oli kaks korda hullem kui olla eestlane. Raamatu üks väga õpetlik osa on autori selgitus, et sügaval Venemaal ei tehtud vahet eestlasel ja sakslasel – fašistid olid mõlemad. Aga teatud piirkondades, kus kunagi oli olnud saksa kultuur, paistis enamikule, et paha inimene, see ekspluataator, oli ikkagi olnud sakslane.

Kuna sakslased küüditati Eestist pärast sõja lõppu, kui oht Nõukogude Liidule sakslaste poolt oli kadunud, kas see oli siis järelviha?

Jah, see oli vaenlase rahvusest lahtisaamine. Õiguslikult võiks seda käsitleda genotsiidina.

Eestis toimus sakslaste genotsiid?

Nõukogude Liidus. Üks rahvus kuulutati vaenulikuks, keda tuli siis aeglaselt hävitada kodumaast kuskil kaugemal. Kasvõi sunnitööl või sundasumisel. Selle suur põhjus oli loomulikult 1941. aastal alanud sõda. Mingil põhjusel võttis see nii kaua aega, operatsioon viidi ellu alles 1945. aasta augustis, kui sõda oli tõesti lõppenud ja sakslaste poolt ei olnud venelastele enam mitte vähimatki ohtu.

Kas me umbes teame, kui palju sakslasi pärast stalinistlikke repressioone Eestisse jäi?

Ma ei oska täpset arvu öelda, aga arvan, et mitusada. Ja põhiliselt maal. Loomulikult võisid nad olla juba kultuuriliselt eestistunud.

Georg Heitmann, raamatupidaja, kes elas ja töötas Hiiumaal, enne seda Peterburis. Rääkis soravalt vene keelt. Kuidas selle inimese lugu ajaloouurijateni jõudis?

Sakslaste lood on mind alati huvitanud, juba ülikoolis bakalaureuseõppes. Ma ei ole tahtnud ühtegi rahvuslikku gruppi ülistada, ma ei tee uurimistööd sellepärast. Aga kuna sakslasi on nii või teisiti peetud ka meil orjuse põhjustajateks, siis ma tahan muuta seda pilti natuke teaduslikumaks ja objektiivsemaks. Sellest minu huvi.

Noppeid Georg Heitmanni päevikust

Saabumine Venemaale sihtkohta: Pühapäev, 26. august 1945

Jõudnud meile karantiiniks ette nähtud sihtkohta (Tšernuška), oli vesi randumiseks liiga madal ja kogu pagas oli vaja kuivale kanda õlgadel ja väikesel lootsikul, mis samuti ei saanud kaldani sõita. Pidin ära võtma jalanõud ja sokid ning jalgsi randa minema.

Ronisime kaldast üles ja nägime väikest asundust, mis koosnes üksikutest talutaredest. Ühte neist me jäimegi ööbima, enne veel käies läbi tillukesest saunast. Saunast suundusime arsti (naisterahva) juurde isikut tuvastama. Minult küsiti ainult perekonnanime, eesnime, isanime, vanust ja eriala, ja oligi kogu tuvastamine. Arsti juurest läksime väikesesse majakesse, kus meile anti tšekid lõuna jaoks ja leiba, seejärel sööklasse, kus meile anti head suppi ja odraputru.

Kuidas Heitmanni päevik Eesti Mälu Instituuti jõudis?

Instituudil on selline tõhus instrument nagu kommunismiohvrite memoriaal ja e-memoriaal. Väga paljud inimesel tunnevad huvi oma oma represseeritud sugulaste vastu: täpsustavad andmeid, annavad lisadokumente, vihjeid kellegi saatuse kohta. Heitmanni järeltulijad avastasid, et nende nimed – nii ees- kui ka perekonnanimed – olid enamasti kirjutatud valesti. Nad saatsid päringu. Edasi suheldes jõuti selleni, et neil on vanaisa kohta huvitavaid materjale: terviklikult säilinud päevik aastatest 1945–1947.

Kus ta päeviku kirjutas ja kuidas see välja näeb?

Ta hakkas seda kirjutama Venemaale sõitmise ajal. Küüditamise päeval, kui ta siit ära viidi, oli ta arvatavasti niivõrd ehmunud, et sellel päeval ta veel midagi kirja ei pannud. Heitmann hakkas kirjutama rongis ja pidas päevikut kogu asumisel oldud aja. Sissekanded olid igapäevased. Tihtilugu väga põhjalikud: sündmused, mõtted, unistused, kogu aktiivne füüsiline tegevus, mida tal oli siiski vähe.

Kas ta oli ainult asumisel või ka vangilaagris?

Laagrites ka. Aga tema loo tegi eriti põnevaks ja kaasahaaravaks päeviku lõpuosa ehk põgenemine Eestisse – seitsmekümneaastane vanamees põgenes ja jõudis tagasi koju! Sel ajal oli see vanus eriti kõrge ja tal oli enam-vähem kümme tervisehäda. Kahtlemata on see päevikuosa tõeline triller

Noppeid Georg Heitmanni päevikust

Unistus «Eestisse põgenemisest: Kolmapäev, 27. august 1947

Lilja [Jelizaveta Heitmann] viimasel postkaardil kirjutas mingisugusest «kombinatsioonist», «ettevõtmisest». Mõte sellest piinab mind – mida ta ette võtab? Kirjutas ta sellest 7. augustil, sellest ajast on möödunud kolm nädalat – ja midagi ei ole kuulda ega näha. Kas tähendab see seda, et «kombinatsioonist» ei tulnud midagi välja? – Ma olen nii närviliseks muutunud, et igal pool näen ja ootan omasid. Lendab mööda aeroplaan – hüppan üles ja vaatan, kas ei lasku see meie juures. – Kui näen kauguses inimest, eriti naisterahvast, ootan kannatamatusega, et läheneks, ega ometi keegi minu järele ei tulnud. – Kui olen üksi kodus ja kuulen koputust uksele, ma hüppan üles – ega see Lilja ei ole. – Aga teiselt poolt, kui kainelt mõtlen – ma ei tahaks, et Lilja siia sõidaks – liiga raske on see sõit.

Miks ta eluohtliku põgenemise ette võttis?

Päevikus jookseb see väga paljudest sissekannetest läbi. Ta ei olnud sünnilt aristokraat, isa oli õllepruulija, ema kodune. Perekond polnud jõukas, aga Peterburis töötas ta ennast üles, tõusis Treugolniku tehases pearaamatupidajaks. Peterburis olid tema ümber suhteliselt haritud inimesed.

Küüditamise ajal sattus ta Venemaale Kama jõe äärde vene külla, kus paljud ei osanud kirjutada, kus valitses mustus, käegalöömine, inimesi ei huvitanud töötegemine; ta kirjeldab sealseid suuri joomapidusid. Heitmann kirjutab, kuidas ta õpib kohalikku vene keelt, sest ta polnud kunagi puutunud kokku lihtinimese keelekasutusega.

Sealne elu tundus talle niivõrd masendav, et ta mõtles, et ei taha selles keskkonnas surra. Ümber surid kogu aeg baltisakslased, kellega koos ta sinna oli viidud, keda kodu ei toetanud, kellel ei olnud raha ega süüa, kes olid samuti viletsa tervisega. Neist paljudel ei olnud ka usku, et nad saavad tagasi koju.

Noppeid Georg Heitmanni päevikust

Kuulujutud! Esmaspäev, 25. märts 1946

Liiguvad kõiksugused kuuldused meie tagasi saatmisest kodumaale ja erinevad seigad räägivad nende kuulduste õigsusest, näit see, et Tallinnas postkontoris ei võeta vastu raha ja postipakke meile saatmiseks. Ka see, et kohalikud võimud on rohkem tähelepanelikud meie vastu, püüdlevad rohkem puhtuse poole barakkides, kutsuvad arsti ja velskrit haigete juurde. Tõsisemalt haigestunuid tahetakse saata Saigatkasse, et paigutada nad haiglasse. – Veel räägitakse, et Stalin on oma kohalt kõrvaldatud ja et rahvakomissarid on ümber nimetatud ministriteks, s.t meie riigikorraldus läheneb läänele.

Tema lihtsalt tahtis surra kodus?

Jah, sest tema abikaasa, laps, lapselaps – kõik jäid Eestisse maha. Ta tuli tagasi.

Naine uue abikaasaga tuli talle järele, nad aitasid asja korraldada, aga see ei olnud mitte niimoodi, et omal käel jalutas kodumaale. Loomulikult tegi ta kõik selleks, et põgenemist ette valmistada.

Siberist põgenes ta Tallinna, kus ta hiljem kinni võeti. Mis temast edasi sai?

Võeti kinni, jah. Kuigi inimene oli praktilised invaliid, istunud 1947. aastast kuni 1949. aasta märtsini koduseinte vahel, kardinad ees, et keegi ei näeks teda.

Pärast kinnivõtmist viidi Heitmann Patarei vanglasse ja mõisteti 20 aastaks sunnitööle selle eest, et ta ebaseaduslikult asumiselt ära tuli. Edasi saadeti ta töölaagrisse, aga sealt juba mõne aasta pärast kinnisesse vanadekodusesse ehk kolooniasse, mis on kinnise haigla tüüpi asutus.

Noppeid Georg Heitmanni päevikust

Viletsusest ja armuandidest Kolmapäev, 16. oktoober 1946

Käis meie juures kerjus, poolpime, palus Kristuse nimel annetust – ent keegi midagi ei andnud, – ütlesid, et oleme ise kerjused, välja saadetud siia, minge venelaste, talupoegade juurde. – Oleme kalgid, loomastunud kõik! – Kui ta juba läks välja, ma tahtsin järele minna ja anda talle midagi – aga ei viitsinud. – Häbi, jumala alam Georg! Võib juhtuda, et ka sinul tuleb ette armuandi paluda ja saada keeldumist keeldumise järel! Võib-olla ka sind saadetakse, kui mitte venelaste, siis sakslaste või eestlaste poole, ja ehk ka lihtsalt kuradile! – Ai, ai, Georg, Georg! Tõsi, ka sinul on üsna vähe – aga siiski sa ei nälgi veel, kuigi ei ole võimalik soojas elada! Häbi!

Pärast teist kinnivõtmist ta enam ei kirjutanud?

Päevikut ta enam ei pidanud, aga väidetavalt kirjutas ta päris palju kirju, millest enamik on hävinud. Tema viimased kirjad on siiski säilinud

Kuidas ta leidis piisavalt paberit, et nii palju kirjutada? Oli ju karm defitsiit. Ja kuidas sai vältida, et teda kontrolliv sõdur või ohvitser seda ära ei võta ja sisu eest veel viis aastat lisaks ei anta?

Alguses on sissekanded üsnagi neutraalsed, väga palju on seal juttu sellest, kuhu rong sõitis ja jõudis ja mida söödi ja kui palju oli väljas õhutemperatuur ning kes kellega rääkis. Siis ikkagi järjest enam ilmub sisse märkusi lohakusest, venelaste ükskõiksusest, ametnike jõhkrusest – mitte füüsilisest jõhkrusest, vaid vaimsest terrorist – ja nii edasi.

Kui paberid sattunuks kontrollija kätte, tulnuks suur pahandus. Pealegi kirjutas Heitmann vene keeles, mida ta oma pika elukogemuse tõttu Venemaal valdas täiesti vabalt, ainult teatud olmeväljendeid ta tihtilugu ei tundnud, mõnikord asendasid neid saksakeelsed.

Miks tema kirjapandu välja ei tulnud – võimalik, et kohalikud ei olnud huvitatud mingisugusest seitsmekümneaastasest vanamehest. Nad ootasid tema surma või et ta kaoks sealt ära. Kui ta 1947. aastal põgenes, siis kohalikud talle mingeid takistusi ei teinud.

Paberi kättesadavusega on nii, et pedantse raamatupidaja natuuriga inimesena võttis ta ikkagi võimalikult palju asju asumisele kaasa. Näiteks naise kohvri, sest ta oletas, et naine võidakse ka järele saata. Viimaks hakkas Heitmann naise riideid vihikute vastu vahetama.

Üks huvitavamaid kohti päevikus on kirjeldus, kuidas nad Venemaal elavad. Sugugi mitte mingites suurtes ühiskondlikes hoonetes, vaid peavad oma vähese raha eest, mida kodust saadetakse, üürima mingisuguse ümberkukkumise veerel baraki, kus on tuleohtlik kolle, aknad lasevad läbi või polegi neil klaase ees.

Heitmann elas kohaliku inimese barakis, kes ise ööbis teises toanurgas. Heitmann kirjeldab ühte olukorda, kus see perepea tõmbab oma vihikust välja lehti, et talle anda, sest päevikupidajal on paber otsas: «Aga mina ei tahagi kirjutada, ei huvita. Võta sina!»

Kuidas kirjeldab Heitmann oma kultuurilist iseteadvust Eesti inimesena, sakslasena? Kas ta üldse puudutab seda temaatikat?

See on väga oluline küsimus. Selgelt orienteerub ta saksa ja vene kultuuriruumis, aga eestlus on talle kultuuriliselt täiesti võõras. Tema järeltulijad on rääkinud, et Heitmann mõistis eesti keelt, aga ei tahtnud seda kasutada. Päevikus ta mainib, et ei oska eesti keeles õigesti kirjutada, vähemalt ta tunneb, et teeb selles vigu.

Georg Heitmanni kultuuriruum oli saksa-vene, aga üks muigama panev osa päevikus on sissekanne, kus ta tunneb eestlastele kaasa, sest venelased sõimavad neid eestlastest fašistideks ja nemad vastavad, et ei ole eestlased, vaid sakslased. Tavaliste külavenelasete jaoks ei tähenda rahvus midagi. Küsitakse hoopis: kust te olete tulnud? Eestist – seega eestlased.

Selge, et «fašistid, natsid, hitlerlased» – see on täiesti ebaaus eestlaste suhtes. Heitmann tajub, et tal on ikkagi päris tugev saksa identiteet, ja saab aru, et sakslased on venelaste ees süüdi. Selle loo kangelasel on vene kultuuri ja vene inimeste vastu päris suur respekt, mis on üllatav, sest ta kannatab täiesti ebaõiglaselt nende käte läbi.

Noppeid Georg Heitmanni päevikust

Võrdlus vangla ja väljakannatamatute elutingimuste vahel asumisel, Esmaspäev, 14. aprill 1947

Kui ma ennist lamasin voodil, lähedal minu kohal ahjupealne, ma mõtlesin, et minu elu siin väga vähe erineb vanglast: ma kahtlemata ei ole vaba, pean elama Melnitšnajas, pean elama kitsas tares, pean olema ilma jäetud igasugustest mugavustest. Tõelisest vanglast erineb minu elu küllap selle poolest, et tõelises vanglas on mugavam, odavam, parem minu elust: vanglas antakse mulle valmis toitu, – siin ma pean selle ise valmistama, mis on seotud mõnikord minu jaoks üle jõu käiva vaevaga; – vanglas söödetaks mind piisavalt ja tasuta, – siin ma tihti jään näljaseks ja minu söök maksab minu perele palju raha; vanglas arst vaatab minu tervise järele, – siin ei ole kellelgi asja, kas ma olen terve või haige, murdsin jala, – ravi 1 K, 19.04.2023 Ilm Horoskoop Tellimine Kuuluta Reklaam Toimetus Klienditugi RUS ENG Arvamus Sõda Eesti Maailm Majandus Sport Arvamus Kultuur TV Elu24 Tervis Veel kellelgi asja, kas ma olen terve või haige, murdsin jala, – ravi end kuidas arvad; – vanglas antakse rohtu, kui vaja, – siin mingisuguseid ravimeid ei ole ja vahendeid minu südamele, maole, neerudele, põiele, peale – kõik peab olema saadetud minu pere poolt Eestist; vanglas antakse iga päev võimalus õhu kätte saada, liikuda, käia mööda õue, – siin on pori ja niiskus sellised, et ei saa sammugi õues teha; – vanglas – talvel köetakse ja ei tule külmetada, – siin talvel piisavalt kütta – on seotud suurte kuludega ja üle jõu käiva tööga, ja sellegipoolest võib ära külmuda, ja keegi ei tee sellest väljagi ja kellelgi pole asja, oled sa elus või mitte; – vanglas – üksindus ja vaikus, – siin kära ja müra, aga üksindust ja vaikust kohtad kui harva õndsust. – Ma räägin üksikvangistusest – ühiskongides on tõenäolisemalt palju hullem, aga mitte halvem ikkagi siinsetest barakkidest ja ühiselamutest, millega ka minul on tulnud tutvust teha lähemalt kui mulle oleks meeldinud.

Raamatus on ilma registrita 486 lehekülge. See on väga suur töö, mida viimased kaks aastat on tehtud, palju vaeva ja palju töötunde. Miks on see teema Eesti lähiajaloo uurimisel nii oluline?

Raamat on mitmes mõttes oluline. Uskuge või mitte, aga sellist allikat nagu asumisele saadetud inimese päevik – neid Eestis sama hästi kui pole. 1941. aastast on paar tükki. Kümmekond aastat tagasi anti välja Erna Nageli päevik, mille on isegi ajaloolased ära unustanud. On veel väikseid sissekandeid siin-seal, aga sellist päevikut, mis hõlmaks näiteks kahte aastat inimese elust Siberis, seni lihtsalt ei olnud. On muidugi väga palju kirju, sest pärast sõda sai Eestisse juba kirju saata. Sõja ajal seda võimalust polnud.

See tähendab, et küüditamiste teadvustamise kontekstis on see raamat unikaalne?

Eesti mõistes on kindlasti unikaalne. See võimaldab vaadata ka sakslasi oma kaasmaalastena. Nad elasid meie Eestimaal ja samamoodi kannatasid, olid samuti stalinistlike repressioonide ohvrid. Ka nende lugu loeb. Küüditamine ei ole mitte ainult eestikeelsete inimeste lugu, vaid kõigi siin maal elanud inimeste lugu, olgugi antud juhul päris kurb lugu.