Ukraina

20. sajandi alguses oli ukrainlastega asustatud alasid kokku peaaegu 700 000 ruutkilomeetrit ja nende rahvaarv üle 30 miljoni. Nii oleks võinud Ukraina olla Euroopa suuruselt teine riik. Kuid tegelikult oli Ukraina poliitiliselt jagatud Vene ja Austria-Ungari impeeriumide vahel kuni nende lagunemiseni aastatel 1917-1918.

Märtsis 1917, kaheksa kuud enne seda kui bolševikud haarasid nn oktoobrirevolutsiooni käigus Petrogradis võimu, tulid Kiievis kokku Ukraina poliitiliste ja kultuuriorganisatsioonide esindajad, et kokku kutsuda Ukraina Keskraada, mis täitis üleminekuvalitsuse ülesandeid. 1918. aasta jaanuaris kuulutas Keskraada vastusena bolševike riigipöördele välja demokraatliku Ukraina Rahvavabariigi.

Järgmised kolm aastat, kuni 1921. aastani, püüdis Ukraina mitmesugusel moel iseseisvust saavutada: loodi demokraatlikud Ukraina Rahvavabariik, Ukraina Rahvavabariigi Direktoorium (Ukraina Rahvavabariigi ajutine, kollegiaalne revolutsiooniline riiklik komitee), Lääne-Ukraina Rahvavabariik ning konservatiivne ning autoritaarne hetman Skoropadski valitsus. Kõik nad pidasid ellujäämise nimel lõputuid sõdu vene valgekaartlike jõududega (tsaarirežiimi toetajad Vene kodusõjas) ja Poola vägedega, kuid peamiselt siiski punaarmeega, kellele Ukraina iseseisvuse eest võitlejad 1921. aastal lõpuks alla jäid. Ukraina ajaloolased kutsuvad seda iseseisvuse eest võitlemise perioodi Ukraina 1917.-1921. aastate revolutsiooniks.

Ukraina rahvuslikus liikumises osales kaks peamist poliitilist parteid – sotsiaaldemokraadid ja sotsialistid-revolutsionäärid. Viimased olid küll vasakpoolsed, kuid ei olnud ideoloogiliselt seotud vene kommunistidega. Sedamööda, kuidas 1917. aasta alguses Vene impeerium lagunema hakkas, tekkis bolševikel ja ka teistel poliitilistel parteidel võimalus tegutseda, kuid Ukrainas oli nende toetus üsna vähene.

Kuigi bolševike parteis oli umbes 22 000 ukrainlast, pidas enamus neist end venelasteks ning nad elasid suurtes linnades nagu Donetsk ja Krõvõi Rig (Kryvyi Rih). Tavaliselt hoidusid nad üldse oma rahvuse määratlemisest ning pidasid end lihtsalt Venemaa Kommunistliku Partei liikmeks. Kuid isegi nende hulgas olid mõned Ukraina bolševikud, näiteks Poltaava bolševike organisatsiooni juht Vasyl Šakhrai, kes uskusid autonoomse bolševike partei võimalikkusse Ukrainas, mis kaitseks ukraina keelt, kultuuri ja õigusi riigina.

Samas oleks aga liialdus väita, nagu oleks ukraina rahvas olnud immuunne kommunistliku ideoloogia suhtes. Pigem vastupidi, paljud talupojad ja isegi osad Ukraina rahvusliku liikumise esindajad, kes hiljem said tuntuks rahvuskommunistidena, tegid radikaalse vasakpöörde ja võtsid osaliselt omaks kommunistliku ideoloogia, toetades just radikaalset maareformi.

Rahvuskommunistlike parteide hulgas oli suurim Borotbistide Partei, mis sai oma nime ajalehe „Borotba“ („Võitlus“) järgi ja oli Ukraina Sotsialistide-Revolutsionääride Partei vasakradikaalne tiib. 1920. aasta märtsikuus sõlmisid borotbistid Ukraina Kommunistliku (bolševike) Parteiga liitumiskokkuleppe. Hiljem valiti borotbistide liidrid Oleksander Šumsky ja Vasyl Blakytny UK(b)P keskkomiteesse.

Seejärel pöördusid nad Kominterni poole, et neid tunnustataks kui Ukraina kommunistide legitiimseid esindajaid, kuid nende taotlus lükati tagasi. Nad lootsid revolutsiooni abil saavutada sotsiaalse ja rahvusliku vabanemise Vene vähemuse ülemvõimu alt ning leidsid, et kommunistlik partei peab võtma omaks ukrainlastest enamuse keele ja kultuuri. Tegelikult aga ei olnud borotbistidel ega ka teistel rahvuskommunistlikel fraktsioonidel UK(b)Ps erilist võimu ning veelgi vähem suutsid nad mõjutada otsustusprotsesse.

Kuigi bolševikud toetusid poliitika elluviimisel enamasti terrorile, kasutasid nad alati selliseid kohalikke vahemehi, kes tegutsesid „Ukraina rahva nimel”, seda eriti Ukraina Rahvavabariigi vastases võitluses. Nende vahemeeste poolt loodud nn „nõukogude valitsusorganid” ja muud organisatsioonid, mis näiliselt esindasid ukrainameelset liikumist, olid tegelikult Moskvast juhitud nukuvalitsused. Nii soovisid bolševikud jätta muljet, nagu tegemist oleks kahe valitsuse vahelise Ukraina sisekonfliktiga.

1917. aasta detsembris proovisid bolševikud Kiievis riigipööret läbi viia ja kui see ei õnnestunud, lõid „alternatiivse” nõukogude valitsuse ja oma tegevusbaasi Harkivis, mis oli usaldusväärsem paik, kuna seal elas palju venelasi. Harkivi valitsuse iga jäi lühikeseks ning peatselt jõudsid bolševikud kokkuleppele sakslastega, mille tagajärjel tühistati Brest-Litovski rahuleping. Järgmise paari aasta jooksul kordus hämmastavalt sarnane olukord ning bolševikud kasutasid sedasama hübriidstrateegiat. Formaalselt juhtis Ukraina valitsust Ukraina kommunist, keda suunas UK(b)P, millel oli oma poliitbüroo ja keskkomitee ja mis seisis ametlikult Nõukogude Kommunistlikust Parteist eraldi. Tegelikult muidugi kujundati poliitikat Moskvast ja see imporditi Ukrainasse.

Taoline hübriidstrateegia ning punaarmee ja VTšK (Ülevenemaaline Erakorraline Komitee) poolt toime pandud vägivald aitasid bolševikel ukrainlaste iseenesest tugevat vastupanu maha suruda. Ukraina revolutsiooni viimasel aastal, kui kaalukauss hakkas bolševike poole kalduma, oli nõukogude võimu vastu võitlevates Ukraina talupoegade revolutsioonilistes ja partisanide brigaadides üle 100 000 võitleja.

Ukraina ajalookirjutuses seostatakse Ukraina Rahvavabariigi sõdurite antikommunistlik vastupanuvõitlus selgelt edaspidiste arengutega: talupoegade ülestõusudega holodomori ajal, Ukraina partisanide tegevuse ja 1960-1970 aastate Ukraina dissidentide tegevusega.

Aastatel 1917-1921 pidas Ukraina riik oma erinevates formatsioonides maha kolm sõda bolševikega. Jaanuaris 1918 andis Lenin Nõukogude Venemaa punaarmeele käsu Ukrainat rünnata. Veebruaris, ajal mil Keskraada juhid pidasid Brest-Litovksis läbirääkimisi, langes Kiiev esimest korda bolševike kätte. Sel korral õnnestus bolševikel pealinna oma käes hoida vaid paar nädalat.

1919. aasta alguses ründasid bolševikud Ukrainat teist korda. See toimus järjekordse Ukraina-Nõukogude nukuvalitsuse, nn Ukraina ajutise revolutsioonilise valitsuse juhtimisel. Sel korral kestis bolševike 1919. aasta jaanuaris alanud okupatsioon kuus kuud. Siiski ei õnnestunud Moskval selle aja jooksul kordagi tervet Ukrainat oma kontrolli alla saada. 1919. aasta augustis lõid valgekaartlased ja Ukraina Rahvavabariigi Direktooriumi väed bolševikud teist korda Kiievist minema.

1919. aasta lõpul ja 1920. aasta alguses õnnestus bolševikel okupeerida Ukraina kolmandat korda ja seekord lõplikult. Bolševikud olid muutnud veidi oma taktikat. Nad ei naasnud mitte ainult märtsis 1919 loodud nn iseseisva Ukraina Sotsialistliku Nõukogude Vabariigi Ukraina SNV) egiidi all, vaid püüdsid ukrainlastele läheneda nende oma keeles ja mängida nende rahvustunnetele. Pärast 18. märtsil 1921. aastal Riias sõlmitud Poola-Nõukogude rahulepingut läks pea kogu Ukraina territoorium bolševike kontrolli alla. Välja jäid vaid Galiitsia, Volõõnia ja osa Podooliast, mis rahulepinguga vastloodud Poola riigile määrati. 1920. aasta rahvaloenduse andmetel oli Nõukogude Ukraina rahvaarv 25,5 miljonit, kellest 20,9 miljonit elas maal ja 4,6 miljonit linnades.

Ukraina Sotsialistliku Nõukogude Vabariigi põhiseaduse kohaselt oli Ukraina formaalselt iseseisev riik, kuid tegelikult kontrollisid bolševikud (Üleliiduline Kommunistlik Partei, ÜK(b)P) ja Nõukogude Venemaa valitsus (Rahvakomissaride Nõukogu) Ukraina SNV-d Ukraina Kommunistliku (bolševike) Partei, UK(b)P) kaudu. Ukraina SNV valitsusasutused olid loodud Venemaa omade eeskujul, nagu ka Ukraina seadused, mis tulid lihtsalt automaatselt Venemaalt üle võtta. 

Aastatel 1917–27 oli Ukraina SNV kõrgeim organ Üleukrainaline Nõukogude Kongress, mis valis Üleukrainalise Kesktäitevkomitee. Viimane juhtis riiki kongresside vahelisel perioodil ning nimetas

täitevvõimu organina ametisse Rahvakomissaride Nõukogu. Ka kohalikul tasandil – linnades, külades, kihelkondades (volostides) ja kubermangudes – loodi samasugused organid. Valimised nendesse organitesse ei olnud otsesed valimised, sest töölise hääl maksis rohkem kui talupoja hääl ja mõnedel kodanikel polnudki hääleõigust.

Vene NFSV võttis Ukraina SNV põhimõtteliselt oma koosseisu, kui mõlema riigi komissariaadid ühendati nn kaitsealase või majandusliku koostöö lepingute alusel  (1. juunil 1919 ja 28. detsembril 1920). Taolisi lepinguid sõlmiti kahe või enama nõukogude vabariigi vahel. Olukord ei muutunud ka pärast seda, kui Ukraina SNV astus 30. detsembril 1922. aastal võrdse partnerina VNFSV, Valgevene NSV ja Taga-Kaukaasia SFNV kõrval Nõukogude Liidu koosseisu.

1925. aasta maikuus ja uuesti 1929. aastal muudetud Ukraina SNV põhiseaduses jäid võimuorganid samaks: Üleukrainaline Nõukogude Kongress, Üleukrainaline Kesktäitevkomitee ja Rahvakomissaride Nõukogu. Riigivõimu organeid ehk rahvakomissariaate oli kolme liiki: (1) üleliidulised, NSV Liidu tasandi rahvakomissariaadid, millel olid esindajad vabariikide valitsustes; (2) ühendatud rahvakomissariaadid, mis olid samaaegselt olemas nii NSV Liidu kui ka vabariigi tasandil; ja (3) iseseisvad rahvakomissariaadid, mis olid olemas vaid vabariiklikul tasandil. Liidulepinguga loodi viis üleliidulist rahvakomissariaati: välisasjade, sõjaasjade, väliskaubanduse, teede- ja side- ning telegraafi rahvakomissariaadid. Hiljem muudeti ka teised rahvakomissariaadid üleliidulisteks.

NSV Liidu 1936. aasta ja Ukraina NSV 1937. aasta põhiseadustega tsentraliseeriti valitsemissüsteemi veelgi. Kuid Ukraina NSV ei saanud avada oma saatkondi ning tal polnud oma relvajõude. Ukraina NSV valitsemise korraldus muutus üha tsentraliseeritumaks. 1978. aastal oli Ukrainas 28 üleliidulise alluvusega ministeeriumi ja 16 riiklikku komiteed ning vaid kuus vabariiklikku ministeeriumi. 1986. aasta juunikuu seisuga oli üleliidulise alluvusega ministeeriume 23, riiklikke komiteesid 14, ainult kuus vabariiklikku ministeeriumi ning üks vabariikliku alluvusega riiklik komitee.

Niisugune valitsemise mudel säilis kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni 1991. aastal. Samal aastal toimunud valimised tegid viimaks lõpu ligi 70 aastat kestnud kommunistide ülemvõimule Ukrainas. Kuid kommunistlik partei keelustati alles 2015. aastal seoses kommunistlikku ideoloogiat keelavate seaduste vastuvõtmisega.

Vladimir Lenini punasest terrorist peale on nõukogude riik pidevalt kasutanud hirmutegusid, kuigi nende intensiivsus ja ulatus pole alati olnud ühesugused. Kuid nõukogude terrori peaülesanne jäi alati muutumatuks: suruda maha režiimile vastuhakkajad. Sel eesmärgil loodi Ülevenemaaline Erakorraline Komitee (VTšK), millest kujunes kommunistide diktatuuri kehastus ja mis edaspidi kandis mitmesuguseid teisi nimesid nagu tšekaa, OGPU, UGB-NKVD, MGB ja MVD ning KGB.

Jaanuaris 1918, kui punaarmee okupeeris esmakordselt mõned piirkonnad Ukraina keskosas, panid bolševikud toime oma esimesed kuritööd. Peamiselt ähvardasid nad Ukraina haritlasi. Kuid punaste jõugud tegutsesid ka maapiirkondades, röövides vilja ja terroriseerides talurahvast. Sedamööda, kuidas 1920. aastate lõpuosas Jossif Stalin võimu oma kätte koondas ja täielikult totalitaarse režiimi kehtestas, hakkasid kommunistide repressiivorganid peamiselt fabritseerima kriminaalasju kultuuri- ja kunstiinimeste, teadlaste ja inseneride eliidi vastu.

1928. aastal korraldas OGPU nn Šahtõ näidisprotsessi, süüdistades Donbassi insenere ja kaevandustehnikuid söetööstuse vastases sabotaažis. Aastatel 1929-1930 peeti Ukraina haritlaste eliiti kuuluvate isikute üle kohut kuulumise eest fiktiivsesse Ukraina Vabastamise Liitu (SVU) ja 1931. aastal fabritseeriti nn Ukraina Rahvusliku Keskuse protsess tuntud ajaloolase ja Keskraada endise juhi Mykhailo Hruševsky vastu. SVU protsessi ja sellele järgnenud kohtuasjade alusel represseeriti rängalt rohkem kui 30 000 haritlast, kunstnikku, insenerialade spetsialisti, kirjanikku ja teadlast.

Aastatel 1929–39 korraldati Ukrainas kolm eriti jubedat terrorilainet: kollektiviseerimine ja kulakluse likvideerimine (1929–32), suur näljahäda-genotsiid (holodomor) (1932–33) ja suur terror (Stalini puhastus) (1936–38). Kulakluse, ehk kulakute kui klassi likvideerimise kampaania käigus küüditati üle miljoni kõige paremal järjel olevat „kulakut” Siberisse, Venemaa põhjaossa, Kesk-Aasiasse ja teistesse Nõukogude Liidu väheasustatud piirkondadesse, kus nad pidid elama neile määratud külades ega tohtinud sealt lahkuda. Kulakuteks loeti algul vaid jõukaid talupoegi, kuid hiljem jäid selle määratluse alt välja vaid kõige vaesemad külaelanikud.

Küüditamisest pääsenud talupoegadele sai varsti osaks veelgi hullem saatus – näljasurm. Ukraina demograafide andmetel suri umbes 3,9 miljonit inimest kommunistliku režiimi põhjustatud näljahäda tagajärjel. Seda perioodi on hakatud kutsuma holodomoriks. Kulakluse likvideerimise ja holodomoriga hävitati Ukraina talurahvas, ja koos sellega suruti maha iseseisvuspüüdlused ning vastuseis keskvõimule.

Stalini suur terror seisnes kogu Nõukogude Liidus lainetena läbiviidud vahistamistes, hukkamistes ja küüditamistes aastatel 1936-1940. Kõige hullem oli 1937. aasta. Löögi alla sattusid kõikide rahvusgruppide esindajad. Ukrainas vahistati aastatel 1937 ja 1938 umbes 270 000 inimest, kellest pea pooled hukati. Kõige rohkem kannatasid kaadriparteilased, endised mitte-bolševistlike parteide liikmed, rahvusvähemused. Kriminaalmenetluse lihtsustamiseks loodi spetsiaalsed revolutsioonilised tribunalid – troikad, kuhu kuulus kohaliku NKVD osakonna juhataja, piirkonna prokurör ja mõni kõrge parteifunktsionär. Troika oli kohtuväline organ, mis täitis ühekorraga mitmeid funktsioone: kuriteo uurimine, karistuse määramine ja repressioonide täideviimine. Kohtualusel ei olnud kaitse- ega otsuse edasikaebamise õigust.

Teise maailmasõja ajal ja järel otsustas kommunistlik režiim represseerida nii suurt hulka ohtlikuks peetavaid inimesi, et ainuke viis sellega toimetulemiseks oli massiküüditamine. 1940. aastal ja 1941. aasta esimese kuue kuu jooksul saadeti värskelt okupeeritud Lääne-Ukraina aladelt asumisele enam kui 10% kohalikust elanikkonnast, sh 140 000 poolakat, keda tollal peeti kõige suuremateks „rahvavaenlasteks”. Ajavahemikus 1939. aasta sügisest kuni 1941. aasta juunikuuni, mil Saksamaa ründas Nõukogude Liitu, küüditas Nõukogude salapolitsei Ukrainast ligi 1,25 miljonit inimest.

1944. aastal saadeti 200 000 krimmitatarlast asumisele Kesk-Aasiasse. Umbes 780 000 poolakat lahkus aastatel 1944-1946 Ukrainast Molotovi ja Ribbentropi poolt kokkulepitud joonest läänepoole ja ligi pool miljonit ukrainlast asustati sellest joonest läänepoole jäänud Ida-Poola aladelt ümber Ukraina NSV-sse. Samal ajal vahistati ja saadeti Siberisse ja mujale Nõukogude Liidu perifeeriasse enam kui 180 000 Lääne-Ukraina ukrainlast süüdistatuna koostöös põrandaaluse natsionalistliku liikumisega.

Veel 76 000 ukrainlast küüditati 1947. aasta oktoobrikuus, eesmärgiga maha suruda Ukraina rahvuslik vastupanuliikumine, mis Ukraina lääneosas jätkus veel kaua pärast sõja lõppu. 1947. aastal viidi läbi ka operatsioon koodnimega „Visla”, mille käigus asustati Poola idapoolsetelt piirialadelt ümber kõik veel sinnajäänud ukrainlased, kokku 140 000 meest, naist ja last, ning asendati etniliste poolakatega.

Vahistamised ja muud repressioonid aga jätkusid. Nõukogude juhtkond jätkas igasuguse Ukraina rahvusluse jäika mahasurumist veel poole sajandi vältel, olgu see sõjajärgne vastupanuliikumine või 1980. aastate dissidentlus. Näiteks Ukraina Helsingi Grupi 49 liiget pidid veetma vangilaagrites, vanglates, asumisel ja psühhiaatriahaiglates ühtekokku 550 aastat.

Vahetult pärast Ukraina okupeerimist alustasid bolševikud oma sõjakommunismi nimelise  majanduspoliitika elluviimist. Selle eesmärgiks oli natsionaliseerida tööstusettevõtted, kaubandus- ja rahandusasutused, ning allutada tööjõud ja põllumajandustootmine keskvõimu diktaadile. Maapiirkondades pidid talupojad oma toodangu sundkorras sõduritele, töölistele ja parteiliikmetele ümberjagamiseks ära andma. Neid eesmärke oli võimalik saavutada vaid terrori hirmus ja seetõttu olidki majandus ja terror NSV Liidus nii tihedasti seotud.

Sõjakommunism tõi kaasa kaose ja majanduskriisi. See sundis bolševikke oma agressiivset kommunismiehitamise plaani muutma ja asendama sõjakommunismi nn uue majanduspoliitikaga (NEP). See tähendas ajutist taktikalist taganemist algsest revolutsioonilisest kavast; vastu võeti kaubanduse ja rahanduse alane viisaastakuplaan, ajutiselt lubati taas eraomandit kaubanduses ja väga algelisel tasemel taastati turumajandus.

Kuid 1920ndate lõpus pöördus Kommunistlik Partei tagasi sõjakommunismi meetodite juurde. NEP kuulutati sobimatuks. Nii sai alguse industrialiseerimise kiirprotsess – riigi rahastatud ja juhitud tööstusrevolutsioon, eesmärgiga saavutada tööstustoodangu radikaalne kasv. Eelisarendati rasketööstust, energeetikat ja masinaehitust.

Majanduskasv saavutatigi rasketööstuse arvelt, samuti arenes kiiresti militaarsektor. Kehtestati käsumajandus. 1928.-1933. aastate viisaastakuplaani alusel sai Ukraina umbes 20% kõigist investeeringutest, mis oli vastavuses vabariigi rahvastiku osaga kogu NSV Liidu rahvaarvust. Suurem osa kapitalist paigutati Ukraina kaguosas paiknevasse tööstuspiirkonda. Dnepri jõe paremkalda aladel tegeldi endiselt põllumajandusega. 1930. aastate lõpuks ületas Ukraina tööstustoodang 1913. aasta taset kaheksakordselt. Esimese viisaastaku suurehitus oli DniproHES, tamm ja elektrijaam, mis ehitati Dnepri jõe kärestikele. Ukrainast tehti Nõukogude industrialiseerimisprotsessi eeskuju.  

Rasketööstus vajas rohkesti investeeringuid ning neid tehti põllumajanduse arvelt. Plaan oli luua selline süsteem, mis ekspluateeriks talupoegi, kuna põllumajandustoodete ja tööstustoodete hinnad ei olnud proportsionaalsed (neis valitsesid nn käärid). Peale selle sai tööstus odavat tööjõudu kollektiviseerimise, kulakluse likvideerimise ja näljahäda eest põgenevate talupoegade arvelt.

Kollektiviseerimine ehk kolhooside loomine sai alguse 1929. aastal. Selle jubeda poliitika tagajärjeks oli tohutu toidupuudus ja massiline näljahäda. 1930ndate lõpuks oli kogu põllumajandussektor täielikult kollektiviseeritud – 98% taludest ja 99,9% põllumajandusmaast kuulus kolhoosidele. Kollektiviseerimine muutis põhjalikult tavalise Ukraina küla majandust, sotsiaalset struktuuri ja poliitilist olemust. Siiski ei suurendanud kolhooside loomine märgatavalt põllumajanduse tootlikkust. Nii oli 1940. aastal Ukraina viljasaak 26,4 miljonit tonni, mis oli vaid 3,3 miljonit tonni rohkem kui 1913. aastal, seega kasv jäi alla 13%. 

Ukraina majandus kannatas rängalt Teises maailmasõjas. Taganevad Nõukogude väed kasutasid nn põletatud maa taktikat, viies maha jäetavatelt aladelt lahkudes kaasa tööstusseadmed, elusloomad, varud ja ka inimesed. Kokku evakueeriti nõukogude tagalasse idas umbes 550 suurtehast ja 3,5 miljonit oskustöölist koos nendega. Ukraina kaotas sõjas kuni 7 miljonit elanikku, mis moodustas enam kui 15% kogu rahvastikust. Allesjäänud 36 miljonist inimesest jäid umbes kümme miljonit peavarjuta, kuna ligi 700 linna ja 28 000 küla olid varemeis.

Ukraina kaotas 40% rahvuslikust rikkusest ja enam kui 80% tööstus- ja põllumajandusseadmetest. 1945. aastal suutis Ukraina valmistada vaid veerandi oma sõjaeelsest tööstustoodangust ning 40% enne sõda toodetud põllumajandussaadustest.

Esimesel sõjajärgsel perioodil taastati 1930. aastate poliitiline, ühiskondlik ja majanduslik elukorraldus. Pärast Stalini surma sai Ukrainast põhilisi sõjajärgse tööstuse arengu mootoreid. Ukraina oli näiteks tihedasti seotud nõukogude aatomi- ja kosmoseprojektidega. Žovti Vodõs leiti ja hakati kaevandama uraani. Kogu Euroopa suurim raketitehas ehitati Dnepropetrovskisse. Ühe lühikese perioodi jooksul suurendati tarbekaupade tootmise rahastamist, kuid üldiselt kulutati selleks siiski väga vähe.

Hruštšovi ajal anti Nõukogude vabariikidele veidi vabadusi juurde; näiteks sai Ukraina tollase põhiseadusega täiendavaid õigusi majanduse vallas. 1957. aastal loodi vabariikide autonoomia suurendamise eesmärgil lisaks vabariiklikele majandusnõukogudele ka piirkondlikud majandusnõukogud. Kuid Hruštšovi kõrvaldamise järel võimule tulnud pöördusid tagasi 1930ndate tsentraliseeritud majandusmudeli juurde. Piirkondlikud majandusnõukogud kaotati ning Moskvas taastati üleliidulised ministeeriumid, mis hakkasid jälle nõukogude majandust juhtima.

Ukrainas võimu haaranud bolševikud hakkasid ajama nn ukrainastamise poliitikat, mille eesmärgiks oli edendada uut majanduspoliitikat (NEP) ja anda riigi- ja parteiorganisatsioonidele rahvuslikum nägu; seda kõike tehti selleks, et legitimeerida ukrainlaste silmis Nõukogude võimu. Ukrainastamine oli üleliidulise põlismaistamise Ukraina vorm.

Järgnevate aastate jooksul kasvas kiiresti kõrgkultuuri – teatri, arhitektuuri, kirjanduse, luule –  populaarsus, sest seda toetasid ukrainlastest juhid, kes osaliselt vahetasid välja Moskvast saadetud kaadrid. Esmakordselt olid Ukraina haritlastel oma rahvuslikud institutsioonid, vahendid ja ka õiguslikud alused mitmesuguste lootustandvate projektide ettevõtmiseks (näiteks ukraina keele standardiseerimise programm).

Ukrainastamine hõlmas ka igapäevaelu: ajakirjandust, avalikku arvamust ja eelkõige koole. Vabariigi valitsuse otsusel tuli kõiki Ukraina koolilapsi õpetada nende emakeeles, kasutades selleks uut haridusprogrammi, mille abil „kasvatada üles lojaalsete kodanike uus põlvkond”.

Ukrainastamise poliitika oli taktikaline ja ajutine käik. Kuid süsteemi puudused ilmnesid õige varakult. Kui nõrgenes nõukogude klassiideoloogia, täitis tekkinud tühimiku tasapisi rahvuslus. Heaks näiteks on siinkohal vene päritolu Ukraina autor Mykola Khvylovy, kes kutsus üles ukraina kultuuri distantseerimisele vene kultuurist.

Kommunistlik režiim aga ei võinud lubada rahvusteadvuse tärkamist isegi Nõukogude Ukraina ülesehitamise nimel. Esmalt hakati ründama ukrainastamise juhtfiguure Šumskyt ja Khvylovyt, keda süüdistati ohtlikes rahvuslikes kõrvalekalletes. Seejärel toimusid OGPU algatatud Šahtõ ja SVU kohtuprotsessid. Järgnesid tuhandete parteitegelaste vahistamised. Ukraina kultuuritegelaste ja rahvuskommunistide ründamine toimus paralleelselt Ukraina talupoegade vastu suunatud rünnakutega. Pärast holodomori ja Stalini suurt terrorit muutusid nii NSV Liit kui ka Ukraina NSV totalitaarseks politseiriigiks. „Kulakud” ja „kodanlikud natsionalistid” kuulutati suurimateks Nõukogude korra vaenlasteks Ukrainas. Terror ja propaganda olid peamised vahendid, millega rahvavaenlasi vaikima sundida ja nende suhtes hüsteeriat üles kütta.

1920ndate lõpul lõpetati ukrainastamine ning kompartei otsustas hakata toetama Ukraina suurimat rahvusrühma – venelasi. Nii sai alguse pikka aega kestnud venestamise protsess. Siiski ei kaotatud Stalini ajal täielikult teiste rahvuste tegutsemisvabadust piirkondades, mis ei olnud venelastega asustatud. Ametlikult tunnustatud Nõukogude rahvustel lubati oma etnilist identiteeti piiratud ulatuses kujundada, neil tohtisid olla oma folklooritraditsioonid, kirjandusklassikud ja lubati tegelda üldiselt oma rahvuspärandiga. Nõnda mängisid kohaliku ideoloogia kandjad ja haritlased teatud mõttes kahetist rolli: ühelt poolt tuli hoida suhteid Kremliga ja teisalt edendada oma rahvusega seonduvat.

Ukrainas oli hulk inimesi, näiteks Mykola Bažan, Oleksandr Kornutšuk ja Pavlo Tytšyna, kes samaaegselt tegelesid oma rahvusliku pärandi kaitsmise ja selle natsionalismis süüdistamisega. Lõpuks töötati välja süsteem, millega oli võimalik lepitada sageli omavahel vastanduvad Ukraina ajaloomüüdid ja suur Vene narratiiv. Ukraina haritlased taipasid õige pea, et nad võisid Ukraina kuvandit glorifitseerida niivõrd, kuivõrd see ei õõnestanud, vaid täiendas Vene impeeriumi ajalugu. Kõike pidi raamistama Venemaa poolt pealesurutud „rahvaste sõprus”. 

Pärast sõda korraldasid kommunistid mitmeid operatsioone „ideoloogiliste hälvetega” isikute jahtimiseks. Ukrainas toimus „natsionalistide” tagaajamine mitme lainena. Kampaania tipnes 1951. aastal Stalini ideoloogia-valvekoera Andrei Ždanovi rünnakuga tuntud luuletaja Volodymyr Sosiura vastu, kui tema 1944. aastal kirjutatud patriootiline luuletus “Armastage isamaad” („Liubit' Ukraïnu”) avaldati ajalehes „Pravda”. 1965. aastal vahistati üle kolmekümne noore ukraina haritlase. Aastatel 1971-1973 läbiviidud rünnak dissidentide vastu ei piirdunud ainult juhtfiguuridega, vaid hõlmas vaid vähe liikumisega seotud Ukraina haritlasi ja isegi juhtivaid parteilasi.

Pärast 1973. aastat jälgisid Nõukogude ideoloogid hoolega haritlaste tegevust, et tagada kindlalt rahvusliku allutamine venemeelsele juhtimisele.

Kompartei ideoloogiline kontroll ühiskonna üle hakkas murenema alles 1980ndate lõpus; oma panuse andsid sellesse protsessi Ukraina dissidendid, eelkõige Ukraina Helsingi Grupp.

Aastatel 1917-1921 toimunud Ukraina revolutsiooni ajal hõivasid bolševikud Kiievi neljal korral. Kui esimese okupatsiooni ajal oli bolševikel 6 000-7 000 sõjaväelast, siis 1920. aasta lõpuks, 1921. aasta alguseks oli viies Ukrainat vallutavas üksuses kokku juba 1,2 miljonit sõdurit. 85% sõjaväelastest olid venelased, 9% ukrainlased, 6% poolakad, valgevenelased, juudid, sakslased ja teiste rahvaste esindajad.

Üsna tõenäoliselt kasutasid bolševikud Ukraina-vastases sõjalises tegevuses oma üldist strateegiat tegutseda läbi vahemeeste. Nad moodustasid 1918. aastal Ukraina Nõukogude Armee, mis sai käske otse Moskvast, mida juhtisid venelastest ohvitserid ja mis koosneski peamiselt venelastest. 1. juunil 1919. aastal saadeti see laiali, kuna talupojad tõusid nende vastu üles. Edaspidi viidi järelejäänud üksused Harkivis asunud Ukraina bolševike valitsuse kontrolli alt otse Moskva alluvusse.

Ukraina NSV-l ei olnud kunagi oma relvajõude. 1920ndatel loodi suuremates linnades territoriaalsed miilitsaüksused, mis koosnesid ukrainlastest ja kus kasutati ukraina keelt. Üldiselt oli Ukraina regulaararmee üksuste koosseisus eri rahvuste esindajaid ning peamiseks suhtluskeeleks oli vene keel. Erandiks olid vaid mõned punaste kasakate üksused. Suurem osa regulaarvägede ukrainlasi teenis väljaspool Ukrainat. Kui territoriaalsed üksused 1934. aastal kaotati ja Ukraina 1938. aastal kolmeks sõjaväeringkonnaks jagati, integreeriti vabariik veelgi tugevamini üleliiduliste relvajõududega. 1937. aastaks oli kogu sõjaväes kasutusel vene keel. Järkjärguliselt võeti uuesti kasutusele Vene tsaariarmee traditsioonid (näiteks ohvitseride auastmed, vormid, eraldusmärgid).

Teise maailmasõja ajal teenis punaarmees seitse miljonit eri rahvustest Ukraina elanikku ehk iga viies või kuues Nõukogude sõdur oli Ukrainast pärit. Nõukogude relvajõududes ei olnud eraldi Ukraina üksusi, välja arvatud üks – 1943. aastal loodud Esimene Ukraina Partisanidiviis polkovnik Petr Veršigoraga eesotsas. Umbes 1,7 miljonit ukrainlast autasustati sõjas ülesnäidatud vapruse eest. 1943. aastal asutati Bohdan Khmelnytsky medal. 1944. aastal loodi Ukraina Sõjaväe Rahvakomissariaat, mida juhtis kindral Sydir Kovpak. Tegemist oli vaid sümboolse žestiga.

Pärast sõda jäigi Nõukogude armee paljurahvuseliseks sõjaväeks. Ukrainas loodi kolm sõjaväeringkonda (Kiievi, Odessa ja Taga-Karpaatia ringkonnad) ning Donetski oblast ja Luhanski oblast paigutati Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkonna alla. Ukraina asukoht NSV Liidu läänepiiril ja Musta mere kallastel muutis vabariigi strateegiliselt oluliseks. Siin paiknes Musta Mere Laevastik, Žõtomõri lähistel olid suured lennuväljad ning Karpaatides raketibaasid.

Nõukogude armeed kasutati venestamise vahendina. Suhtluskeeleks oli armees vaid vene keel ning kogu meelelahutuslik ja kultuuriline tegevus ning ajakirjandus oli venekeelne. Ajateenijad veetsid teenistusaja väljaspool oma koduvabariiki ja pärast demobiliseerimist ergutati neid minema elama ja tööle enamasti riigi idaosas asuvatesse uusasundustesse. Politrukid propageerisid vene šovinismi ja kiitsid vene sõjaväelaste kangelastegusid. Lisaks diskrimineerimisele rahvuse alusel, oli sõjaväes range kastisüsteem, mis sarnanes tsaariarmee omale. Ohvitseride ja lihtsõdurite vahel tehti ranget vahet, see väljendus nii materiaalsetes privileegides, vormides, autasudes ja oli sätestatud reeglitega.

Samal ajal kasvas ukrainlaste osakaal nõukogude armees. Aastatel 1976-1977 oli seal ukrainlasi 26,25% ja venelasi 61,37%. Näiteks maaväes oli kõikidest ohvitseridest ukrainlasi 24%, sh 28% vanemohvitseridest ja 27% nooremohvitseridest.

Ukrainlased tegid sageli märkimisväärset karjääri ja tõusid kõrgeimatele kohtadele nii Nõukogude armees kui ka NSV Liidu poliitilises keskuses Kremlis. Marssalid Tymošenko, Malinowski ja Gretško ei olnud mitte ainult andekad strateegid, vaid pidasid ka Nõukogude Liidu kaitseministri ametit.

Ukraina NSV Ülemnõukogu võttis 16. juulil 1990. aastal vastu deklaratsiooni riiklikust suveräänsusest, milles märgiti ka kavatsust Ukraina armee natsionaliseerida. Esimese sammuna selle plaani elluviimisel nõuti kõigi Nõukogude armees teenivate ukrainlaste ületoomist Ukraina territooriumile 1. detsembriks 1990.

Kirjandus:

Applebaum, Anne. Red Famine. Stalin's War on Ukraine. (Penguin, 2017)

B. Гpиневич, Л. Гpиневич, Б.Якимoвич тa iн. Iстopiя укpаїнського війська(1917-1995). Упopядник Я. Дашкевич.( Львiв: Cвiт, 1996).

Hagen, von M. Soldiers in the Proletarian Dictatorship (Ithaca, NY 1990)

Krawchenko, B. Social Change and National Consciousness in Twentieth-Century Ukraine (London 1985; Edmonton 1987)

Kuzio, T. and Wilson, A. Ukraine: Perestroika to Independence (Edmonton 1994)

Liber, G. Soviet Nationality Policy, Urban Growth, and Identity Change in the Ukrainian SSR 1923–1934 (Cambridge, Mass 1992)

Mace, J. Communism and the Dilemmas of National Liberation: National Communism in Soviet Ukraine, 1918–1933 (Cambridge, Mass 1983)

Marples, D. Ukraine under Perestroika (Edmonton 1991)

Plokhy, Serhii. The Gates of Europe: A History of Ukraine. (Basic Books, 2017).

Політичний терор і тероризм в Україні. ХІХ-ХХ ст. Історичні нариси. (Київ, Dидавництво «Наукова думка», 2002)

Solchanyk, R. (ed). Ukraine: From Chernobyl’ to Sovereignty (Edmonton 1992)

Velychenko, Stephen. State Building in Revolutionary Ukraine: A Comparative Study of Governments and Bureaucrats, 1917-1922. (University of Toronto Press Incorporated 2011)

Yekelchyk, Serhy. Stalins empire of memory: Russian Ukrainian relations in the Soviet historical imagination. (University of Toronto Press Incorporated 2004)