NKVD rahvakomissar Nikolai Ježov ehk “verine kääbus”. I osa: Stalini soosik

Nikolai Ježov (1895-1940) oli NKVD juht ja Stalini usaldusisik. Ta oli Stalini peamine abiline suure terrori (1936–1938) ehk ježovštšina läbiviimisel. Oma julmuse ja lühikese kasvu tõttu sai ta hüüdnime "verine kääbus". Siiani on rohkem uuritud tema kohutavat veretööd, kuid vähem on tähelepanu pööratud sellele, milline Ježov oli inimesena.

Austraalia ajaloolane Jesse Seeberg-Gordon annab kaheosalises artiklis ülevaate Ježovi elust ja kuritegudest. I osas kirjeldatakse Ježovi teed võimule ja tema poliitiliste vastaste kõrvaldamist. Hiljem ilmuv II osa käsitleb Stalini “timuka” tegevust suure terrori aastatel ning pöörab tähelepanu tema hilisemale allakäigule.

Nikolai Ježovist sai umbes kaheks aastaks tähtsuselt teine ​​mees Nõukogude Liidus. Stalini lähikonda kuulunud Ježov kureeris NSV Liidu siseasjade rahvakomissarina (1936-1938) kogu repressiivaparaadi tööd. Stalini peamise abilisena vastutas ta suure terrori käigus toimepandud massiliste arreteerimiste, piinamiste ja hukkamiste eest. Seetõttu on suure terrori aastaid (1936-1938) seostatud Nikolai Ježovi nimega ning tähistatud paralleelnimetusega ježovštšina (vene keeles “Ježovi aeg”). Oma lühikese kasvu (151 cm) ja julmuse tõttu hakati teda kutsuma “veriseks kääbuseks”.

Siiski ei säästnud terrori masinavärk ka omaenda juhte. Sarnaselt paljudele teistele lojaalsetele bolševikele ei pääsenud ka Ježov ise terrorist. Ta kõrvaldati ametist pärast seda kui ta oli kaotanud Stalini soosingu. Ježov arreteeriti ja lasti pärast korduvaid ülekuulamisi halastamatult maha.

Ježov oli oma olemuselt keeruline karakter. Ta võis olla väga võluv, samas ka ebastabiilne ja sadistlik. Mõnikord käituda äärmiselt julmalt ja teinekord jällegi õiglaselt. Tema keevaline iseloom ja vägivallalembus avaldasid kahtlemata suure terrori sündmustele teatavat mõju. Seni on aga rohkem tähelepanu pööratud mehe ajaloolisele tegevusele ja vähem tema olemusele. Teatakse, et ta oli vastutav kohutava veretöö toimepanemise eest, kuid vähem on pööratud tähelepanu sellele, kes ta tegelikult oli ja millist mõju avaldas ta tegevusele tema keeruline ja ebastabiilne isiksus.

Karjerist

Ježov sündis 1895. aastal erusoldati ja vaimuliku teenijanna perre. Tulevane NKVD peamees käis vaid mõne aasta algkoolis, misjärel sai temast Peterburi Putilovi tehase tööline. Kuigi ta oli kõigest 151 cm pikk, võeti ta siiski 1915. aastal tsaariarmeesse ja pärast lahingus haavata saamist liitus Ježov 1917. aastal bolševikega Vitebskis. Oktoobripöörde hakul astus ta Punaarmeesse. Umbes sel ajal kohtus ta ka Lazar Kaganovitšiga, kes aastaid hiljem aitas tal pääseda Stalini lähikonda.

Ježov liikus mööda ametiredelit ülespoole ja 1930. aastal osales poliitbüroo koosolekutel. Kõigil ametikohtadel näitas ta välja erakordselt distsiplineeritud tööeetikat. Kaasaegsed meenutasid teda kui peenikest ja tagasihoidlikku meest, kes põdes tuberkuloosi. Riietatud odavasse ülikonda, rääkis ta harva, sõi harva, kuid kuulas väga tähelepanelikult. “Sa ei pea tema tööd kontrollima, sest ta saab ise suurepäraselt hakkama”, imetlesid teda kolleegid. "Ta ei suutnud töötamist lõpetada", öeldi mõnikord tema kohta. Kas seda võiks pidada märgiliseks?

Ta meeldis väga paljudele. Nikolai Buhharin, kes langes ka ise hiljem Stalini mahhinatsioonide ohvriks, kirjeldas teda kui “heasüdamlikku ja puhta südametunnistusega” inimest. Kuigi mõned autorid on toonitanud tema väheseid vaimseid huvisid, mäletasid Putilovi tehase töölised teda kogu aeg raamatuid lugemas ning seetõttu ristisid ta "raamatukoi Nikolaiks". Ježov oli ka väga populaarne naiste seas, kellest paljud pidasid teda nägusaks ja lõbusaks. Poisikesest saati oli ta olnud ka aktiivne homoseksuaal ja hilisema kohtuprotsessi ajal oli pederastia ainukene süüdistus, mille ta tingimusteta omaks võttis.

Tema laitmatu pealispinna all peitus aga sünge olemus: sisemiselt oli ta rahutu ja painatud hingega mees, kes ei tajunud mingisuguseidki piire. Ta oli äärmiselt vägivaldne, üdini kuulekas enda ülematele ja täielikult pühendunud, et midagi iga hinna eest saavutada. Vahetevahel viisid tema isikuomadused teda hullumeelsete asjadeni. Mõnikord tellis ta kellegi mõrva lõbu pärast või võttis osa orgiatest, millesse võisid olla kaasatud ka mõned meessoost seltsimehed. Teinekord lõi välja aga tema madal huumorimeel. Sõpradega joomingu käigus (paljud neist kaotasid hiljem suure terrori ajal oma elu) korraldati võistlusi, mille käigus puistati maha visatud mündile tuhk ja üritati see sealt omakorda peeretades minema paisata.

Soosik

Lisaks sellele, et ta oli alkohoolik, kannatas ta ka teiste krooniliste haiguste käes, nagu lihasnõrkus, aneemia, psoriaas ja neurasteenia. See ei võimaldanud tal täielikult pühenduda oma tööle. Esines perioode, kui Ježov oli närviline ning depressiivne või haiglane. Kehaline nõrkus põhjustas talle tüdimust. Tihti tuli tal minna kosumiseks puhkusele, näiteks luksuspuhkusele Austriasse või teistesse riikidesse, mis jäid Nõukogude Liidust väljapoole.

Kahe kõrge bolševiku omavahelised suhted nägid enamasti välja nagu kõik muud sõprussuhted. Stalinil oli kombeks anda oma lemmikutele hüüdnimesid. Ježovit kutsus ta jezevitškaks (“väikseks murakaks”). Stalin võttis Ježovi rõõmuga oma lähikondlaste sekka juba 1930. aastate alguses. Ta imetles Ježovi erakordset tööeetikat. 1935. aasta augustis kirjutas Stalin talle: “Kui sa midagi lubad, siis sa ka alati teed seda!”.

Stalin tagas ka selle, et Ježovi pühendumist premeeritaks väärikalt. Tal võimaldati oma vaimu ja tervist turgutada luksuspuhkustel. Näiteks 1934. aastal, kui meest vaevasid terviseprobleemid, saatis Stalin ta Kesk-Euroopa tippasutustesse end turgutama. Stalini kirjas Berliini saatkonda seisis: “Ma palun teil Ježovi eest väga hoolt kanda. Ta on tõsiselt haige, kuid ma ei oska hetkel hinnata tema olukorra tõsidust. Palun andke talle abi ja hoidke teda. Ta on hea mees ja väga hinnatud töötaja.” Mõnel korral saadeti Ježov isegi puhkusele, kuigi ta ise oleks parema meelega tööd edasi teinud. Stalin hoidis oma soosikut. Etteruttavalt võib öelda, et Stalin ei hoidnud Jezovit enda lähedal vaid sellepärast, et nautis tema seltskonda.

Reetur

Ježov aitas kaasa Stalini võimu kindlustamisele ja Nõukogude Liidus võimutäiuse saavutamisele. Tema abiga kõrvaldati Stalini vastased – nii kujuteldavad kui ka tegelikud – Nõukogude eliidi seast. Põhjenduseks toodi, et riikliku julgeoleku nimel on vaja kaadrit seestpoolt puhastada.

Ježov tõusis esile, kui 1934. aastal tapeti Leningradis NSV Liidu üks juhtfiguure ja Stalini lähikondne Sergei Kirov. Juhtum andis Stalinile ettekäände alustada sisevaenlaste väljajuurimist, sest Kirovi surma tõttu oli nüüd vaja leida „vandenõu” osalised ja nad maha lüüa. Nõukogude totalitarismi kontekstis võis see tähendada vaid seda, et käivitati vägivallakampaania, mille tulemuseks oli tuhandeid ohvreid.

Mõni tund pärast Kirovi surma alustas NKVD kahtlustatavate vahistamist Stalini koostatud nimekirja alusel. Operatsioon toimus Ježovi egiidi all. Algselt tegi ta koostööd Genrihh Jagodaga, kes oli sellel hetkel veel nominaalselt NKVD juht, vahistamaks juhtivad bolševikud Grigori Zinovjevi ja Lev Kamenevi koos nende toetajatega, võttes aluseks fabritseeritud süüdistused (enamasti "trotskistliku terrorismi" likvideerimiseks).

Oma pühendumuse demonstreerimiseks kirjutas Ježov hiljem oma raamatus peatüki “zinovjevistlikust vandenõust”, mida toimetas Stalin isiklikult. Ta ei saanud oma raamatut kunagi valmis. Järgnesid näidisprotsessid Moskvas 1935. aastal. Süüdistatavate vastu kogutud „tõendite” näol oli tegemist võltsingutega. Ježov piinas neid kehvade olemetingimustega – neil ei lubatud piisavalt magada või lülitati kambris temperatuur välja. Samuti ähvardati teha kurja nende lähedastele.

Süüdistatavatele Zinovjevile ja Kamenevile ning nende toetajatele lubati, et kui nad koostööd teevad, hoitakse neid elus. Kuid sellest ei peetud kinni ning nad lasti kohe maha pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist. Zinovjevi ja Kamelevi kolpadest eemaldatud kuulid võttis Jagoda endale mälestuseks.

Ometigi jäi toimiv koostöö Ježovi ja Jagoda vahel ajutiseks. Jagoda oli Stalini soosingut kaotamas. Stalin koguni ähvardas ühel hetkel tal “nina sisse lüüa”, kui ta oma ametialaseid puuduseid ei paranda.

Septembris 1936. aastal sai Ježovist uus siseasjade rahvakomissaar. Buhharin ja paljud teised uskusid, et see ametivahetus lõpetab ka terrori. Tol hetkel polnud Buhharinil muidugi aimugi, et ta langeb ka ise Stalini ja Ježovi repressioonide ohvriks. Stalin lubas hävitada kõik, kes tema positsiooni “ohustasid” ning selle ülesande täitmiseks sobis Ježovi juhitud NKVD just nagu valatult.

On alust uskuda, et Stalini “timukas” vaatas teiste maha nottimist pealt naudinguga. NKVD aastapäeva pidustustel 1936. aasta detsembris astus julgeolekuosakonna juhataja Karl Pauker, kes oli tuntud oma kunstilise ande poolest, üles numbriga. Seda jälgisid Stalin ja teised kõrged külalised, teiste seas ka Ježov. Pauker, kes oli parajalt purjus, taasetendas Zinovjevi viimaseid minuteid.

NKVD kõrilõikajad tirisid Paukeri kambrist välja ja hakkasid teda lohistama taparuumi poole. Pauker langes põlvili ja kiskudes enda “timukate” jalgu hakkas anuma: “Palun… jumala pärast, palun, seltsimehed… kutsuge Jossif Vissarionovitš! Ruumis tuli kuuldavale naerupahvak. Ka Stalin naeris. Nähes suure juhi reaktsiooni, nõuti Paukerit taas “lavale”. Seekord lisas Pauker oma tükile juurde religioosse varjundi. Stseeni haripunktis tõstis Pauker käed taeva poole ning, viidates Zinovjevi juudisoole, hüüdis: “Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand, on ainus”. Tüdinud Stalin ei naernud enam ja viipas Paukerile, et too lõpetaks. Õhtu oli hiline. Pärast seda õhtut oli Paukeril jäänud elada vaid 8 kuud.

Jesse Seeberg-Gordon on Austraalia uurija, kes on keskendunud Nõukogude perioodile. Ta lõpetas 2020. aastal Melbourne'i Ülikooli. Ta kirjutas oma lõputöö Austraalia 1974. aasta otsusest tunnustada Balti riikide annektsiooni, mis pälvis Brian Fitzpatricku auhinna (parima Austraalia ajaloo-alase uurimuse preemia). Ta on Eesti Mälu Instituudi praktikant.
 

Allikad

Alexander Orlov. The Secret History of Stalin’s Crimes. New York: Random House, 1953.

Geoffrey Hosking. A History of the Soviet Union, 1917-1991: Final Edition. London: Fontana Press, 1992.

Nikita Petrov & Mark Yansen. Stalin’s Fosterling - Nikolai Ezhov. Moscow: Rosspen, 2008.

Simon Sebag Montefiore. Stalin: The Court of the Red Tsar. New York: Vintage, 2007.