Müüt: Stalinil polnud muud valikut kui Natsi-Saksamaaga pakt sõlmida

Levinud eksiarvamuse kohaselt ei olnud Nõukogude Liidul muud valikut kui sõlmida Natsi-Saksamaaga 1939. aastal mittekallaletungileping, mis sai kahe ministri järgi nimeks Molotovi-Ribbentropi pakt. Tegelikult valmistus Stalin lepinguga oma võimupiire laiendama, sest sellele lisatud salajase lisaprotokolliga jagasid kaks totalitaarset riiki omavahel Euroopa sõltumatute riikide territooriumid huvisfäärideks, sillutades nii teed uue suure sõja puhkemiseks.

1939. aasta augustis sõlmitud Molotovi-Ribbentropi paktiga jagasid Saksamaa ja Nõukogude Liit rahvusvahelist õigust eirates huvipiirkonnad Ida- ja Kesk-Euroopas. Pakti alusel läksid NSV Liidu mõjusfääri Soome, Eesti, Läti, Poola idaosa (pragune Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene) ning Bessaraabia (praegune Moldova). Poola idaosa ja Leedu jäid Saksamaa huvipiirkonda.

1. septembril 1939 alustas Saksamaa sõda, et laiendada end Poola arvelt. Punaarmee tungis Poola 17. septembril 1939. Sellele järgnes kohutav veretöö, mille totalitaarsed režiimid panid toime okupeeritud aladel.

Enam kui kaheksakümmend aastat tagasi sõlmitud salalepingu kohta käibib siiani mitmeid väärarusaamu. Levinuim neist on eksiarvamus, et Stalinil polnud muud valikut kui Natsi-Saksamaaga pakt sõlmida. Niisugusel väitel puudub igasugune ajalooline alus.

Müüt pärineb Stalini ajast

Stalini käsitluses sillutas maailmasõjale teed lääneriikide kokkumäng Adolf Hitleriga ja talle tehtud järelandmised, mis julgustasid teda esitama üha uusi territoriaalseid nõudmisi. Mittekallaletungileping Saksamaaga oli Stalini "geniaalne" välispoliitiline samm, mille abil vältida Nõukogude-Saksa sõja puhkemist. Selle juurde käinud salaprotokollide olemasolu eitati kuni 1989. aastani ja väideti, et kogu lugu on lääneriikide väljamõeldis.

Nüüdseks on müüdi esialgne sisu mõneti muutunud. Tänapäeval püütakse rõhuda sellele, et pakt ei olnud vastuolus sõjaeelse rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud praktikaga. Ehkki salaprotokollide olemasolu ei ole võimalik enam eitada, on mindud seda teed, et lepet on püütud õigustada kui vajalikku abinõud, mille sõlmimiseni oli viinud lääneriikide lepituspoliitika. 

Selle näiteks on toodud 1938. aastal Saksamaa, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia sõlmitud kokkulepe (nn Müncheni sobing), mis lubas Hitleril liita sudeedisakslased Saksamaa külge (tookord järelandmisi tehes olid lääneriigid lootnud, et Hitlerit on võimalik rahustada ja ära hoida uue suure sõja puhkemist, kuid pärast seda, kui Wermacht 1939. aastal kogu Tšehhoslovakkia okupeeris, oli selge, et lepituspoliitika oli läbikukkunud).

Pakti sõlmimise ühe keskse õigustusena ongi toodud, et sarnased kokkulepped olid ka teistel Euroopa riikidel.

Lääneriigid olla aga eelistanud koostööd Natsi-Saksamaaga ja hoidunud Hitleri-vastasest liidust Nõukogude Liiduga, mispärast Stalinil ei jäänud muud üle, kui võita lääneriike "mängus, mida nad ise alustasid".

Müüdi levitajad

Seda müüti levitatakse peamiselt Venemaa avaliku meedia kanalites ja sotsiaalmeedias (näiteks Venemaa saatkondade Twitteri-kontodel). Samuti ametlikes sõnavõttudes. 2019. aastal ütles Venemaa president, et “Nõukogude Liit allkirjastas Saksamaaga mittekallaletungilepingu olukorras, kus teist võimalust ei olnud”.

Venemaal on hiljuti vastu võetud mitmeid seadusi, mis välistavad igasuguse võimaluse ametliku ajalooversiooni tõdedes kahelda. Näiteks on keelatud võrdsustada Nõukogude Liidu ja Natsi-Saksamaa rolli Teises maailmasõjas (“Nõukogude rahva võidu jäädvustamisest Suures Isamaasõjas 1941-1945”). 

Kummutame müüdi

Olulisi ajaloolisi detaile kõrvale jättes ja ajaloolist tõde väänates püütakse müüdi abil vastutust enda pealt ära lükata. Siiski on igasuguste paralleelide tõmbamine pakti ja Müncheni konverentsi vahel eksitav. Need ei olnud sarnased kokkulepped.

Ehkki lääneriikide lepituspoliitika oli ebaõnnestunud, siis põhines see lootusel, et sellega suudetakse Hitlerit rahustada ja sellega hoitakse ära uue suure sõja puhkemine. Mittekallaletungileping koos salajaste lisaprotokollidega NSV Liidu ja Saksamaal vahel piiritles kummagi riigi huvipiirkonnad Ida- ja Kagu-Euroopas, luues sellega eeldused uueks sõjaks.

Stalin ei olnud sunnitud Hitleriga lepet sõlmima, tal oli ka teisi võimalusi. NSV Liit pidas paralleelseid läbirääkimisi Suurbritannia ja Prantsusmaaga. Need kõnelused möödusid siiski raskelt. Nõukogude Liit oli esitanud tohutuid territoriaalseid nõudmisi, millega lääs ei nõustunud. 21. augustil katkestas Nõukogude pool läbirääkimised ja teine ​​osapool pidi Moskvast tühjade kätega lahkuma.

Pakti sõlmimine Hitleriga oli Stalini jaoks tähtis, kuna see võimaldas tal esialgu sõjast kõrvale jääda ning kindlustada, et Saksamaa ei ründaks.  Lisaks oli ta plaaninud laienemist läänes. Pakt andis talle võimaluse segamatult tegutseda. Kokkuvõttes viis selle ellurakendamine Stalini meelevalda jäänud riikide iseseisvuse kaotuseni ja tõi kaasa ulatuslikud repressioonid vallutatud territooriumitel.

Stalin oli soovinud, et puhkeks sõda Euroopa "kodanlike" riikide vahel, mille käigus need üksteist nõrgestaksid, et Nõukogude Liidul oleks võimalik laiendada kommunismi. Kapitalistid ja fašistid olid tema arvates lihtsalt ühe mündi erinevad pooled.

“Sõda käib kahe kapitalistlike riikide grupi vahel. Meil pole selle vastu midagi kui nad üksteisega raevukalt sõdivad ja teineteist nõrgestavad,” selgitas Stalin 7. septembril 1939. aastal.

“Poola riigi hävitamine tähendaks ühe kodanlik-natsionalistliku riigi kadumist. Mis on selles halba, kui me sotsialistlikku süsteemi uutele territooriumidele ja rahvastele laiendame.”

Lisaks sai Stalin kasu ka Nõukogude-Saksa kaubanduslepingutest, millega Saksamaa nõustus müüma Nõukogude Liidule sõjatehnikat ja kaasaegset relvastust. Vastutasuks saatis Nõukogude Liit Saksamaale sadu tuhandeid tonne strateegilist toorainet (takistades sellega Saksamaale mereblokaadi sisse seadmist). Ka Jaapan sai tänu paktile tarnida ressursse Saksamaale Trans-Siberi raudtee kaudu. Lõppkokkuvõttes sai kahe riigi majanduskoostööst suuremat majanduskasu Saksamaa (rohkem kui 200 miljoni marga ulatuses).

Nõukogude Liit oli õhutanud Saksamaad igati sõda alustama, ostudades sellele igakülgset toetust.

Müüt murtud

On väidetud, et Stalinil polnud muud valikud kui pakt sõlmida, kuna sarnaseid leppeid olid Hitleriga varem sõlminud ka teised riigid. Siiski erinevalt lääneriikide kokkulepetest Hitleriga, mis püüdsid sõda ära hoida, oli Stalini sooviks laiendada Nõukogude Liidu territooriumit teiste riikide arvelt.

Hitleri-vastane koalitsioon, mis kujunes 1941. aasta suvel, oleks võinud tekkida juba 1939. aastal, kui Stalin oleks seda vaid soovinud. Nõukogude Liidul olid käimas ka paralleelsed läbirääkimised Suubritannia ja Prantsusmaaga, mis katkestati pärast seda, kui Stalin oli saanud parema pakkumise kohta kinnituse Hitlerilt.

Pakti sõlmides andis Stalin Hitlerile vabad käed sõja alustamiseks. Sellega soovis ta nõrgestada Euroopa riike, mis pidi edaspidi andma Nõukogude Liidule võimaluse kommunismi levitamiseks. 

Kasutatud kirjandus

Banerji, Arup. “Notes on the Histories of History in the Soviet Union”. Economics and Political Weekly 41, no.9 (Mar. 4-10, 2006): pp.826-833.

Benn, David Wedgwood. “Russian Historians Defend the Molotov-Ribbentrop Pact”. International Affairs 87, no.3 (May 2011): pp.709-715

Carley, Michael Jabara. “Fiasco: The Anglo-Franco-Soviet Alliance That Never Was and the Unpublished British White Paper, 1939–1940”. The International History Review 41, no.4 (2019): pp.701-728.

Clark, Lloyd. Kursk: The Greatest Battle, Eastern Front 1943. United Kingdom: Headline Review, 2011.

Edele, Mark. “Fighting Russia’s History Wars: Vladimir Putin and the Codification of World War II”. History & Memory 29, no. 2 (Faller/Winter 2017): pp.90-124. 

Edele, Mark. Stalinism at War: The Soviet Union in World War 2. London; New York: Bloomsbury Academic, 2021.  

Finney, Patrick. Remembering the Road to World War Two: International History, National Identity, Collective Memory. New York: Routledge, 2010.

Manne, Robert. “Some British Light on the Nazi-Soviet Pact”. European Studies Review Vol. 11 (1981): pp.83-102.

Mitrovits, Miklós. “Background to the Molotov-Ribbentrop Pact: Legends and Facts”. Central European Horizons 1, no.1 (2020): pp.17-32.

Murphy, David E. What Stalin Knew: The Enigma of Barbarossa. New Haven: Yale University Press, 2005.

Nation, Craig R. Black Earth, Red Star: A History of Soviet Security Policy, 1917-1991. Ithaca: Cornell University Press, 1992.                                                                                                                                            

President of Russia. “CIS Informal Summit”. Published December 20, 2019. http://en.kremlin.ru/events/president/news/62376

Pons, Silvio. Stalin and the Inevitable War: 1936-1941. Portland: Frank Cass, 2002.

Savisaar, Edgar. “Keeping Faith with Estonia”. In Molotov-Ribbentrop Pact: Challenging Soviet History, edited by Heiki Lindpere, pp. 80-93. Tallinn: The Foreign Policy Institute, 2009. 

“Secret Supplementary Protocols of the Molotov-Ribbentrop Non-Aggression Pact, 1939”, September 1939. History and Public Policy Program Digital Archive, published in Nazi-Soviet Relations, 1939-1941: Documents from the Archives of the German Foreign Office. https://digitalarchive.wilsoncenter.org/document/110994