Märtsiküüditamise mälestuspäev. Küüditamine lapse silmade läbi

Ööl vastu 25. märtsi 1949. aastal algas küüditamisoperatsioon, mille käigus viidi Nõukogude võimu poolt Siberisse rohkem kui 22 000 Eesti inimest. Üks väljasaadetuist, Ellu-Eesi Uppin, meenutas projekti KoguMeLugu raames, kuidas ta koos perekonnaga küüditati ning milline oli elu Siberis.

"Ema oli hilja õhtul pesu pesnud. Ta oli väga väsinud, kuid ei olnud magama läinudki. Istus laua taga ja tukkus, kui varahommikul uksele koputati ning meile järele tuldi," räägib küüditamisööst Valgas tollal vaid üheksa-aastane tüdruk Ellu-Eesi Uppin.

Ema avas ukse ja tuppa astusid sisse püssimehed. Meile loeti ette otsus, et pere saadetakse Siberisse asumisele. Asjade pakkimiseks anti umbes kaks tundi. Ema võttis Siberisse kaasa õmblusmasina, millest hiljem oli palju abi. “See päästis meid tohutust näljast, mis oleks võinud ilma õmblusmasinata olla,” meenutas vanaproua.

Rong

Ellu-Eesi koos ema ja kahe õega pandi veoauto kasti ning viidi Keeni raudteejaama. Seal käsutati kogu pere vagunisse. „See oli tavaline loomavagun, naridega ja keskel väike ahi,” rääkis naine. Pereisa oli arreteeritud juba 1945. aastal väidetava koostöö eest Saksa okupatsioonivõimudega.

Edasi jätkus sõit mööda raudteed Novosibirski oblastisse. Peatuste ajal lubati inimestel välja minna ja kord päevas anti söögiks mingit suppi. Osa küüditatutest rongisõitu üle ei elanudki.  “Meie vagunis suri ka üks imik. Vanemad muidugi varjasid seda surma, sest kõik, kes surid visati kuhugi söehunnikutesse või kuhu juhtus. Nad tahtsid ikka oma last matta,” meenutas ta läbielatut.

Siberis

Kui rong kohale jõudis, aeti inimesed vagunist välja ja lasti terve öö õues külma käes olla. “Oli veel talvine ja lumerohke, kuigi oli juba aprill,” meenub talle. Hommikul tulid voorimehed hobustega ja asusid rahvast kolhoosidesse laiali vedama. Nende pere asukohaks sai Novosibirski linnast umbes 150 km kaugusel asunud kolhoos, kus kogu perekond asus elama ühte toakesse.

Eestlastesse suhtuti kohapeal hästi ja suhted kohalikega olid head. “Üldiselt olid kohalikud inimesed sõbralikud ja heatahtlikud. Üksikud olid vaid õelad,” rääkis ta.

Mõni aasta hiljem õnnestus emal muldonn soetada, kus ei olnud vett ega väljakäiku. Seinad sooja ei pidanud ja põrand oli mullast. Ellu-Eesil on selgelt meeles, kuidas üks kord kevadise suurvee ajal eluase kokku vajus. Ema ja tema vanem õde pidid muldonni uuesti mätastest kokku laduma. Sel ajal pidi väike Ellu-Eesi käima ema asemel kolhoosis tööl.

Siberis olles tuli Ellu-Eesil ka kooli minna. Lastel tööd teha ei tulnud, kuid nälg sundis teda ikka suviti koos õega kolhoosipõllule minema. “Läksime puhtalt sellepärast, et lõuna ajal tükike leiba saada,” selgitas ta.

Kolhoosielu oli trööstitu, sest masinaid oli väga vähe ja kõike tehti käsitsi. Tööd tuli teha aastaringselt ilma puhkepäevadeta. Raha töötegemise eest ei makstud ja normipäevade eest tasuti viljaga. “Sügisel sai ema 18 kg nisuteri. See oli siis aastapalk. Ela siis nii nelja inimesega!”

Kuna kolmel järjestikusel aastal oli väga suur põud, osutus elu asumisel pere jaoks väga rängaks. Alles 1954. aasta sügisel oli võimalik korjata head saaki. “Koguaeg oli ainult üks unistus, et oleks ometi ükskord elus saanud veel leiba süüa,” meenutas naine karme aegu.

Kodust eemalolek põhjustas neis kõigis ahastust ja igatsust. “Kodu oli koguaeg meeles ja kõik ihkasid Eestisse tagasi saada.”

Koju naasmine

Pärast Stalini surma 1953. aastal võeti Nõukogude Liidus vastu amnestiaotsus, mille alusel sai vabaks ka 9-aastaselt Siberisse saadetud Ellu-Eesi. “Esimese amnestiaga vabastati need, kes olid küüditamishetkel nooremad kui 13-aastased. Need, kes olid siis vanemad, ei saanud. Minu vanem õde oli 13-aastaseks saanud veebruaris. Märtsis küüditati. Teda ei vabastatud,” selgitas ta.

Ellu-Eesil tuli üksinda 1954. aastal Eestisse tagasi tulla, samal ajal kui pere jäi veel mitmeks aastaks asumisele.  Pärast üheksapäevast kojusõitu jõudis Ellu-Eesi Valka ja kolis tädi juurde elama. “Kohale jõudes olin 15-aastane, kuid keegi ei uskunud, et ma nii vana olen,” rääkis ta. Siberi elutingimused olid kasvavale organismile oma mõju avaldanud, mistõttu nägi ta välja umbes 10-aastane.

Lõputu koduigatsus ja elutahe andsid ka teistele pereliikmetele jõudu Siberi karmid aastad üle elada ning koju tagasi pöörduda. “Õed pääsesid Eestimaale 1958. aastal ja ema 1963. aastal,” rääkis Ellu-Eesi Uppin. Pärast vangilaagrit saadeti isa veel aastateks asumisele. 1956. aastal lubati mees pere juurde elama. Tagasi kodumaale pääses ta alles 1967. aastal.