Märtsiküüditamine. Raskusi täis teekond Siberisse

Ajaloolane, Tartu Ülikooli arhiivinduse kaasprofessor Aigi Rahi-Tamm kirjeldab arhiivmaterjalidele ja mälestustele tuginedes 1949. aasta märtsis Siberisse vägivaldselt küüditatud Eesti kodanike katsumusi teel sihtkohta. Märtsiküüditamist viidi ellu NSV Liidu Ministrite Nõukogu 1949. aasta määruse nr 390-138ss alusel, mille kohaselt tuli küüditada kolmest Balti riigist kokku 87 000 inimest (nende seas vanurid ja lapsed), keda tembeldati „kulakuteks“, „bandiitideks“, „natsionalistideks“ jne. Eestist küüditati märtsis 1949 üle 20 000 inimese.

Artikkel on pärit Eesti Mälu Instituudi toimetistest nr 2 „Toimik „Priboi“. Artikleid ja dokumente 1949. aasta märtsiküüditamisest“ (toim. Meelis Saueauk, Meelis Maripuu, 2020). Raamatu saab osta TÜ kirjastuse poest või raamatukauplusest.

Vastavalt NSV Liidu siseministeeriumi 24. veebruari 1949 plaanile, millega pandi paika toimingud ja juhised uue väljasaadetute kontingendi vastuvõtmiseks, transportimiseks ja elama paigutamiseks, tuli Baltikumist küüditatavad toimetada Jakuutia ANSV, Habarovski ja Krasnojarski krai, Tomski, Novosibirski, Omski, Irkutski ja Amuuri oblasti kolhoosidesse ja sovhoosidesse.

Märtsi alguseks tuli kohtadel kokku koguda andmed, mis kinnitasid piirkonna valmisolekut võtta vastu välja saadetute kontingent, sisaldades sh teavet ilmastiku tingimuste kohta – kas ja kuivõrd võiks saabuva kevade algus, jääminek, kevadine sula jms mõjutada väljasaadetute laialipaigutamist konkreetsetesse kohtadesse. Ühtlasi tuli kaasa aidata ešelonide komplekteerimisele.

Eriti hinnas olid need operatiivtöötajad, kes olid varem osalenud ešelonide saatmisel ja kel oli kogemusi teekonnal esinevate probleemide lahendamisel. Nõndasamuti otsiti NSV Liidu siseministeeriumist isikuid, keda saata lähetusse kohtadele, et seal ette valmistada väljasaadetute vastuvõtt ning majutus.

Ešelonid tuli varustada meditsiinipersonaliga, mis jäi NSV Liidu tervishoiuministeeriumi tagada[1]. Igale ešelonile oli määratud konvoiülem ning ešeloniülem, kellel omakorda olid asetäitjad operatiiv- ja majandusalal.

1949. aasta märtsikuu viimastel päevadel läks Eestist teele 19 eriešeloni rohkem kui 20 000 inimesega. Narva kaudu liikusid ešelonid numbritega 97301–97310, Petseri kaudu 97311–97319[2].

Sõideti peamiselt öösiti ja suurlinnu vältides, päevasel ajal seisti sageli kõrvalistel haruteedel. Inimesed vagunites proovisid mõistatada, kuhu nende tee viib. Vaguni seinalaudade vahele uuristati auke, et välja piiludes teekonnast pisutki aimu saada.

Sõideti peamiselt öösiti ja suurlinnu vältides, päevasel ajal seisti sageli kõrvalistel haruteedel. Inimesed vagunites proovisid mõistatada, kuhu nende tee viib. Vaguni seinalaudade vahele uuristati auke, et välja piiludes teekonnast pisutki aimu saada. Rohkem selgust saadi pärast Uurali mäestiku läbimist, kui taibati, et ees ootavad Siberi lagendikud ja taiga. Teekonnal oldud kolmest-neljast nädalast kujunes küüditatutele omaette eluetapp – vagunis püüti tekkinud olukorda seletada endale ja saatusekaaslastele. Seal toibuti pisut ka esimesest šokist.

Kinnipidamisel etteloetud otsus eluks ajaks väljasaatmise kohta ei selgitanud toimuva põhjusi ega andnud vastuseid hinge kriipivatele küsimustele. Mure ja teadmatus tekitasid ühtviisi ahastust ning viha.

Vagunites, kus oli koos rohkem vanemaid inimesi, haigeid ning väikelapsi, oli üldine meeleolu eriti rõhutud. Mida edasi Siberi poole, seda sagedasemaks muutusid ka surmajuhtumid just laste ja vanurite seas. Eesti jaamades prooviti lähedastele ja tuttavatele toimuva kohta veel viimaseid teateid läkitada. Paljud vagunitest väljapoetatud kirjad kogus valvemeeskond küll kokku, ent arvestatava koguse kirju toimetasid märkajad adressaatideni.

Kui ešelonid liikvele läksid, võeti paljudes vagunites laul üles, piiri ületamisel kõlas enamasti Eesti hümn või mõni hingele kallis viis, nagu „Jää vabaks, Eesti meri“, „Mu isamaa armas“ jt. 1940. aastal olid deporteeritavad poolakad laulnud kogu teekonna kestel hingestatult religioosseid hümne, pärast mida keelati vagunites laulmine ära.[3]

Kuivõrd sellest korraldusest kinni peeti, sõltus ennekõike saatjate meeleoludest. Kinnipeetuid transporditi kahe- või neljateljelistes vangivagunites, mille küljed oli varustatud lükandustega, trellitatud aknaluugid asusid kõrgel lae all, rahvas nimetas neid loomavaguniteks. Ešelonides olid läbisegi 25- ja 60-tonnised vagunid.

Vagunite sisemus polnud kaugeltki ühesugune. Enamasti olid seintele paigutatud kahekordsed narid, harvem lavatsid, osa vagunites olid ühel pool narid, teisel pool lavats. Samas oli ka narideta vaguneid, kus tuli kössitada kottide ja kompsude otsas.

Ešeloniga liideti ka mõned kaubavagunid küüditavate asjade ja küttega. Külmade ilmade tõttu vajasid vagunid kütmist. Vaguni keskossa või nurka oli paigutatud väike raudahi – buržuika. Paremini läks neil, kellel oli, millega seda kütta. On ridamisi juhtumeid, kus kütte muretsemine oli jäetud küüditatute endi hooleks. Lõputu külmatunne muutis inimesed ümbritseva suhtes apaatseks, mida süvendasid veelgi pesematus ja kiiresti levivad täid.

Laastavaid tundeid tekitas ka loomulike vajaduste rahuldamine. Enamasti oli vagunisse pandud mõni pang vee ja väljaheidete (parask) tarbeks. Mitmelgi pool raiuti eakate, haigete ja laste tarbeks vaguni põrandasse auk. Võõrastele silmadele piinlikku „hädapangil“ käimist prooviti riietega varjata. Eestis inimesi vagunitest välja ei lubatud, esimesed peatused tehti Petseri ja Pihkva läheduses.

 

Seal ootas ees uus katsumus – kuidas leevendada ihuvajadusi, kui ümberringi on lage väli, püssimehed, mehed, naised, omad ja võõrad kõik läbisegi? Psüühilistel põhjustel tekkis paljudel kõhukinnisus, mis võis hiljem verejooksuga lõppeda. Põgenemiste kartuses lubati esialgu vagunitest välja vaid mõnekümneks minutiks ja kaugemale kui viis meetrit minna ei tohtinud.

Pärast Uuraleid hakati vagunitest sagedamini välja lubama. Mäletatakse, et kord ööpäevas peatuti mõnes jaamas pikemalt, et hankida sooja suppi, mida väljastati einelaudadest ja jaamarestoranidest. Toiduga varustati ešelone väga erinevalt, kuigi juhendi[4] järgi tuli teekonnal kõigile eriümberasustatavatele anda ööpäevas tasuta kaks korda sooja toitu ja normi järgi leiba, samuti tuli kaks korda ööpäevas anda kuuma vett.

Ešeloni ülemale oli selleks määratud 10 rubla ööpäevas isiku kohta. Raha andmine toidu asemel oli kategooriliselt keelatud, kuigi leidub näiteid, kus väikelaste emadele anti raha piima ostmiseks jm. Esialgu oli võimalik toituda kodunt kaasavõetust, mida jagati ka teistega, eriti nendega, kes olid vagunisse tõstetud otse tänavalt, ilma igasuguste varudeta. Teekonnal jagatav supp mitte ainult ei maitsenud, vaid tekitas enamusel kõhulahtisuse, nii et mõistlikum oli selle tarbimisest loobuda.

Võimaluse korral hangiti lisa kohalikelt, kes müüsid jaamades piima, juurvilju, mune jm söödavat. Varude kahanedes tuli leppida toidupunktides jagatavaga. Toidu kättesaamiseks pidi ešeloni ülem ööpäev enne saabumist telegraafi teel söögikohta teavitama, oluline oli kinni pidada eelnevalt kokku lepitud marsruudist. Söögi ja kuuma vee kättesaamiseks määrati igale vagunile vanem, kelleks olid sageli väikelaste emad selle arvestusega, et ega nad ilma lasteta ikka ära ei põgene.

Oluline oli vene keele oskus. Vanema kohustuste hulka arvati ka korra ja puhtuse hoidmine vagunis, sealviibijate nimekirja koostamine ja ešeloni ülema abistamine kohalolekukontrolli läbiviimisel. Samuti pidi vanem teavitama konvoid peatusesse mahajäänutest ja inimestevahelistest arusaamatustest.

Probleemide korral, puudutas see siis ešeloni liikumist, kütte ja toiduga varustamist või haigestunute haiglasse ravile saatmist, pidi ešeloni ülem pöörduma kohaliku MVD ja miilitsaorganite poole, kes olid kohustatud abi osutama. Teekonnal haigestunud tuli esmalt ümber paigutada isolaatorvagunisse ja seejärel toimetada ravile lähimasse haiglasse, kust nad pärast paranemist sihtkohta edasi saata tuli.

Kuigi ešeloni meeskonna koosseisu kuulusid arst ja kaks meditsiiniõde, siis mälestuste järgi nähti neid sõidu kestel harva, kui üldse. Haigete hooldamine oli pere ja kaaslaste mure, inimeste seisund ei näinud konvoeerijaid huvitavat, aeg-ajalt käidud vaid küsimas, kas haigeid on.

Nii mitmeski vagunis leidus ohtlikke nakkusi, tuberkuloosi, sarlakeid jm põdevaid haigeid, kelle isoleerimist hakkas nakkumishirmus rahvas ise häälekalt nõudma.

Nii mitmeski vagunis leidus ohtlikke nakkusi, tuberkuloosi, sarlakeid jm põdevaid haigeid, kelle isoleerimist hakkas nakkumishirmus rahvas ise häälekalt nõudma. Kuna sellega kaasnes perekonnast ja kaaslastest lahutamine, üritati haigusi varjata. Teated haigestunute, surnute ja enesetapu sooritanute kohta on erinevad.

ENSV MVD 3. eriosakonna ülema asetäitja kapten Kovalenko 1949. aasta 30. mai aruande järgi suri teekonnal 45, rongilt võeti haiguse tõttu maha 62 ja julgeoleku korraldusel 6 inimest. [5]

Nende arvude täpsust on keeruline kinnitada. Surnukehad tuli akti alusel üle anda raudteemiilitsale. On teadmata, kuidas laipadega toimiti või kuhu need maeti. Enamasti mäletatakse, et surnu viidi küttevagunisse või poetati pimeduse varjus kuhugi.

Paljud raskes seisundis kodunt äratoodud surid lähimate nädalate ja kuude kestel. Vintsutustele ei pidanud vastu ka hulk lapsi. „Meie vagunis oli kõige õnnetum Reiali pere, poeg Eedi põdes ilmselt tiisikust, ema murdis vagunist sisse või välja minnes jalaluu, ta oli nii kannatlik inimene, et teised ei saanud teada tema õnnetusest enne kui meid hakati lõppjaamas välja laadima, papa Reial kannatas vist neeruhaiguse käes, suri päev enne kohale jõudmist, ta põrm tõsteti siis lihtsalt kusagil jaamas vagunist välja, mis edasi tehti, sellest meile ei teatatud.“[6]

Saatemeeskonna põhiline mure oli ära hoida põgenemisi. Nende ennetamise ja nurjamise eest vastutas ešeloniülema asetäitja operatiivalal. Põgenemise korral tuli organiseerida jälitus. Intsidentide ennetamiseks koguti teekonnal andmeid „kahtlaste“ isikute kohta, keda arvati enam olevat üksikud, mitte perekonnainimesed. Selleks tuli värvata informaatorid, keda juhendi kohaselt pidi igas vagunis olema vähemalt kaks. Küüditatute meeleolu uuriti jalutamise, toidu, kütuse jm jagamise käigus.

Kahtlasteks peeti isikuid, kes proovisid luua kontakte konvoiga, et saata näiteks kirju või hankida alkohoolseid jooke. Põgenemisaltid isikud tuli võtta tugevdatud valve alla.[7] Tabatud põgenikud tuli tuua ešeloni tagasi, demonstreerimaks põgenemise tulutust. Rakendatud meetmetest hoolimata õnnestus vähemalt 12-l Eestist küüditatul põgeneda.

Näiteks Samuel Sooväli sai jooksu Moskva lähedasest jaamast, Ivo-Heiki Mahnke kusagil Kesk-Venemaal. Eestisse tagasi jõudnult liitusid mõlemad noormehed organisatsiooniga Tartu noorte sinine leegion ja ründasid (haavasid) küüditamisel osalenud täitev komitee esimeest. Juuni keskel nad tabati ning neile määrati Erinõupidamise otsusega Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a jt alusel 25 aastat vabadusekaotust töölaagris. Sooväli saadeti pärast vabastamist asumisele Omski oblasti Kormilovka rajooni. [8]Ivo-Heiki Mahnke, kellele määrati samuti 25 karistusaastat, vabanes vangilaagrist 1960. aastal.[9]

Korrarikkujatele võis ešeloniülem teha märkusi ja noomitusi või koostada akti isiku vastutusele võtmise kohta tema sihtkohta jõudmisel. Suuremate korratuste organiseerijad tuli kohe ešelonist eemaldada ja üle anda kohalikule miilitsale. Juhendi järgi pidid konvoeerijad oma suhtumises väljasaadetutesse olema nõudlikud, kuid mitte pahatahtlikud. Mälestustes on konvoeerijaid kirjeldatud erinevalt – väga labase käitumisega tegelaste kõrval leidus ka sõbralikumaid ning kaastundlikke sõdureid.

Aigi Rahi-Tamm (s. 1965) on 2014. aastast Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi arhiivinduse osakonna juhataja, alates 2021. aastast arhiivinduse kaasprofessor. Ta on Eestit okupeerinud totalitaarsete režiimide tegevusest põhjustatud kahjude uurimise komisjoni liige. Rahi-Tamm on osalenud paljudes rahvusvahelistes projektides ja tegelenud uurimistööga Stanfordi Ülikoolis USA-s ning Jena Ülikoolis Saksamaal. Ta on kirjutanud hulganisti teadusartikleid ning tema kaastöid leidub mitmes väljaandes.