Marksistlik kultuurirevolutsioon ja internatsionaalne kultuuripoliitika. I osa
Internatsionaalse kasvatuse ja kultuurirevolutsiooni lõpptulemuseks pidi kujunema täiesti uus inimühendus — „nõukogude rahvas“, kirjutab ajaloolane Peeter Kaasik.
„Sotsialistliku rahvusliku kultuuri” teke omandas piirid „kultuurirevolutsiooni” käigus. Tegemist oli mõistega, mille võiks sovetlikus kõnepruugis lahti sõnastada järgmiselt: „Kultuurirevolutsiooni all mõistame sotsialistliku riigi juhitavat, kogu rahva aktiivsel osavõtul toimuvat pikaajalist revolutsiooniliste muudatuste protsessi ühiskonna vaimses elus.“
Rõhk peab olema sõnadel “riigi juhitav protsess”, sest tegemist ei olnud iseenesliku ega evolutsiooniliselt toimuva protsessiga. Pealegi võib teise poole tähelepanuta jätta, sest totalitarism ei näinud ette mingit rahvahulkade tulenevat algatust, kuigi seda propagandas igal pool esile tõsteti.
Võikama vormi omandas „kultuurirevolutsioon” kommunistlikus Hiinas.[1] NSV Liidus oli see palju tagasihoidlikum, kuid tal oli siiski otseste repressioonide kõrval ka samu sadistlikke jooni: loomeinimesi sunniti avalikult pattu kahetsema ning loomingust lahti ütlema, esinema enesekriitiliste patukahetsuskirjadega ning teravalt ka kolleege kritiseerima.
Revolutsioonijärgset kultuuritegevust iseloomustas üldistavalt kõige selle soosimine, mis teravalt vastandus varasemale kultuuritegevusele. Kusjuures puudus ühtne kaanon. 1920. aastad olid n-ö rühmituste ajajärk, seda nii kirjanduses kui kujutavas kunstis. Eristuvad selgelt apoliitilised (imažinistid) ja proletaarsed. Oli ka neid, kes ei kuulunud otseselt ühtegi rühmitusse, aga keda sellest hoolimata salliti ("papuchiki"). Vahest tuntuim neist oli Mihhail Bulgakov.
Proletaarsetest rühmitustest võiks eraldi nimetada kahte mõjukamat: „Lef” („Levõi Front”) ja „Proletkult” („Proletarnaja Kultura”). Esimese juhtfiguuriks oli Vladimir Majakovski. Sellesse kuulusid veel Boris Pasternak, futuristlik poeet Velimir Hlebnikov, režissöör Dziga Hvertov jt. Olemuselt esindas „Lef” agitatsioonilist tänavakunsti. Põhilised žanrid olid loosung, agitatsioon, dokfilm. Tegemist oli n-ö sotsiaalse tellimusega, kus põhieesmärk oli propageerida uusi ideid ja kaasa aidata „uue maailma“ ehitamisele.
„Proletkult” loodi 1917. aastal. Idee oli käinud välja bolševike juhtiv kultuuriteoreetik Anatoli Lunatšarski. Rühmituse ideoloogideks olid peale tema veel Aleksander Bogdanov ja Aleksei Gastev. Rõhuasetus oli kunsti klassiteadvusel, põhjendusega, et inimesel polegi peale klassiteadvuse muud teadvust. Kunst pidi olema loodud proletaarlaste poolt (kuigi enamus rühmituse liikmed ei olnud proletaarset päritolu).
Vanast kultuuritraditsioonist soovitati üle võtta ainult kõige „eesrindlikum” osa. Kohati kalduti sellega tõsistesse liialdustesse, mis tõi kaasa isegi bolševike liidrite kriitika. Näiteks idee, et võrdsuse saavutamiseks oleks kirjaoskamatuse asemel lihtsam likvideerida hoopis kirjaoskus. Inimsuhetes rõhutati, et uues ühiskonnas pole perekonnale kohta ja lapsi peab kasvatama ühiskond. Esitati ka oma nägemus „proletaarse keele” kohta, mis propageeris lühidalt kokkuvõttes „telegrammistiili”, millest kujunes mõnevõrra hiljem välja pseudoteaduslik „materialistlik keeleteadus“, mis pani keele arengu sõltuvusse marksistlikust klassivõitluse ideoloogiast.[2]
Natukene hiljem koondusid loomeinimesed juba n-ö kutseorganisatsioonidesse, mis kandsid nimetusi RAPP ehk Vene Proletaarsete Kirjanike Assotsiatsioon; RAPM ehk Vene Proletaarsete Muusikute Assotsiatsioon; AHRR ehk Revolutsioonilise Venemaa Kunstnike Assotsiatsioon; AHR ehk Revolutsioonikunstnike Assotsiatsioon; RAPH ehk Vene Proletaarsete Kunstnike Assotsiatsioon.[3] Neid ühendusi iseloomustas senise kultuuripärandi eitamine ning põhieesmärgiks seati „proletaarse kultuuri” tootmine, mis pidi vastanduma varasemale kultuuritraditsioonile.
1930. aastate alguses pandi kaanonivabale „kultuuriveiderdamisele” piir kui sotsialistlikule riigile kohatu ja vaatajale-kuulajale arusaamatu tegevus. See asendati juba kindlate sotsialistliku realismi kaanonitega. Olgu siinkohal esitatud kommunistliku kultuuriteoreetiku A. Jegolini definitsioon:
„Sotsialistlik realism kujuneb proletaarse revolutsioonilise võitluse baasil, toetub oma edasisel arengul sotsialistliku ülesehitustöö praktikale. Sotsialistlik realism nõuab tegelikkuse igakülgset kujutamist, tema revolutsioonilises arenemises. Sotsialistliku realismi meetod eeldab, et juhindutaks loomingus neist ideedest mis innustavad rahvast võitlusele kommunismi ülesehitamise eest. [...] Sotsialistlik realism erineb realismist selles, et ta selgesti näeb tegelikkuse arenemise juhtivat tendentsi ja seepärast on tal suur jõud uue kindlustamisel ja vana eitamisel.“[4]
Ei varjatud, et kunstiline tase on teisejärguline ning sotsialistliku kultuuri puhul on olulisem kasvatuslik roll. Kultuurirevolutsioon oli rahvuspoliitika ja internatsionaalse kasvatuse seisukohast oluline seetõttu, et sotsialistliku rahvuse kujunemine oli ühtne protsess, mille osised sõltusid üksteisest ja täiendasid üksteist. Kultuurirevolutsiooni lõppsaaduseks pidi olema “üldinimlik internatsionaalne kultuur”.
Kultuuri sokutamine klassivõitluse kontseptsiooni oli küll keeruline, kuid sovetlikud propagandistid leidsid sellele siiski selgituse. Väideti, et kultuuri sotsiaalne sisu väljendus eelkõige valitseva tootmisviisi peegelduses, väljendades ühiskonna klassihuve ja ühiskonna ideoloogilisi tõekspidamisi. Lahtiseletatult määras kultuuri vormi ühelt poolt selle sotsialistlik sisu ja teiselt poolt rahvuslik eripära (ehk rahvuse kujunemise tingimused ja iseärasused).
Rahvuslik kultuur sai klassivõitluse seisukohalt kujuneda ainult kapitalistliku formatsiooni tekkimise perioodil ning see allus üldistele seaduspärasustele. Teiselt poolt omandas kultuur klassiühiskonnas ka „klassiiseloomu”: kapitalistliku ühiskonna rahvuslik kultuur peegeldas kapitalismile omaseid klassivastuolusid. Rahvuslikus vormis väljendunud kapitalistliku ühiskonna kultuuri kaks sisu: kodanlik ja proletaarne. See lõhestas kultuuri kaheks vastuoluliseks osaks, mida sidus küll ühtne rahvuslik vorm, kuid need väljendanud erinevaid huve ja ideoloogiat. Seega lähtudes leninlikust printsiibist: „igas väljakujunenud rahvuses on kaks rahvust ja igas kultuuris kaks kultuuri”. Lenin ise võttis selle nägemuse kokku järgmiselt:
„Igas rahvuslikus kultuuris on kas või väljaarenematud demokraatliku ja sotsialistliku kultuuri elemendid, sest igas rahvuses on töötavad ja ekspluateerivad hulgad, kelle elutingimused paratamatult tekitavad demokraatlikku ja sotsialistlikku ideoloogiat. Kuid igas rahvuses on ka kodanlik kultuur (enamasti aga veel mustsajaline ja klerikaalne) – sealjuures mitte ainult „elementide” näol, vaid valitseva kultuuri näol. Sellepärast „rahvuslik kultuur” üldse on mõisnike, pappide ja kodanluse kultuur.”[5]
Seega oli valitsevaks kultuuriks kapitalistlikus ühiskonnas „ekspluateerijate kultuur”. Kultuuris väljendunud see eelkõige „kasumi tagaajamisena” ja „töörahva hulkade vaimses pimeduses hoidmisena” ning nimetatud hulkadele takistuste seadmises kultuuriviljade nautimisel. Põhjus oli lihtne: nii oli ekspluateerimine ohutum ja tulusam. Ühelt poolt oli see „pimendamine” seotud religiooniga, teiselt poolt kultuuri madalamate vormide propageerimisega (ehk töölistele kättesaadavuses). Vastandus sellele kultuurivormile „ekspluateeritavate rahvahulkade progressiivne ja võitlev kultuur”.
NSV Liidu ajaloos oli etappe, kui lõhet uue ja vana vahel kujutati täiesti ületamatuna, kuid stalinismi-järgsel ajal jõuti siiski seisukohale, et „kodanlikust kultuurist” on võimalik üht-teist progressiivset üle võtta, ning kui kasutada „sotsialistlikku kriitikameelt” siis võib kodanlikku kultuuri mõõdukates kogustes ka tarbida. Sellise vahepealse kultuurikategooria kohta oli kasutusel ka omaette termin „demokraatlik kultuur”. Tegemist oli kultuurisuunaga, mis oli lahku löönud kodanlikust kultuurist, kuid polnud veel revolutsiooniline, vaid piirdus kriitilise suhtumisega kodanlikesse ideedesse. Üldiselt oli tegemist kõikuva kultuurivormiga, millel oli halb omadus kalduda pigem kodanliku kui proletaarse kultuuri suunas.
Kuna teooria kohaselt oli kapitalism hukule määratud, siis pidi „kodanlik rahvus“ ümber kujunema „sotsialistlikuks rahvuseks“ (või „rahvaks“). Kodanliku rahvuse kujunemise pikk protsess kestis halvemal juhul mitu sajandit. Sotsialistliku rahvusega seda probleemi polnud ning NSV Liidu rahvuste näitel kestis see teoorias vaid paarkümmend aastat. Kujunes uus sotsialistlik majanduselu, mis tõi kaasa rahvuse uued jooned psüühilises laadis.[6] Need olid eelduseks jõuda kultuurivaldkonnas kvalitatiivselt uuele tasemele – võidutses „sotsialistlik rahvuslik kultuur”, mis teooria kohaselt oli „proletaarselt humaanne, sotsialistlik, internatsionaalne, väljendas rahva huvisid ja taotlusi ning see oli loodud rahva poolt ja kogu rahva tarbeks”.
Kui püüda seda segast teooriat lahti seletada, siis see oli miski, mis oli kriitiliselt läbi töötanud eelneva kultuuripärandi ja võtnud üle vaid "progressiivse" ning heitnud kõrvale kõik, mis oli „iganenud ja reaktsiooniline” (religioon, idealism, kosmopolitism, natsionalism, formalism jms). Siit tulenes ka üldine sotsialistliku realismi kontseptsioon: „sisult sotsialistlik – vormilt rahvuslik”, mis peegeldas kommunismi ehitava rahvuse sotsiaal-majanduslikku progressi.[7]
Rahvuste ajaloo ja kultuuriväärtuste hindamisel kasutati Lenini teesi, et igas kultuuris leidub midagi väärtuslikku ja progressiivset, see aga, mis on iganenud, tuleb hävitada. Stalinismi ajal tähendas see rahvuskultuuri, rahvusliku intelligentsi, ajaloomälestiste, dokumentide, raamatute hävitamist, lisaks moonutati ajalugu, vaikiti maha sündmusi ja inimesi, püüdes kõik “ebasobiva” inimeste mälust minema pühkida, kasutades selleks haridus- ja kultuuripoliitikat ning agressiivset propagandat. Parem polnud olukord ka hilisemal ajal, mil rahvusteadvuse hävitamiseks kasutati peenemaid vahendeid ning hävitustöö asendus vaimse ruineerimisega.
Ideoloogia nägi ette rahvuse arenguvõimaluste ammendamise. Massiteadvust toideti demagoogiliste väidetega:
- kaovad küll rahvuslikud erinevused, kuid ei kao rahvused;
- emakeele vahetusega ei kaasne rahvuskuuluvuse vahetus;
- internatsionaalsus ei tõrju välja rahvuslikku.
Vastupidi: teooria kohaselt pidi rahvuskultuuri olukord minema seoses sellega järjest paremaks. Natsionalismikontseptsioonis pandi ühte patta nii suur- kui väikerahva natsionalism ehk rahvusteadvus ja šovinism. Ühtlasi ei pööratud tähelepanu põhimõttelisele vahele, et suurriiklik natsionalism tähendab alati teiste rahvuste väärtuste ründamist, väikerahva natsionalism seevastu kaitseb oma rahvusväärtusi ning tal puudub märkimisväärselt võime mõjutada suurrahva rahvuslikke väärtusi. Sellega tehti kohustuslikuks võõrrahva kultuuri integreerimise rahvuskultuuri ja seda nimetati internatsionaalseks kultuurirevolutsiooniks. Igasugust vastupanu hinnati natsionalismiilmingute kategooriates.[8]
Kultuurirevolutsiooni ja internatsionaalse kasvatuse lõppeesmärk – homo soveticus
Kultuurirevolutsiooni ja internatsionaalse kasvatustöö lõpptulemuseks pidi olema täiesti uus ja originaalne inimühendus „nõukogude rahvas“. See ei jäänud pidama kongresside sisututesse resolutsioonidesse, vaid sai kandvaks terminiks rahvussuhete alal. Rahvuslikele joontele avaldati tunnustust edaspidi ainult niipalju, kui palju oli mingi rahvus uue inimühenduse loomisel kaasa löönud. Mõistagi lõid kaasa kõik, kuid „eriti suur vene rahvas“. Sovetlik totalitaarne ühiskond rõhus „ühtsusele“, „võrdsusele“, „ühenäolisusele“ jms. Ideaaliks oli see, et kõik räägiksid riigis (tulevikus ka maailmas) ühte keelt ning mõtleksid ühte moodi.
Selleks oli vaja välja kujundada „nõukogude inimese teadvus“. See koosnes mitmest komponendist:
- Moraaliteadvus pidi aitama eristada õigeid isikuid ja ajaloosündmuseid valedest (st nõukogulik allikakriitika, mida õpetati erinevate „punaste ainete“ raames). Eelkõige tuli pooldada NLKP seisukohti, mis edasikaebamisele ei kuulunud;
- sotsiaalmajandusliku teadvuse abil tuli mõista inimestevahelist ebavõrdsust ja luua illusioon täielikust võrdsusest kommunistlikus ühiskonnas;
- poliitilise teadvuse kaudu tuli hinnata Nõukogude võimu, mis olevat loonud kõige parema ühiskonna maailma ajaloos;
- identiteediteadvuse kaudu pidi eestlane tundma ühtekuuluvust nõukogude rahvaga ning tunnistama oma kodumaana NSV Liitu;
- ajalooteadvuse väljakujundamine tähendas võimet teada kõiki olulisemaid nõukogude võimu rajamise, kindlustamise ja kaitsmisega seotud küsimusi, mis pidi selgitama ajaloo arengut – kommunismi poole.[9]
Internatsionaalne kasvatustöö oli siinkohal väga tihedalt seotud kultuurirevolutsiooni kontseptsiooniga. Tegemist oli pikaajalise programmiga kogu vaimse elu ümberkorraldamiseks, mis pidi viima „arenenud kommunisti“ tekkimisele, kes oli vaba kodanlikust klassipositsioonist ja vääradest ideoloogiatest. Rahvuste hävitamisel oli oluline hävitada eelkõige kultuur, keel ning ajalooteadvus. Tõhusamaks vahendiks olid süstemaatilised repressioonid kultuurikandjate vastu ning sotsiaalse struktuuri lammutamine. Täpsemalt samastati rahvas riigiga, kus etnilistel struktuuridel kohta polnud. Sellest tingituna tõsteti au sisse loosungid rahvaste ühtesulamisest ning assimileerumisest kui progressiivsest protsessist. Võidelda tuli selliste nähtustega nagu: natsionalism, rahvuslik piiratus, suletus, egoism, kosmopolitism jpm. Nendes kategooriates hinnati ka kultuuri.
Rahvusliku terviklikkuse ja kultuuritraditsiooni lõhkumisega nõrgestati tema vastupanuvõimet assimilatsioonile, sest rahvus säilib senikaua kuni püsib ühine kultuur ja rahvuslik eneseteadvus. Assimileeritav rahvus lõhenes kaheks: assimileerunuteks (või peaaegu assimileerunuteks) ja „endasse sulgunud grupiks“, kes vaatamata kõigele säilitas vana kultuuritraditsiooni. Nende kahe rühma vahel valitses terav konflikt ning vastuolulisel kombel kujunes assimileerunud isik tavaliselt kõige suuremaks šovinistiks, venestajaks ja rahvuskultuuri hävitajaks.
Omalaadne joon oli veel see, et repressiivne kultuurirevolutsioon ei tabanud mitte ainult vähemusrahvusi, vaid ka venelasi ning viimaseid veel kõige rängemini. Lisaks vähemusrahvuste eliidile hävitati ka venelaste vaimne eliit kui kultuurilise ja etnilise identiteedi kandja. Kui keiserliku Venemaa eesmärgiks oli sulandada vähemused vene kultuuri- ja keeleruumi, siis sovetlik totalitarism seadis eesmärgiks hävitada teiste kõrval ka vene kultuur. Sellega on ka mõistetav, miks NSV Liidus propageeriti aastakümneid juurte läbilõikamist, rahvaste mehaanilist segamist, ümberasustamist ja segaabielusid. Rahvaste kiirel segamisel juurutati segakultuuri, mis kaotas kultuuri juured ja traditsiooni järjepidevuse ning tekitas surrogaatkultuuri. Sellesse tühja kohta oli lihtne sisse suruda n-ö ideologiseeritud massikultuuri, mis ei püstita küsimusi, vaid andis valmis vastuseid.
Töötajate Internatsionaalse Liikumise (Interrinde) asutamise puhul, 19.07.1988. Allikas: Rahvusarhiiv
Totalitaarne riik püsis ainult indiviididel, kes ei esitanud küsimusi ega teadvustanud alternatiive. Riik võttis endale kohustuse inimese eest mõtelda, teda kaitsta ja toetada ning vastutasuks nõudis, et inimene kuuluks täielikult riigile. „Uus inimene“ oli visa tekkima, kuid kasvatustöö ei olnud ka päris tulemusteta. Ideaalist oli NSV Liidu lõpuaastateks valmis saadud homo soveticuse prototüüp küll kaugel, soovida jättis nii töössesuhtumine, kui moraalne pale, ning erilist huvi ei ilmutanud ta ei nõukogude kultuuri ega propaganda vastu, kuid põhikomponendid olid tal siiski olemas – tal puudus rahvus, kultuur ja iseseisev mõtlemisvõime ning partei otsuseid ei seadnud ta samuti kahtluse alla. Tegemist oli indiviidiga, kes polnud kujunenud ajaloo ja kultuuriprotsesside loomulikus käigus, vaid riigi poolt suunatud ideoloogia abil.[10]
Kasutatud kirjandus:
[1] Vt lähemalt Cultural revolution in Russia, 1928–1931, edited by Sheila Fitzpatrick (Bloomington : Indiana University Press, 1984); Barbara Barnouin, Yu Changgen, Chinese foreign policy during the cultural revolution (London : Kegan Paul International, 1998).
[2] Vt lähemalt В. Алпатов, История одного мифа : Марр и марризм (Москва : Наука, 1991); В. Алпатов, 150 языков и политика 1917–2000 : социолингвистические проблемы СССР и постсоветского пространства (Москва : Крафт+ : ИВ РАН, 2000); Paul Ariste, „Akadeemik N. Marr – nõukogude keeleteaduse looja,” Looming, nr. 10 (1949): 1256; Georgi Serdjutšenko, N. J. Marri osa materialistliku keeleõpetuse arendamises (Tallinn : Eesti Riiklik Kirjastus, 1950).
[3] Рапп, Российская Ассоциация Пролетарских Писалтелей; Рапм, Российская Ассоциация Пролетарских Музыкантов); Ахрр, Ассоциация Художников Революционной России; Ахр, Ассоциация Художников Революции; Рапх, Российская Aссоциация Пролетарских Художников.
[4] Aleksandr Jegolin, Kirjandusteaduse küsimusi J. V. Stalini keeleteadusalaste tööde valguses (Tallinn : Eesti Riiklik Kirjastus, 1952), 8–9, 29;
[5] Vt V. Lenin, „Kriitilisi märkmeid rahvusküsimuse kohta,” Rahvus- ja koloniaalküsimus (Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus), 118.
[6] Jossif Stalin, Marksism ja rahvusküsimus (Tallinn : Eesti Riiklik Kirjastus, 1953), 17–23.
[7] Viive Külaots, „Kultuurirevolutsiooni osast eesti sotsialistliku rahvuse kujunemisel,” Eesti sotsialistliku rahvuse kujunemisest (Tallinn : Eesti Raamat, 1970), 29–60; I. Ševtšuk, K. Põder, Rahvuslikud ja internatsionaalsed elemendid rahvuskultuurides (Tallinn : Eesti NSV ühing Teadus, 1978); Peet Lepik, „Nõukogude kultuur ja ideoloogia,” Eesti kultuur 1940. aastate teisel poolel = Estonian culture in the second half of the 1940s: Acta Universitas Scientiarum Socialium et Artis Educandi Tallinnensis = Tallinna Pedagoogikaülikooli Toimetised: Humaniora A19, toimetanud ja koostanud Kaalu Kirme, Maris Kirme (Tallinn : TPÜ, 2001), 9–16; Haljand Udam, „Totalitaarse võimu semiootilised praktikad,” Vikerkaar, nr. 10/11 (1998): 138–144.
[8] Reet Kandimaa, „Rahvuslikust eneseteadvuse ideoloogilisest mõjutamisest 1970–80ndail aastail,” Eesti Kommunist, nr. 11 (1989): 36–37.
[9] Anu Raudsepp, Ajaloo õpetamise korraldus Eesti NSV eesti õppekeelega üldhariduskoolides 1944–1985 (Tartu : Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005), 96.
[10] Vt lähemalt Mart Nutt, „Homo soveticus’e sündroom,” Looming, nr 2 (1989): 221–225.