Isiksused
Ideoloogia

Lühiülevaade kommunismi ajaloost. I osa: ajaloolised eelkäijad

Edward Kanterian, Kenti Ülikool, 31. August 2021

19. sajandil maailma avalikkuse ette astunud kommunism oli edasiarendus juba antiikautorite kirjatöödest pärit utoopilistele ühiskonnakorraldustele. Kenti Ülikooli filosoofia lektor Edward Kanterian kirjeldab kommunismi ideoloogia ajaloolist kujunemist – idee sünnist antiikajal kommunistlike süsteemide loomiseni 20. sajandil.

Artikli esimeses osas tutvustatakse antiik- ja keskaja mõtlejate käsitusi ning varasema ajaloo jooksul esinenud sporaadilisi katseid kommunistliku ideaali ellurakendamiseks.

Hiljem ilmuvas artikli teises osas kirjeldatakse kommunismi idee kiiret levikut 19. sajandi tööstusrevolutsiooni kontekstis ning sellele järgnenud ebaõnnestunud katseid kommunismi riigivõimu abil teostada.

Kommunismi idee

Marx
Karl Marx oli 19. sajandi filosoof ja majandusteadlane, keda peetakse kommunismi ideoloogia rajajaks. Allikas: Wikimedia Commons

Kommunism tugineb arvamusele, et eraomandi kaotamine ja üleminek ühisomandile teeb lõpu inimlikule viletsusele – kaotab kõik ühiskondlikud hädad, igasuguse ebaõigluse, rõhumise ja ebavõrdsuse. Selline määratlus on lai ja mitmetahuline. Me võime selles näha kolme mõõdet: moraalset, majanduslikku ja poliitilist. Igal neist on oma positiivne või negatiivne külg.

(a) Moraalne mõõde seisneb selles, et inimene kui sotsiaalne olend on õnnetu ja ebatäiuslik, kuna ta on võõrdunud oma tõelisest olemusest (negatiivne), ent tal on võimalik saada taas õnnelikuks ja täiuslikuks (positiivne). Kannatustest on võimalik vabaneda.

(b) Majanduslik mõõde seisneb selles, et kannatusi põhjustab eristus “minu oma” ja “sinu oma” (teisisõnu eraomand), mis põhineb inimeste soovil omandada ja omada erakaupu, mille kättesaadavus on piiratud (negatiivne). Inimkannatused lõpevad aga siis, kui vabaneda omandihimust ja kaotada eraomand (positiivne). Kannatused lõpetab üleminek uuele majanduskorrale.

(c) Poliitiline mõõde, mis on tulevikku vaatav ja juhiseid andev, osutab, et siirde elluviimiseks ühiskonnas peavad inimesed ühiselt pingutama. Ühiskonna ümberkorraldamine, mis on alguses revolutsiooniline ja verine, nõuab inimestelt ohvreid ja pingutusi (negatiivne), kuid läbi kannatuste saabub peagi lunastus ja inimesed jõuavad parema ning õnnelikuma ühiskonnani (positiivne). Kannatustest saab vabaneda, kui puhkeb revolutsioon ja kehtestatakse uus majanduskord.

Kommunism ei olnud vaid üheks episoodiks ajaloos, mis piirduks 19. ja 20. sajandiga. Kogu ajaloo vältel on kommunistlikke ideid esinenud mitmesugustes vormides nii Euroopas kui ka mujal maailmas. Seda seetõttu, et paljud ideed ei ole olnud ainuüksi kommunismile omased.

Moraalne mõõde on väga laialdaselt levinud. Seda esineb ka teistes ideoloogiates, mütoloogiates ja religioonides. Väga raske oleks leida ühtegi teist traditsioonilist moraalisüsteemi, mis ei rajaneks eeldusel, et inimkond on hädas ja otsib teed lunastuse, täiuslikkuse ja õnne juurde.

Majanduslik mõõde on palju konkreetsem, kuid ka laialt levinud. See põhineb arusaamal, et erinevalt loomadest on inimesed võimelised looma varalisi suhteid (olgu siis üksikisikute või kollektiividena). Nad moodustavad ühiskondi ja loovad varalisi suhteid reguleerivaid õigusnorme. Väärtustavad seda, mis kuulub neile ja mis teistele. Ihkavad seda, mis neile veel ei kuulu. Puudujäägi täitmiseks kauplevad teineteisega. Loovad uusi turge ja lõpuks raha, mis muudab kauplemise lihtsamaks. Naudivad kauplemisest saadavat kasumit, materiaalset rikkust.

Üks võimalus on võtta sellist majandusarengut kui loomulikku ühiskondlikku protsessi ja lasta sellel areneda vastavalt oma seadustele, ilma liigse sekkumiseta. Nagu me teame, võib majandusareng endaga tuua kaasa ka kahjulikke tagajärgi. See võib viia rikkuse ebavõrdse jaotumiseni; tõepoolest, mõiste „rikkus” ise näib viitavat majanduslikule ebavõrdsusele.

Teine võimalus on keskenduda majandusarengu negatiivsetele tagajärgedele.  Rikkus võib kahjustada ka jõukaid. Kiindumine maistesse asjadesse viib nad moraalse allakäiguni. Seepärast tuleks sellest loobuda. Tuleb likvideerida sotsiaalsed struktuurid ja vabaneda isiklikest kiusatustest, mis on negatiivsete tagajärgedeni viinud. Poliitilised seisukohad on eri käsitustes kõige enam erinenud.

Et näha, kuidas ajalooliselt need kolm mõõdet – moraalne, majanduslik ja poliitiline – omavahel põimuvad, vaatame mõningaid näiteid Euroopa mõtteloost. Väidan, et võime täheldada teatud radikaliseerumise mustrit või dünaamikat. Selle näitlikustamiseks tutvustan ja toon esile erinevate mõtlejate ideid antiikajast, keskajast ja kaasajast.
 

II. Esimene faas: kommunism antiikajal

Ehkki kuldajastu müüt ei ole ainuüksi omane kommunismile, käib see tihti sellega kaasas. Kunagi väga ammu elasid inimesed või nende täiuslikumad esivanemad üheskoos harmoonias, jagades ühisvara ja maa kõiki saadusi. Ühtäkki muutus inimene ahneks ja saamahimuliseks ning see põhjustas kannatusi.

Hesiodos oli üks esimesi, kes ülistas oma poeemis “Tööd ja päevad” (u 700 eKr) müütilist kuldaega. Alguses elasid inimesed rahus ja kõigile jagus hüvesid. Siis hakkas inimesi taga kihutama “häbiväärne saamahimu” koos omandihimuga. Pärast seda leidsid nad end viletsast olevikust, „kapitalistlikust” rauaajast. Hesiodost ei saa aga kommunistiks pidada, sest ta ei väitnud, et peaksime naasma kuldaega. See ei olnudki meie võimuses. Tema käsituses puudus poliitiline mõõde.

Igatsust kaotatud paradiisi järele esineb ka teiste antiikautorite teostes. Rooma luuletaja Ovidius rääkis oma "Metamorfoosides" (8. pKr) ajast, mil valitses Saturn ja kõike omati kollektiivselt nagu “päikest ja tuult”. See oli kaua aega enne seda, kui inimesed muutusid “ääretult omandihimuliseks”.

plato
Platon ja Aristoteles, kaks kõige tähelepanuväärsemat Vana-Kreeka filosoofi. Allikas:  Wikimedia Commons

Poliitilist mõõdet kohtame esimest korda Platoni kirjatöödes. Oma teoses “Riik” kirjeldas ta ühiskonda, kus linnriigi valitsejatel ja valvuritel ei tohtinud olla mingit eraomandit. Nad võisid vaid jagada omavahel polise vara. See pidi tagama, et nad poleks rikutud rahast ja võimuihast. Sellisena ei laienenud kommunism ühiskonnale tervikuna, vaid ainult ühele ühiskonnaklassile.

Kuid Platon nägi ka oma vaimusilmas ette ühiskonda, kus kõik inimesed oma maist vara ühiselt jagavad. Ta kirjutas: “Raha ja vooruslikkus on nagu kaks kaaluvihti, kui üks tõuseb üles, siis teine langeb alla.” Kui tahame luua ühiskonda, mis koosneks vooruslikest kodanikest, tuleb kaotada nii raha kui ka eraomand. “Sõpradel on kogu vara ühisomandis,” rõhutas Platon.  Oma hilisemates töödes on Platon aga skeptiline, kas sellist kollektivistlikku riiki on üldse võimalik luua. Platoni teostes omandas kommunismi ideaal oma esimese teoreetilise aluspõhja. See ei olnud eraldi teooria, vaid oli osaks tema vooruseõpetusest.

Sarnaseid mõttevälgatusi leiame nii küünikute, sofistide kui ka stoikude tekstidest. Stoitsistliku koolkonna rajaja Zenon Kitionist (surnud 262 pKr) soovib, et pöörduksime tagasi pastoraalse elu puhtuse juurde. See oleks “elu väljaspool linnu”, seaduseid, kohtuid, templeid ning raha. Kõik inimesed kannaksid selles egalitaarses ühiskonnas samu riideid, “järgivad samu eluviise ja korda, nagu loomakari, kes toitub võrdsetel alustel ühisel karjamaal”. See kõlab nagu mõni kaasaegne kommunistlik riik – näiteks Mao Zedongi ideaalriik.

Oluline erinevus on aga selles, et antiikaja filosoofia nägi, et inimese isikliku vooruse saavutamine oli kommunistliku süsteemi tekkimise eeltingimus. Kaasaegsete kommunistide arvates on aga ideaalse ühiskonna ehitamise eeltingimuseks “uue inimese” loomine. Vajadusel selleks ka jõudu rakendades.

Aristoteles, Platoni õpilane, oli üks esimesi, kes oma õpetaja seisukohad hülgas ja koguni need ümber lükkas. Tema argumendid teoses “Poliitika” on veel tänapäevalgi tähelepanuväärsed.

Esiteks, kahe klassi süsteem, kus ühel pool on targad, kuid varatud valitsejad ja teisel pool rikkad, kuid vähem targad kodanikud, viib sotsiaalsete konfliktideni. Kuna valitsejate toimetulek sõltub täielikult kodanikest, nõrgestab see valitsejate positsiooni, ning nad muutuvad väljapressimise ja korruptsiooni suhtes haavatavaks.

Teiseks, riik, mis põhineb täielikult kollektiivsel omandil, pressib kõik monoliitseks tervikuks, kus iga indiviid on riigi nägu. Kuid see hävitaks riigi, sest riik ei koosne mitte ainult paljudest, vaid ka erinevatest isikutest.

Kolmandaks, eraomand on õnne loomulik allikas; seda mõõdukalt nautides pole selles midagi taunimisväärset. Eraomand võimaldab tegeleda heategevusega. Ning ainult “omandi kasutamise kaudu” saab arendada vabaduse voorust.

Neljandaks, ühiskondliku erimeelsuse juured ei ole ainult materiaalses ebavõrdsuses; need võivad tekkida ka jaotuse ebavõrdsusest, täielikust egalitarismist, kui "edukaid ja vähem edukaid koheldakse võrdselt".

Viimaks, eraomandil põhinev ühiskond on parem kui kollektiivsel, sest siis vastutab iga omanik selle eest, mis talle kuulub, ilma teiste sekkumiseta.

Üldiselt on Aristotelese jaoks eraomandi kaotamine vastuolus inimese olemusega, ning ta peab seda riskantseks ettevõtmiseks, kuna me ei tea ühtegi taolise majandussüsteemiga edukat riiki. See väide kehtib ka tänapäeval, enam kui sajand pärast bolševike revolutsiooni ja kommunistliku riigi loomise katseid.

Aristoteles ise pooldas segasüsteemi: „parem, kui vara jääb erakätesse; aga me võiksime seda üheskoos kasutada”. See nõuab moraalset arengut, mis saab võimalikuks läbi hariduse. Me ei vaja poliitiliselt pealesunnitud eraomandi kaotamist. Ta tsiteerib Platonit: “Sõpradel on kõik ühine,” ent lisab, et “see on igaühe isiklik voorus, mis tagab omandi ühise kasutamise”.
 

III. Teine faas: kristlus ja kommunism keskajal

Aristotelese mõõdukas ja pragmaatiline lähenemine vajus järgnevatel sajanditel unustusse. Tema kirjatööd said taas kättesaadavaks ladina keeles alles 12. sajandil. Kristlik õpetus sillutas teed kommunismi idee uuele levikule. Uuest Testamendist loeme, et isiklik omand võib saada lunastusteel takerduseks. Rahasse suhtutakse pigem ettevaatlikkusega. Jeesus ütleb evangeeliumide vahendusel: “Hõlpsam on kaamelil minna läbi nõelasilma kui rikkal minna Jumala riiki!”.

Oma jüngritele soovitas Jeesus minna rännuteele ilma rahata ja varudeta. Samuti andis ta rikastele nõu oma vara maha müüa ja see vaestele kinkida. Öeldakse, et Jeruusalemma algkoguduse, mis tekkis pärast Kristuse ülestõusmist, liikmed loobusid eraomandist ja jagasid „kõike“, andes kõigile vastavalt nende vajadustele.

Kuid kas Jeesus kuulutas, et eraomand on olemuslikult halb? See ei ole päris selge. Ta ei öelnud kunagi, et rikastel ei ole võimalik pääseda taevariiki ega nõudnud vaesust. Jeesus üksnes hoiatas inimesi, et nad ei astuks raha tõttu jumala teelt kõrvale.

Kirikuisade suhtumine eraomandisse oli kahetine. Mõned, näiteks Johannes Kuldsuu (surnud 407 pKr), pidasid eraomandit olemuslikult kurjaks. Ta pöördus uuesti kuldajastu müüdi juurde: kuna Jumal andis maa kõigile inimestele võrdsetel alustel, siis on ebaõiglane võtta mingi maatükk ainuomandisse; asjade isekas jagamine "minu" ja "sinu" omaks toob endaga kaasa sõja ja kurjuse.

Teised kirikuisad, näiteks Klement Aleksandriast (surnud 215 pKr), tegi vahet omandil ja omandi kasutamisel ning väitis, et omand ei ole iseenesest hea ega halb. Hoopis see, kuidas omandiga ümber käiakse, võib olla üks või teine. Kõik sõltub sellest, mida omanik enda varaga teeb. Tegelikult on see hoopis inimese tahte ja moraali küsimus, millele peaksime rohkem tähelepanu pöörama.

Igatahes väitsid kõik kirikuisad ja ka hilisemad kristlikud mõtlejad (seda kuni 13. sajandini), et maa peaks kuuluma kõikide inimeste ühisomandisse, nii nagu see oli olnud kuldajal (paradiisiaias). See oli majandusideaaliks, isegi kui paljudel neist tuli möönda, et elu ilma omandita oli võimalik üksnes enne pattulangemist. Ning võttes arvesse inimlikku ebatäiuslikkust, oli eraomand normaalne. See tähendas utoopilise kommunismiideaali segunemist kapitalismi aluspõhimõttega.

Siiski oli olemas ka palju radikaalsem kristluse suund, mis keskendus teispoolsusele. See julgustas inimesi võtma omaks ranget ja askeetlikku eluviisi, mida varakristluses praktiseeriti üksiklastena Süüria ja Egiptuse kõrbes, hiljem organiseeritumal kujul kloostrites. Ning kõige lõpuks vaimuliku ordudes vendade seas.

Lisaks on kõrgkeskajast, eriti 12. sajandist, teada mitte-klerikaalseid või isegi anti-klerikaalseid rahvaliikumisi nagu valdeslased, begiinid, katarid, lollardid, hussiidid jt. Kõik need grupid, olenemata sellest, kas nad kuulusid katoliku kirikusse või mitte, püüdsid elada lihtsat elu Kristuse ja apostlite jälgedes käies ning loobusid kas eraomandist või mõnel äärmuslikul juhul, nagu frantsisklaste puhul, kogu varast.

Levinud oli arusaam, et kristlikku täiuslikkust on võimalik saavutada vaid alandlikkuse, karskuse ja ühisvara jagamise kaudu. Frantsisklaste vaated olid kõige äärmuslikumad. Igasugusest omandist, sh ka kollektiivsest omandist, tuli loobuda ning järgida vaesusideaali. Need kerjusmungad lähtusid sellest, et paradiisiaias kui ka algkristlikus kogukonnas pruugiti üksnes neid hüvesid, mida me ellujäämiseks hädasti vajati. Õigus seesuguseid asju kasutada oli kooskõlas iga inimese loomuõigusega. Vaesus seisneski asjade kasutamises ilma neid omamata.

Frantsisklased nägid igasuguses omandis patu märki. Näiteks toodi kloostrid, kes jagasid oma vara, kuid olid siiski korrumpeerunud. Paljud kloostrid olid suurmaavaldajad ja omasid tohutuid rikkusi, näiteks tsistertslased. Iroonilisel kombel juhtus midagi sarnast ka kerjusmungaordudega, kes said väga populaarseks, aga ka väga rikkaks.

cistercians
Tsistertslaste ideaal oli vaesus, mille saavutamiseks tuli loobuda eraomandist. Allikas: Wikimedia Commons


Mõned täpsustused tuleks siinkohal veel lisada. Esiteks tuleb märkida, et frantsisklaste käsitust omandist ei saa nimetada kommunismiks esimeses peatükis toodud määratluse kohaselt, kuna see oleks eeldanud ühisvara olemasolu. Seepärast võiksime eristada “eraomandil põhinevat kommunismi” (communism of property) “eraomandita kommunismist” (communism of use) ning seostada frantsisklaste käsitust viimasega. Tegemist oleks ilmselt kõige radikaalseima kommunismi vormiga, mida endale ette suudame manada. See omapärane ja veidi ebaharilik vaade ilmub Marxi kirjutistes sajandeid hiljem uuesti. Sellest tuleb juttu hiljem.

Teiseks, “eraomandita kommunism” (communism of use) seisab silmitsi terve rea õiguslike ja isegi põhimõtteliste küsimustega. Näiteks nagu osad vendade kriitikud märkisid, on väga raske rääkida üksnes asjade kasutamisest. Kui mulle antakse söömiseks õun, siis ma kasutan või tarbin seda ning olen selle omanik. Kerjusmungad püüdsid sellest probleemist mööda vaadata. 13. sajandil leiti sellele formaalne lahendus. Kogu frantsisklaste vara hakkas kuuluma ametlikult Pühale Toolile ning vendadel oli õigus seda vara kasutada. Selline lahendus oli ka paljude kaasaegsete jaoks küsitav. See ju näitab, et “eraomandita kommunismil”, omandist täielikul loobumisel, tulevad ette selged piirid; see saab olla võimalik üksnes siis, kui omand kuulub mingi institutsiooni või isiku eeskoste alla, olgugi, et juriidilise fiktsioonina.

Seepärast, kolmandaks, frantsisklaste käsitus kommunismist on mõeldav ainuüksi väiksemates kogukondades, mitte kogu ühiskonnas. Enamgi veel, kogukonnad peaksid olema moodustatud vabatahtlikkuse alusel ja olema suunatud oma liikmete vaimsele või kõlbelisele arenemisele. See kehtib ka teiste kommunismi idee katsetuste kohta kristlikus traditsioonis.

Neljandaks, kui 13. sajandil Aristotelese tööd uuesti välja ilmusid ja tema omandikäsitus uuesti laiemat tuntust kogus, peeti omandiiha inimese jaoks taas loomulikuks, mida ei saanud hukka mõista rohkem kui inimeste kaasasündinud patusust. Seda vaadet jagas üha rohkem ka kirik ise.

Vara kui loomulikku õigust hakkasid kaitsma paljud kanoonikud ja teoloogid, eriti aga Aquino Thomas oma teoses Summa Theologiae (“Teoloogia summa”). Ta kanoniseeriti pühakuks 14. sajandil Paavst Johannes XXII poolt, kes ei olnud mitte ainult kommunismi vastu, vaid kuulutas isegi eraomandi pühaks, väites, et see oli olemas isegi paradiisiaias. Sellega ei hüljanud ta üksnes frantsisklaste vaateid, aga ütles lahti ka kirikuisade kommunistlikust utopismist.

Organisatsioonis seespool suutis kirik radikaalseid kommunistlikke ilminguid ohjata. Ent anti-klerikaalseid kommunistlikke liikumisi oli raskem maha rahustada. Näiteks selliseid, mis püüdsid oma usulisi tõekspidamisi viia ellu sõjalise jõuga. Sellised olid hussiitide liikumise radikaalse suuna esindajad taboriidid 15. sajandi Böömimaal.

Hussiitide liikumise asutaja Jan Hus (surnud 1415) oli mõjutatud radikaalsest inglise usujuhist John Wycliffe’i (surnud 1384) kirjutistest. Wycliffe oli inspireeritud frantsisklaste põhimõtetest, kritiseeris kirikut, et see on maiseks asutuseks muutunud ja taunis selle korruptsiooni. Ta nõudis, et kirik peab loobuma oma varadest ilmaliku võimu kasuks (mis oli selleks hetkeks väga palju tugevnenud).

Jan Hus kasutas omakorda Wycliffe seisukohti Tšehhi rahvuslikus võitluses. Ta kasutas eelkäija argumente relvana poliitilises ja usulises vastasseisus, ning lootis nende toel vabastada esmalt tšehhid ja seejärel ülejäänud kristlaskonna.

Kirik põletas Jan Husi tuleriidal. Pärast seda husiitide liikumine hoogustus veelgi ning esile pürgis selle radikaalne tiib – taboriidid. Nende sõnul oli käimas viimane lahing antikristusega, kellel oli kontroll kiriku ja kõigi taboriitide vastaste üle. Nad ise uskusid, et nad on Jumala poolt äravalitud ja patust vabad. Patused on teised.

Igavene rahuriik pidi kohe olema ukse ees. Seal taastatakse kõigi (päästetud) inimeste algne võrdsus. Puuduvad klassid, vara, võim. Enne on vaja, et toimuks viimane lahing, kus head jõud pidid saatana ja tema käsilased alistama. Üks revolutsionääridest kirjutas: “Õiglased saavad siis rõõmustada, nähes kättemaksu ja pestes oma käsi patuste veres”.

Taboriidide ideoloogias on olemas kõik kolm kommunismi mõõdet, mida sai essee alguses kirjeldatud. Peab aga lisama, et taboriidid olid nõrk poliitiline jõud ja nad ei suutnud ühiskonda mõjutada sellisel määral nagu nad oleksid soovinud. Tegelikult hävitati nad ise mõõdukamate husiitide poolt ja jõudude poolt, kes olid huvitatud status quo säilimisest.

Edward Kanterian on Kenti Ülikooli filosoofialektor. Tema peamised uurimisvaldkonnad on metafüüsika, loogika ja keelefilosoofia ning kaasaegne filosoofia.

 

Soovituslik kirjandus

Anne Applebaum, Gulag. A History, 2004

Isaiah Berlin, The Sense of Reality, 1996

David Burr, The Spiritual Franciscans. From Protest to Persecution in the Century after Saint Francis, 2001

Norman Cohn, The Pursuit of the Millenium. Revolutionary Millenarians and Mystical Anarchists of the Middle Ages, 1970

Stephane Courtois (ed.), The Black Book of Communism: Crimes, Terror, Repression, 1999

Doyne Dawson, Cities of God. Communist Utopias in Greek Thought, 1992

Friedrich Engels, Principles of Communism, 1847

Clarke Garrett, Respectable Folly. Millenarians and the French Revolution in France and England, 2019

Alexander Gray, The Socialist Tradition Moses to Lenin, 1946

Hans Kelsen, The Political Theory of Bolshevism. A Critical Analysis, 1949

Arthur Koestler, The Invisible Writing, 1954

Leszek Kołakowski, Is God Happy?, 2012

Leszek Kołakowski, Main Currents of Marxism, 2005

Arnold Künzli, Mein und Dein. Zur Ideengeschichte der Eigentumsfeindschaft, 1986

Karl Marx, The Communist Manifesto, 1848

Richard Pipes, Communism: A History, 2003

Aleksandr Solzhenitsyn, The Gulag Archipelago 1918-1956, 2018

Brian Tierney, The Idea of Natural Rights. Studies on Natural Rights, Natural Law, and Church Law 1150-1625, 1997

Aleksander Wat, My Century, 1003

Nicolas Werth, Le cimetière d’espoir, 2019