Lühiülevaade Itaalia kommunismi ajaloost

Teise maailmasõja järgselt paiknes läänemaailma suurimaid kommunistlikke parteisid Itaalias. Sel ajal olid parteil Nõukogude Liiduga soojad ja sõbralikud suhted, kuid järgmistel kümnenditel aset leidnud sündmused lõid nendesse mõra. Hruštsovi paljastused Stalini kuritegudest ning Nõukogude armee sekkumine Ungaris, Tšehoslovakkias ja Afganistanis tõid kaasa Itaalia kommunistide järkjärgulise eemaldumiseni Nõukogude Liidust. Selle tulemusel võeti 1970. aastatel omaks nn “eurokommunismi” teooria.

Itaalia kommunismi mõistet võib seostada paljude erinevate teemadega. Tänaseni kiidetakse riigi kommunistlikke juhte, näiteks Enrico Berlinguerit, nende poliitiste oskuste ja panuse eest Itaalia ühiskonda. Seda ka inimeste poolt, kes üldiselt toetavad parempoolset maailmavaadet. Mõned sündmused on jäänud endiselt segaseks. Näiteks kristlike demokraatide liidri Aldo Moro mõrv, mis pandi toime vasakäärmusliku terroriorganisatsiooni Punased Brigaadid poolt.

Itaalia Kommunistlik Partei (edaspidi IKP) asutati 1921. aastal Toscana maakonna linnas Livornos pärast eraldumist Itaalia Sotsialistlikust Parteist (edaspidi ISP). Sellest sai peagi Lääne kommunismi peamine tugipunkt. Vaid mõni aastat varem võimu haaranud bolševike mõju parteile oli märgatav. IKP kuulus algusest peale Komiterni ja hiljem Kominformi (Kommunistlik Informatsioonibüroo) ning juhindus Lenini õpetusest toetudes kohalikule töölisklassile.

Varem sotsialistliku partei killustumiseni viinud kaks fraktsiooni kuulusid üheskoos IKP ridadesse: Antonio Gramsci juhitud fraktsioon "Uus kord" (“Ordine Nuovo”), mis esindas bolševistlike ideoloogiat ja Nicola Bombacci juhitud “Maksimalistide” (“Massimalisti”) fraktsioon. Viimase ridadesse kuulus ka Benito Mussolini, kes hiljem koos paljude teistega liitus fašitidega.

Kui jätta kõrvale, et bolševike mõju IKP-le oli märgatav ja fakt, et ilma 1917. aasta revolutsioonita poleks parteid eksisteerinudki, siis omandas Itaalia kommunism kohe alguses palju demokraatlikuma ilme. Isegi dialektilistes vaidlustes vältis Antonio Gramsci fraasi “proletariaadi diktatuur” ning eelistas kasutada selle asemel “töölisklassi ülemvõimu”. Vihjates sellega, et töölisklass jõuab võimule järk-järgult ja vägivallatu protsessi kaudu.

Vähemalt esialgu juhindus IKP Lenini väljatöötatud “demokraatliku tsentrismi” põhimõttest, kuid ei süüvinud liialt ideoloogilistesse dogmadesse. Selle asemel proovis partei vastata itaallaste tegelikele vajadustele, näiteks parandada avalikke teenuseid või tugevdada majandust ning kaitsta kodanike põhivabadusi, kes 1946. aasta ametliku parteiprogrammi kohaselt oleksid pidanud elama “tööliste demokraatlikus vabariigis, mida juhib parlamentaarne esindusvõim”.

Teise maailmasõja aegne vastupanuliikumine

Benito Mussolini fašistliku režiimi ajal keelati kõik opositsiooniparteid. Seda näitlikustab sotsialistide liidri Giacomo Matteotti poliitiline mõrv, mis leidis aset 1921. aasta juunis. Ta leiti surnuna mõni nädal pärast kirglikku kõnet, milles mõistis hukka Mussolini diktatuuri. Itaalia Kommunistlik Partei keelustati 1926. aastal, mil selle liikmed läksid põranda alla. Nendel aastatel kindlustas Antonio Gramsci endale võimupositsiooni erakonnas, mis pärast tema arreteerimist läks Palmiro Togliattile.

Itaalia Kommunistlik Partei mängis suurt rolli vastupanuliikumise tegevuses, mis hoogustus pärast Mussolini kukutamist. Alguses koosnesid enamik partisanide koosseise eeskätt Itaalia Kuningliku Armee endiste ohvitseride hajusast võrgustikust, kuid hiljem loodi kommunistide, sotsialistide ja tegevusparteilaste (Partito d’Azione) ning kristlike demokraatide koostööna Itaalia Vabastamise Komitee (edaspidi IVK). Partisanide koosseisud olid väga heterogeensed. Isegi kui kommunistid ja sotsialistid moodustasid enamuse, ühendas neid kõiki antifašistlik joon. Sõjaaegse vastupanuliikumisega (Resistenza) ühinesid ka katoliiklased, üliõpilased ja monarhistide vähemus.

Kommunistid asutasid partisanirühmituse Garibaldi Brigaadid, mis moodustas 41% kõikidest partisanide vägedest. 1944. aasta mai seisuga kuulus sellesse 70 000–80 000 inimest. 1945. aasta aprilliks oli see arv kasvanud üle 250 000 inimese. Partisanid tegutsesid peamiselt Põhja-Itaalias ja enamik neist olid itaallased. Rahvusvahelist abi saadi Jugoslaavialt ja Nõukogude liiduvabariikidelt, aga ka teistelt Euroopa riikidelt, näiteks Hispaanialt ja Kreekalt või Saksa väejooksikutelt, kes olid natsismis pettunud.

Partisanide ja seega ka kommunistide panus Itaalia vabastamisse on seni suures osas tähelepanuta jäetud. 1948. aastal jõustunud põhiseaduse kirjutasid osaliselt kommunistid. Nagu eespool toodud, siis sätestas artikkel 1, et “Itaalia on tööl põhinev demokraatlik riik” ning artikkel 13 järgi oli “keelatud mis tahes vormis taastada lagunenud fašistlikku parteid”.

Sellele lisandub 1952. aastal vastu võetud Legge Scelba, mis “peab fašistliku partei taastamiseks seda, kui ühendus või liikumine evib fašistlikule parteile omaseid antidemokraatlikke eesmärke; propageerides vägivalda, ähvardades või kasutades seda poliitilise vahendina, surudes alla põhiseaduslikke vabadusi või halvustades demokraatiat ning selle institutsioone ja vastupanuliikumise väärtusi või teostab rassistlikku propagandat, näidates oma tegevuses välja poolehoidu ülalnimetatud partei esindajatele, põhimõtetele, väidetele või meetoditele või väljendades muid fašistlikke jooni.” Igal juhul oleks ilma kommunistide toetuseta olnud sõjal tõenäoliselt hoopis teistsugune ​​lõpp.

Kuid partisanide ja tsiviilisikute suhted ei olnud alati positiivsed. Foibe massimõrvade käigus tapsid Jugoslaavia partisanid Friuli, Istria ja Dalmaatsia piirkondades Itaalia tsiviilisikud, peites neid hiljem sügavatesse looduslikesse kaljulõhedesse. Nende mõrvade motiivid on endiselt ebaselged, kuid sõja konteksti asetades rohkem mõistetavamad: paljud ohvrid olid fašistlikult meelestatud, ülejäänud aga lihtsalt anti-kommunistid või Tito-vastased. Mõne Itaalia ajaloolase sõnul tuleb neid pidada etnilise puhastuse ohvriteks, mis on toime pandud kättemaksuna Jugoslaavia italianiseerumise eest.

Neid sündmusi on peamiselt käsitlenud Itaalia parempoolsed poliitikud, näiteks Silvio Berlusconi.  Kuid aastaid kestnud varjamise järel on hakanud ka vasakpoolsed oma süüd tunnistama. Seda eeskätt tänu ekspresidendile ja peaministrile Carlo Azeglio Ciampile ning demokraatide juhile Walter Veltronile 2000. aastatel.
 

Kommunistliku Itaalia tõus sõjajärgsetel aastatel

Kui sõja-aastatel oli kommunistlik ideoloogia mõneti tahaplaanile surutud laiema antifašistliku koalitsiooni kõrval, siis sõjajärgsetel aastatel koguti populaarsust tööliste ja põllumeeste seas, jätkati võimule pürgimist ning aidati laduda vundamenti vastloodud Itaalia Vabariigile. Kristlik-demokraatlik peaminister Alcide de Gasperi saatis USA riigisekretär George Marshalli nõuandel 1947. aastal IKP opositsiooni, sest kartis, et vasakpoolsed võivad teda ohustada ja väitis, et Marshalli plaanist abi saamiseks tuleb juhinduda antikommunismist.

Järgnevatel aastatel, pärast “Marshalli keelu” lõppemist, saavutas kommunistlik partei üha suuremat edu, eriti Toskaana, Emilia-Romagna ja Umbria piirkondades. Prantsusmaa kommunistliku partei kõrval oli IKP ainus lääne kommunistlik partei, mis kuulus Kominformi. Karmikäelise kommunistliku liidri Palmiro Togliatti juhtimise all ägestusid kommunistliku partei suhted teiste riikide kommunistidega, eriti aga Nõukogude Liiduga.

Pärast Stalini ja Tito suhete katkemist 1948. aastal koondus Itaalia Kommunistlik Partei Nõukogude Liidu poolele ja selle läbikäimine Jugoslaaviaga vähenes. Väärib tähelepanu, et 1966. aastal rajati koostöös Itaalia FIAT-iga AvtoVAZ-i ehk Lada tehas. Neid hakati tootma Volga-äärses Stavropoli linnas, mis IKP peasekretäri Togliatti surma järel nimetati 1961. aastal ümber Togliattiks.

Vaatamata Nõukogude kommunismi ideoloogilisele lähedusele säilitas Itaalia kommunistlik partei vähemalt kohalikul tasandil iseseisvuse. 1975. aastal said kommunistid suuremates linnades peamiseks jõuks. Nende olulisim kants oli Bologna, mida kutsuti “punaseks linnaks”, sest linnas oli võim kommunistide käes olnud juba pikamat aega.

1950. aastad osutusid Itaalia kommunismi jaoks pöördepunktiks. Hruštšovi paljastused Stalini kuritegudest olid suureks hoobiks kommunistliku partei liikmetele ja selle toetajatele. Bruno Corbi ja teised seltsimehed imestasid, mida nad varem olid uskunud ja tundsid end reedetuna, sest Stalinit tutvustati neile kui "rõhutute isa ja vaeste kaitsjat". Nõukogude Liitu sageli külastanud Togliatti oli Stalinile väga lähedane ning pidi kahtlemata Stalini sooritatud kuritegudest teadlik olema.

Hiljem tekitas partei ridades vastuseisu 1956. aasta Ungari revolutsioon. Mõned partei liikmed ja nende seas ka Togliatti nägid ülestõusnuid “kontrrevolutsionääridena” ja teised, näiteks Giuseppe Di Vittorio ja sotsialistide liitlane Pietro Nenni, ei nõustunud Nõukogude vägivaldsete repressioonidega. Need olid alles esimesed sündmused, mis tähistasid Itaalia kommunistide kaugenemist Nõukogude Liidust.

Berlingueri ja Brežnevi suhted murenevad

Kui Nõukogude väed tungisid 1968. aasta augustis Tšehhoslovakkiasse, mõistis toonane riigisekretär ja hilisem peasekretär Enrico Berlinguer Moskva tegevuse karmilt hukka. Minnes otseselt vastuollu Togliatti varasema nägemusega, pani ta aluse uuele ajajärgule Itaalia poliitikas ning suunas Itaalia kommunismi palju mõõdukama ja "itaaliapärasema" mõtteviisi poole, muutes selle välistest mõjudest iseseisvamaks.

Berlinguer nimetas uut lähenemist sotsialismi alternatiivseks vormiks, kolmandaks viisiks (Terza Via), mis paiknes Nõukogude kommunismi ja lääne kapitalismi vahel. 1976. aastal oli Itaalia Kommunistliku Partei juht Moskvas 5000 delegaadi ees visandanud oma plaani ehitada üles “sotsialism, mis on meie arvates vajalik ja võimalik ainult Itaalias”, rõhutades IKP autonoomiat NLPK-st. Selle tulemusel liiguti kommunistliku partei peavoolust kõrvale kalduva nn eurokommunismi ja sotsialistliku internatsionaali suunas.

Berlinguer otsustas usaldada NATO-t ja pidas 1970. aastate lõpus läbirääkimisi IKP kauaaegse poliitilise vastasega, kristlike demokraatidega. Nende koostöö läks ajalukku “ajaloolise kompromissina” (Compromesso Storico). See oli kahtlemata kaval samm, mis tegi Berlinguerist oma aja populaarseima poliitiku ja suurendas rahva seas kommunistide toetust veelgi.

1970. ja 1980. aastaid tuntakse Itaalias kui Pliiaastad (Anni di Piombo), mida iseloomustavad arvukad terrorirünnakud, majanduskriisid ja valitsusvahetused, mida panid toime nii paremäärmuslikud kui ka vasakäärmuslikud grupeeringud. Kahe peamise Itaalia partei ühisrinne oleks andnud selles olukorras inimestele suurema stabiilsuse. Läbirääkimised nurjas Aldo Moro mõrv Itaalia vasakpoolse terroriorganisatsiooni Punased Brigaadid poolt (neid toetas Tšehhoslovakkia riiklik julgeolek) ning tõi ka sellest hetkest peale IKP mõjukuse languse.

 

Itaalia Kommunistliku Partei lagunemine

Nõukogude vägede sissetung Afganistani ja Poolas kehtestatud sõjaseisukord olid kaks lisanduvat tegurit, mis suurendasid lõhet IKP ja NLKP vahel veelgi sügavamaks. Kui Moskva oli veel seniajani jätkanud Itaalia kommunistide rahastamist, siis 1984. aastal see lõpetati. 1989. aastal, kui Ida-Euroopa kommunistid olid kokku kukkumise äärel, tunnistas IKP rahvusvahelise kommunismi läbipõrumist. Esimesena ütles selle välja partei uus juht Achille Occhetto oma kõnes, mis on ajalukku läinud “Bolognina pöördena” (Svolta della Bolognina).

Eurokommunism seiskus ja Itaalia kommunistlik partei saadeti laiali. Selle asemel asutati Demokraatlik Vasakpartei, mis kujutas endast progressiivset demokraatlikku-sotsialistlikku vasakerakonda. Sellest hetkest alates esines kommunistliku partei endiste liikmete seas rohkem lahkhelisid. See viis paljude vasakpoolsete ja vasaktsentristlike parteide asutamiseni. Kuid ükski neist ei suutnud saavutada rahva seas sellist populaarsust nagu seda oli teinud Itaalia kommunistlik partei.

Väga raske on anda hinnangut Itaalia kommunismile tervikuna – oli see edulugu või läbikukkumine? Siiski saab öelda, et partei tegi kohalikul tasandil head tööd ja võitis rahva poolehoiu. Seda eriti tänu kommunistide suurele rollile vastupanuliikumises ja Enrico Berlingueri tegevusele. Tuleb arvestada kaht asjaolu: esiteks ei olnud Nõukogude mõjupiirkonnas aset leidnud sündmuste (Ungari revolutsioon, Praha kevad ja nii edasi) ulatus välismaailmale kunagi päris selge ja võib-olla ei saanud inimesed seal toimuvast päris täpselt aru; teiseks, isegi Itaalia ortodokssemate kommunistide Antonio Gramsci ja Palmiro Togliatti juhtimise all rõhutati vajadust demokraatia ja „polütsentrismi“ järele ehk iga riik pidi leidma ise oma tee sotsialismi juurde.

Kahtlemata oli see võimalik, sest Itaalias ei olnud kommunism nii laialdaselt levinud ja seal ei surunud seda partei ülalt poolt peale nii nagu seda tehti Nõukogude Liidus. Itaallaste jaoks oli see üks väljapakutud alternatiividest. Õhku jääb veel küsimus: mis oleks juhtunud, kui Itaalia ei oleks end distantseerunud Nõukogude Liidu kommunistlikust parteist?

 

Kasutatud kirjandus ja allikad

Alvin, Shuster, Communism, Italian Style. New York Times Magazine. May 9, 1976.

Partito Comunista Italiano, Wikipedia, October 9, 2020.

Partito Comunista Italiano PCI - Il sito ufficiale del Partito Comunista Italiano. October 9, 2020.

Resistenza italiana, Wikipedia, October 9, 2020.

Andrea Varriale,  The myth of the Italian resistance movement (1943-1945): the case of Naples. In: Kirchliche Zeitgeschichte, 27, 2/2014, pp. 383-393

Pci e Urss legami pericolosi - - la Repubblica.it. October 9, 2020.

Silvio Pons, L'Italia e il Pci nella politica estera dell'Urss di Breznev, in “Studi Storici”, a. 42,. 2001, n. 4, pp. 929-951

Il Partito Comunista Italiano e l'Unione Sovietica, brianzapopolare.it. October 9, 2020.