Kommunismi kokkuvarisemine Rumeenias. II OSA: kriis, vastupanu, võimuvahetus

Rumeenia revolutsioon oli viimane ja kõige verisem kommunistliku režiimi taandumine Ida-Euroopas. Kaheosalises artiklis toob ajaloolane Mihai Dragnea välja peamised tegurid, mis viisid sotsialismileeri ühe karmima diktatuuriga riigi kokkuvarisemiseni.

Artikli esimeses osas andis autor ülevaate Ceausescu režiimist ja majanduspoliitikast, mis seadis põhirõhu rasketööstuse eelisarendamisele. Teises osas tuleb juttu Rumeenia majanduse aeglustumisest 1970ndatel ning süvenevatest majandus- ja sotsiaalprobleemidest järgmisel kümnendil, mille tagajärjel hakkas rahva toetus võimule kiiresti kahanema. Ühiskonna rahulolematus jõudis keemispunkti 1989. aasta detsembris, kui puhkenud rahvarahutused kulmineerusid Nicolae Ceausescu ja tema naise Elena mahalaskmisega.
 

Sotsiaalsest heaolust viletsusse

1970. ja 1980. aastatel võeti Rumeenia majanduses suund industrialiseerimisele. Seevastu enamik teisi Kesk-Euroopa kommunistlikke režiime püüdsid säilitada tasakaalu erinevate majanduspoliitiliste prioriteetide vahel ja tööstuse eelisarendamisega liigselt ei kiirustanud.

Rumeenia tegi suuri investeeringuid lääne tehnoloogiatesse ja soodustas tööjõu kiiret ümberpaiknemist maalt linnadesse. Selle tulemusel kasvas Rumeenias tööstustoodang kiiremini kui üheski teises Euroopa riigis (tööstustootmise väga kiire kasv toimus ka Bulgaarias ja Jugoslaavias).

Sõjajärgsetel aastatel viidi industrialiseerimine läbi palju kiiremini kui Vahemere maades ja oma  arengutasemelt sarnaneti palju rohkem Tšehhoslovakkiale või Ida-Saksamaale. Näiteks kasvas aastatel 1950–1968 Rumeenia tööstustoodangu indeks 545 punkti. Hispaanias aga 378 ja Kreekas 362 punkti.

Ceaușescu ajas suhteliselt iseseisvat välispoliitikat ja seisis vastu Nõukogude Liidu püüdlustele anda tooni kõigis Ida-Euroopas asjades. Ta mõistis hukka Praha kevade lämmatamise ning tunnustas Lääne-Saksamaad, mis pani aluse sõbralikele suhetele NATO ja Euroopa Majandusühendusega.  9. detsembril 1972 sai Rumeenia kahe majandusühenduse liikmeks (Rahvusvaheline valuutafond ja Maailmapank).

President Nixoni ajal kujunesid välja head suhted Ameerika Ühendriikidega, mis panid aluse riikidevahelisele koostööle. Rumeenia tööstusharudes juurutati Lääne tehnoloogiaid  (IT, autotööstus, lennundus, laevandus, keemiatööstus, terasetootmine jm). 28. juulil 1976 andis Ameerika Rumeeniale kaubavahetuses enamsoodustus­režiimi (otsus tühistati 26. veebruaril 1988).

Lääne pangad nõustusid andma Ceaușescule laenu ja välisraha kasutati oluliste arenduste ellu viimiseks (tehaste rajamine, sadamate ja teede moderniseerimine, Cernavodă tuumaelektrijaama ehitamine jne). Otsuse lääneriikidelt laenu küsida tegid Ceaușescu ja tema lähikondlased ilma rahaasjade eest vastutava komisjoniga nõu pidamata.

Tänu väliskapitalile toimus üleminek põllumajanduselt tööstuslikule tootmisele kiiresti. See tõi omakorda kaasa kiire majanduskasvu, mille positiivsed sotsiaalsed mõjud kestsid kuni 1980. aastani, ning tagas  režiimile legitiimsuse ja pakkus inimestele kindlustunnet, et neid ootab ees helgem tulevik. Tööstusele üleminek hõlbustas ühiskonna moderniseerimist, linnastumist, sekulariseerumist, parandas juurdepääsu haridusele ja aitas kaasa infrastruktuuri arendamisele.

Sõdadevahelisel perioodil vaevles Rumeenia peamiselt kahe probleemi küüsis: imikute suremus ja maaelanike vähene kirjaoskus. Sõjajärgsetel aastatel need probleemid ületati. Näiteks kui sõdadevahelises Rumeenias oli imikute suremus Euroopa kõrgeim (1000 elussünni kohta suri 139), siis see langes märkimisväärselt 1970. aastaks (1000 elussünni kohta suri 35). Riigi poolt ettenähtud kohustuslik üldharidusmiinimum parandas elanike kirjaoskustaset. Seda eriti maaelanikkonna seas.

Lasteaiaharidus oli tasuta. Samuti soodustati elanike osalemist kultuurielus: hinnad olid taskukohased ja teenused olid laialdaselt kättesaadavad kõigile (kino- ja teatripiletid, turism, raamatukogud jne). Ka kaubavalik oli 1980. aastateni turul mitmekesine.

Palgavahed ei olnud suured ja miinimumpalk ületas toimetulekupiiri. Keskmine kuupalk oli 1980. aastate alguses umbes 2000 leud ja 1989. aastal umbes 3000 leud.

Aastatel 1970-1989 oli Rumeenia keskpanga ametlik vahetuskurss dollari suhtes: 1 dollar = 4.7-6 leud. Mustal turul oli 1 dollari vahetuskurss 100 leud,  mis oli lääne sigaretipaki hind (Kent või Marlboro). Tabelis on toodud, kui palju maksid teised kaubad Bukaresti poodides.
 

Toode	Hind (leu)
suur jäätis	4
profitrool	20
puuviljasalat	17,5
koogitükk	10
basseinipilet luksushotellis	25
basseinipilet tavalises hotellis	10
pudel Pepsit	6
1 kg kanaliha	20
rongipilet Constanțasse (umbes 220 km pealinnast idas)	80
rongipilet Sinaiasse (mägikuurort pealinnast umbes 140 km põhja pool )	33
taksopilet	5
laste lauamäng	99,5
nahklips	150
värviteleviisor	13 000 – 14 000
sõiduauto Dacia	70 000
sõiduauto Lada	120 000

Hinnatasemetõus 1982. aasta veebruaris mõjutas peamiselt toidutööstust ja transpordivõrku. Leiva hind tõusis 3 leult 3.5 leule, taksosõit maksis 3.5 leu asemel 5 leud, bussipilet hakkas maksma 1.75 leud (varasemalt 1.25 leud), trollibussipilet 1.5 leud (varem 1) ja trammipilet 1 leu (varem aga 0.65 leud).

Pärast USA majanduspoliitika kursimuutust 1979. aastal sai läbi odavate laenude ajastu. Selle mõjusid oli eriti tunda Euroopas. Samuti oli negatiivne mõju 1979. aasta naftašokil ja islamirevolutsioonil, mille järel katkes Ceaușescu naftaäri šahhiga. Hilisemad kokkulepped Iraaniga ei olnud enam nii soodsad kui varem. Iraani asemel hakati naftat tarnima peamiselt Iraagist.

Maailma naftahinnad reageerisid Iraani-Iraagi sõjale järsu langusega. See avaldas negatiivset mõju Rumeenia tööstusele ning aastatel 1976-1981 kasvas riigi välisvõlg 0,5 miljardilt dollarilt (umbes 3% SKPst) 10,4 miljardi dollarini (28% SKPst ja 30% ekspordist).

Sellele vaatamata jätkati investeeringuid tööstusesse. Samal ajal aga vähendati kaupade importi ja suurendati ekspordi mahtu. Hiljem rakendatud kasinusmeetmed peatasid arengu, mis oli kestnud kaks aastakümmet. See viis elatustaseme languseni.

1982. aasta juunis-juulis tabas riiki täieulatuslik valuutakriis. Seepeale otsustas valitsus piirata eramajapidamiste energiatarbimist ja lülitada välja tänavavalgustuse. Arvestades asjaolu, et Rumeenia tootis sel ajal rohkem elektrit kui Hispaania või Itaalia, võib tundub see üsna kummaline.

Seistes silmitsi riigivõla ennenägematu kriisiga 1980. aastate alguses, otsustas Ceausescu välisvõla ühtäkki kiirelt tagasi maksta. Selle tulemusel puhkes riigis majanduskriis ja seisti silmitsi ühe kõigi aegade tõsisema sotsiaalse kriisiga. Eriti suur vajadus tekkis ravimite ja hügieenitarvete järele, vähenes toiduainetööstuse ning soojuse ja elektri tootmine.

Kriis tegi eriti suurt kahju rõiva- ja jalatsitööstusele, mis olid orienteeritud väljaveole ning teistele sarnastele tööstusharudele. Kuna 1980. aastate lõpus keelati meditsiinivahendite sissevedu, oli raske leida hädatarvilikke vahendeid nagu ühekordselt kasutatavad süstlad või vatipadjad. Olukorra tõsidusest annab aimu asjaolu, et avaliku sektori aastased kulutused tervishoiule- ja sotsiaalhoolekandele moodustasid tollal üksnes kolmandiku Anina soojuselektrijaama ehituskuludest.

Aastatel 1981–1989 vähenes toidukaupade pakkumine ja tarbekaupade tootmine umbes poole võrra. Osa toiduainete toodangust eksporditi. Toidu kättesaadavust normeeriti ja paljusid kaupu müüdi talongide eest. Võrdluseks võib tuua, et näiteks Poolas vähendati tarbimist 1981. aastal 10%, kuid kaks aastat hiljem taastus kriisieelne tase.

Valuuta omamine oli keelatud. Piirati oluliselt autodega liiklemist. Näiteks sõiduautodega lubati liigelda ainult kindlatel nädalapäeval, sõltuvalt sellest, kas registreerimismärgi viimane number oli paaris või paaritu.

Tavalistes inimestes tekitas pahameelt teatud ühiskonnagruppide privilegeeritud seisund. Nomenklatuuril oli võimalus saada prestiižemaid elamupindu ja hankida toiduaineid kohtadest, mis jäid lihtinimesele alatiseks suletuks. Nende hüvede hulka kuulusid ka välismaa tuusikud ja võimalus omada välisvaluutat.

Ceausescu  ei soovinud välisvõlgade likvideerimiseks võtta laenu mõnelt muult “uusimperialistlikult” organisatsioonilt, sest see võivat kaasa tuua majandusliku ja poliitilise suveräänsuse – režiimi ühe ideoloogilise nurgakivi – kaotamise. Tema nägemuses tuli võlg rekordajaga tasuda, sest selle tegemata jätmine oleks justkui viidanud Rumeenia ideoloogilisele allajäämisele.

Ta otsustas võlgnevuste likvideerimiseks võtta riigis kasutusele kokkuhoiumeetmed ja asendada teatud importkaubad omamaise toodanguga. Samuti leevendada võlakoormust eksportkaupade müügist teenitud dollarite eest. Need meetmed osutusid tõhusaiks. Vaid mõne aastaga maksti välisvõlg täies ulatuses tagasi. Samal ajal kasutasid paljud teised võlakriisist mõjutatud riigid võimalust maksuvõlgu ajatada.

Rumeenia Kommunistliku Partei keskkomitee 12. aprillil 1989 toimunud pleenumil avalikustas Ceaușescu  oma aruandes, et Rumeenia on välisvõla likvideerinud ja suutnud isegi teistele riikidele raha välja laenata (kokku 12 miljardit dollarit ehk siis 31,4 miljardit dollarit tänases vääringus).

Nagu näitavad riigi rahandusministeeriumi dokumendid, on Rumeenial 31. detsembri 1989. aasta seisuga saamata jäänud nõudeid summas 716 miljonit dollarit ja lisaks veel 1,5 miljardit ülekanderubla. Tänaseni ei ole Rumeenia pooltki sellest summast tagasi saanud.
 

Võimu kindlustamise katsed ja riigisisene vastupanu režiimile

Kuigi kommunistlikus Rumeenias oli poliitiline opositsioon väga nõrk ning suuremaid rahvarahutusi riigis ei puhkenud, siis mõningaid väiksemaid režiimivastseid väljaastumisi siiski esines. Nende ärahoidmiseks ei kõhelnud režiim jõudu kasutada. Siiski oli ilmne, et üldrahvalike meeleavalduste korral oleksid sõjaväe või julgeolekuorganisatsioonide kõrgemad esindajad keeldunud sekkumast.

Esimene suurem vastuhakk režiimile toimus 1. augustil 1977 Jiu oru kaevurite seas, kes pidid töötama maa-alustes kaevandustes ülirasketes töötingimustes. Streik puhkes kui otsustati lõpetada töötasu maksmine ületehtud tundide eest, peatati töövõimetuspensioni maksmine ja tõsteti pensioniiga 50-lt eluaastalt 52-le.

10. märtsil 1979, veidi üle aasta enne seda, kui Poolas loodi ametiühing “Solidaarsus”, asutati "Rumeenia töörahva vaba ametiühing" (SLOMR). Selle liikmed, keda juhtis Ionel Cană, vahistati koheselt ja nende suhtes algatati uurimine. Poliitiline aktivist ja üks ametiühingu mõjukamaid liikmeid Vasile Paraschiv saadeti psühhiaatrihaiglasse “sundravile”.

19. oktoobril 1981. aastal korraldasid väiksema streigi Motru kaevurid, kes nõudsid oma olukorra parandamist. Nende töötingimused kaevandustes olid olnud rasked ja toit kehv. Võimud sekkusid ja mõni tund hiljem aeti rahvas juba laiali. 

Töölisklass tunnetas kriisi mõjusid tugevalt juba 1970. aastate teisel poolel. Nende palkasid vähendati peamiselt tööstuse arengutoetuste ja hiljem välisvõla tagasimaksmiseks. Ka režiimi viimastel aastatel andsid palgakärped teravalt tunda. 

16. veebruaril 1987 protesteeris umbes tuhat Nicolina tehase (Iași linn) töötajat palgakärbete vastu.  Kuna palku ei makstud õigeaegselt välja, otsustasid töötajad vabriku akendest läbi murda ja võtsid tehase direktori pantvangi. Ülestõus lõppes kolm tundi hiljem sellega, et töötajad said kätte palga.

Päev hiljem, 17. veebruari õhtul marssisid sajad Iași tudengid meelt avaldades maakonnakomitee hoone juurde. Meeleavaldus algas spontaanselt üliõpilaskodudes Puškinis. Tudengeid ajendasid protestima ühiselamute kehvad elutingimused (madal toatemperatuur, sooja vee ja elektri puudumine).

Kuna enamik töölisi pidi oma peresid ülal pidama ja tagama oma perele igapäevase stabiilse toimetuleku, siis tekitasid neis suurenevad palgakärped ja tarbekaupade nappus või kõrged hinnad ebakindlust tuleviku ees.

Kohalikud protestid kasvasid üle üleriigilisteks demonstratsioonideks 5. novembril 1987. aastal Brașovi tööstuslinnas. Meeleavaldajad ründasid valitsushooneid ja hävitasid partei sümboolikat, et väljendada oma nördimust ja usaldamatust režiimi vastu. Sellele järgnes võimude eriliselt brutaalne reaktsioon. Protesteerijaid vahistati ja kuulati Securitate ohvitseride poolt üle ning osad neist vangistati. See näitab, et puhkenud kriis tegi võimud ettevaatlikuks: kardeti, et see eskaleerub.
 

Dissidentide tagakiusamine

Kaks nädalat peale tööliste ülestõusu Brasovis vahistati Rumeenia teisitimõtleja Doina Cornea ja tema poeg Leontin Iuhas, kuna nad olid levitanud lendlehti streigis osalevate tööliste toetuseks.

Rumeenia diasporaa vastuseis režiimile muutus intensiivsemaks eriti pärast 1980. aastat. See sundis ametivõime reageerima.  28. juulil 1981. aastal pussitati Münchenis, teel oma maja garaaži, raadio Vaba Euroopa produtsenti Emil Georgescut kahe prantslasest mõrtsuka poolt, kes olid palgatud Rumeenia julgeolekuorgani poolt. Ka riigis sees panid ametivõimud toime sarnaseid kuritegusid.

1980. aastate alguses pani Rumeenia televisiooni töötaja Dumitru Iuga aluse Rumeenia “Vabaduse ja sotsiaalse õigluse liikumise” (M.L.D.S.R.) tegevusele. Selle sotsiaalpoliitilise liikumise eeskujuks oli Poola ametiühinguliikumine "Solidaarsus". 27. jaanuaril 1984 mõistis sõjatribunal Iuga 12 aastaks vangi. Teda süüdistati riigivastases tegevuses, mistõttu piirati oluliselt ka tema õigusi.

21. septembril 1985 arreteeriti insener, kirjanik ja dissident Gheorghe Ursu. Ta suri Rahova vanglas, kus Securitate teda piinas ja ebainimlikult kohtles. Põhjus tema arreteerimiseks oli täielikult fabritseeritud. Ursut süüdistati sularaha hoidmises, mis oli tol ajal ebaseaduslik.

1987. aasta detsembris arreteeriti, kuulati üle ja peksti mitmeid poliitilisi teisitimõtlejaid, näiteks Radu Filipescut või Gabriel Andreescut, keda süüdistati kommunismivastases tegevuses (rahvahääletuse organiseerimises, lendlehtede levitamises jm).

Režiim kasutas dissidentluse maha surumiseks laialdaselt vägivalda ja repressioone, püüdis nende tegevust marginaliseerida ning avalikkuse silmis diskrediteerida.

Mõned ohvrid olid intellektuaalid, näiteks Ana Bladiana, kellelt võeti õigus oma teoseid avaldada pärast 30. augustil 1988 Ceauşescut parodeeriva lasteraamatu ilmumist.

Ka ajakirjanikud tundsid end ahistatuna, mõned neist nõudsid omale rohkem õigusi ja keeldusid parteile kuuletumast. Seepärast arreteeriti ja kuulati üle 26. jaanuaril 1989 ajakirjanikud Petre Mihai Băcanu, Mihai Creangă ja Anton Uncu.

Levima hakanud revolutsioonilised meeleolud jõudsid oma haripunkti 1989. aastal. Ennastsalgav žest leidis aset 2. märtsil, kui Rumeenia intellektuaal Liviu Babeş süütas end Poiana Braşovist allamäge sõites protestiks põlema. Tema sõnumit ametivõimudele märgati hiljem ühe puu küljel: “Lõpetage mõrvad! Braşov = Auschwitz!”.

Lisaks eeltoodule saatsid 6 tippkommunisti avaliku protestikirja Ceauşescule, milles sõnaselgelt ei nõustutud tema poliitikaga ja pakuti välja mitmeid reforme. Kiri kandis 6 parteiliikme allkirja: Gheorghe Apostol, Alexandru Bârlădeanu, Corneliu Mănescu, Grigore Răceanu, Constantin Pârvulescu ja Silviu Brucan.

Kirja avalikustasid raadiojaamad BBC ja Vaba Euroopa 11. märtsil 1989. See tekitas diktaatorpaari (Nicolae ja Elena Ceausescu) suhtes palju pahameelt. Vastuseks sellele otsustasid nad kätte maksta.

13. märtsil mõisteti diplomaat Mircea Răceanu surma süüdistatuna riigireetmise ja riigisaladuse edastamise eest. Mehe ainsaks “kuriteoks” oli olnud ta perekondlik side. Ta oli Grigore Răceanu kasupoeg, kes oli üks eelnimetatud protestikirja kuuest allakirjutanust.
 

Timişoara ülestõus ja Ceauşescu diktatuuri kokkuvarisemine

5. detsembril toimus Timişoaras avalik režiimivastane meeleavaldus. Mõne päevaga kasvasid protestid üle massirahutusteks ja levisid suurematesse linnadesse. Korrakaitse sekkus eriti jõhkral moel ja avas protestijate pihta tule.

Rahva protest osutus sedavõrd tugevaks, et 22. detsembril pidi Ceauşescu helikopteril põgenema oma Bukaresti paleest. Sellest hoolimata jätkus tulistamine tänavatel. Kokkupõrgete tagajärjel said surma veel sajad inimesed.

Tekkinud võimuvaakumis loodi Rahvuslik Päästefront, millesse kuulusid mitmed endised kommunistliku partei liikmed, kes olid varem Nicolae Ceaușescu režiimi avalikult kritiseerinud, samuti kõrgemad sõjaväelased ja intellektuaalid.

25. detsembril diktaatorpaar vahistati Târgoviște lähedal ja sõjaväekohus mõistis nad pärast väga kiiret kohtuprotsessi (toimus ajavahemikus 13:20 kuni 14:40) surma. Parteijuht Nicolae Ceauşescu hukati koos naisega samal päeval laskegrupi poolt.
 

Mihai Dragnea on Kagu-Norra ülikooli dotsent. Ta on Balkani ajalooühingu president ja ajakirja Hiperboreea toimetaja. Tema peamised uurimisteemad on skandinaavlaste, sakslaste ja vendide vahelised suhted kõrgkeskajal ning slaavi rahvuslus, rahvusriikide teke, identiteet ja konfliktid Balkanil 20. sajandil.

 

Bibliograafia

Anuarul statistic al României (Bucureşti: Comisia Națională pentru Statistică, 1990).

Ban, Cornel, “Sovereign Debt, Austerity, and Regime Change: The Case of Nicolae Ceausescu’s Romania”, East European Politics and Societies, 6 (4) (2012): 743-776.

Banque mondiale, La pauvreté, Rapport sur le développement dans le monde 1990 (Washington DC, 1990).

Bardan, Alexandra, “Luxul, în comunism. Mutații semantice în economia de penurie din România anilor ’80”, Marian Petcu (ed.), Sociologia luxului (București: Tritonic, 2015), 207-245.

Burakowski, Adam, Dictatura lui Nicolae Ceauşescu 1965-1989. Geniul Carpaţilor (Iaşi: Polirom, 2011).

Deletant, Dennis, Ceaușescu and the Securitate: Coercion and Dissent in Romania, 1965-1989 (London: Hurst Publishers, 1995).

Dobrescu, Emilian, Ritmul creşterii economice – teorie şi analiză (Bucureşti: Editura Politică, 1968).

Grigorescu, Constantin (ed.), Dezvoltarea agriculturii în corelaţie cu industria (Bucureşti: Editura Politică, 1984).

Hall, Richard Andrew, “Theories of Collective Action and Revolution: Evidence from the Romanian Transition of December 1989”, Europe-Asia Studies, 52 (6) (2000): 1069-1093.

Moghioroși, Vlad, “Raportul Tismăneanu: Reacții și Dezbateri”, Hiperboreea, 1(2) 2014: 301-322.

Ordin nr. 4 din 5 aug. 2003, Monitorul Oficial, Partea I 576 12 aug. 2003 privind cursul oficial leu/dolar S.U.A. în perioada 1945-1989.

Petrescu, Cristina, “The Letter of the Six:’ On the Political (Sub)Culture of the Romanian Communist Elite”, Studia Politica, 5 (2), 2005: 355-384.

Tismăneanu, Vladimir, Raport final, Comisia Prezidențială pentru Analiza Dictaturii Comuniste din România (Bucureşti: Humanitas, 2007)