Kommunismi kokkuvarisemine Rumeenias. I OSA: poliitilised ja majanduslikud tagamaad

Rumeenia revolutsioon oli viimane ja kõige verisem kommunistliku režiimi taandumine Ida-Euroopas. Kaheosalises artiklis toob ajaloolane Mihai Dragnea välja peamised tegurid, mis viisid sotsialismileeri ühe karmima diktatuuriga riigi kokkuvarisemiseni. Artikli esimeses osas antakse ülevaade Ceausescu režiimist ja majanduspoliitikast, mis seadis põhirõhu rasketööstuse eelisarendamisele.

Hiljem avaldatavas teises osas kirjeldatakse Ceausescu majanduspoliitika hukatuslikke tagajärgi ning seda, kuidas ja miks režiim kokku varises.

Kommunistlik kord kehtestati Kesk- ja Ida-Euroopa riikides üsnagi sarnase skeemi põhjal ja ka enamikel juhtudel langes režiim sarnasel moel. Poolas, Ungaris ja Tšehhoslovakkias taandus partei 1989. aastal vägivalda kasutamata. Saksamaa Demokraatlikus Vabariigis varises kommunistlik süsteem kokku mõne kuu jooksul. Bulgaarias kõrvaldati rahvaliikumiste survel võimult vanameelsed liidrid.

Teistmoodi arenesid sündmused Rumeenias, kus režiim püüdis jõuga suruda alla rahva vabadusepüüdlusi. Lõpuks Ceaușescu režiim küll kukutati, kuid revolutsioon nõudis 1142 inimese elu, 3138 said haavata ja 760 arreteeriti.

 

 

Järgneval kümnendil toimusid verised sõjad ja etnilised konfliktid Jugoslaavias, kus kommunistliku korra lagumine tõi kaasa laastavaid tagajärgi.

Ceaușescu režiim ja vastupanu

Nicolae Ceaucescu võimuletuleku järel 1965. aastal seati Rumenias sisse Stalini aegu meenutav isikukultus, mis püsis salapolitsei Securitate toel kuni režiimi kokkuvarisemiseni 1989. aasta lõpuni. Erinevalt  Saksamaa Demokraatlikust Vabariigist, Tšehhoslovakkiast ja isegi mingil määral Bulgaariast, ei jõudnud Rumeenia kunagi siirdefaasi, mida võiks nimetada post-totalitarismiks.

Kogu võim Rumeenias koondus Ceausescu perekonna kätte. Kommunistliku partei juhtkonna liikmed olid pelgalt marionetid, kes täitsid diktaatori ja ka tema naise Elena korraldusi.

1960ndate aastate algusest alates hakkas Rumeenia üha enam eemalduma Moskva joonest, mis viis vastuoluliste suheteni Nõukogude Liiduga. Ceaucescust sai Gorbatšovi ja tema reformide üks ägedamaid kriitikuid. Pidades reforme omamoodi “hälbeks sotsialismist paremale”, loobus ta igasugustest katsetest riiki uuendada. 

Enne 1989. aasta revolutsiooni ei tekkinud mitte ühtegi dissidentlikku liikumist. Vastupanu võimule väljendus mõningate julgete inimeste väljaastumises, kes keeldusid partei poolt pakutavatest privileegidest ja julgesid võimu avalikult kritiseerida.

Režiimivastased protestiaktsioonid suruti võimude poolt maha ja osalejad viidi sõjaväekohtu ette. Avalikel kohtuprotsessidel määrati neile nn näidiskaritusi, mis pidid olema hoiatuseks teisitimõtlejatele või üleastujaile.  

Siiski erinevalt oma eelkäijast Gheorghe Gheorghiu-Dejst, kes üritas maha suruda igasuguseid katseid režiimi kritiseerida, põhinesid Ceaușescu meetodid opositsiooni vaigistamiseks pigem hirmul kui vägivallal.

Briti ajaloolane Dennis Deletant on toonud välja, et rumeenlaste salapolitsei Securitate oli kolm korda väiksem kui Saksa DV julgeolekuorgan Stasi. See tegi Securitate hästi juhitavaks ja seda peeti üheks brutaalselt arenenumaks julgeolekuorganiks kogu idablokis.

Pärast 1977. aastat reorganiseeriti Securitate 70ndate alguses Ameerika Ühendriikidest imporditud kõrgetasemelise arvutitehnoloogia abil. Seetõttu sai riik protestide vältimiseks teha senisest palju ulatuslikumat koostööd.

Kõige aktiivsemalt osutasid režiimile vastupanu välismaal elavad rumeenlased. Kuna läänemaailma silmis oli Ceaușescu pidevalt kaotamas oma mainet, siis asusid opositsiooni poolele erinevad rahvusvahelised organisatsioonid (OSCE) ja meediaväljaanded (Raadio Vaba Euroopa).

Esile kerkivad majanduslikud probleemid

Rumeenia kommunistlik režiim seisis silmitsi sotsiaalmajanduslike probleemidega, mis hakkasid ilmnema 1970. aastate lõpus. Halveneva olukorra tõttu muutusid 1980. aastate alguses aktiivsemaks dissidendid, kes kritiseerisid režiimi avalikult ja osutasid ühiskonna valupunktidele.

Parteisiseselt koostati avalik protestikiri, millele kirjutasid alla 6 tippkommunisti. Kuigi see ei pälvinud Rumeenias erilist tähelepanu, oli väljaspool riiki selle vastu huvi suurem kui näiteks võimukriitiliste intellektuaalide allkirjastatud kirjade vastu.

Lääne toetust teisitimõtlejatele käsitleti riigi siseasjadesse sekkumisena. Selle tegi veelgi kahtlasemaks asjaolu, et enamik Rumeenia teisitimõtlejaid olid Ungari päritolu või õigeusklikud.

Järjest suuremateks murekohtadeks said kodumaalt läände põgenevad rumeenlased ja üha halvenev majanduslik olukord. Samuti ka riigi välisvõlg, mille Rumeenia suutis täies ulatuses 1989. aastaks tagasi maksta. Ent selleks ajaks oli riik langenud täielikku rahvusvahelisse isolatsiooni ja mõistetud süüdi inimõiguste rikkumises nii lääneriikide, aga ka Ungari ja Nõukogude Liidu poolt.

Rumeenia statistika aastaraamatus (Anuarul Statistic al României) on andmed majandusarengu kohta aastatel 1950–1989 üsna segased. Propagandistlikel eesmärkidel on ametlikke numbreid kahtlemata paisutatud. Kõike kokkuvõtlikum informatsioon on kättesaadav 1990. aasta raamatus. See sisaldab andmeid 39 eelneva aasta kohta. Samuti uusi peatükke ja näitajaid, mida varasemalt veel avaldatud polnud.

Enne 1989. aastat avaldatud statistikat ja erinevate rahvusvaheliste asutuste esitatud andmeid tuleks pidada vähem usaldusväärseks. 

 

1950. aastatel hakati kogu majanduselu kavandama viisaastaku plaanide alusel, järgides nõukogude majandusmudelit. Pearõhk pandi tööstuse eelisarendamisele, mis vähemalt partei arvates pidi viima ühiskonna suurte murranguteni. Sotsialistlik Rumeenia pidi muutuma tööstus-agraarriigiks. Ühiskonnast pidid ära kaduma igasugused majandusalased puudujäägid piirkondlikul ja kohalikul tasandil. Lõplikult pidid kaduma maapiirkondade ja linnade vahelised sotsiaalsed ning majanduslikud erinevused.

Territoriaalsel tasandil tuli luua kaasaegne majandusstruktuur, kus tööstusel oli keskne roll. Sellega pidi kaasnema olemasolevate ressursside ratsionaalne kasutamine, mis pidi olema kooskõlas riiklike ja piirkondlike vajadustega.

Algusest peale pandi põhirõhk rasketööstusele, mistõttu teised majandusharud jäid hooletusse ja kahanes ka tarbimine. Rumeenia 1990. aasta statistikaraamatu andmetele järgi jaotus rahvatulu 1961-1989 tarbimisfondi ja akumulatsioonifondi vahel järgmiselt:

1951-1955 (75.70 / 24.30),

1956-1960 (82.90 / 17.10),

1961-1965 (74.50 / 25.50),

1966-1970 (70.50 / 29.50),

1971-1975 (66.30 / 33.70),

1976-1980 (64.00 / 36.00),

1981-1985 (69.30 / 30.70),

1986-1989 (74.30 / 25.70).

Tööstuse ülesehitamiseks saadi abi ka läänest. Siiski oli kommunistliku partei eesmärgiks edendada iseseisvat rahvamajandust ja vähendada sõltuvust teiste riikide tooraineist.

21. augustil 1968. aastal avaldati Bukarestis meelt Varssavi pakti riikide sissetungi vastu Tšehhoslovakkiasse. Ceaușescu mõistis sissetungi hukka ja seisis vastu Nõukogude Liidu püüdlustele anda tooni kõigis Ida-Euroopas asjades. Selle tulemusena paranesid Rumeenia suhted NATO riikidega.

Ceaușescu ja lääne liidrite vahel leidsid aset mitmed vastastikused visiidid ja kohtumised. Rumeenia diktaatoripaar Nicolae ja Elena Ceausescu külastasid Prantsusmaad ja USA-d 1970. aastal, 1973. aastal taas USA-d ja 1978. aastal Suurbritanniat. Rumeeniat külastas lääne liidritest Charles de Gaulle 1968. aastal, Richard Nixon 1969. aastal, Henry Kissinger 1974. aastal ja Valery Giscard d’Estaing 1979. aastal.

 

Suuremad investeeringud tehti pärast 1968. aastat peamiselt tööstuse arengu soodustamiseks (umbes 45% koguinvesteeringutest). Üle kogu riigi ehitati suuri tehaseid ja elektrijaamu, juurutati lääne tehnoloogiaid, rajati tamme ja tehisjärvi, ehitati välja raudteid ja teid (mõned neist omasid isegi strateegilist rolli ja pidid kaitsma riiki võimaliku Nõukogude Liidu rünnaku eest, mida kardeti pärast 1986. aastat), viadukte, metroosid, suuri sõjalisi objekte ning hiiglaslikke avalikke hooneid Bukaresti jne.

Rumeenia 1990. aasta statistikaraamatu andmetel kasvasid investeeringud aastatel 1970-1986 väga kiiresti. Sellele järgnes tohutult kiire langus, mis jõudis kõige madalamasse punkti 1989. aastal. 1970. aastate eel oli majanduskasv olnud väga aeglane.

Tööstusvaldkonna investeeringuid liigitati kahte peamisse kategooriasse: A ja B. Kategooria A hõlmas tootmisvahendeid, terasetootmist, metallurgiat, masinaehitust, mäetööstust ja teisi rasketööstuse valdkondi. Aastatel 1950-1980 sai see valdkond üle 80% tööstusvaldkonna koguinvesteeringutest.

Kategooria B alla kuulusid tarbekaupu tootvad tööstusharud kui ka toidu-, tekstiili- ja nahatööstus. Kergetööstuse investeeringud moodustasid umbes 11-16% tööstuse koguinvesteeringutest.

 

Rasketööstuse eelisarendamine tekitas tarbekaupade kriisi

Rõhk rasketööstuse eelisarendamisele muude majandusharude arvelt lõi normaalsed turusuhted kõikuma ja tõi kaasa muutusi ühiskonnas. Märgatavalt halvenes tavaliste inimeste elujärg ning muutus ka tööhõive majandussektorites. Kui tööstusharudes töötajate arv kasvas, siis põllumajanduses hõivatud inimeste osakaal vähenes. Üha vähemaks jäi neid inimesi, kes tegelesid toidutootmisega.

Märgatavalt suurenesid tootmismahud. Suurim kasv jäi vahemikku 1970-1980. Aastatel 1950–1989 kasvas tööstuse kogutoodang 44 korda (aastas keskmiselt 10,2%). Esimese kategooria tööstusharud kasvasid 61 korda (aastas keskmiselt 11,1%). Teise kategooria tööstusharud kasvasid 25 korda (aastas keskmiselt 8,6%).

Märkimisväärselt suurenes tööstustoodang ühe inimese kohta, eriti pärast 1970. aastat, sellistes tööstusharudes nagu energiatööstus (130 > 3276 kWh), mäetööstus (kivisüsi 239 > 2871 kg), autotööstus (1960. aastal 1 > 62 10 000 elaniku kohta).

Samuti toodeti rohkem kodumasinaid ja tarbeelektroonikat ühe riigi elaniku kohta, näiteks: külmikuid (1 1960. aastal > 20 1000 elaniku kohta), televiisoreid (14 1970. aastal > 22 1000 elaniku kohta). Suurenes ka kangatoodang (12 > 48 m2) ning toiduainetööstuses toodeti rohkem liha (9 > 30 kg), suhkrut (5 > 30 kg), juustu (1 > 4 kg) jne.

Eraldi tuleb tõsta esile, et suurenes rasketööstuse arenguks vajalik terasetootmine. 1989. aastal toodeti Rumeenia terast ühe inimese kohta 621 kg, mis oli rohkem kui Prantsusmaal (319 kg), USA-s (363 kg) ja isegi Rootsis (577 kg). Rumeenias asus 7 terasetehast ja umbes 6 rafineerimistehast, kuid riik ise rauamaaki ega koksisütt ei tootnud.

Pikapeale viisid investeeringud rasketööstusesse riigi kriisi, kuid parteil polnud kavaski vähendada tootmiskulusid. Vastupidiselt soovisid võimud suurendada soojus- ja elektrienergia tootmist, teha uusi edusamme masinatööstuses, keemiatööstuses ja kütusevaldkonnas. Ekspertide sõnul jäi aastatel 1980–1989 nendele tööstusharudele eraldatud investeeringute suurus kogu tööstuse investeeringutest järgmiste protsentide vahele: 10.8% - 25.2%, 13.2% - 22.1%,17.7% - 28.9%, 9.5% - 14%, 7%, ja 10% - 14.2%.

Kaheldamatult nõudis tööstustoodangu järkjärguline kasv tohutuid investeeringuid masinatesse ja seadmetesse. Aastatel 1975–1987 kasvas tööstusele eraldatud kogusumma 21,7 miljardilt leult 80 miljardile leule.

Investeeringud suurendasid küll tootlikkust ehk suurenes küll kaupade hulk, kuid toodangu kvaliteet ise jättis soovida. See pärssis omakorda tööstuskaupade väljavedu. Arenenud tööstusriikides madala kvaliteediga toodang huvi ei äratanud, mis tähendas, et kaupu sai müüa üksnes vähem arenenud riikidesse, kus hind oli olulisem kui kvaliteet.

Režiimi viimastel kümnenditel suurenes ebaproportsionaalsus eelisarendatud tööstusharude ja toiduainetööstuse vahel veelgi. Aastatel 1980-1989 eraldati toiduainetööstusele vähem kui 5% tööstuse koguinvesteeringutest. Selle tagajärjel tekkis siseturul toidukaupade puudus, mida omal nahal tunnetas kogu elanikkond. Järk-järgult vähenes nüüd toiduainete tarbimine.

Kõige suurem oli põhitoiduainete puudus kümnendi lõpus. Tekkis põrandaalune varimajandus, kus kaupu oli võimalik ebaseaduslikult soetada nende eest kõrgemat hinda tasudes. See mõjutas omakorda nii riigi rahakotti kui ka tavaliste inimeste elatustaset.

Suur osa inimestest, kes olukorrast kasu lõikasid, olid maal elavad talunikud, kes kasvatasid loomi, köögi- ja puuvilju ning müüsid toiduaineid ebaseaduslikult linlastele. Kuna see aitas leevendada kaupade puudust, siis mingil määral võimud isegi tolereerisid seda. Kõige vahetumalt ja rängemalt tunnetasidki toiduainetekriisi suurlinnade elanikud. Veidi parem oli olukord väiksemates linnades ja külades. 

Kuna enamik põllumaad oli juba riigistatud, oli talumajapidamistes toodetud köögiviljade, munade või liha kogus väike. Talunikele kehtestati toiduainete riigile andmise kohustus ja koduloomi oli keelatud ilma loata tappa. Viimasega püüdis riik tõkestada talupoegade ebaseaduslikku lihaga kaubitsemist. 

Ceausescu režiimi peamine eesmärk oli tööstuse moderniseerimine. Siiski süvenesid 1980. aastatel probleemid majanduses ning rasketööstuse eelisarendamine muutus majanduslikult kahjumlikuks.  Suured tootmismahud nõudsid palju toorainet ja energiat, mida polnud võimalik enam riiklikest allikatest ammutada. Riik aga jätkas investeerimist rasketööstusesse. Tooraine ja energia hangiti väljastpoolt. Selle tulemusel suurenes tööstuskaupade hulk, mis olid halva kvaliteediga ja konkurentsivõimetud. Oma panuse sellesse andsid ka vananenud seadmed ja tehnoloogia.

Energia- ja toorainekriisi leevendamiseks kasutasid võimud lahendusi, millel oli negatiivne mõju nii looduskeskkonnale kui ka inimestele. Mõnes piirkonnas asustati ümber kümneid tuhandeid inimesi. Mõnes jäi tuhandeid kilomeetreid põllumajandusmaad söekaevanduse alla.
 

Mihai Dragnea on Kagu-Norra ülikooli dotsent. Ta on Balkani ajalooühingu president ja ajakirja Hiperboreea toimetaja. Tema peamised uurimisteemad on skandinaavlaste, sakslaste ja vendide vahelised suhted kõrgkeskajal ning slaavi rahvuslus, rahvusriikide teke, identiteet ja konfliktid Balkanil 20. sajandil.

 

Bibliograafia

Anuarul statistic al României (Bucureşti: Comisia Națională pentru Statistică, 1990).

Ban, Cornel, “Sovereign Debt, Austerity, and Regime Change: The Case of Nicolae Ceausescu’s Romania”, East European Politics and Societies, 6 (4) (2012): 743-776.

Banque mondiale, La pauvreté, Rapport sur le développement dans le monde 1990 (Washington DC, 1990).

Bardan, Alexandra, “Luxul, în comunism. Mutații semantice în economia de penurie din România anilor ’80”, Marian Petcu (ed.), Sociologia luxului (București: Tritonic, 2015), 207-245.

Burakowski, Adam, Dictatura lui Nicolae Ceauşescu 1965-1989. Geniul Carpaţilor (Iaşi: Polirom, 2011).

Deletant, Dennis, Ceaușescu and the Securitate: Coercion and Dissent in Romania, 1965-1989 (London: Hurst Publishers, 1995).

Dobrescu, Emilian, Ritmul creşterii economice – teorie şi analiză (Bucureşti: Editura Politică, 1968).

Grigorescu, Constantin (ed.), Dezvoltarea agriculturii în corelaţie cu industria (Bucureşti: Editura Politică, 1984).

Hall, Richard Andrew, “Theories of Collective Action and Revolution: Evidence from the Romanian Transition of December 1989”, Europe-Asia Studies, 52 (6) (2000): 1069-1093.

Moghioroși, Vlad, “Raportul Tismăneanu: Reacții și Dezbateri”, Hiperboreea, 1(2) 2014: 301-322.

Ordin nr. 4 din 5 aug. 2003, Monitorul Oficial, Partea I 576 12 aug. 2003 privind cursul oficial leu/dolar S.U.A. în perioada 1945-1989.

Petrescu, Cristina, “The Letter of the Six:’ On the Political (Sub)Culture of the Romanian Communist Elite”, Studia Politica, 5 (2), 2005: 355-384.

Tismăneanu, Vladimir, Raport final, Comisia Prezidențială pentru Analiza Dictaturii Comuniste din România (Bucureşti: Humanitas, 2007)