Kästud unustada. 1941. aasta katastroof Venemaa ajaloomälus

Stalin valmistus sõjaks. Kui otse öelda, siis sõda oligi ainus asi, milleks ta valmistus. Kulakute likvideerimine, kollektiviseerimine, suur näljahäda (golodomor), tööstusarengu forsseerimine, 1937.-1938. aasta suur terror - kõik need olid etapid riigi muutmisel hiiglaslikuks relvatehaseks ja sõjaväelaagriks, mille asukatele oli ette nähtud tööloomade ja “kahurilina” saatus, kirjutab Nõukogude Liidu Teise maailmasõja ajaloole keskendunud ajaloouurija Mark Solonin.

Stalini võimalused sõjaks valmistuda olid harukordselt head: üüratu territoorium (mis võimaldas palju paremini kui mistahes õhutõrjesüsteem ära peita ja kaitsta sõjatehaseid vastase õhuväe rünnakute eest), sisuliselt kogu vajalik toore maapinnas (süsi, nafta, rauamaak, värvilised metallid), äärmiselt viljakad mustmullaalad ja tohutud metsamassiivid, viletsuse ja raske tööga harjunud elanikkond.

Ent peamine ressurss ja Stalini suurim edu peitus muus - majanduskriisi tingimustes tõttas kodanlik lääs müüma Nõukogude Liidule sõjatehnikat, tehnoloogiat, tööpinke, laboreid ja isegi terveid tehaseid koos sisustusega. Just lääne aru- ja kõlblusevaba poliitika lubas Stalinil kantida nälga surevatelt talupoegadelt rekvireeritud leivavilja uusima sõjatehnika hiiglaslikeks mägedeks.

Nõukogude Liidu uskumatult suur ja kasutu ülekaal

Juba 1937. aastal oli Nõukogude õhuväes 8139 lahingulennukit ehk ligikaudu sama palju kui kaks aastat hiljem Saksamaal (4093), Inglismaal (1992) ja USA-l (2473) kokku. 1. oktoobriks oli Nõukogude õhuväe lennupark kasvanud 12 677 lennuki peale, ületades sel moel arvuliselt kõigi vastalanud maailmasõja osapoolte lennuväge kokku. 1940. aastal valmistas sõdiv Saksamaa 1877 ühemootorilist hävitus- ja 3012 pommituslennukit, samal ajal kui “rahumeelse ülesehitustööga” vaeva nägevas NSV Liidus lisandus neid vastavalt 4179 ja 3301.

Sama grandioosne oli Nõukogude tankitööstuse mastaap. Juba 1939. aasta algul ületas Punaarmee tankide arvu poolest (14 540, kusjuures arvesse ei ole võetud vananenud tanke T-27 ja kergeid amfiibtanke T-37/38) tervelt kaks korda Saksamaad (3420), Prantsusmaad (3290) ja Inglismaad (550) kokku arvestatuna.

22. juuniks 1941. aastal küündis Nõukogude relvajõudude tankipark suuruseni, mis polnud mõeldav üheski teises riigis terves maailmas - 21 447. Võrdluseks: Wehrmachtil, kes pidas sõda ulatuslikul rindel Põhja-Aafrikast Norra põhjatipuni, oli 1941. aasta juunis relvastuses kõigest 5440 tanki ja liikursuurtükki.

Täiesti ainulaadne toonases maailmas oli Punaarmee suurtükiväe motoriseerituse tase. Tavalise laskurdiviisi (mitte tanki- ega motoriseeritud diviisi) kolmele suurtükidivisjonile oli ette nähtud 72 linttraktorit, 90 veoautot ja 9 erimasinat.

Sellisest luksusest ei osanud Saksamaa suurtükiväelased isegi unistada: Wehrmachti jalaväediviisis veeti kõiki suurtükke hobustega.

Nõukogude propaganda aastatepikkuste ponnistuste tõttu nüüd “kõik teavad”, et kohe sõja esimesel päeval lõikasid Saksamaa diversandid läbi kõik kaablid ning Punaarmee kaotas side- ja juhtimisvõime. Jättes isegi kõrvale küsimuse, mil moel suutsid pataljoni Brandenburg neli diversioonikompaniid “lõigata läbi kõik kaablid” Läänemerest Musta mereni ulatuval rindel, tuleks sellistele propagandistidele meelde tuletada, et lisaks juhtmega telefonidele oli Punaarmee käsutuses ka raadioside vahendeid. Loetleme neid:

1638 võimsat raadiojaama (RSB, RSMK, 11-AK, RAF) side tagamiseks diviisi-korpuse-armee tasandil

6729 raadiojaama 5-AK, mille tegevusraadius oli telefoniside puhul 25 ja telegraafiside puhul 50 kilomeetrit side tagamiseks polgu-diviisi tasandil

41 735 pataljonitasandi raadiojaama (RB, 6-PK, RBS. RRU jt)

 

Unarule polnud jäänud ka tavalised vintpüssid. Sõja alguseks oli Punaarmeel 7 740 000 eri tüüpi vintpüsse ja karabiine, seega keskmiselt 33 000 igas laskur- ja ratsadiviisis, mida oli kokku 236. Kui võtta arvesse, et ametliku tabeli kohaselt oli laskurdiviisile ette nähtud 10 420 vintpüssi ja karabiini, siis võiks tõelise olukorra kohta kasutada väljendit “kolm vintpüssi ühe peale”, mitte aga “üks vintpüss kolme peale”, nagu on meile aina jutustanud propagandistid. Sealjuures oli kõigist neist 7,74 miljonist püssist tervelt miljon SVT-d (Tokarevi iselaaduv vintpüss), mida tollal peeti üheks maailma paremaks laskerelvaks (mille üheks ilmekaks näiteks võib tuua selle, et trofeeks saadud SVT-d võttis Wehrmacht ametlikult oma relvastusse üle).

Nõukogude sõjaline doktriin - ideoloogiliste püüdluste jätk 

Suur sõjavägi loodi suurte ülesannete lahendamiseks. Deklaratsioonis NSV Liidu moodustamisest (30. detsembril 1922) öeldi, et uus riik on “otsustavaks sammuks kõigi maade töörahva koondamiseks Ülemaailmseks Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks”.

NSV Liidu vapil katsid sirp ja vasar tervet maailma ning “proletaarlaste riigi” piire ei märgitud maha isegi mitte kõige silmatorkamatuma joonega. Riigihümniks kuulutati “Internatsionaal” ning riigi pealinnas Moskvas tegutses Kominterni täitevkomitee, ülemaailmse õõnestustegevusega tegeleva organisatsiooni juhtkeskus, mis riigipiire ja rahvusvahelise õiguse norme rikkudes püüdis (õnneks edutult) laiendada Stalini juhitavat diktatuuri tervele maailmale.

Viimaks leidsid laienemispüüud otsese väljundi 1939.-1940. aasta agressiivsetes sammudes Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Rumeenia, Bulgaaria ja Türgi vastu, millest annavad ühemõtteliselt mõista Nõukogude Liidu ja Natsi-Saksamaa 1940. aasta novembris peetud kõneluste protokollid.

 

22. juuni koidikul 1941. aastal algas Nõukogude-Saksamaa sõda. Ning tohutu, uusima tehnikaga  “hambuni relvastatud” sõjavägi kadus. Sulas laiali. Maailma sõjaajalugu ei tunne teist sellise ulatusega katastroofi.

6.-9. juuliks 1941. aastal olid Loode-, Lääne- ja Edelarinne kaotanud 11 700 tanki, 19 000 suurtükki ja miinipildujat, üle miljoni tulirelva. Kolme rinde arvele võetud kaotused ulatusid 749 000 inimeseni. Sõja 20 esimese päevaga hõivasid sakslased ligikaudu 450 000 km2, mida on umbes kaks korda rohkem kui 1939. aasta septembris vallutatud Poola territoorium või kolm korda rohkem kui 1940. aasta mais vallutatud Belgia, Hollandi ja Kirde-Prantsusmaa territoorium.

10. juulil võtsid sakslased ära Pihkva, 16. juulil Smolenski. Kaks kolmandikku vahemaast läänepiirilt Leningradi ja Moskvani läbiti vähem kui kuuga. 1. augustiks 1941 oli Nõukogude õhuvägi kaotanud 10 000 lennukit (neli korda rohkem kui Luftwaffel üldse idarindel lennukeid oli), millest 5240 liigitati “arvestamata kadudeks”.

Ometi ei ole kogu selles loos kõige uskumatum mitte Wehrmachti pealetungi sügavus ega Punaarmee kaotuste üüratus, vaid vastase hämmastavalt väikesed kaotused. 10 juuliks ulatusid Wehrmachti kogukaotused (langenud, haavatud, haigestunud, teadmata kadunud) 77 000 inimeseni, mis moodustas kõigest 2,3 protsenti kogu idarindele paisatud isikkoosseisust.

Üks iga 40 sõduri kohta - sellist hinda pidi siis Wehrmacht tasuma Punaarmee esimese strateegilise ešeloni (mis diviiside arvu poolest ei jäänud maha ühegi Euroopa riigi sõjaväest ning tankide ja lennukite arvu poolest ületas neid kõiki) purukslöömise eest. Peale tungiv ja veel äärmiselt edukalt peale tungiv Wehrmacht kandis kümneid kordi väiksemaid kaotusi kui kaitsev Punaarmee. Nõukogude ajalookirjanduses “piirilahinguteks” nimetatud (tegelikkuses taganemine 450-500 kilomeetrit) operatsioonide käigus kujunes korvamatute kaotuste (langenud ja teadmata kadunud) vahekorraks 1:35. Terve 1941. aasta peale oli see vahekord 1:28.

Mis see oli?

Alustame sellest, et isegi juba need vähesed eespool esitatud faktid lubavad meil täie kindlusega öelda seda, MIDA EI OLNUD. Ei olnud “vaenlase mitmekordset ülekaalu tankide ja lennukite arvus”, millest on nii palju kõneldud. Ei olnud ega saanudki olla vastase ülekaalu isikkoosseisus: sõja alguseks oli Punaarmee ridades üle viie miljoni inimese, üldmobilisatsiooni käigus 23.-30. juunil lisandus veel viis miljonit ja edasi aasta lõpuni kutsuti (eri andmetel) väkke veel kuus kuni kaheksa miljonit inimest. Sakslased alustasid sõda idarindel 3,3 miljoni mehega ja aasta lõpuks lisandus (uute väeosade ja seniste täiendusena) veel ligikaudu miljon sõdurit.

Isegi ei tasu alustada lõputut vaidlust soomuse paksuse, mootorite võimsuse ja kütusefiltrite kvaliteedi üle - mitte ükski filter ei suuda põhjustada kaotusi vahekorras 1:28 (sellise tulemuse võib ehk saavutada juhul, kui odade ja kividega relvastatud metslased püüavad vastu astuda valgetele kolonisaatoritele, kelle käsutus on kuulipilduja Maxim).

Vastasele antud ootamatu esmalöök võib saada saatuslikuks piirivalveüksustele ja 10-20 kilomeetri kaugusel riigipiirist (diviisi suurtükiväe laskekaugus) paikevatele Punaarmee väeosadele ja allüksustele, aga sellega ei saa kuidagi seletada koletislikke kaotusi Kiievi “katlas” (september 1941, üle 500 000 vangilangenu), Vjazma “katlas” (oktoober 1941, 650 000 vangilangenut) ega Harkivi “katlas” (mai 1942, 240 000 vangilangenut).

Otsatu vaidlus on kohatu ka seepärast, et hävingu põhjused on ju tegelikult teada. Vastuse andis seltsimees Stalin ise, kusjuures päris kiiresti. 16. juulil 1941. aastal kirjutas Stalin oma käega alla riikliku kaitsekomitee käskkirjale nr 169, milles öeldi otsesõnu: “Riiklik Kaitsekomitee peab tunnistama, et mõned komandörid ja reavõitlejad ilmutavad ebakindlust, paniköörlust, häbistavat argpükslust, heidavad käest relva ja oma kohust Kodumaa ees unustades rikuvad vannet, muutudes lambakarjaks, mis paanikas pageb jultunud vaenlase eest”.

Vaielda pole siin midagi, küll võib emotsionaalsed hinnangud (“lambakari”) teisendada konkreetseteks arvudeks.

Esimene arv näitab Wehrmachti pealetungi kiirust. Kui jalavägi läbib itta suundudes päevas 15-20 kilomeetrit, siis pole see enam pealetung, vaid paaniliselt pageva vastase tagaajamine - sellise tempo korral ei jõudnudki sakslased kellegagi sõdida. Kui Saksa diviis (mille suurus oli 12 000 - 16 000 meest) kaotab keskmiselt 40-50-60 meest päevas, siis järelikult selle diviisi vastane sisuliselt vastupanu ei osutanud.

Korvamatute kaotuste lausa uskumatul vahekorral on lihtne ja arusaadav põhjus: sakslaste korvamatud kaotused tähendasid langenuid, Punaarmee korvamatud kaotused aga lisaks langenutele ka “teadmata kadunuid”, keda oli langenutest kordades rohkem. Need viimased ei kadunud siiski päris jäljetult. Sakslaste andmetel olid nad 1941. aasta lõpuks võtnud vangi 3,8 miljonit punaarmeelast (tasub ehk tähelepanu pöörata 1993. aastal rühma Venemaa kindralstaabi sõjaajaloolaste üllitatud igas mõttes ametlikus statistikakogumikus “Salastatuse märge eemaldatud” nimetatud mõnevõrra suuremale arvule - 4,1 miljonit).

Desertööride täpset arvu ei ole võimalik kindlaks teha (kas või juba selle ilmingu loomuse pärast), aga ainuüksi NKVD (st arvestamata sõjaväe enda tõkkesalku) pidas 1941. aastal kinni 710 755 väejooksikut. Formaalsele täpsusele vaatamata ei anna need aruanded loomulikult toimunu kohta täit pilti. Igati tundub õigustatud oletus, et suur osa desertööre ei põgenenud mitte tagasi, itta, NKVD surmavasse embusse, vaid üritas jääda vaenlase okupeeritud territooriumile.

1943.-1944. aastal, juba Punaarmee pealetungi ajal, võeti jooksikud sõjaväkke tagasi ja  kui uskuda eespool mainitud kogumikku “Salastatuse märge eemaldatud”, oli selliseid “teist korda teenistusse kutsutuid” 940 000. Ei tasu unustada sedagi, et mitte kõik ei oodanud Punaarmee tagasitulekut: sajad tuhanded võitlesid, relv käes, okupantide lahing- ja karistusüksustes ning hoidsid “teistkordsest kutsest” kõrvale kas seepärast, et langesid võitluses, või seepärast, et taandusid koos sakslastega läände.

Punaarmee staapide dokumendid annavad tunnistust täiesti uskumatust tankide ja tankistide kaotuste proportsioonist. Kui Wehrmachti tankidiviisides tuli ühe pöördumatult kaotatud tanki kohta 30-40 (vahel ka 70-80) langenut ja haavatut, siis 1941. aasta suvel olid Nõukogude tankidiviisides arvele võetud isikkoosseisu kaotused pelgalt kolm-neli korda suuremad tankikaotustest. Küllap tuleks võimalikult objektiivset hinnangut Nõukogude tankiväe kohta otsida vaenlase dokumentidest.

Seal, kus Nõukogude tanke hävib tuhandetes (Edelarindel), kaotavad sakslased vaevu sada-kakssada tankitõrjekahurit. Saksa õhutõrjeüksused, kes väidetavalt löönud tagasi sadade Nõukogude “uut tüüpi” tankide (KV ja T-34) rünnakuid, kaotasid langenute ja haavatutena üldse kõigest mõnikümmend meest.

Meenutamata ei saa jätta ka kujutlusvõimetki vapustavat teadmata kadunute hulka Punaarmee juhtide seas:

163 diviisi/brigaadikomandöri

221 diviisi/brigaadi staabiülemat

1114 polgukomandöri

Eeltoodu on maaväe juhtivkoosseisu terve sõja ajal teadmata kadunute arv (siia pole arvestatud õhuväe komandöre, kes lahinglennult ei naasnud). “Nagu vits vette” kadus selline hulk ohvitsere, kellest oleks piisanud 150-200 diviisile. Kas sellist sõjaväge saab nimetada võitlusvõimeliseks, kas või minimaalselt juhitavaks ja distsiplineerituks?

Punaarmee lihtsalt keeldus sõja alguses võitlemast

Sapienti sat ehk “targale piisab”, nagu öeldi Vama-Roomas. Punaarmee viskas relvad käest ning põgenes põllule ja metsa. See ongi 1941. aasta sõjalise katastroofi lihtne ja ammendav põhjus. Selle järelduse toetuseks võib tuua veel kümneid, sadu või ka tuhandeid arve ja fakte, aga vaevalt suudaks see mõjutada praeguste Venemaa võimude, ametliku ajalookirjutuse ja massipropaganda tahtmatust tunnistada ebameeldivat ja inetut tõde.

Nemad näevad siin (ja täiesti põhjendatult näevad!) otsest kallalekippumist kõige tähtsamale “hingesidemele”. NSV Liidus sündinuile on see “side” hästi teada: võim võib teha alamatega, mida vaid tahab, aga kui välisvaenlane peaks ründama, siis on alamate kohus tõusta “kui üks mees” ülemate kaitsele. Riiki hakatakse siis nimetama Kodumaaks, Emamaaks, aga ema tuleb ju kurja naabri eest kaitsta, alati ja tingimusteta, olgu “ema” siis milline tahes.

Imetabane loogika, autoritaarse režiimi püsimiseks lihtsalt hädavajalik. Mistõttu kohutav tõde 1941. aasta kohta oli, on ja jääb ümbritsetuks läbimatust “vaikimise vandenõust”.

********************************************************************************

Kirjandust

1. "Гриф секретности снят. Потери Вооруженных сил СССР". Moskva:, Voenizdat, 1993.

2. "Россия-XX век, Документы. 1941 год". I raamat. Moskva: Fond “Demokratija” 1998.

3. М. Мeltjuhhov. "Упущенный шанс Сталина". Мoskva: Vetše, 2000. [Eesti keeles: Mihhail Meltjuhhov. Stalini käestlastud võimalus. Tõlkinud Vello Ravell. Tartu: Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, 2005]

4. “Боевой и численный состав Вооруженных сил СССР в период ВОВ. Статистический сборник № 1 (22 июня 1941 г.)”. Moskva: 1994.

5. B. Müller-Hillebrand. "Сухопутная армия Германии. 1933 -1945". Мoskva: Izografus, 2002.

6 F. Halder. "Военный дневник". 3. ld. Moskva: Voenizdat, 1971.

7. "Сведения о потерях самолетов за два года войны". TSAMO, f. 35, nim. 11333, s. 23, l. 353.

8. "Ведомость наличия средств связи в военных округах". TSAMO, f. 16, nim. 1709, s. 39, l. 57-59.

9. М. Solonin. "Июнь 41-го. Окончательный диагноз". Moskva: Jauza-EKSMO, 2013.