Jutustus Siberimaast. Fotograaf Vello Hindreuse unikaalsed ülesvõtted küüditatute elust

Vello Hindreuse unikaalsed ülesvõtted kajastavad kauge Siberi elu ja loodust aastatel, mil tuhanded eestlased võitlesid seal elu eest. Seni teadaolevate fotoallikatega võrreldes avavad Vello pildid küüditatute elu ja olustikku palju põhjalikumalt. Sarnases mahus ja tervikus fotokogusid Siberisse küüditatud eestlaste kohta on säilinud vähe.

Vello Hindreus sündis 13. mail 1930 Tallinnas isa Egon-Ferdinandi ja ema Annette-Adele noorima lapsena. Ees ootasid teda vennad Ilo ja Hans ning õde Lii. Vello isa sõdis nii Esimeses maailmasõjas kui sellele järgnenud Eesti Vabadussõjas. Pärast sõja lõppu töötas ta piirivalveametnikuna Hiiumaal ning hiljem elektrikuna Tallinnas.

1944. aastal arreteerisid Nõukogude võimud isa ja vend Ilo. Nad mõisteti süüdi kodumaa reetmises, kuna Egon Ferdinand oli kuulunud Omakaitsesse ja Ilo astunud vabatahtlikuna Saksa relvajõududesse. Vend Hans põgenes Soome, päästes end seeläbi mobilisatsioonist, ja teenis Soome laevastikus. Pärast sõda asus ta elama Californiasse.

“Rahvavaenlaste” sugulast ei lastud mere lähedalegi

Isa ja vendade saatus avaldas mõju ka Vello käekäigule. Esmalt ei võetud teda pereliikmete nõukogudevastase käitumise tõttu vastu merekooli. Selle asemel läks ta Nõmmel tegutsenud kinomehaanikute kooli, kus õppis paik- ja rändkinomehaanikuks.

Pärast kooli lõpetamist töötas Vello Tallinna vanalinnas asunud kinos „Oktoober“. Omaaegsest filmivalikust on Vellole eriliselt meelde jäänud propagandistlik film „Jutustus Siberimaast“, mis kiitis sealset sõjajärgset head elu. Filmis on kesksel kohal noore mehe eneseleidmine keset Siberi loodust ja inimesi, tehaste ja asulate tekkimine põlismetsadesse ja inimese igavene võitlus loodusega. Saatuse irooniana sai ta peagi jutustada iseenda loo Siberimaast, sest 1949. aasta küüdivagunis oli kümnete tuhandete eestlaste seas koht ka talle.

Sama kino keldrisse asus Vello ka elama, kuigi registreeritud elukoht oli tal Nõmmel ühiselamus. See seletab ka asjaolu, miks märtsiküüditamise ajal saadi ta kätte alles 27. märtsil. 

Teekond Siberisse algas Ülemiste jaamast Tallinnas ja lõppes Sonski asulas Hakassias

“See oli laupäevane päev. Käisin saunas. Nõmme saunas Valdekus vist, kui ma ei eksi. Portfellis oli must pesu. Käisin poes, ostsin kilo suhkurt. Ja mind kutsus koolivend oma juure. Nõmmel elas, seal kuskil oli korter. Tema korteri perenaine või [perenaise] tütar töötas Nõmme täitevkomitees. Ja tema oli temaga kokku saanud. Tema ütleb sellele täitevkomitee ametnikule, korteriomanikule, et Vello tuleb täna õhtul minu juure. Ja seal oligi. Öösi. Meil oli seal mitu poissi millegipärast kokku tulnud. Olime seal, noh nagu, redus. Tuldi järele. Mereväeohvitserid olid, kaks tükki, soldatid ka juures. Kõik viidi Nõmme miilitsajaoskonda. Sealt polnud palju maad minna. Seal löödi putkasse, vaadati kes-kust on. Teised lasti kõik minema, ju siis ei olnud nimekirjas. Mina olin nimekirjas üksipäini. Hommikul tuli auto järgi, pandi auto peale. Mina siis seal üksi auto peal, ei mäletagi enam, kas sõdur ka oli kõrval. Viidi Ülemiste jaama. Pandi vagunisse, seal juba inimesed istusid ees. Nad, sõdurid, olid käinud mul seal keldris ja muidugi kinos olid käinud ja rääkinud ära, et mind võeti kinni ja viidi ära. Ju nad [töökaaslased] olid korjanud mul asjad kokku ja toonud Ülemiste jaama. Kõik teadsid, et küüditamine käib. Mul ei olnud ju midagi, saunast olin tulnud, portfell musta pesuga oli käe otsas. Tekk, mingisugused riideesemed ja kiri, et kui kohale jõuad, saada kindlasti aadress kinosse. Nad saatsid mulle puhkuse- ja palgaraha järele.” 

“Ma ei tundnud hirmu, ma tundsin, ma ei tea… nördimust. Ängi. Misasi see on nüüd, mida see tähendab? Muidugi jutud käisid juba ammu, et võeti inimesi siit ja sealt kinni. Et juba kolmas päev käib inimeste jaht. See kuidagi, ma ei tea [hoiab peast kinni], äng, misasi… Misasi siin toimub praegu? Mitte minu peas, vaid üldse siin ümberringi.” 

“See rongide sõit. Kuni Uuraliteni, ega ma ei mäleta, kas aknadki lahti tehti. Peatuseid küll mitte. Kus see Hakassia oli, ega ma seda enne ei teadnud.”

Siberis

Siberis tutvus ta oma tulevase abikaasa Elli Siitaniga (abielu sõlmitud 1954), kes oli samuti küüditatud. “Mul see elu oli seal üldse sedasi, et olid väljasaadetu, ei tea, kuidas midagi võib, kas võib üldse abielludagi seal. Tuli välja, et see kõik on kukepea, ainult vormistamise küsimus. Aga omal selline tunne, et kokku hakkasime elama seal juba, poissi ootasime juba, Heikit. Tema oli esimene, 1954 sündis [Hiljem sündisid perre veel pojad Elmar ja Vello]. Meil oli külanõukogu, ma läksin sinna, et lapsele tuleb nimi panna. Poiss sündis 27. märtsil, täpselt samal päeval, kui mind küüditati. 4. aprillil läksin külanõukogusse nime panema, naine oli kodus. Külanõukogu esimees, selleks ajaks oli juba ladna mees, et ei, kus sa sellega, lapsele nime panema, enne tuleb ikka abielu vormistada. Siis, kui me sinna saime 1949. aastal, siis sõimas fašistideks. Ma veel müüsin oma uuri, taskukella, talle.”

“Enne lapsele nime ei pane, enne registreerime abielu. Sekretärineiu pani kõik kirja, kes ema-isa, kes sündinud, nagu ikka. Ja kirjutati mulle abielutunnistus kõigepealt välja. Võtsin selle, läksin üle tee koju naise juurde, kes siis andis allkirja. Siis oli abielu registreeritud, võime lapsele nime ka kirja panna. Sama protseduur, mina käisin kahe maja vahet raamatuga.” 

“Ei olnud mingit pidu. Me elasime koos, laps oli. Meil oli suurem tuba kui see [osutab elutoale, kus istub], kus me elasime kõik koos [äi ja ämm, kaks poega ning tütre Elli pere], üks majaonn oli. Suur vene ahi oli sees seal, seal sai süüa tehtud. Ja narid, kus kellelgi, olid seal. Kaks akent oli kah. Mättakatus oli.”

Pildistamine

Vellol oli asumisel kaasas fotoaparaat, mistõttu on perel säilinud mitusada pilti Siberi loodusest, küüditatute argipäevast ja elamistingimustest. “Mul oli fotoaparaat küll, aga ma ei mäleta, kas nad [töökaaslased Oktoobri kinost] panid mulle kaasa, aga mul pidi see olemas olema, sest ma tegin ju pilte seal ka, kinos. Kas oli see Komsomolets või Jupiter, 6 x 6 pildi suurus. Laifilm. Vat seda ma ei mäleta, kust ma selle aparaadi sain. Ühe filmi ma tegin ka, aga kus sa paned selle. Võtta ju võid, aga mis teed sellega, pole ju mingeid kemikaale. Ma ei mäleta, kas ema saatis filme. Kust ma need ilmutid ja kinnitid, kemikaalid sain… Ema saatis filme, rajoonikeskuses sai käidud. Elu läks lahti pääle Jossi surma. Seal hakkasid kõik need uudismaad. Kõrval tehti suur vägev Uudismaa sovhoos, sinna tuli kaupa nii, et osta, mis tahad. Peaasi, et raha on. Siis liikus seda filmimaterjali. Ma ostsin teise aparaadi omale – Moskva. See oli 6 x 9 cm. Ma tahtsin ikka teha pilti, et kuidas me elame ja oleme siin. Põhiliselt oli muidugi enda ja oma pere, aga muidugi külaelu ka ja neid inimesi, kes seal meiega koos olid. Küüditatud. Ikka pidasime oma pühi, käisime koos, läksime külast välja. Mägine maastik, meil väga seal metsa ei olnud. Muidugi seal oludest, kus inimesed tööl käisid, tegin pilte. Siis kui ma tegin [pilte], siis tahtsid kõik, oi, tee mulle ka, tee mulle ka. Ma ei olnud selle peale, et pildistada ja teenida sellega. See oli välistatud. Võib-olla, et mõni andis midagi, ei mäleta. Aga kõik tahtsid pilte. Isegi tegin kohalikest vahel. Oi, daragoi Vello, tule pildista mind. Sai neile ka tehtud siis jah. Nemad siis andsid teinekord midagi, mõne muna, või teab, misasi, ükstapuha.” 

“Materjali seal ma väga ei raisanud, ma katsusin teha küllaltki ökonoomselt nii palju, kui ma sain. Mitte üks sõna kuskil pildi taga ei ole, mis aastaarvgi on, ei ole. Ma ei tea, misjaoks ma selline olen. Meil ei olnud ju elektert seal külas, kõige hullem. Siis ma tegin omale aparaadi. Harilik petroolilamp. Kast oli, seal oli latern sees, sain punast klaasi, see oli seal ees, muidu sa ei näe ju. Mul olid siis juba filmi ilmutamise tangid, kuidagi ma nad sain. Kaks poolt oli, seal olid sooned sees mõlemalt poolt, film käis sinna soonte sisse, lükkasid. Nad ei olnud üksteise küljes, lükkasid nad kokku, siis olid potškas sees. Sinna valasid ilmuti peale. Ilmutasid ära, valasid ilmuti välja, loputasid, panid ta kinniti sisse. Siis hakkasid juba vaatama, kas tuli välja midagi, et midagi siin on. Siis, kui ma selle Moskva ostsin omale, natuke pilt suurem, 6 x 9 cm, aga pilte vähe filmi peal, ma ei tea, 16 pilti oli vist. Mina vaatasin, et see asi ei kõlba kuskile. Siis ma lõikasin sellele aparaadile plekist, kombineerisin, nii et ma sain pildi 16 x 4,5. Tegin selle 9 pooleks. Sellise raami tegin sinna, pildiotsale tegin ka sellise väikese raamivähenduse, et nad kokku omavahel hakkaksid. Nii et ma sain rohkem pilte ja see hiljem tasus ära, neid sai juba suurendada. Eestis juba.”

Tagasi Eestisse jõudis Vello koos abikaasa ja kolme pojaga 1957. aastal: “See oli selleajane elu, see oli paratamatus. See ei olnud sinu tehtud elu, see oli… kuidagi teised, kuskilt mujalt oli see suunatud. See ei olnud ju sinu elu, sind suunati.” Vello Hindreus suri 2020. aastal.

Marko Poolamets (Eesti Mälu Instituudi KoguMeLugu portaali operaator, fotograaf) räägib esmakohtumisest Vello Hindreuse piltidega:

"2019. aasta septembris salvestasime Velloga intervjuu suulise ajaloo portaali Kogu Me Lugu jaoks ning Vello poeg Heikki näitas meile mõningaid isa Siberis tehtud ülesvõtteid. Juba esimesest pilgust oli selge, et tegemist on väärtusliku materjaliga, mis avab seni teadaolevate fotoallikatega võrreldes oluliselt põhjalikumalt küüditatute elu ja olustikku. Sarnases mahus ja tervikkuses fotokogusid ei ole Siberisse küüditatud eestlaste kohta säilinud just ülemäära palju.

“Olgugi et Vello portreteeris inimesi, jäi piltidele väga palju igasugust olmet, maastikku, loodust, külavaateid. Ta on pildistanud kohalikke inimesi, kohalikku külaelu, matuseid, igat masti peresündmusi, muuhulgas ka küüditatute kokkutulekuid. Ka on olemas terve klassipiltide sari, kus segamini kohalikud ja küüditatud õpilased.” 

“Vello pildistas ka kohalikke peresid. Need on samuti äärmiselt huvitavad ja infoküllased pildid. Kohalikel olid teised traditsioonid, teised kombed, need kõik kajastuvad fotodel.”

“Inimesed Vello fotodel on ühest küljest justkui esiplaanil, aga samal ajal on nad sekundaarsed ja “ei sega”. Need pildid sisaldavad nii palju täiendavat informatsiooni, mida me kusagilt mujalt ei saa. Isegi grupipiltidel on ta osanud inimesed sättida nii, et fotolt kajastub palju rohkem detaile ja infot, kui seda esialgu grupifotolt üldse oodata võiks.”

“Kogu küüditatute materiaalne kehvus on neil piltidel justkui peopeal, samas tekivad aja jooksul ka viited elujärje paranemisele, kui omatakse juba mootorrattaid ja ehitatakse uusi maju. Üksikuid pilte on ka majade sisseseadest, mis kinnitab kuuldut lubjatud seintest ning sellest, et kaasa võeti peamiselt seljariided; asju kui selliseid peaaegu polnudki. Neid fotosid vaadates tekib kummaline paradoks. Kõik on armetu ja vilets ning päris kindlasti ei saa öelda, et inimesed olid õnnelikud. Ent samal ajal vaatab paljudelt piltidelt vastu justkui mingi teadmine, et meid on küll siia saadetud, aga me saame ka siin hakkama.”

“Väga südamlikud on pildid Vello enda pere lastest, mis näitavad samuti üldist kindlasti mitte kõige kergemat keskkonda ja kogu majanduslikku kehvust, aga tervik on ikkagi positiivne. Iga pildi puhul hakkavad jooksma küsimused elude ja saatuste kohta. Näiteks puudutasid mind sügavalt kaks tüdrukut, keda on mitmel fotol, ja kelle näojoonte järgi võiks eeldada, et nad on õed. Kõikidel piltidel hoiavad nad käest kinni; seda ei kohta ligi kolmesajal pildil mitte kellegi teise, isegi mitte abikaasade puhul. Ent mitte ühelgi fotol ei naerata nad silmadega ning nende näoilmeid varjutab mingi eriliselt rõhuv, läbi pildigi tajutav raskus. Kas nad olid ehk teineteisele ainsad lähedased, kes veel jäänud…”

Tema jaoks oli pildistamine hobi. Tema eesmärk oli talletada oma perekonna lugu, ent koos sellega talletas ta ka eesti rahva lugu. See oli tema jutustus Siberimaast, suure osa Eesti rahva jutustus Siberimaast. Tänu Vellole on meil võimalus sellest osa saada, turvaliselt ja distantsilt. Et me ei unustaks.

2026. aastal avab Eesti Mälu Instituut endises Patarei vanglas kommunismiohvrite mälestuseks muuseumi, mille rajamist toetab Eesti riik. Eesti Mälu Instituut kutsub rääkima oma (perekonna) lugu, annetades muuseumile materjale (esemed, fotod, päevikud, dokumendid jms), mis on seotud Nõukogude okupatsioonivõimu, punaterrori, taga kiusatud rahumeelsete elanike, vastupanutegevusega jms.

Materjalide annetamiseks tulevasele muuseumile võta ühendust Eesti Mälu Instituudiga e-kirja teel info@mnemosyne.ee või telefonitsi +372 664 5039.
 

Kasutatud materjalid:

Pilve, E., Poolamets M. (11.11.2021). Siberi küüditatute elust haruldased fotod teinud mees. – Ajaleht Maaleht.

See ei olnud sinu elu, sind suunati. (23.07.2021). – Ajaleht KesKus, 34-35.