Hitleri-Stalini pakt. Kas üksnes avamäng teisele maailmasõjale?

Saksa ajaloolane Claudia Weber toob esile, et käsitledes Hitleri-Stalini pakti üksnes maailmasõja stardipauguna jätame tagaplaanile Saksamaa ja Nõukogude Liidu ulatusliku koostöö esimesel kahel sõja-aastal.

23. augustil 1939. aastal kirjutasid Moskvas Hitleri välisminister Joachim von Ribbentrop ja Stalini välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotovi alla mittekallaletungilepingule. Saksamaa ja Nõukogude Liit leppisid kokku, et ei ründa teineteist ja säilitavad neutraalsuse, kui üks neist riikidest satub mistahes kolmanda riigi rünnaku alla. Lepingu juurde kuulunud salajase lisaprotokolliga jaotati omavahel Ida-Euroopa huvisfäärideks, sillutades nii teed teise maailmasõja puhkemisele. Leping koos oma lisaprotokollidega on läinud ajalukku Hitleri-Stalini või Molotovi-Ribbentropi  pakti (MRP) nime all.

Ribbentrop läheb Moskvasse

Saksamaa väliministri lennuk maandus Moskvas 23. augustil 1939. aastal. Joachim von Ribbentrop oli ootamatult katkestanud enda suvepuhkuse Salzburgis, et minna allkirjastama lepingut. Kõik edasine tundus olevat selge. Kolmepoolsed läbirääkimised Suurbritannia - Prantsusmaa - Nõukogude Liidu vahel olid äsja nurjunud. Sellega oli suurt ohtu õnnestunud Ribbentropil vältida. See teadmine oli tema jaoks kõige tähtsam.

 

 

Kuid Stalini jaoks ei olnud sellega kõik veel otsustatud. Ta soovis, et Ribbentrop läheks Moskvasse, sest “Nõukogude Liidu soovitud lisaprotokolli sisu … tuleb võimalikult kiiresti selgitada”. Pärast seitset tundi kestnud pingelisi läbirääkimisi koostasid pooled salajase lisaprotokolli. Selles märgiti, et Saksamaa ja Nõukogude Liit on omavahel leppinud kokku Poola ja Ida-Euroopa, sealhulgas Soome, jagamises. Neli tundi hiljem kirjutasid Ribbentrop ja Molotov alla Saksamaa ja Nõukogude Liidu mittekallaletungilepingule. Sõda Euroopas võis nüüd alata.

1. septembril 1939. aastal ründas Hitleri Wermacht Poolat. 17. septembril marssis Poolasse sisse Punaarmee. Järgmise 22 kuu jooksul tegutsesid Saksamaa ja Nõukogude Liit liitlastena ning jagasid isekeskis ülejäänud Euroopat.

MRP muutus kehtetuks 22. juunil 1941, kui Saksamaa ründas NSV Liitu. Kahe aasta jooksul oli Hitler laiendanud enda territooriumit umbes 800 000 ruutkilomeetri võrra, samal ajal kui Stalin oli suutnud oma impeeriumi laiendada läänes ja kagus 422 000 ruutkilomeetri ulatuses.

Vaatamata natsipropaganda loosungitele ja Ribbentropi enda öeldud sõnadele, kes väitis, et tunneb end Moskvas “kui sõprade keskel”, ei olnud Hitleri ja Stalini vahel kunagi tõelist sõprust. Hitleri-Stalini pakt sündis usaldamatuse ja skepsise õhkkonnas. Selle sõlmimine oli ajendatud selgelt suurriikide geopoliitilistest huvidest, mis kaalusid üles ideoloogilised motiivid. Huvisfäärid fikseeriti kurikuulsas lisaprotokollis, mille olemasolu Nõukogude Liit ei soovinud tunnistada kuni Gorbatšovi algatatud reformideni 1980. aastatel.

Poola jagamine

Esmalt jagasid Saksamaa ja Nõukogude Liit salajase lisaprotokolli alusel Poola. Prantsusmaa ja Suurbritannia, kes olid lubanud Poolat („Versailles lepingu värdjat”, nagu Molotov riiki küüniliselt kutsus) rünnaku korral aidata, ei kiirustanud seda tegema.

Okupeeritud aladel kehtestasid Hiter ja Stalin jõhkra vägivalla ning terrorirežiimi. Juudid ja poolakad küüditati tsooni, mis nimetati ümber Kindralkubermanguks (saksa keeles Generalgouvernement). Just seal sai alguse holokaust – Euroopa juutide massimõrv.

Mõlemad diktaatorlikud režiimid panid toime jõhkraid sõjakuritegusid ja alustasid okupeeritud aladel massilist veresauna. Saksamaa asus järjekindlalt hävitama tuhandeid Poola vastupanuliikumises osalejaid. Umbes samal ajal tapeti Katõnis metsades NKVD poolt üle 20 000 Poola ohvitseri.

Stalin seevastu alustas enda võidetud aladel kavakindlat ja julma sovietiseerimist. Poolale kallaletungi järel okupeeris ta Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene. 1940. aastate juunis kaotasid iseseisvuse Balti riigid. Mõlemad diktaatorlikud režiimid panid toime jõhkraid sõjakuritegusid ja alustasid okupeeritud aladel massilist veresauna. Saksamaa asus järjekindlalt hävitama tuhandeid Poola vastupanuliikumises osalejaid. Umbes samal ajal tapeti Katõnis metsades NKVD poolt üle 20 000 Poola ohvitseri.

Ajaloos on paljuski unustatud, et nende vägivallakampaaniate toimepanijad ei tegutsenud üksteisest sõltumatult, vaid tegid omavahel koostööd. SS-i käsilased ja NKVD kõrged ohvitserid kohtusid üksteisega okupeeritud aladel rohkem kui korra. 1939. aasta detsembris arutati Poola vastupanuvõitluse vastast tegevust ja pandi paika ulatuslikke ümberasustamise kampaaniaid. 1940. aastal loodi ka Saksa-Nõukogude pagulaskomisjon, mis muuhulgas pidi ohjeldama põgenikevooge.

Pöördepunktid

Hitleri-Stalini pakti laastavad tagajärjed ei piirdunud Poola tükeldamisega. Lepe andis Hitlerile vabad käed 1940. aasta kevadel alustada välksõda Lääne-Euroopas.

Pariisi langemisega saksa vägede kätte juunis 1940 oli sakslaste ekspansioon jõudnud haripunkti. See poleks olnud võimalik ilma Hitleri-Stalini paktita.

Nõukogude Liidu suuremahulised majandustarned varustasid Saksa sõjamasinat vajalike toorainetega, näiteks toornafta ja rauaga. Veebruaris sõlmitud majandusleppe alusel toimetasid sakslased vastutasuks Nõukogude Liitu tööstusseadmeid. Pariisi langemisega saksa vägede kätte juunis 1940 oli sakslaste ekspansioon jõudnud haripunkti. See poleks olnud võimalik ilma Hitleri-Stalini paktita.

Kuid sakslaste järjestikused võidud tähistasid pööret Nõukogude-Saksa suhetes. Stalini umbusk Hitleri suhtes üha kasvas. Et kindlustada endale oma osa “saagist”, okupeeris ja annekteeris NSV Liit Balti riigid (Eesti, Läti ja Leedu), kes olid suure osa oma suveräänsusest juba selleks hetkeks kaotanud. “Neil ei olnud teist võimalust,” tunnistas Molotov hiljem. “Riik peab hoolitsema enda julgeoleku eest. Kui meie neile oma nõudmised esitasime …  tegutsesime enne kuni oli juba liiga hilja … nemad aga alguses kõhklesid, kuid lõpuks tuli neil otsustada. Me vajasime Balti riike.”

Seejärel tungisid punaväed Bessaraabiasse ja Bukoviinasse, mis pani proovile senised liitlassuhted Saksamaaga. Hitler ei olnud nende alade suhtes ükskõikne, seal paiknesid tema jaoks tähtsad naftaväljad. 1940. aastal võttis Stalin Rumeenialt Bessaaraabia ja Bukoviina. Need alad liideti NSV Liiduga.

Pärast seda ei suutnud riigid enam erimeelsusi varjata ning asuti otsima uusi liitlasi. 1940. aasta sügisel sündis Berliinis Kolmikpakt, millega allakirjutanud riigid – Saksamaa, Itaalia ja Jaapan – võtsid enda peale kohustuse üksteist igati toetada.

 

Molotov läheb Berliini

1940. aasta novembris toimunud Nõukogude rahvakomissari visiiti Saksamaa pealinna vaadeldakse kui viimast katset Hitleri-Stalini paktile veelkord elu sisse puhuda. Paraku oli Hitler juba otsustanud, et alustab peagi sõda Nõukogude Liidu vastu.

Pealetungi oli asutud juba ette valmistama, Wehrmachti juhtkonda oli sellest teavitatud. 1940. aasta suvel paigutas Saksamaa oma väed itta ja ka Soome, tekitades oma tegevusega Moskvale rohkelt peavalu.

Samal ajal nägi Hitler vaeva, et ajada enda idaliitlast Aasia pärast tülli Suurbritanniaga, luues seeläbi potentsiaalsed tingimused sõjaks kahel rindel. Hitler pakkus Stalinile vastutasuks Indiat, kui jätab Soome ja Euroopa kaguosa Saksamaale. Seda lihtsakoelist käiku nägi Molotov hõlpsasti läbi.

Ehkki salajane lisaprotokoll oli jätnud Soome Nõukogude Liidu mõjusfääri, siis asjaolu, et Stalin nõudis jätkuvalt Soomet endale, ärritas nüüd Hitlerit ning suurendas tema vimma enamlaste vastu, millest ta kunagi ei olnud lahti öelnud. Tegelikkuses oli ta enda ideoloogilisse vastasesse suhtunud alati üleolekuga ega soovinud Stalinit kohelda võrdse partnerina. 18. detsembril 1940. aastal andis Hitler direktiiv nr 21 alusel loa rünnata Nõukogude Liitu. Juhiste järgi pidi saksa vägede sissetung Nõukogude territooriumile toimuma 1941. aasta juulis.

Pakt muutub kehtetuks

Hitleri-Stalini pakt muutus kehtetuks 22. juunil 1941. aastal. Aastaid hiljem, külma sõja päevil, oli Stalin juhtunut kahetsenud. “Koos Saksamaaga oleksime me olnud võitmatud,” mäletas Stalini tütar Svetlana isa hüüatust. Kuid Hitleri kinnisidee oli Stalini Euroopast välja löömine. Ta soovis alustada ristisõda bolševismi vastu. Algsetest liitlastest olid saanud vihavaenlased.

Ehkki Stalin oleks eelistanud sõda Saksamaaga vältida, siis polnud tal midagi uute territoriaalsete vallutuste vastu. Hitler soovis sõda, kuid paraku lõppes see tema jaoks 1945. aastal lüüasaamisega.

Ebamugavad mälestused

Saksa-Nõukogude koostöö määras teise maailmasõja esimesed 22 kuud Euroopas. Olenemata selle tohutust ajaloolisest mõjust, on pakti sõlmimist sageli nähtud üksnes eelmänguna “tõelisele sõjale”, mis paljude arvates algas alles Nõukogude-Saksa sõjaga.

20. sajandi esimese poole globaalsed vastuolud kulmineerusid sõjalises vastasseisus Hitleri ja Stalini vahel. Kui tollest heitlusest sai kaasaegsete ja tulevaste põlvede jaoks „turvaline“ arutelukoht, siis Hitleri-Stalini pakti ajaloo üle arutamine tekitas toona ja tekitab ka nüüd selgelt ebamugavust.

Ajaloolist rolli, mida Hitleri-Stalini pakt maailmasõjas mängis, on endiselt alahinnatud. Natsi-Saksamaa ajalookäsitluses pöörati sellele teise maailmasõja kontekstis üpriski vähe tähelepanu. Seda vaadati kui taktikalist sammu, mis võimaldas Hitleril rünnata Poolat ega muutnud midagi tema kavatsuses Nõukogude Liit hävitada. Nõukogude ajalookäsitluse järgi püüdis Stalin pakti allkirjastada selleks, et võita aega ja lükata veidikenegi edasi vältimatut sõda.

Ajaloolist rolli, mida Hitleri-Stalini pakt maailmasõjas mängis, on endiselt alahinnatud. Natsi-Saksamaa ajalookäsitluses pöörati sellele teise maailmasõja kontekstis üpriski vähe tähelepanu. Seda vaadati kui taktikalist sammu, mis võimaldas Hitleril rünnata Poolat ega muutnud midagi tema kavatsuses Nõukogude Liit hävitada. Nõukogude ajalookäsitluse järgi püüdis Stalin pakti allkirjastada selleks, et võita aega ja lükata veidikenegi edasi vältimatut sõda. Selle tõlgenduse lasi Stalin ringlusesse 1941. aastal.

1990. aastatel populaarseks saanud käsitlusviis seadis rõhu Ida-Euroopa geopoliitilisele jagamisele, mis pandi paika salajaste lisaprotokollidega. Arutelu sündmuse ajaloolise tähtsuse üle kujunes väga oluliseks Ida-Euroopa iseseisvuse taastanud riikide jaoks, kes olid äsja löönud lahku Nõukogude Liidust.

 

Tollal kujundas suhtumine pakti vaidlusi Euroopa ühise ajaloolise mälu üle. Stalinismi ja natsismi kuritegude võrdsustamise katsetes nähti mõnikord katset riisuda osa holokausti ainulaadsusest. Tegelikult ei olnud kellegi soov vähendada kuidagi holokausti tähtsust. Küsimus seisnes Lääne-Euroopale orienteeritud ajaloo kriitilises ümbermõtestamises, mis jättis tahaplaanile idaeurooplaste 20. sajandil kogetud tragöödia.

Külma sõja järgsete aastakümnete ajaloo ümberhindamise tulemusel kõrgenesid valjult hääled, mis püüdsid omakorda kinnistada arusaama, et Hitleri-Stalini pakt oli peamiselt Ida-Euroopa küsimus. Ja isegi pärast 23. augusti kehtestamist Kommunismi ja natsismi ohvrite mälestuspäevana ei ole selles osas suuri muutusi näha.

Professor Dr. Claudia Weber on saksa ajaloolane ja Euroopa lähiajaloo professor Oderi-äärse Frankfurdi Euroopa ülikooli kultuuriteaduskonnas. Tema peamised uurimisvaldkonnad on diktatuurid ja vägivald 20. sajandil, aga ka külma sõja kultuuriajalugu, samuti euroopastumise ja Euroopa mõistete ajalugu. Tema üks tähelepanuväärsemaid töid on uurimus Nõukogude salateenistuse poolt Katõnis toimepandud tapatalgutest (2015) ning oma hiljutises raamatus “Pakt. Stalin, Hitler ja kuritegeliku liidu ajalugu” (2019) annab ta põhjaliku ülevaate, kuidas aastatel 1939–41 Kolmas Reich ja Nõukogude Liit jagasid omavahel Euroopat.

Kirjandus:

Haffner, Sebastian, Der Teufelspakt. Fünfzig Jahre deutsch-russische Beziehungen, Zürich 2002.

Kaminsky, Anna/Müller, Dietmar/Troebst, Stefan (Hg.), Der Hitler-Stalin-Pakt 1939 in den
Erinnerungskulturen der Europäer, Göttingen 2011.

Snyder, Timothy, Bloodlands. Europe between Hitler and Stalin, New York 2010 (dt. Ausgabe München 2011)

Weber, Claudia, Der Pakt. Stalin, Hitler und die Geschichte einer mörderischen Allianz, München 2019.

Zarusky, Jürgen, „Hitler bedeutet Krieg“. Der deutsche Weg zum Hitler-Stalin-Pakt. In: Osteuropa 7-8/2009, S. 97-114.