Haruldane päevik: 1945. aastal küüditatud Eesti sakslase saatus

Aastatel 1939–1941 lahkus Eestist Saksamaa ja Nõukogude Liidu kokkulepete alusel suurem osa baltisaksa kogukonnast Saksamaale. Mõned jäid siiski paigale. Nende seas Georg Heitmann, kes küüditati 70-aastasena Venemaale.

Heitmanni küüditamise loo detaile teame tänu tema päevikule, mis jõudis Eesti Mälu Instituudi rajatava Patarei vangla kommunismiohvrite mälestusmuuseumi kogudesse tänu autori lapselapsele Inna-Maia Paikenile. Kutsume üles ka kõiki teisi annetama 2026. aastal avatava muuseumi tarvis ajaloolisi esemeid ja materjale, s.h fotosid ja dokumente, mis on seotud nõukogudeaegsete repressioonide, vastupanu, tagakiusamise, põgenemise ja teiste sarnaste üleelamistega.

Inna-Maia pöördus Eesti Mälu Instituudi poole esialgu palvega täpsustada kommunismiohvrite e-memoriaalis (www.memoriaal.ee) oma sugulaste andmeid. Vestluse käigus tuli jutuks ka päevik, mille Paiken oli oma ema asjade hulgast leidnud.   

Instituudi vanemteaduri Olev Liiviku sõnul oli Inna-Maial kindel soov päevik ära anda, et tagada selle säilimine. „Eesti sakslase küüditamislugu päeviku kujul on suur haruldus, otsustasime selle kohe digiteerida,“ ütleb Liivik. Et päevik on kirjutatud vene keeles, tõlkis Inna-Maia selle eesti keelde. „Vestlused Inna-Maiaga on aidanud mõista, milline inimene tema vanaisa oli, ja milline oli tema normaalne elukeskkond. Ilma tema abita ei oleks ma jõudnud päeviku tõlget läbi töötada,“ lisab ajaloolane.

Georg Heitmann oli baltisakslane, kes töötas Kärdla kalevivabriku pearaamatupidajana, varasematel aastatel töötas ta raamatupidajana ka Peterburis, kus omandas väga hea vene keele oskuse.

Kohe pärast okupatsiooni kehtestamist asus Nõukogude võim paralleelselt eestlastega represseerima ka Eestisse jäänud väheseid sakslasi. Saksa-Nõukogude konflikti valguses peeti saksa rahvusest inimest automaatselt ohtlikuks, see repressiivpoliitika jätkus ka pärast sõja lõppu.

1945. aastal, mil Georg Heitmann Venemaale küüditati, oli ta juba 70-aastane terviseprobleemidega mees. Sellele vaatamata põgenes ta kaks aastat hiljem ja tuli Eestisse tagasi. 1949. aastal ta vahistati ning mõisteti sunnitöölaagrisse.

Tema kirjutatud päevik koosneb aastatel 1945–1947 tehtud regulaarsetest sissekannetest. Need räägivad peamiselt igapäevaelust Venemaal. Palju on juttu toidust, kuidas seda hankida, näljast, ning küüditatute omavahelistest suhetest, aga ka kuulujuttudest, millest võiks kirjutada lausa omaette uurimuse.

2. märtsil 1946 on Heitmann teinud järgmise sissekande: „Leiba juba kolmandat päeva ei ole, – ei tea, mida mõtlevad meie juhid. Rasvu ka ei ole; selle tõttu loobusin hommikusest pudrust ja sõin kartulit munapulbrist soustiga. Asjade müük on täielikult peatunud, mitte keegi ei taha midagi osta, s.t. vahetada. Raha ka ei tule, – ei tea, mis tuleb – peab nälgima.“

5. aprillil sissekanne on optimistlikum: „Jälle käivad kõvad jutud ja tulised vaidlused meie kodumaale pöördumise asjus või meie igavese asumise kohta Venemaal. Kuivõrd veenvalt räägivad ja kaitsevad oma seisukohta meie „igavese asumise“ pooldajad, – läbi nende sõnade kostab lootus, et me ikkagi, ja ikkagi, ja ikkagi pöördume tagasi lähemal ajal! Mõtlen, et ilma selle lootuseta, ilmse või salajase, keegi meist ei taluks seda hirmsat meie oleluse raskust.“

Peamiselt on sissekanded tehtud Venemaal Permi (Molotovi) oblastis kahes külas, kus ta eriasumisel elas, Tšernuškas ja Melnitšnajas. Päeviku lõpetas ta pärast Eestisse tagasi jõudmist 23. oktoobril 1947. aastal.

Päevik on kirjutatud igasugusele paberile, mida vähegi õnnestus hankida – ruuduliste lehtedega vihikutesse, erinevas suuruses üksikutele lehtedele ja isegi lahti võetud ümbrikutele. Kuna Heitmann pidas oma kirjatööd oluliseks, muretses ta aegsasti piisava paberivaru eest.

4. detsembril 1946 on ta pannud kirja järgmise lõigu: „Õudusega praegu märkasin, et paber, millele ma oma märkmeid kirjutan, läheneb lõpule ja on jäänud ainult üks lehekülg! Mitte tükikestki paberit mul rohkem ei ole, kui mitte arvestada väikest rebitavat blokki, millel alustasin eile kirja Liljale [abikaasa Jelizaveta]. Pean minema kerjama, mitte leiba, ja mitte raha, vaid paberit! Näe, milleni olen jõudnud! Alustasin peremehest, s.t. lihtsalt jutustasin talle, et mul on nii väga vaja saada omale paberit ja ta kohe võttis vanast koolivihikust neli lehekülge. Liigutav!“

Olev Liiviku sõnul seisneb päeviku erakordsus selles, et 1945. aasta sakslaste küüditamisest teavad ajaloolased siiani äärmiselt vähe ja seda piskutki vaid okupatsioonivõimu perspektiivist. On olemas mõningaid nimekirju, operatsiooni läbiviimisega seotud dokumente; leidub palve- ja kaebekirju ning nende küüditatute toimikuid, kes palusid ennast hiljem rehabiliteerida, või kes arreteeriti Venemaalt eriasumiselt põgenemise tõttu.

Ohvrite perspektiiv oli siiani esindamata, mistõttu on päeviku tähendust raske ülehinnata. 

Heitmann on palju kirjutanud teda ümbritsenud keskkonnast, enda tunnetest ja igatsustest ning kannatustest ja surmast. 2. märtsi 1947 sissekanne on rusuv. Ta kirjutab:  „Mul on rinnus õudne valu: valutavad luud, eriti paremal pool; köhida on eriti valus, vajutab lamamisel; seista ka ei saa ilma toeta. See on mul miski uus asi: lõpp läheneb! Kui vaid saaks enne koju, – ei taha siin kooleda. Tahaks veel korra, enne surma, näha oma armsaid!“

Niisugused sissekanded on liigutavad, aga samal ajal ka rasked lugeda. Ometi võiks säärane kirjandus, nagu Venemaale küüditatud Georg Heitmanni päevik seda on, olla lausa kohustuslik lektüür, mõistmaks, kui heal ajal me tegelikult täna elame.

Sunnitöölaagrist, kuhu Heitmann 1949. aastal mõisteti, vabanes ta 1955. aasta suvel. Tervisest ei olnud enam midagi alles jäänud, mistõttu kirjutas laagri arst Georgi perele, et tuldagu talle Venemaale järele, kuna ta ei ole tervisliku seisundi tõttu võimeline ise Eestisse sõitma. Paraku ei jõudnud Georg enam kunagi kodumaale, vaid suri veel samal suvel vanadekodus maal, kuhu ta oli vägivaldselt küüditatud.

Mis saab käsikirjadest edasi? 

Päevik säilitatakse vastavalt museaalide säilitamisnõuetele. Päeviku katkendeid saab elektroonilisel kujul eksponeerida tulevases Patarei vangla kommunismiohvrite mälestusmuuseumis, sest ligi 80-aastane paber on muutunud rabedaks ega talu valgust, vaid vajab kindlaid tingimusi temperatuuri, õhuniiskuse jm osas, et kiri ei tuhmuks veelgi enam. Et aga kõik soovijad saaksid päevikust osa, on kavas see ka publitseerida.

Eesti Mälu Instituut kutsub rääkima oma (perekonna) lugu, annetades muuseumile materjale (esemed, fotod, päevikud, dokumendid jms), mis on seotud Nõukogude okupatsioonivõimu, punaterrori, taga kiusatud rahumeelsete elanike, vastupanutegevusega jms. Materjalide annetamiseks tulevasele muuseumile võta ühendust Eesti Mälu Instituudiga e-kirja teel info@mnemosyne.ee või telefonitsi +372 664 5039.

2026. aastal avab Eesti Mälu Instituut kõigi kommunismiohvrite mälestuseks endises Patarei vanglas (https://patareiprison.org/) muuseumi, mis kajastab nii Eestis kui mujal maailmas kommunistlike režiimide poolt toime pandud inimsusevastaseid kuritegusid ja inimõiguste rikkumisi. See on omamoodi jätk Eesti kommunismiohvrite memoriaalile, mille mälestusseina ohvrite nimekirja koostas Eesti Mälu Instituut ning jätkab elektroonilise andmebaasi täiendamist.

Kontrolli oma sugulaste andmeid Eesti kommunismiohvrite memoriaali andmebaasist www.memoriaal.ee. Ootame nii parandusi ja täiendavat kui päris uut infot represseeritute kohta e-kirja teel memoriaal@mnemosyne.ee või telefonitsi +372 648 4962.