Võiduudus: Nõukogude pärandi heroiseerimine ja revanšiiha Venemaal

Nõukogude Liit, kuhu kuulus ka praeguse Venemaa territoorium, kaotas Teises maailmasõjas erinevatel arvutustel umbes 27 miljonit inimest. Venemaa ekspert Vladimir Juškin kirjutab sellest, kuidas sõjaohvrite mälestamisest on järk-järgult saanud riiklikult korraldatud militaristlik aktsioon, mis varjutab Nõukogude režiimi kuritegusid, saamatust ning sõjaaegseid inimkannatusi. Need riiklikud pingutused on viimasel ajal aina rohkem keskendunud sõja algusega seotud faktide moonutamisele ning Nõukogude Liidu juhtkonna kuritegeliku tegevuse õigustamisele. 

Kohe pärast sõda tähistati võidupüha ametlikult ainult kolmel korral, 1945. aastast 1947. aastani, pärast mida sai sellest taas tavaline tööpäev. 1964. aastal võimule tulnud Brežnev tegi panuse mobiliseerivale müüdile mitte tulevikust, vaid minevikust. Oma elu hinnaga võidule teed sillutanud hukkunud kangelaste kultus hakkas aina laiemalt levima. 1965. aastal korraldati võidu 20. aastapäevaks esimesed ametlikud pidustused. Seejärel korraldati võidu auks sõjaväeparaad juubeliaastatel 1965, 1985 ja 1990. 

1995. aastal võeti vastu föderaalne seadus “Nõukogude rahva Suures Isamaasõjas saavutatud võidu mälestamisest”, mille järel hakati võiduparaadi korraldama igal aastal. 2008. aastast on paraadile kaasatud sõjatehnika. Sõjaväega seotud allikate järgi pärinenud idee “müra teha” presidendi administratsioonist (sõjaväelastele endale on see tüütu lisakohustus).

Aga miks lõpetas Stalin 1947. aastal võidupäeva tähistamise? Võib-olla ei pidanud ta võitu päris enda pühaks. 1945. aastal seisis Stalin mausoleumi tribüünil veidi kõrval, lastes keskele rindekindralid, ja ka paraadikõne pidas Žukov.

Levinud on kaks versiooni. Esiteks on võimalik, et Stalin pelgas võitjarahvast (mälestus sõjast ei olnud niivõrd võidukas ja rõõmus, kuivõrd kohutav ja kole: kogu maal liikus ringi sadu tuhandeid riigi poolt omapäi jäetud amputeeritud jäsemetega invaliide, külades nutsid naised silmad peast hukkunud meeste pärast). Teiseks on võimalik, et Stalin tundis vene rahva ees miljonite ohvrite pärast süüd. 24. mail 1945. aastal Kremlis korraldatud vastuvõtul võiduparaadil osalejate auks sõnas Stalin, tõstes pokaali vene rahva auks ja kõneldes 1941.-1942. aastal tehtud vigadest: “Mõni teine rahvas oleks võinud valitsusele öelda: te ei ole õigustanud meie lootusi, astuge kõrvale, me paneme ametisse uue valitsuse.” Tol ajal peeti Kremlis nähtavasti nii paljude miljonite ohvrite hinnaga saavutatud võidu pidulikku tähistamist pühaduseteotuseks (see on rohkem leinapäev).

Tänapäeval, mil meie seast on lahkunud rindemehed ja veteranid, kes olid sõda näinud, mitte ainult sellest kuulnud, on suure võidu mütoloogia tähendus aastast aastasse aina kasvanud.

Revanšiiha päev

NSV Liidus oli võidupüha alati teisejärguline, tublisti tagapool võimsate meeleavalduste ja paraadidega 1. maist ja 7. novembrist. Suure võidu sümboolika jäi põhiliste, sotsialismi ja revolutsiooni ideoloogiliste sümbolite varju. Praegune võidupüha uhke esilekerkimine on seotud sellega, et kõik Nõukogude aja sümbolid - kosmos, eesrindlik riigikord, usk tulevikku - on hääbunud. Võit on jäänud ainsaks eneseõigustuse ja eneseaustuse moraalseks aluseks. 

 

Võidupüha arengus võib näha mitut tagamõtet.

Esiteks on võidupäevast saanud ajend tuletada meelde stalinistliku NSV Liidu sõjalist triumfi ja kinnistada tänase Venemaa, Nõukogude võitjariigi järglase jõulist staatust. Riigi osa sõja ja võidu ajaloos rõhutatakse demonstratiivselt. Loogilise lõpuni viiduna väljendub see fraasis “Sõja võitis Stalin”.

Teiseks on muutunud püha tähistamise sisu - sellesse on lisatud aktuaalsuse element. Uue sisuga on täidetud ka mõiste “fašist”, mille alla mahuvad nüüd nii süsteemiväline opositsioon, nende riikide juhid, kes ei soostu tulema võiduparaadile, kui ka Ukraina võimud. “Püha sõda” kandub minevikust olevikku ja on kujunenud Vladimir Putini globaalses päevakavas võtmetähtsusega punktiks. Selle uue arusaama on sirgjooneliselt välja ütelnud konservatiivne kirjamees Aleksandr Dugin: “Osseetia, Abhaasia, Krimmi, Donbassi ja Süüria järel oleme meie, venelased, taas ajalukku astunud. Meie uued võidud - täiesti reaalsed ja samamoodi päris rasked - muudavad meie Suure Võidu taas värskeks, vahedaks ja teravaks.” Selles valguses muutub arusaadavaks ka rahva seas levinud loosung “1941-1945. Võime korrata”.

Kolmandaks on võidupühast saanud üks neist ajaloolis-psühholoogilistest sündmustest, mis kuuluvad vene ühiskonna “hingeliste tugede” põhivarasse, võimaldades kujundada uut, nõukogudejärgset identiteeti. 9. mai on nüüdsel Venemaal rahvusliku identiteedi tugisammas, kollektiivse uhkuse ja eneseaustuse alus, režiimi kõlbeline kapital.

 

Neljandaks ei mälestata Punase väljaku paraadil enam niivõrd Hitleri purustamist, kuivõrd ülistatakse toorelt Putini kurssi kasutada sõjalist jõudu Venemaa võimsuse kiirgamisel üle riigipiiri. 9. mai 2015. aastal oligi kahekordne võidupäev: üleüldine, kõigi venelaste, ja isiklik, Putini võidupäev. President kuulutas esimest korda paraadil välja vaikuseminuti. Sama päeva õhtul, parimal televaatamise ajal, kordas telekanal Rossija dokumentaalfilmi “Krimm - tee kodumaale”, mille aluseks on ulatuslik vestlus Putiniga.

Viiendaks seadis Putin 2019. aasta paraadi eel peetud kõnes võrdusmärgi “Nõukogude Liidu ja tuhandeaastase ajalooga Venemaa” vahele, mis teataval määral jättis mulje taotlusest kõigi nende 14 vabariigi territooriumi peale, mis omal ajal kuulusid NSV Liidu koosseisu, nüüd on aga iseseisvad riigid. Päris tõsine avaldus, eriti veel sõjaväeparaadi puhul.

Uute mõtete kinnistamine eliidi ja masside teadvuses

2015. aastal, natsliku Saksamaa üle saavutatud võidu 70. aastapäeval, nimetas patriarh Kirill paasapüha samuti võidupäevaks, viies sellega lõpule pika protsessi, millega mõtestati ümber kiriku roll sõjas ja võidu saavutamises vaenlase üle. 9. mai jätkab paasapüha. See on justkui ilmalik paasapüha, millega samamoodi tähistatakse teatavat laadi ülestõusmist, ainult et ilma risti löömata, sest inimesed tähistavad võitu ilma sõjata. Või kui teisiti öelda, siis on Suurest Isamaasõjast ja 1945. aasta võidust saanud Venemaa rahvusreligioon.

Mis puudutab võimalust ühitada siiras veendumuses võidukultus õigeusuga, siis sellele seisab tänapäeval vastu veel vaid käputäis õigeusu kiriku dissidente, näiteks Sergei Tšapnin, kes 2011. aastal nimetas seda kultust “paganlikuks”.

Nullindate keskpaigani oli rahvusreligioosseid tavandeid peale sõjaväeparaadi üpris vähe, aga nüüd on neid iga aastaga aina juurde tulnud. Kõigile on teada Georgi lindi ja Surematu polgu üritused, mida korraldatakse vastavalt 2005. ja 2012. aastast alates, ning nendega sarnased rangelt formaliseeeritud “nimelised” üritused, nagu “Kangelase puu”, “Võidukiri”, “Sõiduta veterani”, “Mälestusküünal”, “Isamaa kangelaste päev”, “Tundmatu sõduri päev” jne. Siia alla kuuluvad ka spontaanselt tänavate ja teede äärde üles pandud võiduplakatid, õnnitluste, loosungite ja pildikeste loomine ja levitamine ühismeedias, personaalne ajutine loobumine välismaiste toodete tarbimisest, sõitmine masinatega, mida kaunistavad sellised kirjad, nagu “Sakslannade järele” või “Viin sakslase mahalaskmisele”, samuti noortele patriootiliste seiklusmängude ja muude ürituste korraldamine koolis.

Teisisõnu annab osalemine kultuse tavandites märku inimeste tegelikust identiteedist ühiskonnas.

Uued sümbolid

Sümboolse tähenduse ja praktilise kasutuse poolest sarnaneb Georgi lindi kandmine kristlastel kaelaristi või juutidel pigimütsi kandmisega. Esijoones osutab see “Venemaa tõelise patrioodi” identiteedile, teisest küljest annab kandjale sel moel võimaluse tunda ennast ühiskonnas hästi ja mugavalt ning osaleda tavandites. Seepärast ongi inimestel oluline kanda linti (või lausa linte) selgelt nähtaval ja “pühitseda” sellega mitmesuguseid esemeid, näiteks ridiküli, seljakott, lapsevankrit või autot.

Üle võetud Surematu polk

Surematu polgu ürituse korraldasid 2012. aastal Tomski ajakirjanikud (Tomski telekanal TV2). See ei olnud siis veel riiklik, selles osalesid ainult need, kes seda soovisid. 2014. aastal, võidu 70. aastapäeva eel võttis Kreml selle üle, muutis massiürituseks ning võrdsustas selles osalemise võimude toetamisega: sammud Surematus polgus, toetad võimu.

Igal juhul ei näe vene mälestamistavad, isegi mitte ateistlikus vormis, kuidagi ette surnute mälestamist pulga otsa seatud portreedega (surnuid mälestatakse kalmistul). Mõistagi, kuna see üritus on ülalt peale surutud, kaob see koos režiimivahetusega.

Vabastamissaluudid

2019. aastal käisid Venemaa föderaalsed kanalid välja nõndanimetatud vabastamissaluutide graafiku 2019. aasta aprillist 2020. aasta maini, millega tähistatakse 120 miljoni inimese vabastamist Nõukogude armee poolt 16 sõltumatu (kaasa arvatud praegu sõltumatu) riigi territooriumil. Sel moel omamoodi kinnistatakse saluutidega imperiaalset mälu ja väljendatakse lootust, et ükskord jõuavad kunagise impeeriumi tükid taas kodusadamasse.

Ajaloo mütologiseerimise strateegia

Kremlis valitseb kindel veendumus, et kodanikud peavad nägema Teises maailmasõjas puhast geopoliitikat: lugu sellest, kuidas NSV Liit sai jagu oma kurikavalast vaenlasest läänes.

12 köidet Suurt Isamaasõda

2015. aastal viis Venemaa kaitseministeerium lõpule 12-köitelise entsüklopeedilise koguteose “Suur Isamaasõda 1941.-1945. aastal” väljaandmise. Köidete koostamise kallal nägid vaeva ligemale poolsada peatoimetuskomisjoni liiget, rohkearvuline ekspertrühm, 12 toimetuskomisjoni ja 12 autorikollektiivi (vastavalt köidete arvule). Kõigil neil kollektiividel omakorda oli kümneid teaduslik-organisatoorse ja teaduslik-kontrolliva töö abilisi. Esmapilgul titaanliku töö tulemusel valmis pealiskaudne ülevaade ammu teada sündmustest ja faktidest. Midagi uut lugeja neist 12 köitest ei leia.

Suure Isamaasõja arhiivid

Tänavu 18. jaanuaril veteranide ja patriootliku üldsuse esindajatega kohtunud Vladimir Putin kõneles “arhiividokumentide, kino- ja fotomaterjalide keskuse” loomisest, “et panna suu kinni neil, kes üritavad ajalugu moonutada …” Milliseid arhiivimaterjale Putin silmas pidas?

Mark Solonini andmetel on sõjaväearhiivide kõige huvitavamad osad suletud. Avalikustamata on just kõige tähtsamad materjalid: strateegilised plaanid, otsekõnelused rinnetega, mitmesugused koondid. Võidu 75. aastapäevaks on endiselt täiesti avalikustamata kaitseministeeriumi dokumendid aastatest 1939-1943. Poliitbüroo ja Riikliku kaitsekomitee dokumendid, Stalini, Molotovi, Hruštšovi, Brežnevi isiklikud arhiivid on absoluutselt kättesaamatud.

Mis siis on avalik? Näiteks 1939. aasta augusti “eritoimikus” ei ole Ribbentropi nime mainitud mitte ühelgi kujul. Küll on olemas 19. augusti protokoll, mille järgi poliitbüroo lahendas ära kaks äärmiselt tähtsat küsimust: andis ühele tehnikumile Nadežda Krupskaja nime ja pikendas ajateenistusse kutsumise tähtaega töölistel, kes kaevasid Kesk-Aasias kanalit. See juhtus kõigest neli päeva enne Ribbentropi saabumist ja 12 päeva enne maailmasõja puhkemist. 1940. aasta juuni “toimikutest” leiab poliitbüroo otsuse suurendada tubaka, tikkude ja paberossipaberi eraldamise norme “eriülesannet” täitvates Punaarmee väeosades (nähtavasti peeti silmas kolme Balti riigi okupante).

 

Holokaustiohvrite mälestamine

2020. aasta holokaustiohvrite mälestamise rahvusvaheline foorum kujunes veel üheks platsdarmiks, millelt Putin peab sõda lääne tsivilisatsiooniga. Ta püüab Iisraeli riiki ja tervet hajalat rakendada Teises maailmasõjas saavutatud võidu ärastamise vankri ette. Süüdistada tervet läänt sõja vallapäästmises. Asetada süü holokausti eest Euroopa ja USA õlgadele. Kujutada iseennast kõige olulisema mälestuse alleshoidjana ning juudi rahva peamise päästja ja kaitsjana, põhilise võitlejana antisemitismi vastu, kuulutades kõik, kes vastu, fašistiks ja Hitleri poolehoidjaks.

Kokkuvõtte asemel

1987. aastal kirjutas rindemehest kirjanik Viktor Astafjev: “Nõukogude sõjardid on kõigist sõjarditest, kes eales on maa peal elanud, kõige metsikumad, kõige araverelisemad, kõige alatumad, kõige nürimeelsemad. Just nemad “võitsid” tulemusega 1:10! Just nemad heitsid meie rahva otsekui õletuustid sõjatulle [...] Kui palju me sõjas ikkagi inimesi kaotasime? [...] Kohutav on tõelist arvu välja öelda, eks ole? Ja kui öelda, siis tuleks paraadvormi asemel selga tõmmata patukahetseja rüü, langeda võidupäeval Venemaa ees põlvili ja paluda oma rahva käest andestust andetult “võidetud” sõja pärast, milles vaenlasi materdati laipadega, milles vaenlasi uputati venelaste verre.”