Vabadussõja kaja 1941. aasta suvesõjas
Vabadussõjas õnnestus tõmmata pikk õlekõrs, suvesõjas see ei õnnestunud. Ja tagantjärgi ehk isegi parem, sest rinnaesine jäi puhtamaks nii ühe kui ka teise mätta otsast vaadatuna, andes õigustatud võimaluse kõiges halvas süüdistada võõramaalastest okupante, kirjutab vastupanuvõitluse päeva puhul Peeter Kaasik.
Paljude rahvuste ajalugu kujutatakse valguse ja pimeduse kokkupõrkena. Eestlaste ajaloo alguses olev võitlus valguse- ja pimedusjõudude vahel pole Euroopas erandlik. Niikaua, kui püsib rahvustunne, kuuluvad selle juurde kangelased. Vastase vägevusest järeldatakse omaenda tublidust. Kui ütlus „suur aeg nõuab suuri mehi“ muutub tegutsemisjuhendiks, siis ei kerki tagaotsitud suured ainult elavate hulgast, vaid nad leitakse ka mineviku varjuderiigist.
Sissejuhatav tsitaat pärineb ajaloolase ja ajakirjaniku Andrei Hvostovi raamatust "Mõtteline Eesti", mis XX sajandi lõpus tekitas teatud diskussiooni eestlaste muistse vabadusvõitluse ainetel. Jätku sai see kümmekond aastat hiljem, kui ilmus koguteose "Eesti ajalugu" teine, keskaega käsitlev köide.
Põhiliseks vaidluskohaks tundu(s)b olevat see, kellena (muistseid) eestlasi käsitleda, kas ajaloo objektina või subjektina. Tabavalt võtab asja sisu kokku arheoloogiadoktor Marika Mägi 2022. aasta alguses ilmunud artikli pealkiri: "Eestlased ei peaks jääma statistideks omaenda ajaloos". Ehk kui ajaloolaste haare muutub liiga laiaks, kaovad väikerahvad omaenda ajalukku ära, muutudes tähtsusetuteks kõrvaltegelasteks suurte toimetuste taustal.
Omamoodi ajaloo kõverpeegeldus on Nõukogude aja ideoloogiliselt suunatud ajalookäsitlus, milles eestlaste ajalugu taandub üldkäsitlustes suuresti võitluseks võõrvallutaja vastu. Ja kui ka võitlust ei olnud, siis oli eestlaste ajalugu üks kannatuste rada ja võitlus oli kohe puhkemas, oodates sobivat aega. Kusjuures seda ei mõtelnud välja kommunistlikud ideoloogid, vaid nemad kohendasid endale sobivaks Eesti "ajalookirjutuse isa" Carl Robert Jakobsoni 700-aastase orjaaja teesi (sel hetkel küll umbes 600 aastat orjaaega).
Vabaduse idee on abstraktne, kuid mõttemall ning ootused ja lootused kujunevad välja traditsioonide ja kogemuste baasil, hankides inspiratsiooni iidsetest aegadest, mis muu hulgas rõhutab vabadusvõitluse igikestvust.
Mõtiskleks vastupanuvõitluse päeva puhul põgusalt 1941. aasta eestlaste ülestõusu (suvesõja) teemadel. Polnud eestlaste suvesõja-aegne aktiivne vastupanu sovetivõimule asi iseeneses ning kandev vabaduse idee tugines nii selgele eesmärgile kui ka traditsioonile, mida omakorda rõhutasid enne teist maailmasõda Eesti ajalookirjandus, kooliõpikud, aga ka isamaaline kasvatus laiemalt. Mõistagi oli vabadusvõitluse vahetuks inspiratsiooniallikaks paarkümmend aastat varem toimunud Eesti vabadussõda (1918–1920).
Tulles tagasi Andrei Hvostovi tsitaadi juurde, siis nagu iga vabadusvõitluse puhul, oli vaja eelkõige vaenlast, kellele vastanduda – sõpru võib olla, kuid vaenlane peab olema. Võitlus üleüldise headuse ja vabaduse nimel on liiga ebamäärane ning emotsionaalselt on vaja ka vastaspoolust, kes kehastaks otseselt kurjust ja orjust.
Jätaksin siinkohal tahaplaanile tsitaadis esitatud teatud karid, mis kaasnevad vabadusvõitluse kajastamise emotsionaalse poolega, siis juhiksin tähelepanu üsnagi huvitavale metamorfoosile mõttemallis, et põlisvaenlase kuju võib olla ka ajas muutuv.
Arvestades ajaloolist tausta, siis teise maailmasõja eelses Eesti Vabariigis domineeris ka akadeemilises ajalookirjanduses keskse ideena just eelnimetatud Jakobsoni poolt XIX sajandil kultiveeritud mitmesaja-aastase orjaaja motiiv ning sakslastesse suhtuti minimaalselt umbusklikult.
Kui vaadata omaaegset ajalookirjandust, siis võit vabadussõjas oli raske töö vili, kuid tõeliseks rõõmuhetkeks nii sõja ajal kui ka pärast seda oli ikkagi võit (balti)sakslaste üle Landeswehri sõjas. Ja see kajastub muu hulgas selles, et võidupüha tähistatakse 23. juunil, mitte 2. veebruaril, mil sõda tegelikult lõppes.
Pool aastat kestnud Saksa okupatsioon 1918. aastal kajastus ajaloolises mälus vaat et ühe mustema ajajärguna Eesti ajaloos. Ja seda vaatamata sellele, et Saksa okupatsioon, mis kinnistati Brest-Litovski rahuleppega sakslaste ja enamlaste vahel, sillutas tinglikult teed sellele, et vabadussõda üldse meile teadaoleval kujul puhkeda sai.
Minnes nüüd ajas paarkümmend aastat edasi piisas vaid aastast sovetivõimust ning lühikese ajaga sai põlatud sakslastest 1941. aastal vaat et "Euroopa valguse kandjad", vastukaaluks idamaisele bolševistlikule barbaarsusele. See ei tähendanud küll sakslaste idealiseerimist, ja ega natsionaalsotsialismi olemuski eestlastele päris tundmatu polnud, kuid sellele vaatamata võttis arvatavasti eestlaste enamus Saksa okupante 1941. aastal vastu vabastajatena.
Põikaks nüüd ajas tagasi. Kui keegi oleks 1916. aastal avalikult rääkinud, et Eesti saab peagi iseseisvaks, siis paremal juhul oleks seda intellektuaalselt huvitavaks mõtteks peetud... kuid minnes ajas paar aastat edasi oli see reaalsus. Tõsi, vabadus tuli veel välja võidelda.
Saavutada vabadus ja iseseisvus, siis ainuüksi tahtest ja isegi selle nimel tegutsemisest jääb tihtipeale väheseks, eriti väikerahvaste puhul. Kaasa peab aitama mingi suurem kataklüsm, milleks oli erinevate tegurite kokkulangemine: esimene maailmasõda, Vene revolutsioonid, Saksa okupatsioon ja Vene kodusõda. Ilma nende asjaoludeta oleks vabadusidee arvatavasti selleks ka jäänud.
Kuid iseseisvuse saavutamisel oli kaalukeeleks ka "õigel poolel" olemine, arvestades, et liitlasi ei saa tihtipeale valida, väikeriigid seda enam. Vabadussõda näitas muu hulgas, et "suured" polnud sugugi vaimustuses "väikeste" pärast sõtta tikkuma, sõltumata mistahes kõlavatest deklaratsioonidest. Küll esitati näiteks britte hilisemas Eesti ajalookirjanduses rõhutatult eestlaste sõjaliste liitlastena. Samal ajal vaikiti vabadussõja kajastuses sisuliselt maha "head venelased" ehk vene valged, kuigi viimased omasid nii sõjaliselt kui ka diplomaatiliselt üsnagi kaalukat rolli.
Reaalsuses olid eestlaste liitlassuhted brittidega pigem propagandistlik fiktsioon. Eesti pidi laveerima, toetades vene valgeid Vene kodusõjas punaste vastu, aitas see saavutada esimese maailmasõja võitjariikide liidu Antandi diplomaatilise, sõjalise ja majandusliku toe, seda sõltumata sellest, et sõditi vastandlike eesmärkide nimel. Vene valgetel ega viimaseid sõjaliselt toetanud Antandil polnud plaanides iseseisvat Eesti Vabariiki, vastupidi, nemad sõdisid rõhutatult ühtse Venemaa nimel.
Nii oligi: polnud sõpru, olid huvid ja eelkõige tuli ise vapper olla, sest tugevaid austatakse. Teise maailmasõja aegne vastupanu motivatsioon tugines suuresti varasemale kogemusele, et segastel aegadel on kõik võimalik. Kuid sellega käis kaasas ka üsnagi oportunistlik taktika: "minu vaenlase vaenlane on minu sõber".
Ainuüksi Eesti okupeerimine ja annekteerimine Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal oli arvestatav vastupanu motivatsiooni allikas, kuid see piirdus esimesel Nõukogude aastal siiski pigem passiivsete vormidega.
Kuid kui mitte varem, siis 1941. aasta juuniküüditamine oli teatud äratuseks, sh arvatavasti ka üsnagi punaste vaadetega isikutele. See sai päästikuks eestlaste tulevasele vastupanule 22. juunil 1941 puhkenud Saksamaa – NSVL-i sõja raames, sest massilisem varjumine metsadesse-soodesse algas just küüditamisele vahetult järgnenud ajal ning sellele järgnes omakorda spontaanne organiseerumine ja hilisem relvastatud vastupanu.
Sarnaselt vabadussõjale mindi sõtta kehvasti relvastatud hõredate ridadega, kuid väljuti üsnagi organiseeritult. Tõsi, lõpptulemused erinesid. Laskumata siinkohal suvesõja sündmustesse, siis lõppkokkuvõttes sellest ülestõusust väga reaalset kasu ei olnud. Sakslased ei pidanud eestlasi liitlasteks ja Eesti iseseisvusest olid nad sama vähe huvitatud kui NSV Liit.
Kuid eestlastele oli suvesõda siiski nii moraalne võit kui ka kättemaks aastate 1939–1941 "hääletu alistumise" eest. Ning sellest kogemusest jätkus mõttemallide kujundamiseks veel paljudeks aastateks (sh näiteks teise maailmasõja järgse aja "valge laeva" motiivi kujunemisel).
Punane terroriaasta ja eestlaste vastupanu 1941. aastal kujunes ka Saksa okupatsioonivõimudele väga väärt kapitaliks. Viimased kasutasid üsna osavalt ära nii suvesõja kui vabadussõja kogemust, seda eestlaste eneseteadvuse tõstmisel, kuid eelkõige ikkagi bolševismivastase võitluse traditsioonide rõhutamisel. Ja selle kultiveeritud nägemuse järellainetus ulatub tänapäeva.
Vaatamata sellele, et 1941. aasta sõjasuvi on arvatavasti üks paremini läbi uuritud Eesti ajaloo etappe, siis selle kajastus on ka praegugi teatud osas kõverpeegeldus, mis on üles korjanud ka propaganda külvatud seemne.
Kuigi Eestis tekkinud vastupanuliikumist puht sõjalisest seisukohast pole põhjust üle tähtsustada, siis ei saa metsavendade tegevust sõjalises plaanis kindlasti ka alavääristada – ainuüksi aktiivse relvastatud vastupanuliikumise olemasolu vahetult rinde läheduses Punaarmee tagalas mõjus vägagi häirivalt niigi demoraliseeritud vägede võitlusmoraalile.
Tähtis oli metsavendade roll ka Saksa vägede edasisel pealetungil, seda ehk mitte niivõrd sõjalise jõuna, kuivõrd seetõttu, et kohalikke sai kasutada kohalike olude tundjatena: teejuhtide, luurajate ja tõlkidena.
Mitte vähem tähtis oli metsavendade olemasolu sõjaväevõimu kiire ja tõrgeteta sisseseadmisel. Sõjalisest seisukohast oli Saksa okupatsioonivägedele toimiva ja sõbraliku tagala olemasolu väga tähtis. Just metsavennad olid kandev jõud kohaliku halduse sisseseadmisel, peale seda, kui Saksa väed olid piirkonna hõivanud.
Aga see on kõik tagantjärgi tarkus ja puhtsõjaline vaatenurk. Oluline oli vabaduse idee ja eestlaste aktiivne osalus selle idee teostamisel. Nii on ilmunud Eesti ajalookirjutusse veel kaks tinglikku vabadussõda – esimene toimus 1941. aasta suvel (suvesõda) ja teine 1944. aastal, kui kümned tuhanded eestlased sõdisid Eesti rinnetel Saksa armee koosseisus Punaarmee vastu.
Kuid olgu rõhutatud, et see pealesurutud relvavendlus ei tähendanud kaugeltki seda, et eestlased oleksid sakslasi ja Hitleri-Saksamaad väga armastanud ja austanud, aastasadade jooksul kujunenud stereotüübid ei kadunud kuhugi. Küll tekkis dilemma olukorras, kus olid ainult väga halvad valikud.
Ajaloo kirjutavad teadupärast võitjad, kuid teatud rõhuasetused muutuvad omakorda järgneva sõja käigus. Nii tekkis teise maailmasõja järel ja "külma sõja" tingimustes omapärane rõhuasetus, et kuigi eestlased sõdisid küll kaotaja poolel ja vaenlase ridades, siis kindlasti õige eesmärgi nimel.
Teise maailmasõja järgse dilemma võttis tabavalt kokku legendaarne metsavend Richard Saaliste 1949. aastal oma päevikus:
Et me antud olukorras olime sunnitud sakslastega koos töötama, pole me selle pärast fašistid. Kui inimest on röövel kõrist kinni haaramas, satub talle kätte saksa, inglise või vene püss, ning sellega röövlit laseb, aga inimene muutu sellepärast sakslaseks, inglaseks või venelaseks, vaid jääb ikka selleks, kes ta on. Õiguse mõisted, mida tunneme rahu ajal, omavad sõja ajal nii palju tähtsust, kui neid kaitseb reaalne jõud. Et ka eestlased omaks reaalset jõudu, selleks oli vaja rahvas mobiliseerida ja relvastada.
Põigates lõpetuseks veel vabadussõja kogemuse juurde, siis polnud arusaamad ülemäära erinevad. Antandi arusaamade kohaselt sõdisid eestlased küll õigete vastastega, kuid (vähemalt algselt) vale eesmärgi nimel. Nende silmis tulenes eestlaste iseseisvus mitte eestlaste tugevusest, vaid vene valgete nõrkusest ega jäänudki lõpuks muud üle kui toetada reaalset, mitte illusoorset jõudu. Teises maailmasõjas oli Punaarmee võitlusvõime juba teisest puust ja muud huvid kaalusid "rahvaste ja riikide enesemääramise" deklaratiivsed sõnumid üle.
Kokkuvõtteks. Nagu ei saa lapsed endale vanemaid valida, ei saa ka riigid ja rahvad endale naabreid valida. Olla suurte ja riiakate kõrval või vahel, siis nagu Eesti pinnal 20. sajandil peetud sõjad näitasid, et väikerahvastel on valikuvõimalused tihtipeale väga piiratud.
Vabadussõjas õnnestus tõmmata pikk õlekõrs, suvesõjas see ei õnnestunud. Ja tagantjärgi ehk isegi parem, sest rinnaesine jäi puhtamaks nii ühe kui ka teise mätta otsast vaadatuna, andes õigustatud võimaluse kõiges halvas süüdistada võõramaalastest okupante.
Eesti riigina polnud teise maailmasõja lõpptulemusena isegi mitte kaotajate poolel. Seetõttu on suvesõda, aga ka 1944. aasta lahingud selles kontekstis vägagi olulise emotsionaalse väärtusega ja vastupanu näitab seda, et ei oodatud vabadussõja vaimus kingitusi, vaid vabadus tuli võtta ise. Kaitsetahe, liitlased-vaenlased ei saagi emotsionaalses plaanis olla hallides toonides ehk selles kontekstis kaitskem tänapäeval seda, mis on ja lootkem, et jälle ei saabu valikuvariandid väga halb ja sellest veelgi halvem.
Peeter Kaasik (1974) on Eesti Mälu Instituudi ja Eesti Sõjamuuseumi teadur, kelle peamine uurimisvaldkond on 20. sajandi Eesti sõjaajalugu.