Tšornobõli katastroofi likvideerija: meile ei antud mingeid tegevusjuhiseid

26. aprillil mälestatakse 1986. aasta Tšornobõli katastroofi ohvreid. Maailma Terviseorganisatsiooni WHO autoriteetse Tšornobõli aruande 2005 kohaselt on hukkunute arv 56 (47 päästetöötajat ja 9 kilpnäärmevähki surnut). Eelseisvatel aastakümnetel võib enimkiiritatud elanike, sh likvidaatorite seas suurenev vähki haigestumine põhjustada täiendavalt 4000 surmajuhtumit. Püsivaid tervisekahjustusi on esinenud paljudel katastroofipiirkonnas viibinutel.

26. aprillil 1986 kell 1.23.40 plahvatas Pripjati linna lähistel Tšornobõli tuumaelektrijaama 4. energiaploki reaktor, mille põhjustas tuumajaama töötajate hooletus ning puudujäägid reaktori konstruktsioonis.  Plahvatuse ja sellele järgnenud tulekahju tagajärjel paiskus õhku kümneid kordi rohkem radioaktiivset saastet kui Hiroshima tuumapommi plahvatusest. Tugevasti saastusid suured alad Ukrainas, Valgevenes ja Venemaal, aga ka Euroopa põhjapoolsemas osas.

Katsed katastroofi varjata

"Erimeetmete rakendamine, sealhulgas elanikkonna evakueerimine, ei ole vajalik," seisab Gorbatšovile 26. aprillil Tšornobõli tuumaelektrijaama avarii kohta esitatud raportis. Tulekahjule on pandud piir ning tuumajaam on jäänud puutumata. Juhtumi uurimiseks on moodustatud erikomisjon, kuid edasisi meetmeid ei ole kasutusele võetud.

Tšornobõli ametnikud püüdsid alguses tõde varjata, kuna kartsid, et peavad juhtunu eest vastutuse võtma. Tegelikult oli avarii käigus reaktor hävinenud, õnnetuse tagajärjel inimesi hukkunud ning ümberkaudsetes piirkondades olid paljude elud veel ohus.

Võimudele sai olukorra tõsidus selgeks alles järgmistel päevadel. Ohutsoonist evakueeriti üle 336 000 inimese. Kahjuks olid paljud selleks ajaks juba kokku puutunud ohtliku koguse kiirgusega.

Plahvatanud reaktori ümber kehtestati 30-kilomeetrine evakuatsioonitsoon. Avarii tagajärgede likvideerimises osales üle 600 000 mehe, kelle seas oli sõjaväelasi, insenere, arste, kaevureid ja teadlasi. Nad pidid tegema transpordi- ja ehitustöid, eemaldama labidatega saastunud pinnast, andma esmaabi sadadele tuhandetele kannatanutele ning tegema teisi päästetöid. Nende tegevust oleks raske kirjeldada mõne muu sõnaga kui eneseohverduslik.

Samas ei saa öelda, et nad oleksid olnud nendeks ülesanneteks kuigi hästi ette valmistatud. Üks katastroofi tagajärgede likvideerijatest, hilisem Läti president Valdis Zatlers, meenutab esimest ööd pärast Tšornobõli avariid: “Esimesel ööl olime 30 kilomeetri kaugusel reaktorist, kus maapind oli radioaktiivselt saastunud. Magasime lageda taeva all.”

Ta on meenutanud ka ohutsoonis töötamist: “Naiivne oleks arvata, et meie kui arstide ülesanne on tegeleda meditsiiniliste probleemidega. Likvideerijate tervist ei kontrollinud keegi. Meie põhiülesanne oli labidatega saastunud pinnase eemaldamine, seejärel veoautodele laadimine, mis omakorda transporditi prügilatesse.”

Nii teda kui ka tema kaaslasi vapustas päästetöid koordineerinud sõjaväelise juhtkonna ebakompetentsus. “Meile ei antud mingeid tegevusjuhiseid,” on ta tööd katastroofipiirkonnas kommenteerinud. “Kehtis ainult üks reegel, mõtle, kuidas ise hakkama saada.”

Likvidaatorite kangelasliku eneseohverduse taustal torkas eriti silma kommunistlike võimude hoolimatu käitumine. Nõukogude juhtkond püüdis esialgu juhtunut varjata. Maailm sai katastroofist teada alles siis, kui radiatsioonitaseme suurenemist oli märgatud Rootsis. Samal päeval edastas TASS esimese ametliku lakoonilise teate, milles kinnitati, et hädaolukorra lahendamisega tegeletakse. Vaatamata hiljuti välja kuulutatud glanosti poliitikale, püüti algul jätta muljet nagu midagi erilist poleks juhtunud. Alles 14. mail ehk 18 päeva pärast juhtunut tegi Gorbatšov asjakohase telepöördumise rahvale – ehkki ka siis keskendus ta eelkõige lääne ajakirjanduse ründamisele. Salastatusel olid nõukogude rahvale laastavad tagajärjed.

Hävitavad tagajärjed

1. maiks oli Poliitbüroo tegeliku olukorra kohta juba rohkem teada saanud. Juhtunut ei püütud enam varjata, aga olukorra päästmiseks oli juba liiga hilja. Näiteks toimus Kiievis ja teistes linnades traditsiooniline 1. mai (töörahva püha) paraad. Tänavatele oli kogunenud tuhandeid inimesi, sealhulgas palju lapsi. Hoolimata ohust, et radiatsioonitolm kandub linna kohale, marsiti punalippude ja loosungite all.

Võimudel tuli nüüd õnnetuse tagajärgedega tegeleda. Kokku on Tšornobõli katastroofi tekitatud kulutusi ja kahju hinnatud 8-10 miljardile rublale. Eraldi tuleb käsitleda poliitilisi ja sotsiaalseid tagajärgi.

Kui Gorbatšov 1989. aasta veebruaris Tšornobõli külastas, püüdis ta teha Nõukogude tuumatööstust patuoinaks, süüdistades neid "lipitsemises" ja "tallalakkumises". Tegelikult oli tema kriitika kohatu. Tuumaenergeetikatööstus oli olnud üks väheseid nõukogude tööstusharusid, mis võis ette näidata maailmatasemel saavutusi. Gorbatšov aga kasutas juhtunut ära, et rünnata partei bürokraatiat ja õigustada revolutsioonilisi muutusi Nõukogude riigistruktuurides.

Kahtlemata ei omanud poliitilised vaidlused suurt tähtsust nende tuhandete inimeste jaoks, kes olid katastroofi tagajärjel invaliidistunud, hukkunud või pidanud oma kodudest lahkuma. Sellele vaatamata ei kantud Tšornobõli veteranide eest kuigi palju hoolt. Valdis Zatlers meenutab:

“Likvidaatoritele lubati, et pärast mõnda aega Tšornobõlis töötamist antakse neile 2-nädalane tuusik Sotši sanatooriumisse, kus neil oleks võimalik päevitada ja supelda. Neile lubati ka, et pärast koju naasmist antakse korter ja rahalist preemiat. Midagi seesugust ei juhtunud, need olid vaid tühjad lubadused.” 

Valdis Zatlersit tunnustati mõnikümmend aastat hiljem Ukraina presidendi poolt Vabaduse ordeniga. 

Tuumakatastroof kahjustas Nõukogude võimu siseriiklikku mainet ja tugevdas liiduvabariikides nõukogudevastaseid meeleolusid. Seda eriti Ukrainas, kus enam ei nõutud autonoomiat, vaid taotleti täielikku vabadust. Iseseisvus saavutati pärast nõukogude võimu kokkuvarisemist 1991. aastal.

Samas jäid nõukogude ametivõimud kuni lõpuni valelikuks ning püüdsid katastroofi tagajärgi pisendada. 1988. aastal anti välja dekreet, millega keelati nõukogude arstidel nimetada kiirgust surma põhjusena. Selle määruse väljaandmise taga seisis Ministrite Nõukogu aseesimees Boris Štšerbina, kes oli Tšornobõlis viibinud ja kokku puutunud suurte kiirgusdoosidega. Kui Štšerbina 1990. aastal suri, oli märgitud vahetuks surma põhjuseks "täpsustamata".

Allikad

Duke University Department of Political Science. “Collapse - The Fall of the Soviet Union with Vladislav M. Zubok”. Duke University History and International Security Series event, 1:09:09. https://youtu.be/OFjQpGXm56A

Edele, Mark. The Soviet Union: A Short History. Hoboken, NJ: Wiley-Blackwell, 2019.

Remnick, David. Lenin’s Tomb: The Last Days of the Soviet Empire. New York: Random House, 1993.

Sekuła, Paweł. Chernobyl Liquidators. The Unknown Story. Berlin: Peter Lang, 2020.  

Taubman, William. Gorbachev: His Life and Times. London: Simon and Schuster, 2017.

Zubok, Vladislav M.. Collapse: The Fall of the Soviet Union. New Haven: Yale University Press, 2021.