Terroriaktsioon, mis muutis Eesti: 1949. aasta märtsiküüditamine

25. märtsil 2019 möödus 70 aastat suurimast inimsusevastasest kuriteost, mis kommunistlikud Nõukogude Liidu võimud Eestis toime panid. 

25. märtsil möödub 70 aastat 1949. aasta küüditamisest Eestis, Lätis ja Leedus. Märtsiküüditamine – operatsioon koodnimega «Priboi» – oli suurim ühekordne riikliku terrori akt, mis NSV Liidu juhtide korraldusel Eesti territooriumil toime pandi. Kodudest võeti kinni, veeti raudteejaamadesse ja sealt raudtee-ešelonidega Siberisse üle

20 000 Eesti inimese, umbes kaks protsenti elanikest. Samal ajal küüditati Lätist umbes

42 000 ja Leedust 29 000 inimest; viimastele lisandus aasta jooksul veel ligi 4000. Ehkki Leedu oli kõige suurem Balti riik, oli seal sel korral küüditatuid vähem. Seda sellepärast, et juba 1948. aasta mais oli sealt küüditatud ligi 40 000 inimest. Leedu vastupanuliikumine oli kõige aktiivsem, mis põhjendab ka suhtelt kõige suuremat küüditamisohvrite arvu.

Küüditamise otsuse tegi Nõukogude Liidu kõrgeim juhtkond, ÜK(b)P KK Poliitbüroo eesotsas Staliniga 1949. aasta 18. jaanuaril. Sel päeval olid Stalini juurde kutsutud ka kõigi kolme Balti liiduvabariigi parteijuhid Antanas Sniečkus, Jānis Kaln­bērziņš ja Nikolai Karotamm, kes olid otsuse langetamise juures. Otsus vormistati NSV Liidu Ministrite Nõukogu 1949. aasta 29. jaanuari täiesti salajase määrusena.

NSV Liidu riikliku julgeoleku ministeeriumile (MGB) tehti ülesandeks «saata Leedu, Läti ja Eesti territooriumilt välja kulakud koos perekondadega ning end varjavate bandiitide ja natsionalistide, samuti relvastatud kokkupõrgetes tapetud või süüdimõistetud bandiitide perekonnad ning legaliseeritud bandiidid, kes jätkavad vaenulikku tegevust ja nende perekonnad, aga ka bandiitide juba represseeritud abistajate perekonnad». Määrusele järgnesid käsud ja korraldused MGB ja siseministeeriumi ning neile alluvate liiduvabariiklike julgeoleku- ja siseministeeriumide süsteemis. Eesti NSV Ministrite Nõukogu (esimees Arnold Veimer) andis oma salajase määruse välja 14. märtsil 1949.

Operatsiooni «Priboi» üldjuht oli kindralleitnant Sergei Ogoltsov, NSV Liidu MGB ministri asetäitja, kelle peakorter oli küüditamise ajal Riias. Tallinnas jälgis küüditamist teine ministri asetäitja, kindralleitnant Afanassi Blinov. Operatsiooni ettevalmistamist ja läbiviimist Eestis koordineeris aga MGB eriesindaja kindralmajor Ivan Jermolin, kes ameti poolest oli MGB Valgevene sõjaväeringkonna vastuluurevalitsuse ülem.

Eestis plaaniti küüditamisel rakendada kokku üle 20 000 inimese: kohalik MGB personal, Eestisse saadetud MGB sõjaväeüksuste liikmed, hävituspataljonlased, kohaliku parteiaktiivi liikmed jt. Osalemise eest küüditamistel Balti riikides, Moldaavias ja Põhja-Bukoviinas ning Musta mere rannikul autasustati 1949. a augustis ligi 1200 inimest Punatähe ordeniga, üle 800 inimese medaliga «Vapruse eest» ning üle 400 inimese medaliga «Sõjaliste teenete eest«.

Küüditamises osalemise eest on Eesti kohtud tänaseks mitu meest inimsusevastases kuriteos süüdi mõistnud. Otsustajad ja juhid olid NSV Liidu lagunemise ajaks surnud, kuid inimsusevastase kuriteo toimepanekus käsutäitjana osalemine on samuti aegumatu kuritegu.

Miks?

1949. aasta märtsis veeti kolmest Balti riigist Siberisse peaaegu 100 000 inimest. Nii paljude inimeste ühekorraga Siberisse vedamine koos vähese kaasa võtta lubatud varanatukesega nõudis suurt inim- ja transpordiressursi, seda isegi NSV Liidu taolise suurriigi jaoks, mille elanikud virelesid sõjapurustusi taastades poolnäljas oma ülerahvastatud ühiskortereis, samal ajal kui riik ehitas sõjalaevastikku, strateegilist lennuväge ja tuumapommi. Samuti olid suhted sõjalõpu lääne liitlastega teravnenud viimse piirini Berliinis ja mujalgi. Milleks veel küüditamine?

Kõige taga oli poliitika ja võim. Kommunistliku partei karmikäelisel juhtimisel ehitati NSV Liidus enneolematut, uut tüüpi ühiskonda ja ülesehitustöös ei kohkutud tagasi ka kõige jõhkramatest rünnakutest tsiviilelanike vastu, mis sest, et need olid pärast II maailmasõda kuulutatud inimsusvastasteks kuritegudeks või genotsiidiks. 35 aastat pärast I maailmasõja algust ei maksnud inimelu NSV Liidus palju. Vene kodusõja ja punase terrori, 1920. aastate lõpus alanud kollektiviseerimise ja 1930. aastate alguse Ukraina näljahäda, 1930. aastate lõpu Stalini puhastuste, II maailmasõja ning sõjajärgsete repressioonide ja näljahädade ohvriks oli juba langenud kümneid miljoneid inimesi. Üks ühiskonna ümberkujundamise tööriistu oli takistuseks osutunud või veel osutuvate inimeste kõrvaldamine.

Kõnealusel juhul olid nendeks kulakud, paremal järjel talupidajad koos perekondadega, kes ei tahtnud kolhoosi astuda ega loobuda mitme põlvkonna raske tööga ülesharitud maadest, kariloomadest ja inventarist. Samamoodi olid kulakud NSV Liidus kõrvaldatud 20 aastat varem. Teiseks tuli maha suruda relvastatud vastupanuliikumine, metsavendlus, mis toetas paljude inimeste lootust ja usku, et nõukogude võim saab varsti otsa.

Väljasaatmist rahva eest ei varjatud. Nii suure inimhulga puhul polnud see võimalik, nagu see oli võimalik inimeste arreteerimisel ühekaupa tööl, kodus või tänaval. Küüditamise eesmärk oli heidutus, mis suuresti saavutati. Enamik üksiktalunikke kas astus kolhoosi või jättis oma talu maha ja kolis linna. Ka metsavendlus hakkas suurema osa toetajate Siberisse saatmise ja ülejäänute hirmu tõttu kiiresti hääbuma. Küüditatud saadeti Siberisse igaveseks ajaks. Sihtjaama saabunutelt võeti allkiri nõusolekule vabatahtliku alatise ümberasumise kohta, sageli otse raudteejaamas ähvardusega, et muidu raudteejaama jäetaksegi. Koos väikeste laste ja kõige varanatukesega, märtsikuus. Sellest Eestis ei räägitud. Hiljem, juba pärast Stalini surma ja küüditatute vabastamist, hakati kirjutama, et tegu oli ajutise meetmega.

1971. aastal ilmunud Eesti NSV ajaloo III köites kirjutati märtsiküüditamise kohta: «Kulakluse kui klassi likvideerimine, nende ajutine väljasaatmine vabariigi piirest oli tookordsetes tingimustes möödapääsmatu ja vastas nii talurahva kui ka linna töötavate hulkade huvidele. Selle sammuga likvideeriti Eestis viimne, kuid kõige arvukam ekspluataatorlik klass. Pärast seda suri välja ka poliitiline banditism.

Imperialistlike suurriikide luure kaotas oma peamise toe Eestis.» 1987. aastal kahetseti küll aktsiooni käigus tehtud vigu («Kahjuks sattus väljasaadetute hulka ka inimesi, kes nõukogude võimu vastu ei olnud võidelnud»), aga ülejäänute väljasaatmine tunnistati õigeks koos helge lõpuga: «Pärast kolhoosikorra tugevnemist ja banditismi likvideerimist võimaldati väljasaadetuil oma elukohta tagasi pöörduda.» See ei vastanud tõele nende umbes 3000 Eestist küüditatu kohta, kes Siberis surid. Tegelikult ka enamiku Eestisse tagasi pääsenud küüditatute kohta, sest nende taludesse oli elama pandud teised inimesed ja vara laiali tassitud; paljudel aga keelati kodukohta tagasi pöörduda.

Hilissovetlikus Eestis hakati asju tasapisi õigete nimedega nimetama. Küüditamise 40. aastapäeva aegu 1989. aasta kevadel puhkes Eesti NSV ajakirjanduses väitlus parteiajaloolaste ja ajalooprofessor Herbert Ligi vahel, kes ühena esimestest oli alustanud märtsiküüditamise teaduslikku uurimist. Väitluse üks tulipunkt oli Eesti «vanglakommunistide» ja «juunikommunistide» ning kohaliku parteijuhi Nikolai Karotamme roll küüditamises. Nagu mujalgi Ida-Euroopas, soovis kommunistlik partei muutuvas poliitilises olukorras oma positsiooni säilitada. Osa sellest oli kaasvastutuse vältimine režiimi kuritegude eest.

Väideti, et head kommunistid tahtsid oma rahvale ainult helget tulevikku – või vähemalt ära hoida halvemat –, mille üheks näiteks Karotamme puhul oli tema ettepanek asustada kulakud ümber mitte Siberisse, vaid Eesti põlevkivipiirkonda ja mujale. Tema osavõtt küüditamisotsuse langetamisest Moskvas 18. jaanuaril 1949 ei olnud siis veel teada.

Välismaal saadi märtsiküüditamisest teada üsna varsti. Eesti keeles kirjutas sellest ilmselt esimesena Saksamaal ilmunud ajaleht Eesti Post juba 29. aprillil, kusjuures uudise allikaks olid samal ajal vabastatud ja muuhulgas ka Eestist kodumaale saadetud Saksa sõjavangid, kes kas olid küüditamist pealt näinud või kelle andmed pärinesid vestlustest eestlastega või sõjavangilaagrite ja Saksamaale saadetavate ešelonide ohvitseride ja sõduritega. «Eestlaste jutustuste järgi olevat Tallinna piirkonnast viidud ära 12 000 – 13 000 isikut ja 30 000 üle kogu maa. Ühe teise sõjavangi teatel olevat see arv ulatanud 47 000ni,» kirjutas 18. juunil 1949 New Yorgis ilmunud Vaba Eesti Sõna. Kuid paguluses jäi märtsiküüditamine 1941. aasta 14. juuni küüditamise varju. See oli päev, mil Eesti, Läti ja Leedu pagulaskogukonnad mälestasid Nõukogude terrori ohvriks langenud kaasmaalasi.

Kui palju inimesi küüditati?

Küüditatute arvu puhul me eeldaksime, et küüditajad ise teadsid, kui palju inimesi nad küüditada kavatsesid ja kui palju inimesi tegelikult küüditati. Aga nii see polnud. Küüditamise plaan Eesti jaoks oli 7500 perekonda ning vaikimisi loeti perekonna keskmiseks suuruseks kolm inimest, seega kokku 22 500 inimest. Küüditajatele oli juba enne küüditamist selge, et kõiki nimekirja kantuid kätte ei saada, sest operatsioon tuli teostada kiiresti, enam-vähem ühe päevaga.

Seetõttu valmistati ette reservnimekirjad veel umbes 2000 perekonna kohta, kelle seast leiti inimesed nende asemele, kes olid põhinimekirjas, kuid keda kodust kätte ei saadud. Hilisemaid aruandeid analüüsides jõudis ajaloolane Pearu Kuusk järeldusele, et 29. märtsiks, kui viimane ešelon Eestist lahkus, oli küüditatud 7553 perekonda ja 20 660 inimest. Neile lisanduvad hiljem järele saadetud inimesed ning ka üle 200 lapse, kes sündisid küüditatute perekondades juba Siberis. Eesti Memento Liidu juures tegutsev Eesti represseeritute registri büroo andis märtsiküüditamise 50. aastapäeval välja kõigi 1949. aastal küüditatute ja ka küüditatavate nimekirjas olnud inimeste lühibiograafiad perekondade kaupa rohkem kui 30 000 inimese andmetega.

Inimesed küüditati, sest nad kuulusid MGB töötajate eelnevalt koostatud küüditatavate nimekirja kantud perekonda, ja mitte sellepärast, kes nad olid või kas neil oli mõni süü. Neid ei küüditatud mitte kohtuasutuse, vaid valitsuse salajasel otsusel. Üks esimesi õigusakte hilissovetlikus Eestis, mis oli suunatud represseeritute õiguste taastamisele, ENSV Ülemnõukogu 7. detsembri 1988. aasta seadus «Kohtuväliste massirepressioonide kohta Nõukogude Eestis 1940–1950-il aastail», tunnistas kohtuvälised massirepressioonid 1940.–1950. aastate Nõukogude Eestis «seaduse- ja inimsusevastasteks tegudeks». See puudutas enamikku 1949. aastal küüditatuid, sest nende üle polnud Nõukogude kohtusüsteem tõepoolest kohut mõistnud.

1949. aasta küüditamise ohvrite mälestamisest

Endiste Nõukogude repressioonide ohvrite avalik koondumine algas juba 1988. aasta sügisel, kui 2. novembril tehti algust esimese rahvaalgatusliku memoriaali, Pilistvere kivikangru püstitamisega. Tänaseks on sellest saanud võimas mälestusmärk kõigile Eesti Nõukogude repressioonide ohvritele. Märtsiküüditamise 40. aastapäeval, 1989. aasta 25. märtsil, asutati Tallinnas Eesti Memento Liit, mis ühendab kõigi maakondade õigusvastaselt represseeritute organisatsioone.

1990. aastatel oli nende tegevus aktiivne, inimesed olid nooremad – küüdituses sündinud lapsed olid neljakümnendates eluaastates ja nooremadki – ning side minevikuga tihedam. Paigaldati mälestuskive ja ‑tahvleid, sealhulgas raudteejaamadesse, mis olid ešelonide lähtekohad, ning iga aasta 25. märtsil tuldi kokku ning mälestati Siberisse jäänud perekonnaliikmeid, sõpru ja kaaslasi. Tallinnas tehakse seda Linda kuju ja Tartus repressiooniohvrite mälestusmärgi „Rukkilill“ juures. 21. sajandi alguses suurenes riigi tähelepanu küüditatutele ja teistele repressiooniohvritele. Enne ametist lahkumist külastas president Lennart Meri 2001. aasta kevadsuvel Eesti maakondi, surus kätt kõigil repressiooniohvritel ning andis neile «Murtud rukkilille» märgi.

Aasta hiljem võttis riigikogu vastu avalduse «Okupatsioonirežiimi kuritegudest Eestis» ning 2003. aastal «Okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse», mis defineeris isikute ringi, keda seadusandja käsitab represseeritud isikutena, ning koondas ühte seadusesse riiklikud soodustused ja hüvitised represseeritutele. Pühade ja tähtpäevade seaduse järgi on Eesti leinapäev 14. juuni, kuid rahvaalgatuse korras mälestatakse ka märtsiküüditamise ohvreid 25. märtsil ning president ja valitsuse liikmed on asetanud pärja mälestusmärgile.

2011. aasta 25. märtsil süütasid hulga noorteorganisatsioonide liikmed MTÜ Tulipisar algatusel Tallinnas Vabaduse väljakul küünlad märtsiküüditatute mälestuseks. Sellest alates on tehtud seda igal aastal ja ka teistes linnades ning küünlad süüdatakse ka tänavu. 2018. aastal valmis Maarjamäel üleriigiline Eesti kommunismiohvrite memoriaal, mille idee algatasid represseeritute ja vabadusvõitlejate ühingud juba aastaid tagasi. Memoriaalil jäädvustatud rohkem kui

20 000 nime seas on ka umbes 3000 märtsiküüditatu nimed, kes Siberis surid.

Märtsiküüditamisel nagu ka teistel 20. sajandi repressioonidel ning ennekõike nende tagajärgedega toimetulekul on olnud oma ja päris suur osa selles, et meil on täna just niisugune Eesti.

Artikkel ilmus ajalehes Postimees.