Suur revisjon: represseeritute vabastamine ja rehabiliteerimine

Artiklis annab Aivar Niglas ülevaate Stalini surmale järgnenud aastatest, mil repressiivpoliitika kurss muutus ja tehti esimesed otsused represseeritute vabastamiseks. Järk-järgult vabanes 1950. ja 1960. aastatel suur osa asumisele ja vangilaagritesse saadetutest. Sellele vaatamata jäid raskused inimesi saatma ka pärast vabastamist.

Ühiskonna totaalne kontrollimine, ühele ideoloogiale allutamine, tsentaliseeritus ja salastatus tegid NSV Liidust raskesti juhitava riigi. Suuremate muutuste esilekutsumiseks ühiskonnas kasutati kampaaniaid, näiteks kollektiviseerimine, nn Suur terror, massilised inimeste asumisele saatmise operatsioonid jne.

See tähendas keskvõimu suuremat tähelepanu ja ressursside koondamist mingil ajaperioodil konkreetse ülesande täitmiseks. Muutuse saavutamise järel kampaania vaibus.

Ühe kampaaniana võib käsitleda represseeritute vangilaagritest ja asumiselt vabastamist pärast NSV Liidu juhi Jossif Stalini surma 1953. aastal, kuna tema võimu pärijad eelistasid riiki juhtida vähem repressiivsete vahenditega.

Alustuseks vabastati 1953. aasta 27. märtsi amnestiaga suur hulk vähem ohtlikke kurjategijad. Tänapäevase arusaama järgi poliitilistel põhjustel represseeritute enamus vabastati järk-järgult 1950. aastatel, väiksem osa 1960. aastate alguses. Vabastati kõik asumisele saadetud, kuid osadel kriminaalkorras karistatutest, nö suurimatel nõukogude võimu vaenlastel, tuli oma karistus lõpuni kanda. Laias laastus jagunes kogu protsess kaheks: isiku vabastamiseks ja varasema repressiooni otsuse tühistamiseks.

Peatähelepanu oli vabastamisel. Selle käigus likvideeriti kohtuväliselt asumisele saatmise süsteem ja vähendati olulisel määral vabaduskaotusega karistatute arvu. Algsete repressiooniotsuste tühistamisse ehk rehabiliteerimisse suhtuti palju ettevaatlikumalt.

Kuna NSV Liidu valitsejad pidasid oma riigi- ja õiguskorda legitiimseks ning õigussüsteem oli kompartei kontrolli all, jäi õiguse roll rehabiliteerimise protsessis tagasihoidlikuks. Tegeleti teisejärguliste õigusemõistmise vigade parandamisega, samas kui esmatähtsaid ignoreeriti. Massilist inimeste asumisele saatmise operatsioone õigustühiseks ei loetud. Sellest tulenevalt ei kontrollitud asumisele saatmise otsuste ülevaatamisel nende seaduslikkust, vaid põhjendatust.

Keskenduti sellele, kuivõrd oli asumisele saatmine kooskõlas vastava grupi asumisele saatmise kriteeriumitega: perekondlik side nõukogudevastase tegevuse eest karistatud pereliikmega, kulakute puhul talumaa suurus ja põllumajandusmasinate omamine jne. Kriminaalkaristus võidi tühistada lohakalt vormistatud dokumentide tõttu, kui inimese süütus selgelt välja paistis.

Üldse ei võetud arvesse seda, et kõigil karistusi määranud institutsioonidel ei olnud karistamise õigust. Näiteks peamise kohtuvälise karistusorgani, Erinõupidamise, otsused oleks tulnud tühistada süüteost sõltumata ainuüksi põhjusel, et tegemist ei olnud kohtuga. Karistada võis ainult kohus.

Represseerimise otsuste tühistamine toimus üldjuhul pärast vabastamist ja seda pidi endine represseeritu või tema sugulane ise taotlema. Tühistatud otsuste osakaal jäi väikeseks. Kohtuväliselt Eestist eluaegsele asumisele saatmise otsustest tühistati alla 10%. Kui palju langetati selliseid otsuseid kriminaalkorras karistatute suhtes, ei ole teada, aga pole põhjust eeldada, et see oleks olnud oluliselt suurem.

Repressiooniotsuse tühistamine andis õiguse taotleda repressiooni käigus konfiskeeritud vara kompenseerimist. Seega oleks otsuste ulatuslik tühistamine võinud riigile minna väga kulukaks, mis oli ideoloogiliste põhjuste kõrval veel üheks asjaoluks, miks massilisest tühistamisest hoiduti.

Rehabiliteerimise ehk otsuse tühistamise saavutamine oli kannatanutele oluline teistelgi põhjustel. Kui repressiooniotsus tühistati inimese asumisel või vangilaagris viibimise ajal, siis represseeritu vabanes ja ta võis takistusteta pöörduda tagasi kodukohta ning valida elu- ja töökoha mitterepresseeritud inimestega samadel alustel.

Mitterehabiliteeritud jäid võimu silmis põhjusega represseerituteks. Neid ei usaldatud ning nende vabadusi ja õigusi piirati ka pärast vabastamist. Oma päritolu liiduvabariiki, oblastisse või kraisse tagasipöördumiseks tuli taotleda eraldi luba. Enamus represseeritud eestlastest sai õiguse Eestisse tagasi pöörduda. Kuid Eesti NSV-sse tagasipöördujatele keelati elamine oma endises elukohas, Tallinnas või muus suuremas linnas. Kui seda siiski sooviti, tuli selleks jällegi küsida luba. Tõenäoliselt järgiti sama korda üle NSV Liidu.

Loa andsid liiduvabariigi ja oblasti tasandi kohalikud täitevvõimu organid. Sealjuures võeti arvesse inimese tausta ja represseerimise põhjust. Varasem kriminaalkaristus või asumisele saatmine võis saada takistuseks tööle asumisel, karjääri tegemisel, välismaale pääsemisel jne.

Osa vabastatuid jäi vabatahtlikult Siberisse tööle ja pöördus tagasi aastaid hiljem. Oli Siberis üleskavanud noori, kes eluga kodumaal ei kohanenud ja pöördusid tagasi Siberisse. Osa Eesti NSV-sse mittelubatutest asus elama Läti NSV või Vene NFSV piirialadele, Eestis asunud kodule võimalikult lähedale.

Riigivõim tegeles Eestisse tagasipöördumise ja repressiooniotsuste tühistamise taotlustega veel 1970. aastatelgi. Kuna põhimõttelisi muutusi NSV Liidu valitsemises ei toimunud, siis lootus vähenes ja taotluste esitamine ajapikku vaibus.

Aivar Niglas (sünd 1973) on Eesti Mälu Instituudi teadur. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli ajaloo erialal. Tema peamised uurimisvaldkonnad on represseeritute vabastamine ja rehabiliteerimine, Nõukogude Liidu sõjaväebaasid Eestis 1939.-1941. aastal ja eestlased Saksa armees Teise maailmasõja ajal.

Lisalugemist:

Me tulime tagasi, koostaja Rutt Hinrikus. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 1999.

Nancy Adler. The Gulag survivor: beyond the Soviet System. USA: New Brunswick, 2002.

Tõnu Tannberg. 1953. a. amnestia: kas ainult sulide ja varaste vabastamine?  – Tuna. Ajalookultuuri ajakiri, 2004, nr 3, lk 37 – 51.

Aigi Rahi-Tamm. Doubly Marginalized People: The Hidden Stories of Estonian Society (1940 – 1960). –  Lazar Fleishman, Amir Weiner (toimetajad). War, Revolution and Governance: The Baltic Countries in the Twentieth Century. Stanford University: Academic Studies Press. (Studies in Russian and Slavic Literatures, Cultures and History), 2018, lk 239 – 265.

Aivar Niglas. Küüditatute vabastamine ja nende asumisele saatmise otsuste tühistamine Jossif Stalini surma järel. – Meelis Saueauk, Meelis Maripuu (toimetajad). Toimik „Priboi“: artikleid ja dokumente 1949. aasta märtsiküüditamisest. Eesti Mälu Instituudi toimetised, 2019, nr 2, lk 135 – 171.