Stalin: surm ja psühhoos
5. märtsil 1953. aastal suri Nõukogude Liidu juht Jossif Stalin. Miljonid nõukogude inimesed olid suure juhi ja rahvaste isa lahkumisest sügavas leinas, kirjutab ajaloolane David Vseviov.
1953. aasta 6. märtsi hommikul said Nõukogude inimesed teada, et nende seast on lahkunud NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimees, NLKP Keskkomitee sekretär Jossif Stalin (Džugašvili) – inimene, kes faktiliselt kujundas Nõukogude Liidu näo ning juhtis raudse käega riiki ligikaudu 30 aastat. Surnud oli igavese päikesega võrreldud ilmeksimatu juht ning kõikide rahvaste isa ühtedele ja veriste kätega türann teistele inimestele.
Järgnevalt tulebki juttu mainitutest esimestest ehk neist inimestest, kellele põhjustas Stalini surm hüsteerilise reaktsiooni – iidoli surm, mis oli nende inimeste silmis võrdne maailma kokkuvarisemisega. Need olid inimesed, kellele Stalini lahkumine oli võrdne surmahoobiga.
Kuigi konkreetsed andmed puuduvad, on väidetud, et diktaatori surma järgselt leidis riigis aset südame- ja närvisüsteemi haiguste märkimisväärne kasv. Suurt hulka inimesi haaranud šokk, mida kaasaegsed on tagantjärele meenutanud, on mingis mõttes arusaadav ja küllaltki lihtsalt seletatav.
Miljonite inimeste teadvuses oli Stalin, kelle geniaalsusest ja ilmeksimatusest pasundasid kõik informatsioonikanalid, nende ainsaks kaitsjaks ja lootuseks. Paljud olid üles kasvanud Stalini ajal ja ei kujutanud ette, et riigi eesotsas võiks olla keegi teine. Ja nüüd pole teda enam olemas…
Nii kirjutas üks koolilaps oma päevikus: „Stalinit pole enam. Millegagi ei suuda tegeleda, kõik pudeneb käest. Kogu aeg nutan“. Ja üks täiskasvanu: „Nüüd on kõigega lõpp. Ameeriklased vallutavad meid“. Seda, et Stalini surmaga on aset leidnud midagi fataalset, toonitasid ja süvendasid inimeste teadvuses ka ametlikes väljaannetes avaldatud publikatsioonid.
Venemaa hümni sõnade autor Sergei Mihhalkov kirjutas vahetult Stalini surma järgselt, et on murest murtud, kuna ei saa anda lahkunule „oma südame lööke ja hingamist“. Selle ajajärgu miilitsa aruannetes on korduvalt mainitud, et „olles tugevalt vapustatud seltsimees Stalini surmast“, suri see ja see inimene. Või veelgi äärmuslikumas variandis: lõpetas elu enesetapuga.
Stalini võimalik lahkumine polnud täielikuks ootamatuseks. Kuigi 74-aastane isevalitseja oli kokku varisenud juba päevi varem, teatati tema haigestumisest alles 4. märtsil. Selle ajani hindasid isevalitseja „ustavad“ jüngrid olukorda ning kavandasid tuleviku võimuvahekordi. Levitani poolt traagilise häälega hommikul etteloetud ametlik teade Stalini haigusest ei jätnud palju lootust – juhi lahkumine on lähima aja küsimus.
Ülejärgmisel päeval ilmunud ajalehe „Pravda“ teade Stalini surmast võttis kokku ametliku reaktsiooni toimunule – tegemist on üldrahvaliku leinaga. Ning tõesti: sadade tuhandete inimeste silmist hakkasid voolama pisarad ja kostusid traagilised hõiked: „mis nüüd meist saab“, „kelle hoole alla me nüüd jääme“ jne.
Taolist, Staliniga seotud epohhi lõpule järgnenud reaktsiooni kokku võttes on luuletaja Jossif Brodski kirjutanud: „Inimesed kasvasid, abiellusid, lahutasid, sünnitasid, vananesid, surid – ning kogu aeg rippus nende peade kohal Stalini portree. Oli mille pärast nutta. Tõstatus küsimus, kuidas elada Stalinita. Vastust sellele küsimusele ei teadnud keegi“.
Nende päevade meeleolu kirjeldades on luuletaja lisanud: „Ma olin 13, ja õppisin koolis, ning meid kõiki aeti aktussaali, kästi põlvitada, ja parteiorganisatsiooni sekretär … hõikas käsi murdes lavalt: „Nutke, lapsed, nutke! Stalin suri!“ – ja hakkas esimesena kõva häälega uluma“.
Kuid väljendatud lein polnud alati siiras. Seda isegi riigijuhtide puhul. Arvestades Stalini poolt ettevalmistatavat järjekordset puhastuslainet („arstide-mõrtsukate“ protsess) said nad suurepäraselt aru, et mõõk oli nende peade kohale juba tõstetud.
Maailmakuulus viiuldaja David Oistrahh on meenutanud, et ta oli koos teiste muusikutega kutsutud Sammassaali mängima leinameloodiaid. Esinejatele oli eesriide taha kaetud laud võileibadega, et nad saaksid puhata ja keha kinnitada.
Mingi hetk kiikas ruumi Hruštšov. Ta vaatas rahuloleva näoga muusikuid ning, nagu möödaminnes, teatas „lõbusamalt, noormehed!“. Muidugi, kui tol ajal oleks keegi öelnud midagi ligilähedaselt sarnast tänaval, oleks see talle lõppenud kurvalt. Seda ka variandis „peksa saamine“. Paljud oleks pidanud analoogilist suhtumist pühaduse rüvetamiseks. Seda kinnitavad ka küllaltki arvukad kaebused julgeolekuorganitele nende inimeste peale, kes olevat Stalini surma puhul väljendanud erineval viisil rahulolu ja rõõmu.
Kogu riigis algasid ettevalmistused hüvastijätmiseks lahkunud juhiga: Moskvas kavandati matmistseremoonia läbiviimist, liiduvabariikides ja oblastites leinamiitingute korraldamist jne. Moskva tänavad valgustati veoautodele tõstetud prožektoritega, need valgustasid tänavaid ja väljakuid, mis viisid Nõukogude Palee Sammassaali suunas, kuhu oli hüvastijätuks pandud välja kirst lahkunud juhiga. Öösiti olid tänavad uste avamist ootavaid inimesi täis.
Stalini matmistseremoonia algus oli kavandatud 9. märtsi, esmaspäeva hommikusele ajale. Selleks ajaks olid lahkunud juhiga jätnud hüvasti juba ligikaudu 2 miljonit inimest. Hüvastijätu teisel päeval olid Sammassaali uksed avatud vaid ametlikele delegatsioonidele.
Pühapäeva õhtuks oli Moskva kesklinna kogunenud väga palju rahvast, kes kiirustasid kasutama viimast võimalust avaldada austust lahkunud juhile. Jättes kaugema ligipääsu takistamata, sulgesid võimud kesklinnalähedased tänavad veoautodega, moodustades nii tupiku, kust polnud enam väljapääsu. Samuti puudus kohale tulnutel igasugune informatsioon võimalikest liikumismarsruutidest.
Nüüdseks suletud ühing Memorial on kogunud inimeste mälestusi, kes tänu õnnelikule juhusele jäid tol päeval ellu. Need lood on verdtarretavad. Kuigi otseselt jutustavad nad konkreetsetest inimeste saatustest, demonstreerivad need näitlikult, kuivõrd hoolimatult suhtus Nõukogude võim oma riigi kodanikesse.
Mitte keegi riigi ja pealinna juhtidest ei astunud ühtegi sammu, et hoida katastroof ära, anda käsk sõjaväele ja miilitsale taktika muutmiseks ning rahva juurdevoolu peatamiseks. Ka tragöödia järgselt ei korraldatud mingit uurimist ega toodud ära hukkunute ja vigastatud inimeste isegi ligilähedast arvu. Hiljem on erinevates allikates hukkunute arvuks nimetatud sada kuni mitu tuhat inimest.
Pealtnägijate sõnul tõsteti surnuks muljutute laibad veoautodele ja viidi linna piiride taha, kus nad maeti ühishauda. Kannatanute seas oli ka neid, kes toibusid ja anusid abi. Neid oleks saanud päästa. Kuid kiirabi praktiliselt ei töötanud – kesklinna tänavad olid suletud. Haavatud ei huvitanud kedagi, nad jäeti lihtsalt surema.
Ligilähedaselt analoogiline tragöödia leidis aset Moskvas, Hodõnka väljal 1896. aasta 18. mail, viimase vene tsaari kroonimispidustuste ajal, kui selleks puhuks ettevalmistatud kingituste jagamise käigus puhkes tohutu segadus. Tulemusena hukkus 1389 ja sai kannatada 1301 inimest. Neid sündmusi Nõukogude ajal kirjeldades heideti tsaari perekonnale ette inimlikkuse puudumist, mis väljendus selles, et pidustused jätkusid ja üleriigiline lein jäi välja kuulutamata.
Samas ei vaikitud tragöödiat maha: tsaaripere külastas haiglas haavatuid ning hukkunute perekondadele määrati rahaline toetus. Nõukogude võim aga vaikis oma „Hodõnka“ täielikult maha.
Sündmusi pealt näinud kirjandusteadlane Liliana Lungina on hiljem kirjutanud: „Lisaks nendele miljonitele, keda Stalin hävitas elu ajal, vedas ta palju rahvast enesega kaasa ka pärast surma“.
Kuidas „õiged“ Nõukogude inimesed jätsid hüvasti seltsimees Staliniga, seda pidi kogu maailmale demonstreerima dokumentaalfilm „Suur hüvastijätt“. Filmi vahendusel on näha, kuidas Nõukogude Liidu erinevates linnades ja asulates ning välisriikides loevad inimesed ajalehti teatega Stalini surmast. Kuidas Nõukogude ja välismaa linnad on leinalippudes. Kuidas Nõukogude ja välismaa riigijuhid seisavad au vahtkonnas jne. Sellest, et samal ajal tundsid tuhanded inimesed kergendust ning rõõmu verise diktaatori lahkumise üle, filmis ning ajalehelugudes loomulikult juttu polnud.
David Vseviov (sünd 1949 a.) on spetsialiseerunud kunsti- ja kultuuriajaloole, ta on üks silmapaistvamaid Venemaa ajaloo tundjaid Eestis. Ta on õpetanud alates 1986. aastast Eesti Kunstiakadeemias. Enne emeriiprofessori tiitli saamist 2020. aastal oli ta sama õppeasutuse kauaaegne ajalooprofessor. Vseviovi sulest on ilmunud mitmed raamatud, ta on populaarse Vikerraadio saate "Müstiline Venemaa" saatejuht alates 1999. aastast. Vseviovit on tunnustatud mitme riikliku ja ühiskondliku auhinna ja teenetemärgiga.