Solovetsi saarte vangid. I OSA: sunnitöö, teater ja isemajandamine Nõukogude näidislaagris

30 aastat oma elust Nõukogude repressioonide uurimisele pühendanud Irina Flige avab lugejale Solovetsi saartel endise kloostri territooriumil asunud ühe kuulsaima ja eriskummaliseima Nõukogude vangilaagri siseelu. Loo esimeses osas rullub lahti laagri elu aastatel 1922-1929, mida iseloomustab isemajandamine ja kultuurielu. Laager meenutas siis hästitoimivat, ehkki sissepiiratud kogukonda.

Hiljem ilmuvas loo teises osas tuleb juttu laagri režiimi karmistumisest ja selle hävitamisest Stalini diktatuuri ajastul. Solovetsi laagrist ehk "Solovkist" on saanud kommunistliku režiimi kuritegeliku laagrisüsteemi sünonüüm koos "Vorkuta" ja "Kolõmaga". 

Solovetsi saarte koonduslaagri spetsiifilisust rõhutab juba selle esimene nimi – Solovetsi eriotstarbeline laager (SLON) – ja paiknemine erilises geograafilises piirkonnas põhjapolaarjoone lähedal Valges meres. Just siin kujunes välja ja arenes Gulagi (Laagrite peavalitsuse) süsteem, mis hiljem levis üle terve Nõukogude riigi. Solovetsi laager oli kogu Nõukogude laagrisüsteemi eelkäija ja eeskuju. Selle laagri kinnipeetavate režiim ja koosseis muutus ajas korduvalt, nagu muutus ka karistusasutuse enda iseloom.

Eellugu

1920.–1923. aastal paigutati suurem osa “kontrrevolutsioonilise tegevuse” eest vahistatuid mitmesse Arhangelski kubermangu laagrisse (Arhangelskis, Pertominskis ja Holmogorõs).

1922. aastal tekkis GPU (riiklik poliitvalitsus, NKVD ja KGB eelkäija) juhtkonnas idee hoida selliseid vahialuseid palju rangemas isolatsioonis. 1923. aasta juunis otsustas NSV Liidu kesktäitevkomitee luua Solovetsi saartel GPU sunnitöölaagrid.

Enne revolutsiooni oli saartel asunud Issanda Muutmise stavropigiaalne mungaklooster, üks vene õigeusu vanimaid ja austatumaid pühamuid. 1920. aasta mais kloostri maavaldused konfiskeeriti ja anti vastloodud Solovki sovhoosi käsutusse. Samal ajal rajati siia Arhangelski kubermangu täitevkomitee sunnitöölaager, kus viibis 150-240 kinnipeetut. Klooster ise suleti lõplikult 21. juulil 1923, selle vara anti üle GPU Põhja sunnitöölaagrite valitsusele.

Pertominski, Holmogorõ ja Arhangelski kinnipeetavate ületoomine algas juuni algul ja kestis septembrini, augustis viidi sinna ka põhjalaagrite valitsus. Suur-Solovetsi saarele, Solovetsi kloostri põhikompleksi Kremlisse paigutati laagri suurim, I osakond; II osakond paigutati asulast 12 kilomeetri kaugusele Savvari eraklasse; III osakond eraklasse Suur-Muksolmi saarel. Lisaks allusid laagrile edastamispunktid mandril, Arhangelskis (mis peagi suleti) ja Kemis Karjala rannikul.

RKN-i (rahvakomissaride nõukogu ehk valitsuse) 13. oktoobri 1923. aasta otsusega moodustati GPU (mis peagi sai uue nime OGPU) Solovetsi eriotstarbeline sunnitöölaager.

1923-1925: isolatsioon ja isemajandamine

Nagu poliitisolaatorid, ei allunud ka Solovetsi laager mitte justiitsasjade rahvakomissariaadi kinnipidamiskohtade peavalitsusele, vaid OGPU-le. 3. märtsil 1924. aastal OGPU kolleegiumis kinnitatud Solovetsi laagrite põhimääruse järgi saadeti siia “eriti kahjulikud riiklikud kurjategijad, nii kriminaal- kui ka poliitilised kurjategijad, kes oma tegevusega võivad põhjustada olulist kahju NSV Liidu rahumeelsele elule ja terviklikkusele“.

Seda perioodi iseloomustab kinnipeetavate täielik isoleeritus saartel ja laagri isemajandamine. Kõik tööd võeti ette omaenda vajaduste rahuldamiseks (põllumajandussaaduste kasvatamine, kalapüük, küttepuude tegemine jms). Isegi valve ja kaitse korraldati iseteeninduse printsiibist lähtudes: kinnipeetavad valvasid kinnipeetuid.

Kinnipeetavate koguarv kasvas 2500 inimese pealt 1923. aasta lõpul 5000 peale 1924. aasta lõpul ja 8000 peale 1925. aastal.

Neil aastail hoiti Solovkis järgmiste kategooriate vange:

• kriminaalkurjategijad, nn pätid;
• isikud, kes olid süüdi mõistetud mitmesuguste olmeliste, majanduslike või ametialaste kuritegude eest;
• “kontrrevolutsionäärid” (KR), kes olid süüdi mõistetud mitmesuguste “kontrrevolutsiooniliste kuritegude” eest: enamlastevastases poliitilises ja sõjalises vastupanus osalejaist monarhistidest kadettideni. Samuti need, kes küll ei pidanud režiimiga poliitilist võitlust, aga kes ei ilmutanud uue režiimi suhtes lojaalsust või keda selles vähemasti kahtlustati;
• “kirikumehed” ehk eri usulahkude vaimulikud ja ilmikud, kes mõisteti süüdi „religioosse kontrrevolutsiooni” eest. “Kirikumehi” hoiti omaette üheskoos ja neil säilisid mõned privileegid, näiteks õigus pidada jumalateenistust (õigeusklikele otse Kremli kõrval Onufri kirikus, mis oli ainuke pärast kloostri sulgemist tegutsema jäänud pühakoda; katoliiklastele Püha Germani  kabelis kolme kilomeetri kaugusel Kremlist), täita muid usuriitusi, kanda pikki juukseid ja habet, käia rjassas, hoida kambris ikoone ja lampaadi.
• poliitilised vangid (“poliitikud”): “nõukogudevastaste“ sotsialistlike parteide (esseerid, vähemlased jt) ja anarhistlike rühmituste liikmed. Neid hoiti hoolsa valve all, teistest kategooriatest rangelt isoleerituna endistes eraklates, Savvati eraklas ja Suur-Muksolmi saarel, hiljem Anzeri saarel (nn poliiteraklad).

 

Erinevalt teiste kategooriate kinnipeetavatest, kel oli lubatud enam-vähem vabalt Suur-Solovetsi saarel ringi liikuda, oli “poliitilistel” keelatud väljuda erakla piirest, neid valvas sõjaväeline valve ja ööseks suleti nad hoonetesse.

Poliitvange peeti samas privilegeerituks: neid ei sunnitud tööle, neil olid omavalitsuslikud organid  (vanematekogud), mis korraldasid eraklate elu ja hoidsid suhteid laagrivalitsusega.

1925-1929: äri, isemajandamine, kultuur, usuelu

Selle perioodi algul korraldab Solovetsi laager esimesed komandeeringud mandrile, Karjalasse. Hiljemalt 1926. aastal luuakse Kesk-Uuralisse Solovetsi laagri Višera osakond (hilisem Višerlag) ja millalgi enne 1930. aastat Leningradi oblastisse Sviri osakond (hilisem Svirlag). 1928. aastal viidi Karjalasse, Kemsse üle Solovetsi laagrite valitsus.

Seoses mandrile rajatud osakondade ja komandeeringutega kasvas kinnipeetavate arv 1929./1930. aastal 65 000 peale, ehkki saartel hoiti jätkuvalt korraga kinni 10 000 - 15 000 inimest.

Mõnel põgenenul õnnestus jõuda piiri taha. Välismaises avalikus arvamuses hakkas just sel ajal põhiliselt tänu põgenike mälestustele ja tunnistustele kujunema arusaam Solovkist. Väljend Solovki muutus Nõukogude terrori ja sunnitöö sümboliks; alles hiljem vahetasid selle välja “Kolõma" ja “Vorkuta”.

Solovetsi laagri kinnipeetavaid kasutati tee-ehitusel ja laadimistöödel Karjalas, metsavarumisel ja tööstushoonete ehitamisel Višeras, raudteede rajamisel Murmanski ringkonnas ning Leningradi tarbeks küttepuude varumisel Sviris. OGPU-le kõige tulusamaks kujunes Karjala metsa varumine ekspordiks.

Saartel endal tegelesid kinnipeetavad raudteevõrgu rajamise ja ekspluateerimise, metsavarumise, joodi ja agar-agari hankimisega vetikatest ning mereloomade küttimisega. Oldi hõivatud kalapüügiartellides, põllumajanduslikes majandites, soolakodades, karusnaha- ja käsitöökodades, tellisetehastes, nahatööstustes, lubjavabrikutes, mehaanikatehastes, tõrvapõletus- ja rasvasulatusvabrikutes.

Mõned neist ettevõtmistest – tellisetehas, joodi valmistamine, kalatööstused, karusnahatöökojad, puidutööstused – ei tootnud enam enesevarustamiseks, vaid väljaveoks. Kinnipeetava Naftali Frenkeli ettepanekul loodi Solovetsi laagris ekspluatatsiooni-kommertsiosakond (mida ta ise juhatama asus), mis oli mõeldud tasuta tööjõu tõhusamaks tarvitamiseks ressursirikastel saartel.

1920. aastate teisel poolel käis NSV Liidu kultuuri- ja teadusasutustes põhjalik puhastamine ja ”nõukogudevastase” ning “ideeliselt võõra” intelligentsi represseerimine. Seetõttu sattus Solovkisse rohkelt intelligente, mis soodustas laagrimaailmale üsna ebatüüpilisi algatusi.

Aktiivselt ja viljakalt tegutses neil aastail Arhangelski Kodu-uurimise seltsi Solovetsi osakond (SOAOK).

Kodu-uurimise seltsil oli neli sektsiooni: ajaloolis-arheoloogiline, kriminoloogiline (materjali kuritegeliku maailma ühiskondlik-kultuuriliste uuringute korraldamiseks saartel ju jagus), jahipidamine ning loodusteaduslik-ajalooline (taimeaed, puukool, agrokabinet, biojaam, entomoloogiakabinet, karusloomakasvandus).

Peale selle oli seltsil korralik raamatukogu (aluseks kloostri raamatukogu), milles oli umbkaudu 90 00 raamatut, ja koduloomuuseum, mis võttis kaitse alla saarte kirikuarhitektuuri. 1924–1927 ilmus koduloojakiri “SOAOK-i materjale”, mille mõnedki artiklid pole tänini aktuaalsust kaotanud.

Solovetsi laagril oli oma kirjastus ja trükikoda. Solovki saare SLON-i kirjastuses anti välja ajakirja Solovetskije Ostrova (ilmus 1924–1926 ja 1929–1930) ja nädalalehte Novõje Solovki ühes ebaregulaarsete lisadega Solovetski Krokodil, Solovetski bezbožnik ja Radio-Solovki.

Perioodi 1925–1930 jääb laagriteatri õitseng, milles lõid kaasa kinnipeetavad, peamiselt kutselised näitlejad ja muusikud.

Vene õigeusu jaoks kujunes Solovki 1920. aastate teisel poolel üheks tähtsamaks usukeskuseks: siin hoiti kinni vähemalt 30 õigeusu kiriku kõrgemat tegelast. Mitteametlikult kutsuti neid Solovetsi piiskoppide kirikukoguks.

Tekstid, mida nad aastail 1927–1929 koostasid ja mis olid mõeldud nii usklikele vaimulikele kui ka ilmikutele, levisid vabaduses laialdaselt. Neli neist, mida tuntakse nime all ”Solovetsi piiskoppide  läkitused” või “Solovetsi vanakeste läkitused”, etendasid äärmiselt tähtsat osa “sergilaste” (metropoliit Sergi 1927. aasta deklaratsiooni tulihingeliste toetajate) ja “anrisergilaste” vaidlustes.

Irina Flige (sünd 1960) on tegelenud Nõukogude Liidu repressioonide uurimisega 1980. aastate lõpust. Ta töötab Vene Memoriali ajaloohariduse- ja õiguskaitsekeskuse Peterburi haru juhina 2002. aastast. Flige on andnud suure panuse kommunismiohvrite haudade avastamisse ja uurimisse Venemaal. Koos kolleegidega ta on avastanud näiteks Stalini-aegse Suure terrori salahaudu Sandormohhis. 

 

 

Allikad ja kirjandus:

 

Бродский Ю.А. Соловки. Двадцать лет Особого назначения. – М.: 2008. – 528 с., ил.

Флиге [Резникова] И.А. Православие на Соловках. Материалы по истории Соловецкого лагеря. – СПб.: Издательство Научно-информационного центра «Мемориал», 1994. – 208 с.

Сошина А.А. На Соловках против воли: судьбы и сроки. 1923–1939. – Соловки; М.: «Издательство ТСМ», 2014. – 232 с. :ил.

Флиге И.А. Сандормох: драматургия смыслов. – СПб.: Нестор-История, 2019. – 208 с., ил.

Система исправительно-трудовых лагерей с СССР, 1923–1960: Справочник / О-во «Мемориал», ГАРФ. Сост. М.Б. Смирнов. Под ред. Н.Г. Охотина, А.Б. Рогинского. М: Звенья, 1998. – 600 с., карт. (Беломоро-Балтийский ИТЛ. – С.162-164; Соловецкий ИТЛ ОГПУ – С.394-397)

Mälestused:

Волков О. Погружение во тьму. Из пережитого. – Paris: Atheneum, 1987. – 447 p.

Чирков Ю.И. А было все так… – М.: Политиздат, 991. – 99. – 382 с.: ил.

Безсоновъ. Двадцать шесть тюремъ и побҌгъ съ Соловковъ. – Издание Imprimerie de Navarre (5, rue des Gobelins, Paris), 1928. – 228 стр.

Генерал-майор И.М.Зайцев. Соловки (коммунистическая каторга, или мҌсто пыток и смерти). Из личных страданiй, переживанiй, наблюденiй и впечатлҌнiй. В двух частях. (С приложенiем четырех планов.) – Шанхай, 1931 г. Типографiя издательства «Слово». – 169 стр.

Мих.Розанов. Соловецкий концлагерь в монастыре. 1922–1939 годы. Факты – домыслы – «параши». Обзор воспоминаний соловчан соловчанами. В двух книгах. Книга первая. Издание автора. 1979. [Место издания не указано, автор жил в США].

М.З.Никоновъ-Смородинъ. Красная каторга (Записки соловчанина) / Подъ редакцiей А.В. Амфитеатрова. – Софiя, Издательство Н.Т.С.Н.П., 1938 г. – 369 стр.

С.Пiдгайний. Украïнська iнтелiгенцiя на Соловках. Спогади 1933–1941. – Мюнхен: издательство «Прометей», 1947. – 93 стр.

Vladimir V. Tchernavin. I speak for the Silent. Prisoners of the Soviets. – Boston & New York, 1935. – 368 стр.

Г.Андреев. Соловецкие остров