Saksa Demokraatliku Vabariigi poliitvangid

Käesoleva artikli autor töötab uurimisassistendina Stasi arhiivimaterjalide büroos Saksamaal. 

Natside sõjaagressiooni lõppedes võtsid Ida-Saksamaal võimu üle Nõukogude okupatsiooniväed. Neil olid tihedad sidemed Saksamaa Kommunistliku Parteiga (KPD) ja nagu hiljem selgus, ka Saksamaa Sotsialistliku Ühtsusparteiga (SED). Selleks, et oma võimu tsementeerida, kasutasid uued valitsejad ära neile kuuletuvat õigussüsteemi, mille abil oli 1989. aastaks poliitilistel põhjustel vangi mõistetud 180 000–250 000 inimest.

See mõjutas uue režiimi demokraatlikult meelestatud vastaspoolt, näiteks Lääne-Saksamaa parteide toetajaid 1950ndatel. Hiljem mõisteti inimesi vangi katsete eest põgeneda üle tugevalt turvatud Saksa sisepiiri, või selle eest, et nad püüdsid oma inimõigusi kasutada.

Teisi tabas justiitssüsteem ilma nende endi süüta – näiteks seetõttu, et nad seisid ees valitsuse püüetel riiki ühiskondlikult ümber korraldada ja sundvõõrandada nii suurmaaomanike kui hotelliomanike vara. Tänase päevani vaieldakse selle üle kas endiseid natsikurjategijaid käsitleti samuti poliitvangidena. Ühest küljest anti nad õigusriigi põhimõtete vastaselt kohtu alla, teisalt olid nad enne 1945. aastat toime pannud raskeid kuritegusid.

Sõja lõppedes paigutati uue režiimi vastased kohalikesse vanglatesse ja sunnitöölaagritesse, mis allusid peamiselt Nõukogude asutustele. Nende kongid toimisid kinnipidamisasutustena ja paiknesid tihtipeale Nõukogude salapolitsei harukontorite keldrites. Lisaks sellele leidus nn erilaagreid, mis asusid tavaliselt natside endiste koonduslaagrite aladel. 

 

1950. aastani süüdistati ca 154 000 inimest (kellest 123 000 olid sakslased ning 35 000 teised Nõukogude Liidu ja Ida-Euroopa okupeeritud riikide kodanikud) kollaborismis endiste režiimide kasuks. Kuigi nende karistuseks määrati tavaliselt deporteerimine Nõukogude Liidu sunnitöölaagritesse, ei jõudnud paljud alatoitumise ja väärkohtlemise tõttu kunagi pärale. 43 000 inimest suri nälja, haiguste ja kurnatuse tõttu.

Paljud vahialused vangistati ennetavalt, ilma kehtiva tõendusmaterjalita. Uus režiim keskendus pigem oma võimu kaitsmisele kui natsikurjategijate süüdimõistmisele. Madalama astme NSDAP-i ametnikke, teismelisi ja noori täiskasvanuid vangistati põhjusel, et nad olevat ette valmistanud okupantide-vastast sabotaaži ja vastupanu. Teisi kahtlustati spionaažis ja mõningatel juhtudel viis kontakt lääne raadiojaamadega surmanuhtluseni.

Lisaks sellele leidus nn erilaagreid, mis asusid tavaliselt natside endiste koonduslaagrite aladel. 

1955. aastaks olid Nõukogude kohtud või nn sõjaväetribunalid määranud sakslaste vastu 35 000 otsust. Nende hulgas oli ka 3500 surmanuhtlust, mis viidi täide peamiselt Nõukogude Liidu territooriumil. Uus Nõukogude režiim kasutas meelevaldseid ja räigeid kohtuotsuseid hoiatava ja stabiliseeriva mõjutusvahendina.

 

1950. aasta alguses likvideeriti järelejäänud erilaagrid ja nendes kinni peetud 14 000 vangi vabastati, kuigi pea sama palju viidi üle Ida-Saksamaa Siseministeeriumi alluvusse. 3400 kinnipeetavaga, kes olid senini oma kohtuotsust oodanud, tegelesid edaspidi Saksa erikohtud Nõukogude režiimi juhistel. Need said tuntuks Waldheimi protsesside nime all.

Süüdistatavail polnud õigust seaduslikule esindatusele ja korrektsed kriminaaltõendid olid erakordselt haruldased. Siiski määrati tavatult kiirete menetuste käigus lugematu arv vanglakaristusi ja 33 surmanuhtlust.

Ida-Saksamaa kohtud alustasid samuti natsikuritegude kohtu alla andmist 1947. aasta SMAD direktiivi 201 alusel, määrates ligikaudu 8300 otsust. Kui tõendusmaterjal oli eriti muljetavaldav, viidi kohtuprotsessid läbi avalikult, kuna võimud pidasid neid kasulikuks vahendiks oma anti-fašistliku ideoloogia propageerimisel. Paljud poliitilised protsessid toimusid aga salastatuse huvides suletud uste taga või valitud publiku ees.

Aeg-ajalt arreteeriti isegi uue SED režiimi ametnikke, kes olid langenud vandenõude sihtmärgiks või soosingust välja. Näiteks määrati seitsme aastane vangistus tulisele kommunistile Fritz Sperlingile seaduse alusel, mida polnud ajal, kui ta „kuriteod“ toime pani ja mille eest teda nüüd süüdistati, isegi olemas. Näidisprotsesse kasutati selleks, et tagada nii parteiliikmete kui tavakodanike kuulekus.

1950. aastast mõisteti nii SED režiimi poliitiliste vastaste kui spioonide üle kohut SDV põhiseaduse artikkel 6 alusel. Lisaks sellele mõisteti 1987. aastaks süüdi 6000 jehoova tunnistajat pidevalt muutuvail õiguslikel alustel. Destaliniseerimise kontekstis asendus artikkel 6 1957. aasta kriminaalõiguse muutmise seadusega, mis määras kindlaks rahvavaenlaste vangistamise tingimused.

1950. aastatel rööviti Lääne-Berliinist mitusada inimest, kes mõisteti süüdi SDV-s. See mõjutas nii SDV suhtes kriitilisi lääne agente kui ajakirjanikke (nt Karl Wilhelm Fricke), aga ka teisi inimgruppe. Seesugune röövimispoliitika mõjutas SDV Külma sõja aegset rahvusvahelist positsiooni negatiivselt, mistõttu sellest peagi loobuti.

 

Berliini erinevate tsoonide vaheliste piiride sulgemise järel 13. augustil 1961. aastal muutus SDV kriminaalõigussüsteem eriti jõhkraks. Enam polnud kodanikel võimalik valitsuse repressioonide eest riigist põgeneda. Aasta lõpuks süüdistati peaaegu kolmandikku kõigist SDV kinnipeetavatest riigivastastes kuritegudes ja neid loeti seega poliitvangideks.

SDV 17 miljonilise elanikkonna kohta oli Stasi suurim salapolitsei maailmas.

Riigi uus 1968. aasta kriminaalkoodeks määras poliitiliste süütegude eest karmimad karistused. Pärast Erich Honeckeri võimuletõusmist 1971. aastal suurenes arreteerimiste ja vangide arv jõudsalt. Hoolimata järgmisel aastal määratud amnestiast vangistati 1973. aastal taas korraga üle 48 000 inimese, jõudes tasemele, mida nähti viimati 1956. aastal.

1970. ja 1980. aastatel mõisteti SDV kriminaalkoodeksi poliitiliste paragrahvide alusel igal aastal süüdi 3000-5000 inimest. Enamus neist olid inimesed, kes püüdsid põgeneda, kuid jäid Saksamaa sisepiiri ületamisel vahele. Teised vangistati rangete ühiskondlike normide mittetäitmise eest või seetõttu, et neid peeti asotsiaalseks.

Vahetult pärast sõda vastutasid Nõukogude institutsioonid otseselt poliitilise tagakiusamise eest. Hiljem tegeles nende teemadega Ida-Saksamaa salapolitsei Stasi (“Staatssicherheit” – riiklik julgeolek). Kuigi viimane keskendus peamiselt spioonidele ja „õõnestavale elemendile“, hakkas Stasi aja jooksul üha enam tegelema poliitiliste kuritegude ja deserteerimisjuhtumitega (“Republikflucht” – vabariigist põgenemine).

Oma viimastel aastatel pidas Stasi 180 000 mitteametlikust ja 91 000 ametlikust töötajast koosnevat võrgustikku, mille jälgimise all oli kogu ühiskond. SDV 17 miljonilise elanikkonna kohta oli Stasi suurim salapolitsei maailmas.

 

Samal ajal keskendus kriminaalpolitsei (“Kriminalpolizei”) vähemtähtsate poliitiliste väärtegude uurimisele. Nagu Stasil, olid ka Rahvapolitseil oma kinnipidamiskohad. Pärast vabadusekaotuse määramist anti peaaegu kõik vangid üle SDV Siseministeeriumile, mis otsustas, kuidas nad oma karistust kannavad. 1953. aastal kuulusid ministeeriumi haldusalasse enam kui 250 eeluurimisvanglat, karistusasutust, töölaagrit ja vanglahospidali.

Pärast ratsionaliseerimisprotsessi läbiviimist oli 1989. aastaks järele jäänud umbes 80 asutust. Vanglatest viis jäi alaealistele, samas kui Leipzig-Klein Meusdorfi vanglahospidal võttis vastu haigeid või vigastatud vange. Ka Stasi ministeeriumil oli oma vanglahospidal (Berlin-Höhenschönhausenis), kuid peamiselt kasutati eeluurimisvanglaid, mida oli igas regioonis üks ning Ida-Berliinis (1989. aasta seisuga) kaks. Kohust mittetäitvad ja karistatud sõjaväelasi hoiti eraldi vanglas (Schwedtis), mis viidi Riikliku Kaitseministeeriumi alluvusse 1982. aastal.

Rangete karistuste ja poliitiliste rikkumiste, aga ka harilike kuritegude tõttu olid Ida-Saksamaa vanglad tavaliselt ülerahvastatud. Aeg-ajalt vabastati vange amnestia alusel vältimaks vanglasüsteemi täielikku kokkukukkumist. 

Enamgi veel – Lääne-Saksamaa ehk Saksa Föderatiivne Vabariik hakkas 1963. aastal poliitvangide vabaduse ja üleviimise eest maksma, kulutades aastate jooksul sellele 3,4 miljardit saksa marka. Piirimüüri ehituse ja lammutuse vahele jäänud aja jooksul aitas see kokkulepe ca 33 000 inimest, mis moodustas kolmandiku kõigist SDV poliitvangidest.

Vangid, keda päästa polnud võimalik, olid täielikult oma järelevaatajate meelevallas. Prokuratuur, mille ülesandeks oli karistussüsteemi haldamine, täitis oma kohuseid harva. Samamoodi saadeti 1952. aastal destaliniseerimise käigus laiali parlamendikomiteed, mis tegelesid karistussüsteemi järelevalvega Tüüringis ja Saksimaal.

Poliitvange koheldi tavaliselt karmimalt kui tavakuritegude eest süüdimõistetud kaasvange. Karistuse osaks oli alati sunnitöö; mõned pidid elektrimootoreid üles keerama, teised pruunsöekaevandustes raudteerööpaid panema, seda ka miinuskraadides. Peale selle müüdi mitmeid vangide poolt toodetud tarbekaupu kõva raha eest läände, sealhulgas mööblifirmale IKEA.

SDV karistussüsteem eristus teistest sotsialistlikest vennasriikidest selle poolest, et SDV mahhinatsioone oli vaba maailma eest palju raskem varjata. Lõputud vabastatud ja lunastatud vangid, põgenikud, isegi endised valvurid, kes olid oma maa hüljanud, jagasid rõõmuga oma vahetut kogemust. See andis hindamatut infot vanglaolude ja poliitilise tagakiusamise kohta SDV-s, mida inimõigusorganisatsioonid, näiteks Amnesty International, said maailma avalikkusega jagada.

 

Bibliograafia:

Beleites, Johannes: Abteilung XIV: Haftvollzug. Berlin 2004

Engelmann, Roger; Joestel, Frank: Hauptabteilung IX: Untersuchung. Berlin 2016

Finn, Gerhard; Fricke, Karl Wilhelm: Politischer Strafvollzug in der DDR. Köln 1981

Hilger, Andreas; Schmidt, Ute; Wagenlehner, Günther (Hg.), Sowjetische Militärtribunale. Band 1: Die Verurteilung deutscher Kriegsgefangener 1941-1953, Köln 2001

Mironenko, Sergej; Niethammer, Lutz; von Plato, Alexander (Hg.): Sowjetische Speziallager in Deutschland. Band 1 - Studien und Berichte, Berlin 1998

Passens, Katrin: MfS-Untersuchungshaft. Funktionen und Entwicklung von 1971 bis 1989. Berlin 2012

Raschka, Johannes: Justizpolitik im SED-Staat. Anpassung und Wandel des Strafrechts während der Amtszeit Honeckers, Köln 2000

Sonntag, Marcus: Die Arbeitslager in der DDR. Essen 2011

„Die Vergangenheit läßt uns nicht los ...“. Haftbedingungen politischer Gefangener in der SBZ/DDR und deren gesundheitliche Folgen. Berlin 1997

Werkentin, Falco: Politische Strafjustiz in der Ära Ulbricht. Berlin 1995

Wölbern, Jan Philipp: Der Häftlingsfreikauf aus der DDR 1962/63-1989. Zwischen Menschenhandel und humanitären Aktionen. Göttingen 2014

Wunschik, Tobias: Knastware für den Klassenfeind. Häftlingsarbeit in der DDR, der Ost-West-Handel und die Staatssicherheit (1970-1989). Göttingen 2014