Kommunistlik diktatuur Vietnamis (1945-praeguseni)

Koos teiste rahvus- ja uuendusliikumistega hakkas Prantsuse Indo-Hiinasse 20. sajandi esimeses pooles levima ka marksism. 1930. aastal moodustatud Vietnami Kommunistlikust Parteist / Indo-Hiina Kommunistlikust Parteist sai verise Jaapani okupatsiooni (1940–1945) järel vastupanuliikumise Viet Minh juhtiv jõud.

Pärast iseseisva Vietnami Demokraatliku Vabariigi väljakuulutamist 1945. aastal ning sellele järgnenud ebaõnnestunud läbirääkimisi Prantsuse koloniaalvalitsusega, kes ei nõustunud kommunistliku riigikorra kehtestamisega, puhkes 1946. aastal Esimene Indo-Hiina sõda, mis lõppes 1954. aastal Genfi Kokkuleppega, millega jagati Vietnam kommunistlikuks Põhja-Vietnamiks ja antikommunistlikuks Lõuna-Vietnamiks.

1956. aastaks planeeritud demokraatlikke üldvalimisi riigi ühendamiseks ei toimunud ja Vietnam jäi pikkadeks aastateks metsikute sõdade ja kommunistlike eksperimentide tallermaaks. Kõvakäelise kommunismi periood (proletariaadi diktatuur) kestis Vietnamis üle 30 aasta (1953–1986).

Vietnami kommunistliku liikumise kuriteod, mis algasid 1930. aastatel repressioonidega maaomanike vastu ning jätkusid puhastuspoliitika elluviimisega 1940. aastail, viidi läbi stalinismi ja maoismi eeskujusid järgides. Kommunistid, varjunud Viet Minhi rahvarinde taha, jätkasid süstemaatilisi terroriakte maaomanike, poliitiliste vastaste ja välismaalaste vastu kohe pärast Jaapani vägede lahkumist 1945. aastal.

Ainuüksi augustis-septembris 1945 mõrvati tuhandeid ja arreteeriti Viet Minhi korraldusel kümneid tuhandeid inimesi. Riigi põhjaosas, mis kuni Esimese Indo-Hiina sõja puhkemiseni detsembris 1946 oli Indo-Hiina Kommunistliku Partei juhtimise all, eksisteerisid juba poliitiline politsei ja koonduslaagrid. Esimese Indo-Hiina sõja käigus kujutasid kommunistlikud repressioonid prantslastele relvastatud vastupanu osutamist. 20 000 vangi langenud Prantsuse ekspeditsioonikorpuse võitlejast oli Genfi Kokkuleppe sõlmimise ajaks juulis 1954 elus veel umbes 9000.

17. paralleelist põhjapool 1953–1954 ellu viidud põllumajandusreformi käigus represseeriti 4–5% rahvastikust. Selle tagajärjel suri põllumajanduspiirkondades umbes 50 000–100 000 inimest, sama palju oli vangistatuid. Sellele lisaks toimus aastail 1952–1956, 1963–1965 ja 1967 ulatuslik puhastus ka partei ja armee siseselt. Ohvrite koguarv on teadmata. Arvatakse, et režiimi poolt aastail 1945–1956 toime pandud terrori tagajärjel kaotas elu kuni 400 000 inimest.

Erinevate allikate andmeil hävitas Vietnami sõja käigus aastail 1957–1975 valitsenud kommunistlik režiim umbkaudu 200 000–300 000 inimelu (lisaks sõjaohvritele). Surmade koguarvu 1959–1975 toimunud sõja kõigil rinnetel hinnatakse ligilähedaselt 3–4 miljonile inimesele.

Rikkudes Pariisi Rahulepingut, ründas Lõuna-Vietnami Vabastamise Kommunistlik Rahvarinne 13. detsembril 1974 üldpealetungiga Lõuna Vietnami Vabariiki. Rünnak USA poolt hüljatud vabariigi vastu oli edukas ja aprillis 1975 Saigoni valitsus kapituleerus. Olgugi, et stalinistlik kommunistlik partei, mis pärast Lõuna-Vietnami langemist 30. aprillil 1975 võimule sai, ei korraldanud ulatuslikke veresaunu, kasutas režiim inimeste ohjamiseks siiski terrorit ja koonduslaagreid.

Vietnami Demokraatlikus Vabariigis 1976. aastal korraldatud valimiste tulemusena riik ühendati ja sai nimeks Vietnami Sotsialistlik Vabariik. Noor vabariik langes peagi majanduskaosesse ning riigis valitsev poliitiline terror põhjustas kodanike massilise emigratsiooni lääneriikidesse. Aastail 1975–1984 lahkus riigist 554 000 paadipõgenikku, kellest kümned tuhanded ei jõudnud kunagi sihtpunkti.

Sõjajärgse kommunistliku režiimi poolt 1975–1987 põhjustatud surmajuhtumite arvu hinnatakse 430 000 inimeseni, kellest 65 000-100 000 hukati, umbes 1 miljon inimest saadeti koonduslaagritesse, kellest 165 000 hukati; ligi 200 000–250 000 paadipõgenikku kaotas elu merel, sellele lisanduvad veel 1980. aastatel Indo-Hiina poolsaarel aset leidnud erinevate konfliktide ohvrid.

Alates 1986. aastast on Vietnami kommunistlik režiim aegamööda omandamas järjest humaansemat nägu. Enamus poliitvange on vabastatud ja vangilaagrid suletud, lisaks sellele on toimunud riigis mitmeid majandusreforme. Kommunistliku režiimi muutmine on siiski vastuoluline teema ja veel 1990. aastatel valitses konservatiivide ja reformistide vahel üsna habras tasakaal. Ka on Vietnami Kommunistlik Partei tänaseni ainuke riigis legaalselt tegutsev partei.