Valgevene kommunistlik (bolševikkude) partei loodi 30. detsembril 1918 Smolenskis peetud VK(b)P Loodeoblasti VI konverentsil. Loodud partei kuulus Venemaa kommunistliku (bolševikkude) partei koossesisu. Konverentsil valiti Valgevene kommunistliku (bolševikkude) partei keskbüroo ja otsustati luua Valgevene Nõukogude Sotsialistlik Vabariik.

1920. aastate algul likvideeriti esseeride partei, Bund jmt. Kõik tähtsamad riigielu küsimused kuulusid keskvõimu pädevusse. Kõik olulisemad rahvakomissariaadid olid liidulise alluvusega (rahandus, transport, sõjavägi jt). Juhtivad funktsioonid koondati parteiaparaadi kätte. Küla-, rajooni-, linna- ja muud nõukogud pandi paika vastavates parteikomiteedes ja allusid neile.

Valgevene kommunistlikus parteis oli 1921. aastal 1500, 1925. aastal 6600 liiget. Kommunistliku partei liikmeid kontrolliti perioodiliselt ja nende ridu “puhastati”. Kui 1. jaanuaril 1933 oli parteis 65 040 liiget, siis 1934. aastal 37 909 ja 1937. aastal 31 603 liiget. VK(b)P liikmeskond hakkas uuesti kasvama 1938. aastal ja jõudis 1. jaanuariks 1941 juba 72 177 liikme peale.

1927. ja 1937. aastal võeti vastu põhiseadused, mis üldjoontes kordasid NSV Liidu konstitutsiooni.

Pärast NSV Liidu moodustamist 1922. aasta detsembris läksid kõik välispoliitikaga seotud funktsioonid üle NSV Liidu keskorganitele. Et VNSV pääseks omaette ÜRO ridadesse, moodustati 24. märtsil 1944 Valgevene NSV liidulis-vabariiklik välisasjade rahvakomissariaat, millel küll puudus võimalus ajada iseseisvat poliitikat ja mis oli seetõttu rohkem iluasi.

Esimestel sõjajärgsetel aastatel saadeti Valgevenesse rohkelt kaadrit Venemaalt ja teistest liiduvabariikidest, samuti saadeti siia õpetajaid, haldus-, majandus- ja kultuurispetsialiste ning tuhandeid komsomoli liikmeid, et ehitada siinne elu üles Nõukogude mudeli järgi. Saatmata ei jäetud ka tuhandeid NKVD töötajaid, punaarmeelasi ja militsionääre.

Ühendatud aladel algasid repressioonid, sunniviisiline kollektiviseerimine. Valgevenelased moodustasid vabariigi valitsuses ning riigi lääneosa oblasti- ja linnavõimude tasandil tühise vähemuse. Olukord hakkas muutuma alles aastakümnete pärast.

3. juunil 1988 ilmus ajalehes “Kirjandus ja Kunst” (“Літаратура і мастацтва”) Z. Paźnjaki ja J. Šmõgaljovi artikkel Kurapatõst, stalinismiaja massiliste mahalaskmiste paigast otse Minski külje all. See pälvis üleliidulise vastukaja. 19. oktoobril korraldati demokraatliku üldsuse koosolek. Venemaa Memoriali eeskujul loodi Valgevene Martüroloog ning valiti Valgevene rahvarinde “Taassünd” (“Адраджэньне”) korralduskomitee. 30. oktoobril peeti Kurapatõs tuhandete osavõtjatega mälestusmeeleavaldus, mille vastu võimud jõudu kasutasid. 72 inimest võeti vahi alla.

Kuid Valgevene vastupanu jäi rohkem elitaarseks ja oli ennekõike suunatud kommunistliku korra kaasajastamisele.

Valgevene rahvarinde (VRR) asutav kongress peeti 1989. aasta juunis Vilniuses. See oli Valgevene esimene mittekommunistlik partei. VRR taotles valgevene rahvuskultuuri taassündi, valgevene keelele seadusega riigikeele staatuse andmist. Just see partei organiseeris mitmeid opositsioonilisi massiüritusi, nende seas traditsioonilise “Tšornobõli marsi”.

25. augustil 1991, mõni päev pärast augustiputši, anti välja korraldus peatada Valgevene territooriumil ajutiselt VKP ja NLKP tegevus ning kaotada kõigil võimutasanditel parteiline juhtimine. Aga veel samal aastal peeti Valgevene kommunistide partei asutav kongress. 1993. aasta veebruaris otsus VKP tegevus peatada tühistati. 1996. aastal partei lõhenes Valgevene kommunistide parteiks ja Valgevene kommunistlikuks parteiks.

1992. aastal korraldatud arvamusküsitluse põhjal pooldas peaaegu pool Valgevene elanikest NSV Liidu taastamist. Veel samal aastal loodud postkommunistlikku ühendusse Valgevene Rahvaliikumine koondus 15 parteid ja organisatsiooni, nende seas Slaavi koondis “Valge Vene” ja Valgevene kommunistide partei. Valgevenes püsib tänini ka komsomoliorganisatsioon, mis on küll nime vahetanud: nüüd on see Valgevene Noorteliit.

Terror algas kohe Nõukogude võimu esimesil päevil. Võitluseks igasuguse vastupanuga uuele režiimile loodi spetsiaalsed asutused, mille nimi ajas muutus: Tšekaa, OGPU, UGB-NKVD, MGB, MVD ja KGB. 1920. aastate lõpust peale koondati tähelepanu kultuuri-, kunsti-, teadus- ja tehnikaeliidi vastu suunatud süüasjade kokkuklopsimisele, samuti võtsid mainitud organid osa sunniviisilisest massilisest kollektiviseerimisest ja viisid läbi massilisi repressioone.

1929.-1939. aastal tabas Valgevenet üks terrorilaine teise järel: kollektiviseerimine ja kulakute likvideerimine 1929-1932, suure terrori apogee 1937-1938. Ent repressioonid ei piirdunud mainitud kampaaniatega, vaid kujutasid endast vabariigi elu püsivat tausta.

Kulakute likvideerimise (“kulakute kui klassi hävitamise”) käigus saadeti Valgevenest sadu tuhandeid talupoegi Siberisse, Venemaa põhjapiirkondadesse, Kesk-Aasiasse ja teistesse Nõukogude Liidu hõreda asustusega aladele. Ümberasustamise ja uutes elukohtades valitsevate väljakannatamatute elutingimuste tõttu hukkusid tuhanded inimesed.

VNSV oli piirivabariik, mistõttu siin rakendati mitmeid erimeetmeid NSV Liidu läänepoolse eelposti kindlustamiseks. Üks neist oli “ebakindla elemendi” väljasaatmine piiriäärsetest rajoonidest ja linnadest NSV Liidu kaugematesse piirkondadesse. Välja saadeti mitu tuhat inimest.[1]

Suure terrori, NKVD kõige ulatuslikumate operatsioonide ajal 1937. aasta juulist kuni 1938. aasta novembri keskpaigani vahistati Valgevenes vähemalt 54 845 inimest, kellest vähemalt 27 391 lasti maha.[2]

Usuasutused suleti, repressioonid tabasid vaimulike kõrval ka tavalisi usklikke. 1938. aastal tegutses VNSV-s kõigest kaks õigeusu kirikut. Kirikud, kabelid, sünagoogid muudeti ladudeks, kultuurimajadeks, NKVD jaoskondadeks, töökodadeks, kasarmuteks, türmideks.

Ühtekokku mõistsid kohtud ja kohtuvälised organid (troikad, dvoikad, erinõupidamised) 1917. aasta novembrist 1953. aasta aprillini poliitilistel põhjustel VNSV-s süüdi 250 000 inimest, kellest üle 35 000 lasti maha.[3] Kõige massilisemad repressioonid olid nõndanimetatud kulakute väljasaatmine 1930. aastate algul, neli operatsiooni kõigi “ebasoovitavate isikute” väljasaatmiseks liidendatud Lääne-Valgevenest, keda oli umbes 120 000 inimest,[4] kusjuures siia ei ole arvestatud rohkem kui 14 000 Poola ohvitseri, kes viibisid sõjavangide laagris, ega ka neid, kes olid kinni võetud ja süüdi mõistetud juba enne massilisi väljasaatmisi.

1952. aastal saadeti võitluse käigus jõukate talupoegadega Lääne-Valgevenest välja ligemale 50 000 talupoega.

Valgevene vabastamise järel natsivägedest hakati arveid õiendama kõigiga, keda oli võimalik süüdistada koostöös okupantidega, täpsemalt nendega, kes ei olnud sõja-aastail ilmutanud piisavalt truudust Nõukogude kodumaale. Kollaborantideks nimetati lisaks “politsaidele” ja ametiisikutele ka õpetajaid ja isegi 1941.-1944. aastal koolis käinud õpilasi, rääkimata neist, keda oli viidud Saksamaale sunnitööle, kes olid sõjavangist tagasi tulnud jne.

Kollaborantide ja natsionalistidega võitlemise sildi all viidi aastail 1945-1955 Valgevenest minema tohutult palju inimesi. Kahtluse alla sattusid peaaegu kõik, kes olid okupeeritud Valgevenes elanud ega olnud, relv käes, okupantide vastu võidelnud.

Siseministeeriumi pingutustega selgitati pärast sõda Lääne-Valgevenes välja noorteorganisatsioonid, mille tegevus hinnati  nõukogudevastaseks. Kõik osalised represseeriti ja saadeti pikkadeks aastateks Gulagi.

VNSV-s represseeritute täpset arvu on raske välja selgitada, sest KGB arhiivid on uurijatele suletud. Pikka aega peeti üldtunnustatud represseeritute arvuks üle 600 000, kuid mõned uurijad on pakkunud ka teisi arve.

Stalini järgse aja repressioonid olid konkreetsemad ja puudutasid ennekõike dissidente ehk teisitimõtlejaid. Neid jälitati, lasti töölt lahti, pisteti vangikongi, saadeti asumisele, paigutati vaimuhaiglasse. Füüsilisi repressioone asendasid moraalsed. Dissidentidest said ühiskonnas paariad, nende ees jäid suletuks kõik uksed.

Rehabiliteerimist ei saa Valgevenes kuidagi lõpetatuks pidada. Ääretult raske on hinnata stalinismiaja või psühhiaatrilise sundravi ohvrite arvu, samuti rehabiliteerimata inimeste osakaalu, sest, nagu öeldud, KGB arhiivid on suletud ja neid teemasid ei uurita.

Oma võimu kehtestamise järel võtsid enamlased kohe kasutusele majanduspoliitika, mida tuntakse sõjakommunismi nime all ja mida iseloomustab tööstuse üleüldine natsionaliseerimine, tööliste mobiliseerimine, põllumajandussaaduste sunniviisiline rekvireerimine külades tööliste ja soldatite varustamiseks toiduainetega. Laialdaselt kasutati terrorit.

Sõjakommunism kutsus esile ulatusliku vastupanu ja põhjustas majanduskriisi. Enamlased olid sunnitud kehtestama nõndanimetatud uue majanduspoliitika ehk NEPi, mis kujutas endast tagasilangust esialgsest täieliku natsionaliseerimise plaanist, kuna NEP lubas piiratud määral erakapitali ja eraettevõtlust.

1920. aastate lõpul mindi Nõukogude Liidus üle käsumajandusele ning hakati koostama ja täitma viisaastakuplaane.

Põllumajanduspoliitika aluseks kujunes tsentraliseeritud juhtimine ja maast ilma jäetud talupoegade sunniviisiline töö. Kolhoosnik pidi tasuma erimaksu kõige pealt, mis tema majapidamises leidus (mida oli niigi juba piiratud). Selle poliitika siht oli sundida talupoegi pühendama kogu oma aja ja jõu tööle kolhoosipõldudel  ja -lautades, seades sel moel kolhoosnikud täielikku sõltuvusse võimudest.

Põllumajanduse sunniviisilisel kollektiviseerimisel, mis viidi põhiliselt läbi aastail 1929-1932, kasutati jõumeetodeid, mis tekitasid talupoegade massilist vastupanu. 1930. aasta esimesel kolmel kuul registreeriti vabariigis umbes 520 massilist väljaastumist, 1931. aasta esimesel poolel vähemalt 1169 ning massilisi väljaastumisi tuli ette ka veel 1932. aastal.

Kõige julmemaid meetodeid kasutades õnnestus Teise maailmasõja alguseks Valgevene idaosas 93,4% talumajapidamistest kolhoosidesse koondada. Eri andmetel saadeti kollektiviseerimisperioodil vabariigist välja 19 200 (90 000 inimest)[1] kuni 64 000 taluperet (368 000 inimest)[2].

Sõja hakul ühendatud lääneosas viidi sarnaste meetoditega kollektiviseerimine lõpule 1952. aastal.

1932.-1933. valitses VNSV-s üleüldine näljahäda. Selle keskmeks olid Polesje rajoonid. Nälga pidid taluma kümned tuhanded inimesed, mitu tuhat inimest suri.[3] Üle 10 000 talupoja mõisteti aastateks vangi või isegi lasti maha, sest nad olid nälja sunnil söandanud võtta mingeid saadusi kolhoosi põldudelt või ladudest.

Vastavuses keskvalitsuse keeluga ehitada piiriäärsetesse piirkondadesse suuri tööstusettevõtteid tehti VNSV-s algul panus kerge- ja toiduainetööstuse arendamisele (kütuse- ja puidutööstus, paberi- ja nahatooted, toiduained). 1930.-1940. aastal rajati siin üle tuhande uue ettevõtte, millest ligikaudu 400 tegutsesid NSV Liidu sõjatööstuskompleksi hüvanguks.

Teine maailmasõda andis Valgevene majandusele ränga hoobi. Kokkuvõttes kaotas Valgevene üle veerandi rahvastikust. Purustati või rööviti paljaks 270 linna ja 209 rajoonikeskust, lisaks 9200 küla. Põllumajandus ja tööstus olid rusudes. Enamik tehaseid ja töökollektiive, mis olid 1941. aastal evakueeritud, jäid Venemaale. Valgevenesse tulid tagasi eelkõige ettevõtted, mille toodang oli vajalik sõjaväele.

Võimud hoidusid suurematest investeeringutest VNSV lääneosas.

Sõjajärgsetel aastatel seati rõhk tarbekaupade asemel tootmisvahenditele. 1950. aastate esimesel poolel alustasid tööd üleliidulise tähtsusega ettevõtted. Suur osa tööstustoodangust läks Nõukogude Armee vajaduste rahuldamiseks. VNSV pingutas masinatööstuse rajamise nimel.

Valgevene tööstust arendati vastavalt üleliidulisele plaanimajandusele. Valgevene sõltus 80-90% ulatuses Venemaa elektri- ja toometarnetest. Tööstusinvesteeringud ja -toodang ei olnudki mõeldud maa enda vajaduste rahuldamiseks. Sisuliselt oli Valgevene NSV Liidu koostetsehh.

1950. aastatel arendati peamiselt keemia-, masinaehitus-, metallurgia-, tekstiilitööstust. Selle juures rakendati tuhandeid inimesi teistest liiduvabariikidest. Ja samal ajal töötasid paljud valgevenelased mitmesuguste tööstusobjektide rajamisel kogu NSV Liidus.

Valgevene elanikkond jõudis sõjaeelsele tasemele alles 1971.  aastal. Siin püstitati hiiglaslikke ehitisi, avati uusi asutusi ja teadusinstituute, kuid VNSV keskmine kuupalk jäi üleliidulisele ikkagi alla.

Tšornobõli tuumaelektrijaama avarii ajal tühjenesid Moskva peale suuna võtnud pilved Valgevene kohal. Valgevenes langes alla üle kahe kolmandiku radioaktiivsest saastest, mis kattis ligemale kolmandiku vabariigi territooriumist. Saastatud alal elas üle kahe miljoni inimese. Kõige rohkem sai kannatada Polesje madalik, Valgevene põllumajanduslikult kõige arenenum piirkond. Põllumajanduslikku tootmist ei katkestatud siiski kuskil. Tagajärgede likvideerimine nõudis tohutuid vahendeid, milleks vabariik üksi valmis ei olnud, kuid liidutasandilt Valgevenele ressursse ei eraldatud.

Nagu teisi liiduvabariike, tabas Valgevenet 1990. aastate algul majanduskriis. Nii 1991. kui ka 1992. aasta kevadel korraldasid töölised pealinnas mitme tuhande osavõtjaga meeleavaldusi, protestides katastroofiliselt langenud elatustaseme vastu.

1990. aastate keskel algas üleminek seniselt ainsana lubatud riiklikult omandilt eraomandile, mille kõrval võitsid eluõigust ka kooperatiivne ja segavormis omand.

Suuremat osa 1920. aastate Nõukogude rahvuspoliitikast (valgevenestamisest) iseloomustasid suhteliselt  head tingimused mitme rahvuslaste põhieesmärgi elluviimiseks: tekkisid valgevene asutused, sealhulgas rahvuslik teaduste akadeemia, riiklik ülikool, kõikide asutuste töö tõlgiti valgevene keelde. Enamlased kasutasid valgevenelaste rahvustunnet ära oma huvides.

Aga juba 1920. aastate lõpul algas võitlus nõndanimetatud valgevene kodanliku natsionalismiga, mis väljendus arvete õiendamises valgevene teadlaste, kirjanike, kunstnike, aga ka rahvakomissariaatide töötajatega.

Represseeriti kõik valgevene 1917.-1924. aasta rahvusliku liikumise tegelased, kes olid jäänud elama NSV Liitu või sinna tagasi pöördunud. NKVD kokku klopsitud “Valgevene Vabastusliidu” süüasjas vahistati 1930.-1931. aastal ja mõisteti eri pikkusega tähtajaks vangi või saadeti NSV Liidust välja 108 Valgevene intelligentsi esindajat. Alustati parteiridade massilist puhastamist nõndanimetatud rahvuskallaklastest, mis sisuliselt tähendas lõppu valgevenestamisele ja rahvusliku kaadri hävitamist.

1933. aastal klopsiti kokku süüasjad enam kui kahesaja Valgevene intelligentsi esindaja vastu, nende seas ka Lääne-Valgevene rahvusliku vabadusliikumise tegelaste vastu, kes olid Poola tagakiusamise eest VNSV-sse põgenenud. Sisuliselt kõik isikud, kes olid 1930. aastate esimese poole süüasjade järel ellu jäänud, represseeriti uuesti 1937.- 1941. aastal ning lasti maha või saadeti laagrisse. Mõned võeti 1949.-1952. aastal juba kolmandat korda kinni ja saadeti eluaegsele asumisele Siberisse.

Vabariigis algas venestamine. Valgevene rahvuskultuuri arendati rangelt ette antud raamides (rahvuslik eripära, kirjandusklassika), kuid haridus jäi valgevenekeelseks ainult külakoolides, sisuliselt kõigis linnakoolides, samuti kutsekoolides ja kõrgkoolides käis õpe vene keeles. Samuti valitses venekeelne asjaajamine kõigis võimuorganites.

1960. aastatel moodustasid valgevenekeelsed väljaanded umbes poole kõigist väljaannetest, 1970. aastate esimesel poolel kõigest viiendiku. 1970. aasta rahvaloenduse ajal ei pidanud umbes veerand Valgevene linlastest valgevene keelt oma emakeeleks. Valgevene oli NSV Liidu kõige venestatum vabariik.

1970. aastate algul korraldati kampaania ukraina ja valgevene natsionalistide paljatamiseks. 1973. aastal vallandati nõndanimetatud akadeemilise rühma “paljastamise” järel teaduste akadeemiast hulk rahvuslikult meelestatud inimesi. Koostati natsionalistide “must nimekiri”. 1980. aastatel andsid eriteenistused hoobi kunstnike rahvuslikule liikumisele.

Aastatepikkune äge ideoloogiline töötlemine, totaalne tsensuur, isolatsioon, äralõigatus maailma kultuurist ja teadusest, iseäranis humanitaarsest, ei soodustanud kriitilise suhtumise arenemist Nõukogude tõeluse suhtes.

1990. aastal kuulutati valgevene keel riigikeeleks, ent 1995. aastast on vabariigis jälle kaks riigikeelt: vene ja valgevene. Kui pidada silmas viimase nõrkust, siis tähendas see ühtlasi venestamise rajale tagasipöördumist.

1918. aastal asutas Tööliste-Talupoegade Punarmee ülemjuhatus Minski sõjaväeringkonna, mis veel samal aastal nimetati Lääne ja 1926. aastal Valgevene sõjaväeringkonnaks.

VNSV-l oma sõjaväge polnud. Valgevenes paiknevate sõjaväeosade rahvuslik koosseis oli kirev ja suhtlemiskeelena kasutati vene keelt. Suurem osa sõjaväkke võetud valgevenelastest teenis väljaspool vabariiki.

Valgevene sõjaväeringkond kattis NSV Liidu tähtsaimat strateegilist suunda (lääs) ning pidi endast kujutama puhvrit võimaliku NATO rünnaku korral, mistõttu sellest sai omamoodi katsepolügoon ning uusima relvastuse ja tehnika harjutamise paik. Vabariigi territooriumile paigutati tuumarelv, siia rajati lennuvälju. 44 raketibaasist paigutati 23 VNSV territooriumile.

Valgevene noorukeid saadeti kõikjale, kus NSV Liit sõdis. Nii nõudis kümme aastat väldanud sõda Afganistanis 723 Valgevene elaniku elu.

1992. aasta lõpul käivitatud relvajõudude reorganiseerimise programm nägi ette isikkoosseisu vähendamist 130 000 mehe pealt 60 000 peale, tuumarelvast loobumist ja Valgevene kuulutamist erapooletuks riigiks. 1992. aastal Valgevene sõjaväeringkond kaotati, selle väeosade ja isikkoosseisu baasil moodustati Valgevene sõjavägi. 1993.-1996. aastal kärbiti või reorganiseeriti 250 väeosa. Samal ajal viidi lõpule Valgevene vabanemine tuumarelvast.

Kirjandus:

Chackiewich A. Arestowania I deportacje spoleczenstwa zachodnich obwodow Bialorusi (1939-1941) in Spoloczenstwo bialoruskie, litewskie I polskie na ziemiach polnocno-wschodnich II Rzechypospolitej w latach 1939-1941. Warszawa, 1995.

Iryna Ramanаva. The Amnesty and Rahabilitation of Victims of Stalinist Repression in Belarus in Destalinising Eastern Europe The Rehabilitation of Stalin’s Victims after 1953, Ed. Kevin McDermott and Matthew Stibbe, US-UK: Palgrave and Macmillan, 2015, Ch.12, p.221-236

Per Anders Rudling. The rise and Fall of Belarussian Nationalism. 1906-1931. University of Pittsburg press, 2015.

Адамушка У. Палітычныя рэпрэсіі 1920–1950-х гг. на Беларусі. Мн., 1994.

А.Дюков. «Кулацкая высылка» 1930-х годов из Белорусской ССР: департационные акции и общая численность // Труды института российской истории. 2019. №15, с.220-244.

Касцюк М. Бальшавіцкая сістэма ўлады на Беларусі. Мінск: ВП “Экаперспектыва”, 2002. 308 с.

Маракоў Л.У. Рэпрэсаваныя літаратары, навукоўцы, работнікі асветы, грамадскія і культурныя дзеячы Беларусі, 1794—1991. Энц. даведнік. У 10 т. Т. 1. — Мн:, 2003-2007.

Перед крутым поворотом: Тенденции в политической и духовной жизни Беларуси (1925—1928 гг.): Отражение времени в архивных документах /Авт.-сост. Р.П.Платонов и др. – Мн., 2001

Платонаў Р.П. Беларусь у міжваенны перыяд.—Мн., 2001.

Протько Т.С. Становление советской тоталитарной системы в Беларуси (1917-1941 гг.). Минск: Тесей, 2002. 688 с.

Процька Таццяна. Вынішчэньне сялянства. Вёска Ўсходняй Беларусі пад цяжарам бальшавіцкіх рэпрэсіяў 30-х гадоў. – Мн., 1998.

Ірына Раманава. “Зона”. Беларускае памежжа па савецкі бок дзяржаўнага кардону ў 30-я гады / / Спадчына. – 2001 г. — №1—2. С.111—135.

Ірына Раманава. Голад 1932—1934 гг. і Беларусь / / Спадчына. 2003. №1—2. – С. 80—90.

Ірына Раманава.  Рэпрэсіі супраць нацыянальных меншасцей у БССР у міжваенны перыяд / / Этнічныя супольнасці ў Беларусі: гісторыя і сучаснасць: Матэрыялы навуковай канферэнцыі (Мінск, 6—7 снежня 2001 г.) /У.І. Навіцкі, М.С. Сташкевіч. – Мінск, 2001, с. 227—232.

Репрессивная политика советской власти в Беларуси: сб. науч. работ / Сост. И. Кузнецов, Я. Басин; науч. ред. В.П.Андреев. Вып. 1-3. Мн., 2007.

Улада і грамадства: БССР у 1929-1939 гады ў дакументаў Сакрэтнага аддзела / Асобага секрата ЦК КП(б)Б / Складальнік, аўтар прадмовы І.Раманава. Вільня: Логвінаў, 2019. 1120 с.