Keskriikide kaotus Esimeses maailmasõjas tähendas Austria-Ungari Impeeriumi lõppu. 1918. aasta novembris naasis Ungarisse koos grupi bolševike poolt rahastatud seltsimeestega Béla Kun, kes mõni kuu enne seda oli asutanud Venemaa Kommunistliku (bolševike) Partei Ungari haru. Nad asutasid Ungari Kommunistide Partei (Kommunisták Magyarországi Pártja, KMP). 21. märtsil 1919 ühines see radikaalse sotsiaaldemokraatliku liikumisega ning samal päeval kuulutati välja Ungari Nõukogude Vabariik.

Uus valitsus lubas kaitsta Ungari piire Vene toetusel, mida aga iialgi ei tulnud. Viidi läbi maareform koos peamiste tööstusharude natsionaliseerimisega. Vastloodud punaarmee võttis üle osa Slovakkiast, kus kuulutati välja Slovakkia Nõukogude Vabariik. Rahva rahulolematus kasvas ja eriüksus, mida tunti „Lenini poiste” ( Lenin-fiúk)  nime all, nägi suurt vaeva selle mahasurumisega. Nende ohvriteks langes umbes 600 inimest. Punane terror tugevnes pärast ebaõnnestunud riigipöördekatset juunis 1919. Ungari Nõukogude Vabariigi lõpp saabus augustis 1919, kui Rumeenia väed vallutasid Budapesti. „Valge terrori” ajal tapeti kuni tuhat kommunisti ja nende poolehoidjat.

Veebruaris 1920 kuulutati Ungari taas kuningriigiks ning valitsejaks sai regent admiral Miklós Horthy. Juunis 1920 sunniti teda Versailles’s alla kirjutama Trianoni lepingule, mille alusel Ungari kaotas 72% oma territooriumist ning 64% rahvastikust, seejuures jäi 30% ungarlastest elama väljaspoole Ungari piire.

Horthy valitses diktaatorlikult. KMP ei saanud tegutseda seaduslikult; kuni 30. aastate keskpaigani oli selle peakorter Viinis. Aastatel 1924-1928 tegutses partei sotsialistliku partei kattevarju all, hiljem toetus ametiühingutele. Juhtfiguurideks olid Kominterni agendid; kõige pikemat aega Mátyás Rákosi. Kommunistide mõju oli piiratud ja nende arv tühine. 1930. aastate alguse repressioonide käigus hukati kaks partei juhti. 1936. aastal saadeti partei Kominterni käsul laiali ning mitmed selle liikmed, kaasaarvatud Kun, tapeti Stalini suure puhastuse ajal. Kommunistlik liikumine Ungaris jätkus ja seda suunati otse Moskvast.  Ühinenud väerinna taktika rakendamine kandis vähe vilja, kuid sellega tegi koostööd Väikeettevõtjate Partei  ja idee omas teatud mõju noorte ja haritlaste hulgas.

Soov ümber kirjutada Trianoni leping viis liiduni Saksamaaga. Viimase toetusel sai Ungari omale osa Slovakkiast ja Rumeeniast. Vastutasuks osales Ungari sõjas NSV Liidu vastu. Sügisel 1940 andis Komintern KMP-le käsu aktiveeruda ja 1941. aastal määrati kohale uus juhtkond. Kommunistid proovisid luua liitlassuhteid saksavastaste jõududega, kuid massilised arreteerimised 1942. aastal halvasid partei tegevuse. Uus juht János Kádar saatis partei laiali ja asutas uue Rahupartei, mille eesmärgiks oli vältida repressioone.

Ungari otsis väljapääsu sõjast. Selle tulemusena okupeeriti märtsis 1944 riik Saksa relvajõudude poolt, Horthy kõrvaldati võimult ning oktoobris kehtestati Noolte Risti Partei režiim. Samal ajal tulid põranda alt välja kommunistid ning muutsid oma erakonna nime Ungari Kommunistlikuks Parteiks ( Magyar Kommunista Párt, MKP). Selle esimeseks juhiks oli Mátyás Rákosi, kes oli elanud Nõukogude Liidus alates 1940. aastast.

Detsembris 1944 asutati peamiselt punaarmee poolt okupeeritud piirkondades,  asukohaga Debrecenis Ajutine Rahvusassamblee ja valitus, kus oli märkimisväärne hulk kommuniste. Pärast sakslaste väljatõrjumist ja Noolte Risti jõudude purustamist märtsis 1945, langes kogu Ungari nõukogude okupatsiooni alla. Taastati enne 1938. aastat kehtinud piirid. Inimkaotused sõjas ulatusid üle 400 000, samuti olid rängad materiaalsed kahjud. 1947. aasta rahulepingu alusel pidi Ungari loovutama 40 km² oma territooriumist Tšehhoslovakkiale, samuti asustati osaliselt ümber elanikkond. Pärast sakslaste küüditamist jäi rahvaarvuks 9 miljonit, riigi pindalaks 90 030 km².

Mõne tuhande liikmega kommunistlikust parteist sai kiiresti massipartei – jaanuaris 1946 ületas liikmeskond 600 000.  Paraku ei tähendanud see, et komparteil oleks olnud laiem ühiskondlik toetus – valimistel novembris 1945 sai MKP 16,9% häältest, mis oli vähem kui sotsiaaldemokraatidel (17,4%). Valimised võitis Iseseisev Väikeettevõtjate Partei (Független Kisgazdapárt, FKgP), saades 57% häältest. Nõukogude okupatsioonijõudude survel moodustati koalitsioonivalitsus eesotsas kommunistidega, viimaste alluvusse kuulus muude hulgas ka siseministeerium.

Järgnevatel aastatel kasutas MKP „salaamitaktikat” (termin, mille leiutas László Rajk), mis seisnes iseseisvate jõudude, peamiselt FKgP järkjärgulises nõrgestamises, lõhestamises ja tõrjumises. See protsess jõudis haripunktile 1947. aastal, kui peaminister Ferenc Nagy püsis vangistamise kartuses välismaal ning uued valimised parandasid veelgi MKP positsiooni valitsuses. Juunis 1948 võttis MKP üle sotsiaaldemokraatliku partei ja Rákosi juhtimisel loodi Ungari Töötava Rahva Partei (Magyar Dolgozók Pártja, MDP). 1949. aastal pärast stalinistliku konstitutsiooni vastuvõtmist asutati Ungari Rahvavabariik (Magyar Népköztársaság).

Kommunistliku režiimi kõige rusuvam periood kestis 1953. aasta keskpaigani, kui Moskva korraldusel lõdvendati majanduspoliitikat ja repressioonid muutusid tagasihoidlikemaks. Uueks peaministriks sai Imre Nagy. Paraku kaotas ta oma koha aprillis 1955. Tagasipöördumine „kõva käe” kursile ei olnud võimalik. Ühiskond oli elavnenud, suurt mõju oli avaldanud NLKP 20. kongress. Rákosi proovis peatada moodustuvat opositsiooni, muuhulgas likvideeris ta intellektuaale koondava Petöfi Klubi. Ülestõusu kartuses eemaldas Moskva diktaatori tema kohalt.

Sellegipoolest ei olnud võimalik vältida plahvatust, mille põhjustas  rahulolematuse pidev kasv. 6. oktoobril 1956 maeti tseremoniaalselt ümber László Rajk ja temaga koos 1949. aastal hukatud parteiaktivistid. 23. oktoobril muutus algselt Poola toetuseks kavandatud meeleavaldus kommunismivastaseks ülestõusuks. Nõukogude väeüksused, mida appi kutsuti, ei olnud suutelised mässu maha suruma. Nagy naasis võimule, kehtestas mitme-partei süsteemi, kuulutas välja neutraliteedipoliitika ja teatas väljaastumisest Varssavi Paktist. Ungari Töötava Rahva Partei (MDP) nimetati ümber Ungari Sotsialistlikuks Töörahva Parteiks (Magyar Szocialista Munkáspárt, MSzMP), mille juhiks sai Kádár, kes oli hiljaaegu vahistatud.

Revolutsiooni lõpetas teine Nõukogude interventsioon, mis algas 4. novembril. Kokku tapeti 2 700 ungarlast, haavatuid oli üle 12 000, 200 000 põgenes välismaale. Uue valitsuse juhiks sai Kádár. Vastupanuliikumise, streikide ja väljaastumiste vastu tegutseti veel mitu kuud. Massirepressioonid kestsid kuni 1961. aastani.

Kuuekümnendatel lõdvendas Kádár algul kultuuripoliitikat ja seejärel tegi ka majanduslikke järeleandmisi. Vaatamata sellele, et järgneval dekaadil välditi reforme, jäi Ungaris püsima „guljašikommunism“. Suhteliselt kõrge elatusstandard ja mälestused revolutsiooni verisest mahasurumisest olid nõrgestanud vastupanu režiimile. Aeg-ajalt tekkisid mõned sporaadilised meeleavaldused (1973). 1970ndate lõpus ja 1980ndate alguses hakkasid taas formeeruma organiseeritud opositsioon ja ilmuma põrandaalused väljaanded.

1980ndate keskpaigas opositsioon kasvas. 1987. aastal asutati Ungari Demokraatlik Foorum (Magyar Demokrata Fórum, MDF). Sellele järgnesid Noorte Demokraatide Ühendus (Fiatal Demokraták Szövetségei, Fidesz) ja Vabade Demokraatide Liit (Szabad Demokraták Szövetsége, SzDSz) 1988. aastal. Samal ajal toimusid muutused MSzMP-s, mais 1988 Kádár tagandati. Juhtkonnas said suurema osa kohti reformimeelsed, 1956. aasta sündmuste tõlgendamine muutus.

Juunis 1989 toimus Imre Nagy tseremoniaalne ümbermatmine. Algasid läbirääkimised kolmnurkse laua taga, millest võtsid osa opositsiooni, valitsuse ja ühiskondlike organisatsioonide esindajad. Kohtumised lõppesid septembris. Taastati mitme-partei süsteem ja riigi nimi 1946. aastast – Ungari Vabariik (Magyar Köztársaság). Vabad valimised 1990. aastal võitsid MDF ja SzDSz. Peaministriks sai József Antall ja presidendiks Árpád Göncz.

Esimene repressioonide laine aastavahetusel 1944/1945 organiseerisid Nõukogude NKVD ja Smerš. Selle kuulsaim ohver on Raul Wallenberg, Rootsi diplomaat, kes päästis sõja ajal tuhandeid ungari juute ja kes kadus Lubjankal. Samal ajal küüditati Siberisse kümneid tuhandeid tsiviilisikuid ja sõjavange. Paljud olid saadetud Ungaris asunud interneeritute laagritesse (1948. aastal oli selliseid isikuid 40 000). Sunnitöölaagrid töötasid peamiselt ajavahemikus 1949 – 1953.

59 000 inimese üle toimusid aastatel 1945-1949 kohtuprotsessid  rahvakohtutes, kus otsustati sõjakurjategijate, kollaboratsionistide jt. saatuse üle. 27 000 inimest mõisteti süüdi. Nende hulgas oli poliitiliste repressioonide ohvreid, aga valesüüdistuste hulka ei ole võimalik kindlaks teha. 1946. aastal võeti vastu dekreet kaitsmaks nn. kehtivat demokraatlikku süsteemi. Kuni 1956. aastani alustati selle põhjal kohtumenetlust 42 000 isiku vastu.

Repressioonide ohvriks langesid esimesena FKgP aktivistid kui kommunistide vastase poliitilise opositsiooni  esindajad. Laialdaste arreteerimiste ettekäändeks oli salaorganisatsiooni „Hungarian Commonwealth” avastamine 1946. aastal. Varsti sattusid tähelepanu alla kirikud, eriti katoliku kirik – 1949. aastal määrati piiskop József Mindszentyle eluaegne vanglakaristus. Partei-siseste intriigide käigus anti kohtu alla ja hukati Rajk. „Sionistide” vastase kohtufarsi lõpetas Stalini surm. Kõige enam kiusati taga kollektiviseerimisele vastu seisnud talupoegi. Kokku karistati erineval moel 400 000 inimest. Aastal 1951 küüditati linnadest endiseid „omanike klassi” liikmeid (ainuüksi Budapestist 15 000). Kokku hinnatakse repressioonide ohvrite arvu 600 000 inimesele. Pärast poliitilisi protsesse toimus 485 hukkamist.

Kevadel 1956. kuulutati välja amnestia – vabastati üle 11 000 poliitvangi.

Riiklik Salapolitsei (Államvédelmi Hatóság, ÁVH), mis töötas aastatel 1948-1953, kujunes repressioonide sümboliks. Jälgimise all oli üle miljoni inimese. Hoolimata asjaolust, et hiljem ühendati ÁVH siseministeeriumiga, jäi tema maine alles ja selle liikmeid lintšiti 1956. aasta revolutsiooni ajal.

Pärast revolutsiooni kuni 1961. aastani kestnud repressioonide käigus hukati 228 isikut, sealhulgas Imre Nagy. 26 000 inimest vangistati ja 13 000 interneeriti. 1959. aastal ja 1960. aastal kuulutati välja osaline amnestia; täielik amnestia 1963. aastal, aga viimased vangid vabastati alles 1970ndatel.

Olukorra rahunedes vähendas julgeoleku aparaat „vaenulikeks” peetavate isikute arvu. 1960. aastal langes see arv 600 000 inimeselt  160 000 inimeseni, mille hulgas oli ka 6 000 isikut, kes vajasid „pidevat järelevalvet”. Aastakümne lõpuks oli poliitiliste uurimiste arv langenud alla tuhande; kümne aasta pärast olid kohtu all igal aastal 200-300 inimest. 1980ndate alguses oli „vaenulikkude” nimekirjas 185 000 inimest; 1989 – 164 000 isikut. Aktiivselt jälgitavate inimeste arv langes ajavahemikul 1968-1985 kuuelt tuhandelt 2 200 inimeseni.

Poliitiliste puhastuste ohvrite täpne koguarv on teadmata. Kuni 1950. aastani kõrvaldati riigiteenistusest umbes 120 000 isikut, kes olid peamiselt FKgP toetajad.

Ungari majandus sai hävingu osaliseks sõja viimases staadiumis. Põllumajandus, tööstus ja transport kandsid olulisi kahjusid. Lisakoormiseks olid märkimisväärsed reparatsioonid (300 miljonit USD) Nõukogude Liidule, Tšehhoslovakkiale ja Jugoslaaviale. Nõukogude Liit viis ühisettevõtete nime all välja maavarasid (näit. uraanimaak). Tohutu inflatsioon raputas kogu maad. Selle peatamiseks viidi augustis 1946 läbi rahareform – pengö asemel tuli kasutusele forint.

1945. aastal viidi läbi maareform. Valiti kommunistlik tee – peamised kasusaajad olid 400 000 maatameest, aga mitte talunikud, kelle hulgas oli ka väiketalupidajaid. 1946. aastal natsionaliseeriti kaevandused, 1948 ettevõtted, kus töötas üle 100 inimese ja aasta hiljem alandati piirarv 10 inimeseni. Alates aastast 1950 võisid eraettevõtjad palgata kuni 3 inimest.

1947. aastal juurutati kolmeaastaku plaan. Täieliku nõukogude tüüpi plaanimajandusega alustati 1949. aastal. Töölisi motiveeriti propaganda (stahhaanovlik liikumine) ja terroriga - muuhulgas karistati töölisi tööluusi, normide mittetäitmise ja sabotaaži eest. Rasketööstust, sealhulgas relvatööstust, arendati kergetööstuse ja tarbekaupade tootmise arvelt. Tootmisnäitajad tööstuses tõusid märkimisväärselt juba 1951. aastal pärast viisaastaku plaani juurutamist.

1948. aastal alustati põllumajanduse kollektiviseerimisega. Kolhoosidesse astumist „stimuleeriti” maksude tõstmise ja kohustuslike normide kehtestamisega, mille eest ei tasutud. Kasutati ka otsest sundi ja repressioone. 1953. aasta keskpaigaks oli kollektiviseeritud 26% haritavast maast ja loodud oli üle 5 000 kolhoosi. Nagy valitsuse alustatud liberaliseerimise käigus lõpetati rohkem kui 2 000 kolhoosi tegevus. Pärast 1956. aasta revolutsiooni jäi järele 1 600 kolhoosi, mille valduses oli 7,2% maast, kuid peatselt taasloodi mõned kolhoosid. Viimane kollektiviseerimise laine toimus aastatel 1958-1961. Kogu haritavast maast 85% kuulus kollektiivmajanditele, kokku oli riigi kontrolli all 95% maast. Eratalunike arv oli 1949. aastal 1 600 000, kuid 1962. aastal oli järel vaid 145 000 sellist talupidajat.

Industrialiseerimine ja kollektiviseerimine põhjustasid elanikkonna kiire voolu maapiirkondadest linnadesse. 1949. aastal töötas põllumajanduses 52% rahvastikust, 1960. aastal 38%, 1970. – 27% ja 1980. – 20% kogu elanikkonnast. Samal ajal tõusis kiiresti maaelanike keskmine vanus.

Eraettevõtjatele kuulusid vaid vähesed poed ja restoranid – 1970. aastal oli neid vastavalt 9 043 ja 682; 1980. aastal 9 946 ja 1 457.

Kuuekümnendate aastate keskel vallandus majanduskriis; kasvas sõltuvus impordist sealhulgas toiduainete osas. Selle leevendamiseks loodi 1968. aastal nn uus majandusmehhanism. Juhtimine detsentraliseeriti, suuremad käitised jaotati osadeks, taaskäivitati vaba turu elemendid; seda eriti ettevõtete omavahelistes suhetes. Osade kaupade hinnad lasti vabaks.

Hoolimata programmi edukusest hakati seda alates 1974. aastast summutama. Tööstuses taastati tsentraalne planeerimine. Tootmisettevõtted ja riiklikud põllumajanduse ettevõtted koondati suurtesse ja sageli ebaefektiivsetesse konglomeraatidesse.

Uusi reforme katsetati 1978. aastal kui hakati toetama välisinvesteeringuid. Sellegipoolest märkimisväärseid tulemusi ei saavutatud; 1982. aastal ulatus välisvõlg 9 miljardi USA dollarini. Samal aastal ühines Ungari Rahvusvahelise Valuutafondiga. 1984. aastal kehtestati soodustused väikestele eraettevõtetele, mida sel perioodil oli umbes 16 000. 1985. aastal tegutses ligi 20 000 eraomanduses olevat kauplust ja 5 000 restorani. 1988. aastal võrdsustati kõik majandussektorid ja kehtestati käibemaks. Erasektori osa SKT-s oli 1970. aastal 3%, kuid 1989. aastal juba umbes 25%. 1989. aastal oli 63% kõikidest hindadest veel riiklikult reguleeritud.

Kommunistlik režiim põhjustas suuri muutusi Ungari ühiskondlikus ülesehituses. 1949. aastal koosnes ligi pool ühiskonnast eraomanikest talunikest (46,7%), 1980. aastal oli neid vaid 0,6%. Põllumajandustööliste arv vähenes samuti (kuigi algselt oli see tõusnud – 1949. aasta 6,9 protsendilt 21,9 protsendini 1970. aastal): 1980. aastal oli see 15,8% 1990. aastal 11,6%. Tööliste arv kasvas märkimisväärselt: 28,5% oli töölisi aastal 1949 ja 51,7% aastal 1980. Kvalifitseeritud kaadri osakaal kasvas veelgi kiiremini. Kõige kiirem kasv töötajate seas oli ametnikel – 8% aastal 1949 ja 22,5% aastal 1980. Juhtivtöötajate hulk kasvas samas tempos – vastavalt 1,8% ja 7,8% (1990. aastaks 11%). Käsitööliste ja kaupmeeste osa aga langes: neid oli 1949. aastal 8,1% ning 1980. aastal 1,5%.

Ungari oli üks esimesi Euroopa riikidest, kus langes laste sündimus. Juba 1958. aastal langes kohordi rahvastiku taastemäär alla 1,0 (1988. aastal oli see 0,852) ning perekonna keskmine suurus vähenes 3,29 inimeselt 1949. aastal 2,92 inimeseni 1984. aastal. Alates 1980ndate keskpaigast hakkas Ungari elanikkond vähenema. Meeste keskmine eluiga kasvas kuni 1966. aastani ja jõudis vanuseni 67,5 (59,3 1949. a); 1989. aastaks oli see langenud 65,4 eluaastale. Naiste keskmine eluiga tõusis pidevalt alates 1949. aasta 63,4 eluaastalt kuni 74 eluaastani 1988. a.

Kaheksakümnendatel kulmineerusid sotsiaalsed pahed, mis olid juba aastaid tõusuteel olnud. Kõige tõsisemad olid alkoholism, kõrge enesetappude arv (1980. aastal oli 44,9 enesetapu juhtu 100 000 elaniku kohta, mis oli üks kõrgemaid näitajaid Euroopas) ja madal sündimus.

Muutused religioosses struktuuris olid vähemärgatavad. 1949. aastal oli ungarlaste hulgas 70,5% katoliiklasi, 21,9% kalviniste ja 5,2% luterlasi. Katoliiklaste hulk vähenes kiiresti kuni 1980. aastani (53,9%), et tõusta taas 70,6% tasemele 1988. aastal. Kõrgeim ateistide protsent – 23,2% – registreeriti 1980. aastal ja juba 1988 oli see ainult 3,7%. Need arvud näitavad, et riikliku ateistliku propaganda vähenedes tõusis end religiooniga seostavate isikute arv.

Esimestel aastatel pärast sõda arenes Ungari kultuur suhteliselt vabalt. Stalinismi perioodil allutati see totaalsele kontrollile; ainus doktriin oli sotsialistlik realism. Ka teaduses valitses marksism-leninism. Kunstiringkondi mõjutasid rängalt 1956. aasta revolutsioonile järgnenud repressioonid. Paljud kunstnikud said kohtuliku karistuse, Ungari Kirjanike Liit aeti laiali. Elavnemist kultuuri arengus ei olnud tähele panna enne aastakümnendi 1960/1970 vahetust. Jätkuvalt represseeriti iseseisvalt tegutsevaid kunstnikke nagu Miklós Haraszti (1973) või György Konrád (1974). Kultuuriinimesed olid suhteliselt väikese opositsiooni toetajad 1970ndate lõpus ja 1980ndate alguses.

Pärast Noolte Risti Partei poolt korraldatud riigipööret ühines osa Ungari relvajõududest Nõukogude vägedega. Ülejäänud üksused võitlesid kuni puruks löömiseni või allaandmiseni. Relvajõud taasloodi 1946. aastal. Algul hoiti nende suurust tagasihoidlikuna – umbes 20 000 sõjaväelast.

Rahulepingu järgi pidid Ungari relvajõud piirduma kokku 70 000 sõjaväelasega maaväes ja õhujõududes. Sõjaväe järkjärgulise arenguga paralleelselt kasvas poliitiline järelevalve. Sagenesid puhastused ja repressioonid (peamiselt tabasid need ohvitsere, kes oli teenistuses olnud enne 1945. aastat – aastatel 1949-1950 kõrvaldati teenistusest üle 11 000 ohvitseri). 1948. aastast ilmusid relvajõududesse Nõukogude nõuandjad ja Ungari ohvitsere saadeti õppima Nõukogude Liitu. 1951. aastast hakati kasutama uut nime, Ungari Rahvaarmee (Magyar Néphadsereg, MN). Armee kiire kasvu tõttu moodustasid sõjalised kulutused kuni 13,9% SKT-st 1950. aastal ja isegi 24,3% 1953. aastal (järgnevatel aastatel kulutused vähenesid). Maksimaalselt oli relvajõududes 250 000 sõdurit ja ohvitseri. 1955. aastal ühines Ungari Varssavi paktiga.

1956. aasta revolutsiooni ajal ei mänginud MN olulist rolli, vaid mõned üksused aitasid ülestõusnutel võidelda nõukogude vägede vastu. Nagy valitsuse kaitseminister arreteeriti, mõisteti surma ja hukati. Pärast ülestõusu mahasurumist korraldati relvajõududes puhastus ja vallandati palju ohvitsere. Ajutiselt vähenes ka sõdurite arv – 1959. aastal oli neid 84 000.

Revolutsiooni summutamise järel asutas MSzMP endale alluva kergerelvastusega paramilitaarse organisatsiooni  - Tööliste Miilitsa (Munkásörség). Algusaastatel oli seal umbes 20 000 liiget; 1980ndate lõpuks oli liikmeid 60 000. Organisatsioon saadeti laiali oktoobris 1989.

Hoolimata sellest, et Kádar distantseeris end 1968. aasta Tšehhoslovakkia kriisi lahendamisest, võttis Ungari Rahvaarmee Varssavi Pakti vägede koosseisus 20 000 sõduriga interventsioonist osa. Ungari üksused toodi tagasi oktoobris 1968.

1980ndate keskel oli MN isikkoosseis umbes 105 000 sõdurit ja ohvitseri. Relvastus oli vananenud, näiteks 1 200 T54/55 tanki kõrval oli olemas vaid 60 moodsat T-22 tanki.   

Kirjandus:

Andorka Rudolf, Kolosi Tamas, Rose Richard, A Society Transformed. Hungary in Time-
Space Perspective, Budapest 1999

Békés Csaba, Byrne Mlcolm, Rainer János (eds.), The 1956 Hungarian Revolution. A History
in Documents, Budapest - New York 2002

Borhi László, Hungary in the Cold War 1945-1956. Between the United States and the Soviet
Union, Budapest - New York 2004

Gough Roger, A Good Comrade. János Kádár, Communism and Hungary, London - New
York 2006

Gyarmati György, Palasik Mária (eds.), Big Brother's miserable grocery store. Studies on the
history of the Hungarian secret services after World War II, Budapest 2012

Kenez Peter, Hungary from the Nazis to the Soviets. The Establishment of the Communist
Regime in Hungary, 1944-1948, Cambridge et al. 2009

Kochanowski Jerzy, Węgry. Od ugody do ugody 1867-1990, Warszawa 1997

Kovács József, The Forced Collectivization of Agriculture in Hungary, 1948-1961

Constantin Iordachi, Arnd Bauercamper (eds.), The Collectivization of Agriculture in
Communist Eastern Europe. Comparison and Entanglements, Budapest 2014

Ungvarý Krisztián, Tabajdi Gábor, Węgry [in:] Krzysztof Persak, Łukasz Kamiński (eds.),
Czekiści. Organy bezpieczeństwa w europejskich krajach bloku sowieckiego 1944–1989,
Warszawa 2010

Volgyes Ivan and Barany Zoltán, Hungary: The Evolution of the Hungarian People’s Army,
[in:] Jonathan Eyal (ed.), The Warsaw Pact and the Balkans, New York 1989