Kommunistlik diktatuur Türkmenistanis (1918-1991)

Venemaa vallutas 1880. aastate alguses põlised Türkmenistani alad, mis olid ka varasema ajaloo jooksul elanud üle arvukalt välisinvasioone. Kesk-Aasia hõimudest osutasid just türkmeenid Tsaari-Venemaale kõige raevukamat vastupanu. 1916. aastast alates väljendus see peamiselt tsaarivastastes mässudes, mille käigus tapeti paljusid Vene riigiametnikke ja kodanikke.

Türkmeenid suhtusid 1917. aasta revolutsiooniliikumisse leigelt ning sama aasta detsembris haarasid bolševikud poliitiliselt killustatud Trans-Kaspias võimu ja moodustasid Turkestani Autonoomse Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi.

Trans-Kaspia Ajutine Valitsus, mille kommunismivastane opositsioon juulis 1918 moodustas, kukutati Punaarmee poolt Venemaa Kodusõja käigus 1919. aastal. Türkmeenide relvastatud vastupanu Nõukogude võimule moodustas osa Kesk-Aasias toimunud suuremast Basmahhi mässust, mis vältas kohati 1930. aastateni ning milles osales vähemalt 20 000 võitlejat. Võitluse käigus sai surma sadu türkmeene.

Turkmeeni Nõukogude Sotsialistlik Vabariik, mis astus 1925. aastal ametlikult Nõukogude Liidu koosseisu ja võttis omaks ka seal kehtinud üheparteisüsteemi, kannatas 1920. aastatel stalinistlike repressioonide (kollektiviseerimine, denomadiseerimine, venestamine) all. NKVD massirepressioonide käigus 1937–1938 (nn suurpuhastus) mõisteti 1 300 000 rahvaarvuga riigis süüdi kokku 13 259 inimest (kellest 4037 hukati). NKVD „troikad“, mis tegutsesid aktiivselt augustist 1937 kuni septembrini 1938, tegelesid kulakute, kriminaalkurjategijate ja ülejäänud nõukogude-vastase elemendiga.

Nõukogude Liidu lagunemise järel kuulutas Türkmenistan end 1991. aasta oktoobris iseseisvaks. Võimu haaras endine kommunistliku partei juht Saparmurat Njazov. Autoritaarne režiim, mis rajanes isikukultusel, kestis kuni Njazovi surmani 2006. aastal. Njazovil õnnestus säilitada riigi poliitiline ja majanduslik stabiilsus Türkmenistani rikkalike maapõuevarade toel ning ta juhtis riiki  raudse rusikaga, mis oli pärand nõukogude ajast.

Tegemist oli repressiivse režiimiga, mis paistis silma inimõiguste rikkumisega. Türkmenistani Demokraatlik Partei, mis moodustati varasema kommunistliku partei riismetest, oli ainus ametlikult lubatud partei riigis, mille kodanike poliitilised ja põhilised inimõigused olid piiratud. Piirideta Reporterite andmeil on Türkmenistan pressivabaduse rikkumises maailmas teisel kohal. Ainult Põhja-Koreas on olukord veel hullem.