Kommunistlik diktatuur Tiibetis. Hiina okupatsioon (1951 - praeguseni)

Esimesel aastatuhandel Sise-Aasias suurriigiks ja budistlikuks kõrgkultuuriks kujunenud, mongoli ja Hiina vasall olnud, 18. – 19. sajandil isoleerunud ning 1913 de facto taas iseseisvunud Tiibet on alates 1949. aastast olnud maailma pikemaajalisema etnilise, territoriaalse ja kultuurilise konflikti ning kommunistliku eksperimendi keskmes. 

Hiina Rahvavabastusarmee sissetung 1950. aastal ja Tiibeti annekteerimine 1951. aastal juhatas sisse massirepressioonid ja kultuurigenotsiidi, mis intensiivistusid 1959. aastal sundkollektiviseerimisega ja järgnenud Tiibeti rahvaülestõusu mahasurumise ning selle järelrepressioonidega.

Ülestõusu ajal tapeti lahingutes ilmselt kümneid tuhandeid. Hinnanguliselt kuni üks kümnendik kõikidest tiibetlastest  saadeti 1950. ja 1960. aastatel ebainimlike tingimustega töölaagritesse, kellest sandistamata või elusana tulid välja väga vähesed (mõnes provintsis väidetavalt mõned protsendid).  Tiibeti vaimulik ning ilmalik juht dalai-laama põgenes Indiasse koos vähemalt 100 000 kaasmaalasega, kelle hulgas oli ka suur osa vaimueliidist.

Dissidentide sõnul suri Suure näljahäda tõttu 1959. aastast kuni 1963. aastani nälga 70 000 tiibetlast. Juba enne Kultuurirevolutsiooni algust 1965. aastal olid okupatsiooni tõttu hukkunud sajad tuhanded tiibetlased. Kultuurirevolutsiooni lõpuks oli Tiibeti ja tiibetlaste vastu suunatud genotsiidis hukkunud hinnanguliselt kuni miljon inimest. Surve tiibeti kultuurile, religioonile ja mälule kulmineerus Kultuurirevolutsiooni ajastul, mil kommunistid hävitasid budistlikke kloostreid ja pühasid tekste ning muud kultuuripärandit. Suuremad massimõrvad  leidsid aset Kultuurirevolutsiooni lõpupoole, 1968. aastal. 

Varjatud ja hiiliva kultuurirevolutsiooni osana on alates 1980. aastate keskpaigast hoogustunud hiinlaste sihiteadlik kolonisatsioon. Seoses Suure Lääneraudtee rajamisega on stalinistlike meetodeid järgiv kolonisatsioon viimastel aastatel veelgi hoogustunud ja tiibetlaste osakaal Tiibeti Autonoomses Piirkonnas pidevalt vähenemas. Mõnedel andmetel on pealinnas Lhasas tiibetlasi vaid 42%. Piirkondades, kus tiibetlased on veel ülekaalus, on maavarade kaevandamine tekitanud ulatuslikke keskkonnaprobleeme.

Kuigi piinamised ja hukkamised ei ole kunagi lakanud, ei ole pärast 1980. aastat toime pandud hävitustöö võrreldav 1960. aastate ja 1970. aastate alguses aset leidnuga. Pärast 1987. aasta rahutusi on kinnitatud hukkunute arv jäänud teadaolevalt tuhatkonna piiridesse. Neist suurima arvu moodustavad 1987. ja 2008. aasta märtsirahutuste ohvrid, kellele lisanduvad põgenike tapmised India-Nepaali piiril.

Poliitvangide ja kinnipeetute arvu on regulaarselt hinnatud paarile kuni kümnele tuhandele. Märtsirahutuste sadakond hukkunut ja tuhatkond kinnipeetut annab sellele pildile olulist täiendust – praeguste sündmuste kokkuvõtted alles ootavad tegemist. Siiski on vägivaldse surma juhtumeid rohkem kui kusagil mujal Hiina riigi piires. 

Tiibeti isoleerituse ja põhjaliku statistika puudumise tõttu on raske anda ammendavat ülevaadet ohvrite koguarvust. Problemaatilised ja puudulikud on nii Hiina ametlikud andmed kui ka Tiibeti eksiilvalitsuse hinnangud. 1984. aastal avaldatud eksiilvalitsuse andmetel on Hiina okupatsiooni tulemusena aastatel 1945-1979 aset leidnud kuni 1,2 miljonit vägivaldset või ebaloomulikku surma. 

Vanglas ja laagrites on selle, lääne meedias refereeritud hinnangu kohaselt hukkunud umbes 174 000 (muudel andmetel pigem 75 000 - 100 000), hukkamiste läbi 156 000, lahingutes 432 000 (teistel andmetel teadaolevalt kuni 100 000), nälja tõttu 200 000 - 413 000, piinamiste läbi 93 000 ning enesetappude tõttu umbes 9000 inimest.

Spekulatsioonide rohkuse on tinginud usaldusväärsete algandmete puudumine - seda eriti rahvaloenduse osas, mille kohaselt võis enne Hiina invasiooni olla Tiibetis 3 - 6 miljonit elanikku. USA kongressi andmetel on 1959 - 1979 otseselt poliitilise ebastabiilsuse, hukkamiste, vangistuste ja nälja tõttu hukkunud ligikaudu 1 miljon inimest. Kokku seega 1/7 – 1/5 rahvastikust, arvestamata demograafilisi protsesse.