Kommunistlik diktatuur Tadžikistanis (1918-1991)

Tadžikkide põlised alad, mis on käinud sajandite jooksul erinevate türgi-mongoli ja usbeki soost Pamiiri ja Alai sõjapealike vahel käest kätte, jäid pärast territooriumi vallutamist Tsaari-Venemaa poolt 19. sajandi teisel poolel osaliselt Vene, osaliselt Afganistani mõju alla. Pärast 1917. aasta Oktoobrirevolutsiooni võtsid kohalikud moslemid ette katse panna Kokandi linnas alus omariiklusele, kuid ettevõtmise nurjas Nõukogude Venemaa sõjaline invasioon.

Punaarmee vallutas 1919. aastal Kokandi linna, mille käigus kaotas elu vähemalt 5 000 tsiviilisikut. Suuresti Usbeki Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi tegevuse tulemusena puhkes Türkmenistani piirkonnas, sh Tadžikistanis, 1918–1919 ulatuslik näljahäda. Teatud allikate kinnitusel kaotas elu kuni 1 miljon inimest. Veelgi rohkem inimohvreid nõudis oma vara ja pärandit kaitsvate farmerite ja nn. basmahhide bolševike vastu suunatud vastupanuliikumine, mis kestis 1920. aastate teise pooleni.

Tadžiki Nõukogude Sotsialistlik Vabariik oli kommunistide katse luua kõige väiksemas Kesk-Aasia riigis uut tüüpi sotsialistlik ühiskond. Sarnaselt teiste Kesk-Aasia liiduvabariikidega tõi uus režiim ka siin koos sotsiaalsete uuendustega kaasa ulatuslikke repressioone. Põllumajanduse kollektiviseerimine algas 1927–1929 ja jätkus agressiivselt 1930. aastate teises pooles. Põllumajanduse kollektiviseerimise põhiliseks vahendiks oli terror, mis viis lõpuks valitsusvastase vastupanuliikumise taasägenemiseni perioodil 1930–1936.

1920. aastate lõpus represseeriti Tadžikistanis ulatuslikult „oportunistlikke kodanlikke natsionaliste“ ja „šoviniste“. Tadžikistani Kommunistlik Partei elas 1927–1934 üle mitu tõsist stalinistlikku „suurpuhastust“, mille käigus langes 1933–1935 ja 1937–1938 repressioonide ohvriks 70% partei liikmeist (ligikaudu 10 000 inimest).

Enne Teist maailmasõda viidi Hanafi sunniitide seas ateismi levitamiseks läbi ulatuslik moslemiusu vastane kampaania. 1950–1960 asustati enamik Tadžikistani mägipiirkondade elanikke ümber riigi tööjõumahukamatesse piirkondadesse. Mitme väiksema operatsiooni käigus küüditati 1951–1952 Siberisse vähemalt 3 000 basmahhi. Kõigi nimetatud repressioonide mõju ja statistiline analüüs nõuab täiendavaid uuringuid.

Intensiivse põllumajandus- ja tööstustegevuse tulemusena, mille hulka kuulus muuhulgas ka uraani kaevandamine, seisis Tadžikistan 1991. aastal pärast iseseisvumist silmitsi ulatuslike keskkonnaprobleemidega.

Nõukogude Liidu lagunemine andis endistele kommunistlikele liidritele võimaluse pääseda Tadžikistanis uuesti võimu juurde. Pärast demokraatlike ja islamistlike kodanikuliikumiste mahasurumist aastail 1990–1991 puhkes riigis viis aastat väldanud kodusõda, mille käigus sai surma 40 000 - 80 000 inimest. Tadžikistani, endistest Nõukogude liiduvabariikidest vaeseimat, valitseb endiselt autokraatlik valitsus, inimõiguste olukord riigis on 2006. aastast alates halvenenud.