Kommunistlik terror Soomes

Soome kuulus ajalooliselt Rootsi valitsemise alla, kuid langes 18. sajandi alguses Venemaa ekspansionistliku poliitika ohvriks ning allutati tsaari-Venemaale pärast viimase võitu Rootsi üle 1808–1809 Soome sõjas. Venemaa poolt välja kuulutatud Soome Vürstiriik oli suuresti iseseisev, säilitades oma juriidilised, kultuurilised ja administratiivsed traditsioonid ning vaatamata demograafilistele vapustustele ja venestamise lainetele näitas stabiilset rahvastiku- ja majanduskasvu kuni 19. sajandi esimese pooleni. Pärast bolševistlikku riigipööret Venemaal oktoobris 1917 kuulutas Soome parlament 1917. aasta detsembris välja Soome riikliku iseseisvuse, mida peatselt tunnustas ka bolševistlik Venemaa, olles samal ajal hõivatud demoraliseerunud Punaarmee ja maailmarevolutsiooni ideega. Ometi ei päästnud see Soomet saatusest olla kommunistlike eksperimentide esimene ohver.

Soome kodusõda puhkes Esimese maailmasõja järgse ebastabiilsuse tingimustes, põhjustades sotsiaalse katastroofi. Kodusõja tulemusel sai Soome 1920. aasta rahulepinguga iseseisvuse Nõukogude Venemaast. Soome Punakaart ja Punaarmee riismed üritasid korraldada Helsingis riigipööret, püsides pealinnas ja Lõuna-Soomes kuni otsustava Tampere lahinguni.

Valgekaartlased, keda toetas keiserlik Saksamaa, tungisid peale Põhja- ja Kesk-Soome suunal ja saavutasid mais võidu. Konfliktis osales umbes 100 000 võitlejat ja terrorit panid toime mõlemad osapooled. Punaterror nõudis 1400-1650 inimelu, Valge terrori ohvriks langes 7000-10 000 inimest. Sõja käigus hukkus 37 000-38 500 inimest, kes jätsid orbudena maha 20 000 last. Valgekaartlaste ja Saksa sõjajõudude poolt võetud 76 000 vangi üle mõisteti kohut. Neist umbes 100 hukati tribunali otsusega, süüdistatuna riigireetmises. Teiste suhtes langetati enamasti leebed kohtuotsused ja nad amnesteeriti 1920. aastatel. Suremuse näitajad olid siiski kõrged, seda ränga näljahäda ja hispaania gripi puhangu tõttu.

Vaatamata 1918. aasta vennatapusõjale, hukkamistele, vangilaagritele, 1930. aastate majanduskriisile ja poliitilisele lõhestatusele, astusid soomlased 1939. aastal Talvesõjas ühise jõuna vastu Nõukogude Liidu agressioonile. Olles sattunud Molotovi-Ribbentropi pakti juurde kuuluva salaprotokolli alusel Nõukogude Liidu huvisfääri, seisis Soome 105 päeva vastu Nõukogude Liidu pealetungile, kaotades langenutena vähemalt 26 662 inimest, kellele lisandus 39 886 haavatut.

Kuigi Nõukogude Liidu inimkaotused olid viis korda suuremad, oli Talvesõja mõju laastavam Soome rahvaarvule: Soome kaotas 1,8% toonasest rahvaarvust, milleks oli 3,7 miljonit, samas kui Nõukogude Liit kaotas oma rahvaarvust vaid 0,15%, suutes sealjuures vallutada vaid 10% Soome territooriumist.

Pärast Nõukogude-Saksa sõja puhkemist alustasid Nõukogude õhujõud Soome linnade pommitamist. Selle tagajärjel otsustas Soome parlament 25. juunil 1941 kuulutada Nõukogude Liidu vastu välja Jätkusõda. Selles sõjas ulatusid Soome kaotused 58 000-65 000 inimeseni, haavatuid oli 158 000. Kui Soome väed olid 1944. aasta raskete lahingute tagajärjel sunnitud Karjalast taanduma, kirjutati sama aasta septembris alla vaherahule. Lõplik rahu kinnitati 1947. aastal Pariisi Rahulepinguga.

1918. aasta kodusõja ja Talvesõja käigus toimunud katsed kehtestada Soomes kommunismi nõudsid 50 000 inimelu ja jätsid maha kümneid tuhandeid haavatuid. Toodud arvud ei hõlma Jätkusõja ohvreid. Punaarmee pani Soome tsiviilisikute suhtes toime loendamatuid sõjakuritegusid. Lisaks sellele kaotas 423 000 Karjala elanikku – 11% piirkonna rahvastikust – oma kodu, kui nad Nõukogude Liidu poolt annekteeritud aladelt evakueeriti.