Kaheksakümnendatel aastatel tekitasid kaks vastalist kommunistlikku grupeeringut muret Peruu embrüonaalsele ja kaasavamale demokraatiale, kui see oli parajasti kimpus kestva majanduslikku allakäigu, kasvava võlakriisi, hüperinflatsiooni ja üksteisele järgnevate streikide ja protestidega.

Kuid kaugelt suuremaks ähvardavaks jõuks oli Sendero Luminoso - Hiilgav Tee, fanaatiline liikumine, mille lõi Abimael Guzmán vaesunud Ayacucho piirkonnas Sierra kesk-lõunas.  1962. aastal asus Guzmán tööle hiljuti taasavatud Huamanga Ülikoolis ja asutas PCP sees Punase Fraktsiooni. Kui 1964. aastal partei lõhenes, võttis ta omaks maoistliku PCP- Bandera Roja vaated ja külastas Hiinat sealse kultuurirevolutsioon ajal.  1970. aastal pärast väljaheitmist Bandera Roja ridadest, sai Punasest Fraktsioonist PCP-Sendero Luminoso (Hiilgav Tee).[1]  Uue partei nimi pärines Huamanga üliõpilaste loosungist „mööda Mariátegui hiilgavat teed”[2] ning Mariátegui väitest, et „marksism-leninism avab hiilgava tee revolutsioonile”.[3]  

Guzmán, kes oli lummava mõjuga filosoofiaprofessor, kasutas marksismi paindumatut ja lihtsustatud versiooni, et haarata kaasa aktiivseid, peamiselt talupoegliku taustaga üliõpilasi, kellel olid kasinad võimalused ülespoole liikumiseks. Guzmáni „hüüdnimi oli Dr. Šampoon, mis tulenes tema võimest ajupesta potentsiaalseid liikmeid, keda oma organisatsiooni värvata”.[4] Paraku kannatas Guzmán tõsise verehaiguse käes, mistõttu ei saanud ta pärast 1972. aastat enam Sierra kõrgmäestikus elada. Ta oli sunnitud võtma ülikoolist pikki puhkusi ja pidi 1976. aasta alguses oma kohalt sootuks lahkuma.  Alustanud 1980. aasta mais relvastatud mässu, juhtis Guzmán seda erinevatest salakorteritest Limas või teistes rannikuäärsetes linnades, kuid ta lubas endale ka lühikesi reise üles mägedesse.[5]

Kui teised vasakpoolsed parteid proovisid 1970. aastate rahvarahutuste ajal organiseerida töölisi, talupoegi ja teisi ühiskonna gruppe, siis Hiilgav Tee vaatas sissepoole. Hiilgav Tee arendas välja väga distsiplineeritud kaadri, kes olid pühendunud juhile, uskusid tema utoopilist tulevikuvaadet ja võtsid tingimusteta omaks lõpliku võidu teadusliku tõestatuse. Varakaheksakümnendatel aastatel pidid võitlejad allkirjastama vandetõotuse Guzmánile.[6] Neilt oodati oma elu ohverdamist, kui partei seda nõuab.[7] Hoolimata asjaolust, et nad olid oma võitluses vähemuses, tsementeeris nende meelekindlust Guzmáni juhiomaduste nõiduslikkus, pidev ideoloogiline taganttõukamine ning parteikaaslaste seltsimehelikkus, rituaalid ja propaganda.  

Hiilgav Tee põlgas avalikult „revisionistlikke” kommunistlikke parteisid Nõukogude Liidus, Kuubas ja Mao-järgses Hiinas. Peruus kuulutas Guzmán mõttetuteks tegelasteks PCP-Unidadi ning mitmete uute vasakpoolsete ühendustega liidu moodustanud Ühendatud Vasakpoolsete juhid, kes olid muutunud tõsiseltvõetavateks vastasteks 1980. aastatel, ja kutsus neid „parlamentaarseteks kretiinideks”.[8]  Olles tõmmanud selge joone välismaise ja kodumaise revisionismi vahele, jäi ta seisukohale, et vägivald on vältimatu, kui on vaja hävitada vanamoodi riik oma repressiivorganitega. Pärast seda peab uus ekspluateeritute diktatuur „kasutama oma riiki, et maha suruda ja purustada igasugune vastuhakk”.[9]  Hiilgava Tee eesootav võit Peruus millalgi 1990. aastatel oleks olnud maailmarevolutsiooni esimene samm võitluses revisionismi ebaõnnestumistega, sealhulgas Tiananmeni väljaku massimõrvaga, Berliini müüri langemisega ja Nõukogude Liidu kokkukukkumisega.[10]  Guzmán pidas end maailma kommunismi neljandaks mõõgaks pärast Marxi, Leninit ja Maod ning isegi uskus, et temast võib saada läbi aegade suurim kommunistlik juht.[11] Kui 1980. aastal algas relvastatud mäss, ennustas ta, et kommunistlik maailmarevolutsioon saavutab võidu 50 aasta jooksul.[12]

Hiilgava Tee asutamisest 1970. aastal võttis osa vaid 51 võitlejat. 1980. aastal relvastatud ülestõusu alguses oli organisatsioonis 520 liiget ja kaasajooksikut ning oma populaarsuse tipul 1990. aastal umbes 2 700 liiget, arvesse võtmata Huallaga oru asukaid (vt allpool). Geriljade Rahvaarmeega ühinenuid, kes ei olnud lõplikult parteiga liitunud, oli kuni 5 000.[13]  Kummalisel kombel peegeldusid Peruu sotsiaalmajanduslikud erinevused ka partei siseselt: Guzmán ja põhiline osa juhtkonnast olid heledanahalised ja keskklassi taustaga. Samas lihtliikmed olid edasipürgivad mestiitsid (segarassi esindajad).[14] Naised mängisid Hiilgavas Tees olulist rolli; juhtisid sageli patrulle ja lõpetasid ohvrite piinu halastuslasuga.[15] 

Olgugi et Hiilgav Tee saavutas oma algaastatel mõningat toetust Ayacucho piirkonnas; ning seda peamiselt noorte hulgas, ja kohati isegi teatud piiratud võimu mõningates maapiirkondades, kus Peruu riik oli nõrgalt esindatud, näitas enamik talupoegadest üles vastumeelsust katsete vastu puritaanliku ja jäiga kommunistliku ideoloogia kehtestamise vastu, mis tahtis panna linnaelanikkonna nälgima, piirates toiduainete tootmist ja hävitades turge. 1983. aasta alguskuudel võtsid relvajõud politseilt üle võitluse valitsusvastastega. Hiilgav Tee hakkas oma operatsioone läbi viima riigi teistes osades, õhkides Peruu energiavõrku, maanteid ja teisi riigi põhitaristu olulisi sõlmi. Elektri- ja veevarustuse katkestused said tavalisteks, lausa igapäevasteks Limas ja teistes suuremates linnades; ning sageli mädanes põllumajandussaak sisemaal, kuna puudusid transpordivõimalused. Linnades olid Hiilgava Tee sihtmärkideks valitsushooned, tehased, bensiinijaamad, poliitiliste parteide peakorterid jms. Kuigi Hiilgava Tee rühmitusi ei saatnud edu rahvaühenduste ülevõtmisel Limas ja teistes suurtes linnades, olid nad siiski mõnikord võimelised blokeerima linnapiirkondi, sundides bussijuhte mitte tööle tulema.

Kui Hiilgav Tee meenutas verevande andnud vennaskonda, siis Túpac Amaru Revolutsiooniline Liikumine (MRTA) oli konventsionaalsem Ladina-Ameerika mässuliste seltskond, mida inspireeris Ché Guevara ja mis oli oma nime saanud Túpac Amaru II järgi, kes oli juhtinud suurt ülestõusu Hispaania koloniaalvõimu vastu. Liikumine oli tekkinud 1980. aastal, kui ühte sulandusid 1960. aastate Fidel Castro ideid järginud liikumise MIR (Movimiento de Izquierda Revolucionaria) mässuliste jäänukid ja väike vaskpoolne partei, mille olid moodustanud Velasco sõjaväelise valitsuse toetajad. Lapsesussides partei liitus lühikeseks ajaks Ühinenud Vasakpoolsetega, kuid lahkus sellest legaalsete vasakparteide liidust, et alustada relvastatud vastupanu.

Oma tipphetkel kuulus MRTA ridadesse sadu võitlejad, kes tegutsesid aktiivselt Limas ja Sierra idapoolsetel nõlvadel. Nende juht Víctor Polay oli APRA taustaga ja oli oma Pariisi õpingute ajal olnud Alan García toakaaslane. García oli olnud Haya protežee ning 1985. aastal valiti ta Peruu presidendiks. Vastupidiselt Hiilgava Tee avaliku arvamuse ignoreerimisele ja kalduvusele hirmutada, alustas MRTA organiseeritud tegevust avaliku arvamuse  kujundamiseks, ühiskonna toetuse saavutamiseks ja raha kaasamiseks. Nende esimene relvastatud operatsioon oli pangarööv. Robin Hoodi kombel võtsid liikumises osalejad oma valdusse toiduveokeid ja jagasid nende sisu vaestele. Sageli olid MRTA rünnakud sihitud USA sihtmärkide vastu nagu Citibank  ja Kentucky Fried Chicken. MRTA oli globaalses mastaabis enamjaolt autonoomne, kuigi sai mõningast abi  Kuubalt.[16]   

Koka oli 1980. aastatel Peruu peamine ekspordiartikkel ning mõlemad mässumeelsed organisatsioonid said oma raha peamiselt sellega kauplemisest, tegutsedes vahendajatena džunglis elavate maaharijate ja Columbia töötlejate vahel, kes valmistasid Andides kasvatatud kokapõõsa lehtedest USA turule mõeldud kokaiini. 1987. aastal surus Hiilgav Tee MRTA välja Upper Huallaga orust, kus sel perioodil toodeti rohkem kokat kui kusagil mujal maailmas.   

Kuna majanduslik kaos ja poliitiline vägivald jätkusid tõusuteel, valisid peruulased 1990. aastal riigi presidendiks poliitilise autsaideri Alberto Fujimori. Aprillis 1992 tegi Fujimori lõpu Peruu õhukesele demokraatiale. Ta lõpetas Kongressi tegevuse ja võttis üle kohtute ja kohalike omavalitsuste juhtimise. Mais korraldas ta verise rünnaku Lima Canto Grande vanglale, kus sinnamaani oli tegelik kontroll kuulunud Hiilgava Tee kõrge distsipliiniga võitlejatele.  Mässajad vastasid sellele pealinnas jõhkra autopommide plahvatuste seeriaga juunis ja juulis. Kuna julgeoleku eksperdid oletasid, et  Guzmán planeerib Teti pealetungi stiilis rünnakut, võttis politsei terrorismivastase võitluse üksus ta ühes Lima turvamajas septembris kinni.  Kohe varsti pärast seda arreteeriti sajad võitlejad, sealhulgas peaaegu kogu keskkomitee.  Paljud andsid end hiljem võimude kätte vastavalt nn kahetsemise seadusele või lihtsalt loobusid võitlusest.

Vahepeal, 1989. aasta alguses oli kinni võetud MRTA juht Polay, kuid koos 47 seltsimehega pääses ta segastel asjaoludel juulis 1990. aastal vanglast põgenema – see toimus tema endise toakaaslase presidendiks olemise viimaste nädalate ajal. Pärast Polay järjekordset tabamist 1992. aastal sai liikumise juhiks Néstor Cerpa. MRTA viimaseks operatsiooniks jäi Jaapani suursaadiku residentsi vallutamine iga-aastase keisri sünnipäeva tähistamise ajal detsembris 1996.  Pärast pingelist vastasseisu, mis kestis kauem kui kolm kuud, vabastasid Peruu eriüksuslased allesjäänud pantvangid ja tapsid kõik MRTA võitlejad, kaasa arvatud Cerpa. 

Pärast Fujimori tagasiastumist ja demokraatia taastamist 2001. aastal moodustati ametlik tõe- ja lepituskomisjon (CVR), mis koosnes tuntud õpetlastest ja avaliku elu tegelastest.  Komisjon töötas kaks aastat ja koostas põhjaliku ettekande poliitilisest vägivallast, mis oli Peruud kaks aastakümmet hirmuvalitsuse all hoidnud. CVR sai teateid 23 969 isikust, kes tapeti või jäid kadunuks aastatel 1980-2000, kuid hinnanguliselt oli ohvreid peaaegu kolm korda rohkem –

69 280.[1]  Kõige rohkem sai inimesi hukka enne Guzmáni tabamist 1992. aastal. Halvimad aastad olid 1984, kui vägivald piirdus Ayacuchoga ja 1989-1990, kui see levis üle kogu riigi.[2]   

Peruu ühiskonna marginaliseerunud grupid kannatasid jõhkra vägivalla all rohkem kui keegi muu. Ayacucho piirkonnas, mis on Peruu üks vaesemaid ja kus elanikkond koosneb 81% ulatuses põliselanikest ning moodustab ainult 2,1% kogu riigi rahvaarvust, toimus CVR hinnangul 38% surmajuhtumitest  ja enam kui 40% kinnitatud surma- ja kadumisjuhtumitest.[3]  Ayacucho ja selle naaberpiirkondade Apurímaci, Huancavelica, Juníni, Huánuco ja San Martíni arvel oli ca 85% kinnitatud ohvrite arvust, kuid nende regioonide osa rahvatulust oli ainult  9%.[4]

Riiklikus mastaabis langes rohkem kui 35% surma- ja kadumisjuhtumeist Peruu regioonide kõige vaesemasse ossa (geograafiliselt kõige väiksemad alad) ja ainult 10% kõige jõukamatesse rajoonidesse. Samamoodi oli teavitatud surmade ja kadumiste arv maapiirkondades proportsionaalselt kolm korda suurem võrreldes nende osaga elanikkonnast. Veelgi enam, kolm neljandikku teadaolevatest ohvritest olid ketšua keelt ning teisi põliskeeli rääkivad asukad, kes moodustasid vaid viiendiku elanikkonnast.[5] Vägivalla ohvrid olid peamiselt noored vähese haridusega mehed.[6]

CVR väitis, et pikka aega kestnud vägivallapoliitika „otseseks ja peamiseks esilekutsujaks” oli Hiilgava Tee otsus relvastatud väljaastumiseks Peruu riigi vastu.[7] Selline vastuhakk oli „üldise ja süstemaatilise äärmusliku vägivalla kasutamise peamine põhjus”,  mille tulemuseks oli CVR andmetel 54% surmadest ja kadumisjuhtumitest ning 46% eeldatavatest, kuid tõestamata surmajuhtumistest.[8] Guzmáni jaoks oli vägivald tööriistaks, millega taguda oma ideid masside peadesse.[9]  Lisaks sellele, et Hiilgav Tee mõrvas valitsusametnikke, sõjaväelasi ja politseinikke, kohalike omavalitsuste liikmeid, jõukamaid talupoegi ning teisi „rahvavaenlasi”, ei kohkunud nad tagasi tapmast ka talurahva ühenduste ja ühiskondlike organisatsioonide juhte, kes ei allunud nende hegemooniale. „Mõrvad oli Hiilgava Tee käes tööriistaks, et elimineerida need, kes esindasid vastaspoolt või tegelesid mingil moel kas relvastatud või relvastamata vastupanuga nende organisatsioonile. Samamoodi kasutati tapmist ka karistusmeetodina, kättemaksuks või ähvarduseks ükskõik millise vastuhaku puhul ja seda võib lugeda süstemaatiliseks terrorismiks”.[10]

Tõenäoliselt saavutas Hiilgav Tee suurima kontrolli hõredalt asustatud Juníni idaosa džunglis, mis oli koduks asháninka hõimule ja kuhu valitsuse käsi praktiliselt ei ulatunud. Rohkelt asháninkasid sunniti lahkuma oma elukohtadest ja orjastati. Hiilgav Tee sundis neist mõningaid tapma oma sõpru, naabreid ja ka oma pere liikmeid. Mässajad tegid naistest ja tüdrukutest seksiorjad ja poistest said laps-sõdurid.[11]

Suurima vägivallaga piirkondades oli tavaline alaealiste röövimine Hiilgava Tee poolt. Ohvriteks langes umbes kolm neljandikku poistest ja neljandik tütarlastest. Kodudest eemal pandi lapsed tööle valvurite, kullerite, teenrite, kokkade, toatüdrukute ja põllutöölistena. Need, kes olid vähemalt kaheteistkümne aastased, tehti sõduriteks. Nad võtsid osa kallaletungidest, kus mõnikord pidid loopima ohvrite pihta süüdatud dünamiidipulki.[12]

Ka valitsuse julgeolekujõud suurendasid vägivallaohvrite arvu, eriti aastatel 1983-1985, kui nad vahet tegemata tapsid inimesi, keda kahtlustati sidemetes mässajatega. „1983. aastal sisenesid relvajõud tundmata territooriumile, kus alustati jõhkrate repressioonidega, pidades igaüht potentsiaalseks vaenlaseks”. Paljud üksused, mis esimesena saadeti Ayacucho piirkonda, olid merejalaväelased, „kõige rassistlikum osa relvajõududest”, kus järelkasv tuli peamiselt Limast ja ülejäänud rannikupiirkonnast – Peruu kõige hispaanialikumast osast.[13] Konflikti kahe aastakümne jooksul olid CVR andmetel relvajõud vastutavad 29% surmajuhtude ja kadumiste eest ning 30% arvatavate surmade eest. [14]

Kuigi mõlemad, nii Hiilgav Tee kui ka relvajõud, korraldasid ka massimõrvu, tapeti umbes kaks kolmandikku inimestest peamiselt väikeste rühmadena, kus oli neli või vähem liiget. Teisisõnu, mõlemad pooled kasutasid oma vastaste selektiivset hukkamist. Peamine vahe seisnes selles, et relvajõudude ohvrid enamasti „kadusid” enne tapmist.[15]  Hiilgav Tee aga korraldas sageli „rahvatribunale” ja avalikke hukkamisi, et demonstreerida „revolutsioonilist õiglust”  ja hirmutada rahvamasse. Talupoegade kogukondade liikmeid sunniti mõnikord viima surmaotsuseid täide oma naabrite kallal ja laibad jäeti kõdunema, olles eelnevalt „ehtinud” neid mõnitavate plakatitega.[16]  Hiilgav Tee ei teinud katsetki varjata omapoolseid massimõrvu, mida viidi sageli läbi eriti jõhkrate meetoditega, sest nende õigustuseks oli partei ideoloogia ning see näitas läbiviidava missiooni edukust.[17] Samuti pidid Limas ja mujal linnades toime pandud prominentsete isikute, näiteks valitsusametnike, ohvitseride ja ärimeeste atentaadid süstima hirmu, levitama usaldamatust ja looma mulje ebastabiilsest ja haavatavast valitsusest.[18]

Samal ajal kui sõjavägi järkjärguliselt õppis oma vigadest, muutus Hiilgav Tee järjest halastamatumaks.  Merejalaväelased asendati Sierrast pärit armee sõduritega, kes olid mestiitsid või põlisrahvustest ja paljudel juhtudel rääkisid ketšua keelt. „Armee parandas suhtlemist külaelanikega ja vennastus nendega külapidudel, jaotas toitu ja tööriistu ning aitas kaasa küla arendamisele”.[19]  Enamgi veel, „relvajõud ei kehtestanud täielikku kontrolli igapäevaelu üle nagu Hiilgav Tee oli teinud”.[20] Sõja laienedes suurenesid mässajate nõudmised talupoegadele ja nende peale sundimine muutus jõhkramaks ja meetodid valimatuteks.[21] Talurahvas hakkas sõjaväge varustama hädavajaliku luureinformatsiooniga ja Fujimori ajal varustas valitsus kergerelvastusega talupoegade miilitsat (rondas campesinas) ja kodukaitse rühmitusi.[22]  1992. aastal, ajaks, mil tabati Guzmán, olid kohalikud sõdurite ja talupoegade ühendused suures osa hävitanud Hiilgava Tee Peruu maapiirkondades.[23]  

CVR hinnangul panid umbes neljandiku tapmistest (24%) toime talurahva miilits, kodukaitse rühmitused, MRTA, paramilitaarsed grupeeringud või tundmatud isikud.[24]  MRTA arvele tuli 1,5% kinnitatud tapmistest ja kadunud isikutest; samuti korraldasid nad kümneid inimrööve lunaraha saamise eesmärgil.[25] CVR on dokumenteerinud 6 443 piinamise või ebainimlikku käitumise juhtumit, mis langesid peamiselt valitsusvägede arvele.[26]  Sõjast laastatud maa-aladelt lahkus vähemalt 200 000 põgenikku, kellest jäi maha mitte vähem kui 1,2 miljonit hektarit hoolitsemata põllumaad ja kes muutsid olukorra Lima kodutute rajoonides veelgi viletsamaks. Paljude peruulaste õigust õiglasele kohtupidamisele rikuti Fujimori 1992. aasta riigipöörde järel vastu võetud terrorismivastaste seadustega.

Pärast Guzmáni tabamist 1992. aastal ei kujutanud Hiilgav Tee endast erilist ohtu hoolimata sellest, et selle tegevust kunagi ei lõpetatud. 1993. aastal hakkas süüdimõistetud Guzmán soovima läbirääkimisi rahulepingu sõlmimiseks ja kiitma Fujimori autoritaarset režiimi ilma et oleks salanud Hiilgava Tee lõplikke eesmärke.  Tema esimesed sammud, mida avalikustas ja kasutas oma huvides valitsus, tekitasid suure lõhe liikumises, mille ta ise oli loonud. Guzmánile jäid siiski lojaalseks paljud laguneva organisatsiooni liikmed, eriti „vana kaardivägi” ja vangistatud. Óscar Ramírez, pärast 1992. aastat ainus Hiilgava tee poliitbüroo vabadusse jäänud liige, lõi rivaalitseva relvastatud vastupanu grupeeringu, kuid see kaotas mõju pärast Ramírezi enese kinnivõtmist 1999. aastal.[1]

Narkokaubandusega seotud Hiilgava Tee jäänukid on jäänud sporaadiliselt tegutsema ka uuel aastatuhandel. Üks grupeering, mis oli liidus Guzmániga ja mida juhatas Eleuterio Flores, baseerus Upper Huallaga oru piirkonnas.  See kandis raskeid kaotusi aastatel 2010-2012. Ka võeti kinni Flores, kellele mõisteti eluaegne vanglakaristus. Põhilisest organisatsiooni osast, mis keeldus igasugustest rahulepingutest, arenes välja Peruu Sõjaväeline Kommunistlik Partei (MPCP). See tegutseb Apurímaci, Ene ja Mantaro jõgede vahelisel alal (VRAEM), millest on kujunenud Peruu uus kokataimede kasvatamise keskus. Vahetult enne 2021. aasta presidendivalimisi tapsid need kommunistid piirkonna ühes külas 16 inimest, jättes maha lendlehti, mis hoiatasid inimesi valimistele minemast.[2]

Vastupidiselt hääbuva Hiilgava Tee ajuti ikka veel mõrvarlikule varjule, lõpetas MRTA oma tegevuse pärast Néstor Cerpa ja tema seltsimeeste surma 1997. aastal. Víctor Polay, MRTA algne juht, peaks vanglast vabanema 2023. aasta algupoolel.

Pärast demokraatia taastamist Peruus astusid Guzmán ja Hiilgava Tee vangistatud liikmed uuesti kohtu ette, sest varem oli neid süüdi mõistnud sõjaväetribunal. Guzmán ja teised organisatsiooni peamised juhid mõisteti veelkord eluks ajaks vangi. Mõned madalamal kohal olnud liikmed vabastati või kandsid oma karistuse lõpuni. 2018. aastal mõisteti Guzmán ja kümme teist liikumise juhti, kaasa arvatud Ramírez ja asutaja naine, Elena Iparraguirre, eluks ajaks vangi autopommi plahvatuse korraldamise ees Lima jõukas linnaosas Taratas.[3]  Guzmán suri vanglas 11. septembril 2021. Kongress võttis kiirustades vastu seaduse, mis lubas valitsusel tema surnukeha kremeerida, et matmispaigast ei saaks tema andunud pooldajate kogunemiskoht. 

Endine president Alberto Fujimori kannab 25-aastast vanglakaristust selle eest, et saatis hukkamiskomandod tapma arvatavaid Hiilgava Tee liikmeid ning ka teiste kuritegude eest.  Vladimiro Montesinos, Fujimori peamisi nõuandjaid vastupanuliikumise mahasurumisel ja tema poliitiliste vastaste likvideerimisel, on samuti vangis ja ootab uusi kohtuprotsesse. CVR väidab, et Fujimori and Montesinos liialdasid ja manipuleerisid terrorismi-ohuga pärast Polay and Guzmáni kinnivõtmist, et tugevdada režiimi ja mätsida kinni omaenda kuritegusid. Paradoksaalselt aga oli Montesino osalus relvaveos FARCi vastupanuliikumisele Colombias hoopis kiirendanud Fujimori valitsuse kukkumist 2000. aastal.[4]

Lisaks end kohe tunda andnud kõrgele hinnale, mida tuli maksta nii inimeludes kui ka majanduslikes kaotustes, oli Peruus väldanud kahe aastakümne pikkuse poliitilise vägivalla tulemuseks palju leski ja orbusid, hävitatud lapsepõlvi ja võimalusi hariduse saamiseks, stigmatiseeritud kogukondi ning terveid regioone, lisaks suurenenud alkoholism ja narkootikumide tarvitamine. Paljude tapatalgute jõhkrus ning võimetus oma kurbust väljendada tõi kaasa hulga allasurutud leina. Peamiselt leidsid sellised konfliktid aset Andides asuvates kogukondades, kus sageli katkesid seetõttu traditsioonilised ja perekondlikud sidemed. See hävitas kohalikud ühiskondlikud ning administratiivsed  struktuurid, mille tulemusena vallandusid hirm, usaldamatus, ärevus ja vihkamine.[5] Paljud maksid selle eest nii oma vaimse kui ka füüsilise tervisega.

Peruu on astunud mõned tagasihoidlikud sammud leevendamaks oma vägivaldset pärandit. Silmiavavad ning meelerahule positiivselt mõjuvad olid kirjeldused läbielatud kannatustest CVR kuulamistel. Neid korraldati üle kogu riigi. Ebaproportsionaalselt kõrged kaotused olid Sierra maapiirkondades ja džungli sügavuses. Laialt on levinud auhindu võitnud dokumentaalfilm, mis kirjeldab CVR tegevust.[6]  2005. aastal asutas Peruu reparatsioonide süsteemi, mis alustas väikeste, kuid sümboolsete kahjutasude maksmist ohvritele (seadus 28, 592). 2015. aastal tehti avalikuks tõendid kahe aastakümne vältel kestnud vägivallast ning need pandi vaatamiseks välja Mälestuse, Sallivuse ja Sotsiaalse Kaasatuse Keskuses (LUM) Limas. Vägivallaperioodi käsitlevad ka koolide õppekavad. Sellegipoolest on vaade ajaloolisele mälule Peruus niisama vastuoluline nagu igal pool mujalgi. Eriti tunnevad paljud peruulased, et see, kuidas CVR on põhjalikult dokumenteerinud sõjaväe poolset vägivalda ja käsitlenud Peruu ühiskonnas valitsenud sotsiaalset ebavõrdsust, vähendab Hiilgava Tee vastutust toimepandud vägivallategude eest.

Laiemas perspektiivis on Peruu teinud muidugi pika sammu edasi pärast terrorismi põhjalikku mahasurumist 1992. aastal. Majanduskasv taastus 1993. aastal pärast Fujimori turumajandusele suunatud reforme ja hoogustus veelgi tarbimisbuumiga käesoleva sajandi alguses. 2019. aasta lõpuks oli SKT kasvanud 21 aastat järjepanu, ja majandus oli kasvanud kaks ja pool korda.  Aastatel 2004-2016 langes vaesuse määr 58,7 protsendilt 20,7 protsendile ja äärmise vaesuse piir kukkus 16,4 protsendilt 3,8 protsendile.[7]  Oma kahesajandaks aastapäevaks oli Peruus valitsenud demokraatia juba kakskümmend aastat järjest.

Vaatamata kõigele eksisteerib siiani lõhestumine ühiskonnas, mis aitas tõusta Hiilgaval Teel ja MRTA-l. Hiljutine majanduskasv tõi peamiselt kasu Limale ja teistele rannikuäärsetele piirkondadele, mis on aegu olnud Peruu kõige rikkamad rajoonid ja väikese valgenahalise kogukonna asupaigaks. Ülejäänud osa riigist, eriti põlisrahvaga asustatud Andide lõunapoolne piirkond, jäi kaugele maha. Paljud suurema võrdsuse eest kõnelejad kaebavad selle üle, et vägivalla ja ebaõnnestunud riikliku majanduspoliitika pärand häbimärgistab ebaõiglaselt nende jõupingutusi muuta tavaliste peruulaste elu paremaks demokraatia tingimustes. Avaliku arvamuse küsitlustele vastajad on pikka aega väljendanud oma usaldamatust riigi demokraatlike institutsioonide vastu ning näidanud üles pettumust leviva korruptsiooni, hoogu võtnud kuritegevuse ja viletsalt korraldatud avalike teenuste üle.

Tarbimisbuumi lõppedes hakkas majanduskasv 2013. aastal aeglustuma ja COVIDi pandeemia ja karantiinide ajal kukkus 11,1 protsendi võrra, mis viis vaesuse järjekordsele kasvule.[8] 2021. aasta presidendivalimistel sai üle noatera võidu marksistlik-leninliku partei esindaja Pedro Castillo, kes oli maakooli õpetaja Sierra põhjaosast.  Selgus, et tema algse kabineti kaks liiget omasid sidemeid Hiilgava Teega, mis tekitas rahutust paljude peruulaste hulgas. Seejärel püüdis uus president end terrorismist distantseerida.

Peruu tulevik on väga ebakindel.

BBC News, “Peru's Shining Path Kills 16, Including Children, Ahead of Polls,” (May 25, 2021). https://www.bbc.com/news/world-latin-america-57239680 (Kasutatud 1.11.2021).

Comisión de la Verdad y Reconciliación (CVR), Informe Final (Lima, 2003)

Degregori, Carlos Iván. "Return to the Past," in David Scott Palmer, ed., Shining Path of Peru (New York: St. Martin's Press, 1992).

Degregori, Carlos Iván. How Difficult It Is To Be God (Madison: The University of Wisconsin Press, 2012)

Fowks, Jacqueline. “La Justicia Peruana Condena a la Cúpula de Sendero Luminoso a Cadena Perpetua por Segunda Vez,” El País (September 11, 2018) https://elpais.com/internacional/2018/09/11/america/1536695908_960816.html (Kasutatud 1.11.2021).

Gorriti, Gustavo. The Shining Path: A History of the Millenarian War in Peru (Chapel Hill:  The University of North Carolina Press, 1999)

Gorriti, Gustavo. “Terror in the Andes: The Flight of the Asháninkas,” The New York Times Magazine (December 2, 1990).

Haya de la Torre, Víctor Raúl. El Antiimperialismo y el APRA (Lima: Fondo Editorial del Congreso del Perú, 2010)

Instituto Nacional de Estadística e Informática (INEI), https://www.inei.gob.pe/ (kasutatud 27.10. 2021.)

Instituto Nacional de Estadística e Informática (INEI), Perú: Perfil Sociodemográfico. Informe Nacional (Lima, 2018)

Instituto Nacional de Estadística e Informática (INEI), Perú: Producto Bruto Interno Total y Por Habitante, 1950-2017 (Valores a precios constantes de 2007). https://www.inei.gob.pe/estadisticas/indice-tematico/economia/  (kasutatud 26.10. 2021.)

Klarén, Peter Flindell. Peru: Society and Nationhood in the Andes (New York: Oxford University Press, 2000)

Mariátegui, José Carlos. Siete Ensayos de Interpretación de la Realidad Peruana (Lima: Editorial Minerva, 1928)

Nash Nathanial C. “Lima Journal; Shining Path Women: So Many and So Ferocious,” The New York Times (September 22, 1992)

“Shining-Path," Britannica.com. https://www.britannica.com/topic/Shining-Path (kasutatud 27. 10. 2021.)

State of Fear: The Truth About Terrorism (New York: Skylight Productions, 2005)

The World Bank, “The World Bank in Peru,” https://www.worldbank.org/en/country/peru/overview#1 (kasutatud 1. november 2021.)

Werlich, David P. Peru: A Short History (Carbondale: Southern Illinois University Press, 1978)